3-1-1-47-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-47-15

Otsuse kuupäev

2. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Andrus Arula süüdistuses KarS § 136 lg 1, § 291

ja § 299 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

8. jaanuari

2015.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-6871

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne

Ringkonnaprokuratuur,

ringkonnaprokurör

Elle

Keeman, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Andrus Arula kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsus osaliselt, s.o Andrus Arula

õigeksmõistmises KarS § 299 lg 1 järgi.

2. Tühistatud osas jõustada Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsus Andrus Arula

süüditunnistamises KarS § 299 lg 1 järgi.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2012. a otsusega oli R. K. süüdi tunnistatud alkoholiseaduse § 70 järgi

Väärteoprotokolli selles asjas oli koostanud Andrus Arula. Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsuseg

tühistati maakohtu eelnimetatud otsus põhjendusega, et maakohus väljus otsuse tegemise

väärteoprotokolli piiridest, kui heitis R. K.-le ette räuskamist ja tänavasillutisel lamamist. Samut

märkis Riigikohus, et kohtuotsusest ei selgu, millisele tõendile tuginedes tuvastas maakohus R. K

tuigerdamise kõnniteel, millega ta solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.

2. Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsusega tunnistati A. Arula süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 136 lg 1 järgi üheaastase vangistusega, KarS § 291 järgi kuuekuulise

vangistusega ja KarS § 299 lg 1 järgi ühekuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus

kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõistis liitkaristuseks ühe aasta vangistust. Maakohus

otsustas, et KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel ei pöörata karistust täitmisele, kui A. Arula ei pane 3-aastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestas kohus alates 30. maist 2014.

Maakohus tegi otsustused ka tsiviilhagide ja menetluskulude kohta. Kassatsioonimenetlus toimub

A. Arula süüdistuses KarS § 299 lg 1 järgi, mistõttu kajastab otsus vaid nimetatud süüdistust.

2.1. A. Arulat süüdistatakse KarS § 299 lg 1 järgi selles, et tema, olles ametiisik KarS § 288 lg 1 järgi,

pani toime ametialase võltsimise. Viies 27. septembril 2011 kella 22.55 paiku läbi süüteomenetlust

Ragnar K. suhtes, koostas A. Arula väärteoasjas nr 2670,11,012878 väärteoprotokolli, kuhu märkis

rikkumise kirjelduse: "Olles avalikus kohas alkoholijoobes, oli silmnähtavate koordinatsiooni

häiretega, tuigerdas kõnniteel, millega solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet". Teo

toimepanemise koha märkis menetleja: "Pärnu Pikk 18 ees". Nii teo kirjeldus kui ka teo

toimepanemise koht ei vasta tegelikkusele, kuna pärast R. K. saabumist Pärnusse aadressile Pikk 18 oli

tema esimene kontakt A. Arulaga maja fuajees, kus A. Arula alustas avaldust esitama tulnud R. K.

kinnipidamist. A. Arulale ei olnud teada R. K. vahetult politseimajja sisenemisele eelnenud tegevus.

2.2. Arutades A. Arula süüdistust, uuris maakohus asitõendi vaatluse protokolli ja vaatas

turvakaamerate salvestist. Kohus tuvastas, et 27. septembril 2011 kell 22.55 saabus politseimaja ette

auto, millest väljusid R. K. ja J. S. Salvestiselt on näha, et mehed suundusid kohe politseijaoskonda,

kuhu sisenesid kell 22.56. Mingit tuigerdamist ega silmanähtavat koordinatsioonihäiret kohus ei

täheldanud. Kell 23.00 sisenesid fuajeesse A. Arula ja U. N. Seega sai A. Arula hinnata R. K. joovet

alles alates kella 23.00. Salvestiselt on näha, et A. Arula suunas oma käe R. K. poole ja võttis temast

kinni. R. K. seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi, kuid miski ei viidanud tema agressiivsusele ja

politseivastasele ründele. 23 sekundit hiljem toimetas A. Arula K. K. õue.

2.3. R. K. ja J. S.-i ütlustega tuvastati, et A. Arula toimetas R. K. politseijaoskonna fuajeest õue mõne

meetri kaugusele uksest ja paiskas ta seal maha. Ka U. N. kinnitas, et A. Arula tegeles R. K.-ga

politseimaja ees 5-6 meetri kaugusel uksest. Seega ei saanud R. K. kõnniteel tuigerdada. Maakohus

luges tõendatuks, et A. Arula kandis väärteoprotokolli tegelikkusele mittevastavaid andmeid teo

kirjelduse ja teo toimepanemise koha kohta. Maakohus leidis, et ametiisikuna dokumenti võltsides

pani A. Arula toime KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.4. Maakohus leidis, et A. Arula pani kuriteo toime kavatsetult.

3. Maakohtu süüdimõistva otsuse apelleeris A. Arula kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa,

taotledes õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja leidis, et kohtuotsuses on A. Arulale tehtud kaks

etteheidet: A. Arula sai R. K. joovet hinnata alles alates kella 23.00 ja R. K. ei saanud kõnniteel

tuigerdada. Asjas kogutud tõendid näitavad, et R. K. oli enne pruukinud alkoholi ja ilmus

politseijaoskonda arusaadavalt joobes. Kohus on seda episoodi käsitlenud puudulikult, sest

sündmustest õige ülevaate saamiseks tuleb neid analüüsida alates samal päeval varem asetleidnud

politseinike sisenemisest R. K. korterisse, kus viibis purjus seltskond, sh R. K. U. N.-i ütlustega on

tõendatud A. Arula ja R. K. viibimine politseimaja ees kõnniteel, mis on avalik koht. R. K.

koordinatsioonihäired on eluliselt usutavad ja tõendatud. Seega on teo toimepanemise koht - Pärnu,

Pikk 18 ees - korrektne, kuna hõlmab kogu majaesist.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. jaanuari 2015. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis

A. Arula KarS § 299 lg 1 järgi õigeks.

4.1. Kohtukolleegium ei nõustunud süüdistuse väitega, et A. Arulale ei olnud teada R. K. politseimajj

sisenemisele eelnenud tegevus. Nii süüdistatava, kannatanu, kui ka tunnistaja U. N.-i ütlused

kinnitavad, et A. Arula saabus Xxxxxxxx küla sotsiaalmajja ning sisenes R. K. elukohta, kus viibi

alkoholi tarvitav seltskond. R. K. ilmumise politseijaoskonda tingis tema rahulolematus sellega, e

politsei sisenes eelnevalt ilma loata tema elukohta. Politseijaoskonnas tulid talle vastu samad

politseiametnikud, kelle õigusrikkumise kohta ta soovis avaldust esitada. Seega esimene kontak

süüdistatava ja R. K. vahel ei toimunud politseijaoskonna fuajees, nagu väidetakse süüdistuses, vaid

mõni aeg varem Häädemeeste vallas Xxxxxxxx külas. R. K. ise kinnitab, et ta tõepoolest tarvita

27. septembri 2011 õhtul enne politseijaoskonda saabumist alkoholi. Seda, et R. K. elukoha

tarvitatakse alkoholi, nägid sinna saabunud süüdistatav ja tunnistaja U. N. Kuigi ajaliselt tuvastati R. K

joove indikaatorvahendi abil alles kell 23.05, ei olnud süüdistataval kahtlust, et kannatanu ilmu

politseijaoskoda alkoholijoobes. Seega oli süüdistatavale teada R. K. vahetult politseimajj

sisenemisele eelnev tegevus ja tema joobeseisund.

4.2. Maakohus uuris videosalvestist ja leidis, et politseijaoskonna ees viibimise ajal "R. K. seisis, astu

mõned sammud edasi-tagasi, kuid miski ei viidanud tema agressiivsusele või politsei vastasel

ründele". Apellatsioonikohus märkis, et ametialase võltsimise episoodi osas ei ole tähtis, kas kannatanu

käitus politseiametniku suhtes agressiivselt või mitte. Tähtis on, kas käsitletaval juhul esinesid isiku

silmanähtavad koordinatsioonihäired, mis olid põhjustatud alkoholijoobest, nii nagu on kirja

väärteoprotokollis. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt nähtus videosalvestisest, et "R. K. seisis, astu

mõned sammud edasi-tagasi". Selline isiku käitumine võib kohtukolleegiumi arvamusel viidat

väärteoprotokollis fikseeritud menetlusaluse isiku käitumisele ehk tuigerdamisele.

4.3. Nähtuvalt indikaatorvahendi kasutamise protokollist oli R. K. alkoholijoobes: 0,75 mg/l alkohol

sisaldust väljahingatavas õhus. Joobeseisundi kontrollimise protokollist tuleneb, et R. K.-l tuvastat

väga häiritud koordinatsioon, silmade punetus, arusaamatu kõne, rahutus ja tugev alkoholi lõhn suus

(II kd, tl 27). Väärib erilist tähelepanu, et R. K. märkis protokollis oma käega, et on kontroll

tulemustega nõus. Sellest tulenevalt võibki väita, et kannatanu R. K. võis tuigerdada kõnniteel ning ta

esinesid silmnähtavad koordinatsiooni häired, nii nagu on fikseeritud väärteoprotokollis. Asjaolu, e

süüdistatav ei fikseerinud väärteoprotokollis kirjeldatud sündmustele kõike eelnenut, ei ole selline viga

mis võiks olla aluseks isiku süüditunnistamisele ametialases võltsimises. Kohtukolleegium

veendumusel leidsid kõik väärteoprotokollis kirjeldatud sündmused tegelikult aset. Süüdistatav e

võltsinud asjaolu, et R. K. viibis alkoholijoobes avalikus kohas, millena saab käsitada ni

politseijaoskonna fuajeed, kui ka territooriumi jaoskonna ees.

4.4. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus tõendite puuduliku hindamise tõttu valel

materiaalõiguslikule järeldusele selle kohta, et A. Arula tegevus on käsitatav ametialase võltsimisena

Ringkonnakohus märkis, et Riigikohtu 5. novembri 2012. aasta otsusega tühistati R. K. süüdimõistev

otsus selle tõttu, et maakohus oli väljunud A. Arula poolt koostatud väärteoprotokolli piiridest

Väärteoprotokollile enesele ja A. Arula käitumisele selle koostamisel aga Riigikohus mingeid

etteheiteid ei teinud. Eelöeldust tulenevalt leidiski ringkonnakohus, et A. Arula tuleb ametialas

võltsimises KarS § 299 lg 1 järgi õigeks mõista ja maakohtu süüdimõistev otsus selles osas tühistada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Lääne Ringkonnaprokuratuur vaidlustab kassatsioonis A. Arula õigeksmõistmise KarS § 299 lg 1

järgi ja taotleb selles osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus ei ole tõendite

hindamisel täitnud kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Selline

tõendite valikuline ja osaline ümberhindamine on põhistamiskohustuste rikkumine kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 p 7 alusel ja viitab ühekülgsele kohtulikult uurimisele KrMS § 338 p 1

tähenduses. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1

p 7 ja lg 2 mõttes.

5.1. A. Arula piiritles väärteomenetluses rikkuja konkreetse teo kindlas asukohas ning selleks oli

silmanähtavate koordinatsioonihäiretega alkoholijoobes tuigerdamine kõnniteel Pärnus Pikk 18 hoone

ees. Sellest süüdistuse esitamisel ka lähtuti. Väärteoprotokolli kantud rikkuja tegevus ei kajasta ega

hõlma samal õhtul alates kella 20.43 Xxxxxxxx külas toimunud sündmusi.

5.2. Kassaatori hinnangul on tähtis vaid see, kas käsitletaval juhul esinesid R. K.-l silmanähtavad

koordinatsioonihäired, mis olid põhjustatud alkoholijoobest, nii nagu on fikseeritud väärteoprotokollis.

Ringkonnakohus järeldas maakohtu otsuse lausest "R. K. seisis, astus mõned sammud edasi-tagasi", et

selline käitumine võib viidata väärteoprotokollis fikseeritud menetlusaluse isiku käitumisele ehk

tuigerdamisele. Ringkonnakohus andis maakohtus uuritud salvestisele uue tõlgenduse mitte salvestist

vahetult uurides, vaid analüüsides seda, kuidas maakohus on oma otsuses tuvastatud asjaolu kirja

pannud. Samas ei selgu, milles on maakohus salvestise hindamisel eksinud. Ringkonnakohus on

ümber hinnanud maakohtu üksiku järelduse, kuid ei ole esitanud argumente, miks salvestisel nähtuv

on ebausaldusväärne ja vastuolus teiste uuritud tõenditega. Seega jääb ringkonnakohtu otsusest

arusaamatuks, miks on jäetud kõrvale maakohtus uuritud salvestis, mis kajastab sündmust vahetult ja

tõepäraselt. Selle asemel on ringkonnakohus asunud tuigerdamist põhjendama tuvastatud joobega ning

joobeseisundi kontrollimise protokolliga.

5.3. A. Arula on kandnud väärteoprotokolli sellised andmed, mis on sisult valed, kuid mis olid

vajalikud süüteokoosseisu täitmiseks. Tegemist on dokumendiga, mis on vormilt autentne, kuid sisult

vale, ja seetõttu on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud KarS § 299 lg 1 sätteid A. Arula

õigeksmõistmisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et apellatsioonikohus väljus süüdistuse piirest, laiendade

süüdistusaktis nimetatud "vahetult politseimajja sisenemisele eelnevat tegevust" veel varasemale, s.o

R. K. elukohas Xxxxxxxx küla sotsiaalmajas toimunule. Kohus järeldas, et kuna R. K. ise om

elukohas tunnistas alkoholi tarvitamist, on sellest tuletatav ka hilisem avalikus kohas alkoholijoobe

viibimine. Sellised ringkonnakohtu järeldused on ebaadekvaatsed ja süüdistusaktist hälbivad. Tähtsus

ei ole asjaolul, et A. Arula nägi alkoholi tarvitamist R. K. elukohas, sest süüdistus hõlmab vaid

teomodaliteete, s.o kindlat aega (kella 22.55 paiku) ja täpset kohta (Pärnu, Pikk 18 ees), mille koht

A. Arula koostas väärteoprotokolli. Süüdistus ei hõlma Xxxxxxxx külas toimunud sündmusi

Kriminaalasja menetletakse ainult süüdistusakti piires, millest apellatsioonikohus on KrMS § 268 lg

nõudeid eirates väljunud. Sellega on apellatsioonikohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigus

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

7. KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike

teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud

ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Teabesalvestise, asitõendi või dokumendi tõendina

esitamise kord on sätestatud KrMS §-s 296. Selle paragrahvi 3. lõikes on sätestatud, et kui kohus võtab

teabesalvestise, asitõendi või dokumendi vastu, loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle

tervikuna ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ja selle kasutamise

eesmärki. Avaldamise muu viisina saab dokumendi puhul kõne alla tulla näiteks selle sisu

refereerimine (osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval), aga ka näiteks dokumendi

visuaalne esitlemine tehnilise lahenduse abil. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi

olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes

tõendi esitab. Apellatsioonimenetluses avaldatakse tõend ringkonnakohtu istungil samas ulatuses mis

maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades

kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. Tõendi võib poolte kokkuleppel jätta

avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega.

8. Apellatsioonikohus avaldas 26. novembril 2014 toimunud kohtuistungil KrMS § 335 lg-t 2 järgides

maakohtu istungi protokollid, millest tulenevalt luges kohus avaldatuks ka maakohtus uuritud tõendid,

sealhulgas turvakaamerate videosalvestise. Apellatsioonikohtu istungi helisalvestise kohaselt istungil

salvestist ei vaadatud (istungi protokolli helisalvestis kell 11.05.57-11.06.38, positsioon 30.44-31.28).

9. Maakohus uuris vahetult 16. novembri 2011. a asitõendi vaatluse protokolli ja vaatas 27. septembri

2011. a salvestist ning tuvastas, et kell 22.55 politseijaoskonda saabunud R. K. liikumises tuigerdamist

ega silmanähtavat koordinatsioonihäiret ei olnud. A. Arula ja U. N. sisenesid fuajeesse kell 23.00 ning

toimus kontakt R. K. ja A. Arula vahel (IV kd, tl 19, 22). A. Arula viis R. K. õue, 5-6 meetri kaugusele

politseimaja uksest ja mõne aja pärast paigutas kainestusmajja. Seega ei olnud R. K.-l võimalik samal

ajal kõnniteel tuigerdada. Ringkonnakohus, kes ise videosalvestist ei uurinud, asus meelevaldselt

tõlgendama maakohtu otsuses kasutatud väljendeid ja järeldas sellest, et siiski võis tuigerdamisega

tegemist olla. Nii on ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud lausest "R. K. seisis, astus mõned

sammud edasi-tagasi" järeldanud, et selline isiku käitumine võib viidata väärteoprotokollis fikseeritud

menetlusaluse isiku käitumisele ehk tuigerdamisele. Apellatsioonikohtu arvates võib sellest tulenevalt

väita, et R. K. võis tuigerdada kõnniteel ning tal esinesid silmanähtavad koordinatsioonihäired, nii

nagu on fikseeritud väärteoprotokollis.

10. Ringkonnakohtu järeldus R. K. tuigerdamisest kõnniteel on selgelt oletuslik ega põhine ühelgi

tõendil. Oletuslikkusele viitab kohtu sõnakasutus "võib viidata", "võib väita", "võis tuigerdada", mis

on vastuolus KrMS § 312 p 1 kohase kohtuotsuse põhistamise nõudega ning viitab kohtuliku uurimise

ühekülgsusele ja puudulikkusele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Ringkonnakohus oletas, et kui fuajees

viibides astus kannatanu mõned sammud edasi-tagasi ja kui käsitada seda tuigerdamisena, siis võis ta

tuigerdada ka kõnniteel. Sellised järeldused aga ei vasta maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele.

Ringkonnakohtu arvamuse aluseks olevad indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja joobeseisundi

tuvastamise protokoll tõendavad küll seda, et R. K. oli alkoholijoobes, kuid mitte seda, et ta tuigerdas

kõnniteel,

olles

silmanähtavate

koordinatsioonihäiretega,

millega

solvas

inimväärikust

ja

ühiskondlikku moraalitunnet. Selliste oletuslike väidete esitamine kohtuotsuses on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, millele õigustatult osutab ka

prokurör. Väärib ka märkimist, et Riigikohtu kriminaalkolleegium lõpetas 5. novembri 2012 otsusega

asjas nr 3-1-1-90-12 R. K. suhtes väärteomenetluse muu hulgas põhjusel, et maakohtu otsusest ei

selgu, millisele tõendile tuginedes maakohus tuvastas R. K. tuigerdamise kõnniteel, millega ta solvas

inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.

11. Kolleegium meenutab 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohta, mille kohaselt

lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ühtlasi jääb

kolleegium varasemas praktikas korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et vältimaks vahetu ja suulise

kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab

ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga

võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-107-12, p 7). Ringkonnakohus ei ole

eelviidatud praktikat järginud.

12. Ringkonnakohtul tuleb KrMS § 343 lg 1, § 312 p-de 1 ja 2 kohaselt otsuse põhiosas märkida nii

tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud, samuti tõendid, mida kohus ei

pea usaldusväärseks koos sellekohase põhjendusega. Mõistes sama tõendikogumi põhjal A. Arula

õigeks, ei ole ringkonnakohus ära näidanud, millised olid maakohtus tõendite hindamisel tehtud vead

ja miks ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks maakohtu süüdimõistva otsuse aluseks olevat

videosalvestist, eelistades tugineda indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundi tuvastamise

protokollile. Kassaatoriga tuleb nõustuda, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja

valikuliselt. Sellised eksimused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.

13. Maakohtu otsusele eeltoodud etteheiteid ei ole, mistõttu juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5,

§ 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a otsuse osaliselt ja jõustab Pärnu Maakohtu 30. mai 2014. a otsuse

A. Arula süüditunnistamises KarS § 299 lg 1 järgi. Riigikohus rahuldab prokuröri kassatsiooni.

/allkirjastatud digitaalselt/