3-1-1-45-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-45-15 Määruse kuupäev 1. juuni 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi V. R.-i vahistamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-60 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. R.-i kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 6. mai 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. 2. Määrata Advokaadibüroole Sirje Must makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. R.-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 8 (kaheksa) eurot. Arvata see menetluskulu kriminaalmenetluse kulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2015. a määrusega vahistati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri taotlusel kahtlustatav V. R. Maakohus luges põhjendatuks V. R.-ile karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi esitatud kuriteokahtlustuse ja leidis, et vabaduses viibides võib ta toime panna uusi kuritegusid. 2. Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2015. a määruse peale esitas kaebuse V. R.-i kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist. 2.1. V. R. vahistati alusetult. Kahtlustatav võttis tapmise algusest peale omaks ja andis kuriteo kohta ütlusi. Uute kuritegude toimepanemise ohule ei viita ükski asjaolu. Ainuüksi teo raskus ei õigusta isikult kriminaalmenetluse ajaks vabaduse võtmist. 2.2. Maakohtu kohtunik Toomas Lillsaar allkirjastas vahistamismääruse digitaalselt, kuid digitaalallkirja konteineri ja digitaalallkirjade kinnituslehe kohaselt on tema allkiri kehtetu. Nähtuvalt digitaalallkirja konteinerist polnud digitaalallkirja andmise ajal võimalik kinnitada kohtuniku poolt

kasutatava sertifikaadi kehtivust. Olukorras, kus kohtulahendit ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu liikmed, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 p 6 mõttes. 2.3. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Justiitsministri 22. juuli 2008. a määruse nr 40 „Süüteomenetluses digitaalallkirjastatud ja muu digitaalse dokumendi vormistamise, edastamise ja säilitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 4 kohaselt puudub digitaalsel dokumendil kehtetu sertifikaadi või nõuetele mittevastava failivormingu korral õiguslik tähendus. Praeguses asjas ei kinnitatud kohtuniku poolt kasutatava sertifikaadi kehtivust. Samuti lubab korra § 2 lg 1 vormistada digitaalse dokumendi vormindamata tekstina (failinime laiend txt) või RTF-, PDF- ja ODF-vormingus (failinime laiendid vastavalt rtf, pdf ja odt). Maakohus koostas vahistamismääruse DOC-vormingus. 3. Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2015. a määrus ja prokuratuuri vahistamistaotlus saadeti uueks arutamiseks Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunikule. Kaitsja määruskaebus rahuldati ja V. R. vabastati vahi alt. Kokkuvõtlikult tuvastas ringkonnakohus, et digitaalallkirja konteineri ja digitaalallkirjade kinnituslehe kohaselt on kohtunik T. Lillsaare digitaalallkiri kehtetu. Ringkonnakohus nõustus kaitsjaga, et sellises olukorras on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 6 mõttes. 4. Ringkonnakohtu määrusele lisas eriarvamuse kohtunik Tiit Lõhmus, kelle hinnangul ei ole vigase digitaalallkirja olemasolu kohtulahendil käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 6 mõttes. 5. Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2015. a määrusega võeti V. R. uuesti vahi alla. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a määruse peale esitas kaebuse V. R.-i kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaver, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega prokuratuuri vahistamistaotlus saadeti Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotleb kaitsja Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2015. a määruse tühistamist. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et KrMS § 341 lg 2 alusel pole võimalik vahistamistaotlust maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, sest nimetatud säte reguleerib vaid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Samuti riivab vahistamistaotluse madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine liigselt kahtlustatava vabaduspõhiõigust ja õiguskindluse põhimõtet. Prokuratuuril ei tohiks olla õigust vahistamisest keeldumist vaidlustada. 7. Määruskaebusele esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene, kelle hinnangul on kaitsja väited alusetud. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist. 7.1. Kaitsja seisukoht, et prokuratuuril ei tohiks olla õigust vahistamisest keeldumist vaidlustada, on alusetu. Selline võimalus on sätestatud seaduses. Samuti ei välista vahistamistaotluse maakohtule uueks arutamiseks saatmist vahistamise olemus. 7.2. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus

kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. Nähtuvalt KrMS § 341 lg-st 2 tuleb kriminaalasi KrMS § 339 lg 1 p-s 6 sätestatud rikkumise puhul maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. Kuna kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk ei sätesta KrMS § 339 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise puhul kõrgema astme kohtu pädevuse osas mingeid erisusi, juhindus ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisel põhjendatult kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükist. 7.3. Võimalusel palub prokurör võtta Riigikohtul seisukoht küsimuses, kas digitaalallkirja puudumine vahistamismääruselt on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 6 mõttes. Prokuröri hinnangul on kohtukoosseisu liikme allkirja puudumine kriminaalmenetluse oluline rikkumine põhjusel, et sellisel juhul tekib kahtlus, kas kõik kohtukoosseisu liikmed on lahendiga nõus. Praeguses asjas vaatas eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse läbi ainuisikuliselt ja avaldas oma seisukoha ka kohtuistungil prokuröri, kahtlustatava ja kaitsja juuresolekul. Eelnevat arvestades ei saa tekkida kahtlust, et V. R.-i vahistamine ei olnud kohtunik T. Lillsaare otsus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohtu menetluses rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nimelt on kohtuniku digitaalallkiri Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2015. a määrusel kehtetu. Kuna õiguslik jõud on vaid kehtival allkirjal, tuleb kehtetut digitaalallkirja samastada allkirja puudumisega ja käsitada KrMS § 339 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. KrMS § 339 lg 1 ja § 338 p 3 kohaselt tuleb maakohtu määrus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ringkonnakohtu menetluses tühistada. Eelkirjeldatud mõttekäiku ei muuda ka asjaolu, et vahistamistaotluse vaatas läbi maakohtu eeluurimiskohtunik ainuisikuliselt ja et kohtunik väljendas nii maakui ka ringkonnakohtu menetluses tahet V. R. vahistada. Nõue, et kohtulahendi peavad allkirjastama kõik kohtukoosseisu liikmed, laieneb kahtlusteta ka kohtuasja ainuisikuliselt lahendavale kohtunikule. 9. Samuti on põhjendatud vahistamistaotluse maakohtule uueks arutamiseks saatmine. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. Nähtuvalt KrMS § 341 lg-st 2 tuleb kriminaalasi KrMS § 339 lg 1 p-s 6 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise puhul maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata ning sellisel juhul ei näe kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk kõrgema astme kohtu pädevuse osas ette ühtki erisust. Järelikult juhindus ringkonnakohus õigesti kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükist. Kaitsja seisukoht, et prokuratuuril ei tohiks olla õigust vahistamisest keeldumist vaidlustada ja et seetõttu ei peaks ka ringkonnakohus vahistamistaotlust maakohtule uueks arutamiseks saatma, ei ole seadusega kooskõlas. KrMS § 136 sätestab otsesõnu võimaluse määruskaebe korras vaidlustada vahistamisest keeldumist. 10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a määruse muutmata ja kaitsja

määruskaebuse rahuldamata. Vahistamistaotluse uue arutamise tulemusena tehtud Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2015. a määruse seaduslikkuse osas Riigikohus seisukohta ei võta, sest kriminaalmenetluses on Riigikohus pädev vaatama läbi vaid ringkonnakohtu lahendite peale esitatud kaebusi. Nähtuvalt KrMS § 387 lg 2 p-st 1 tuleb maakohtu vahistamismäärus vaidlustada kõigepealt ringkonnakohtus. 11. V. R.-i kaitsja esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks määruskaebuse koostamise eest Advokaadibüroole Sirje Must summas 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulutas kaitsja määruskaebuse koostamiseks kaks pooltundi. 12. Kolleegium peab taotluses nimetatud toimingut V. R.-i kaitseks kriminaalmenetluses vajalikuks ja leiab, et selleks kulunud aeg on põhjendatud. Seoses asjaoluga, et kaitsja on määruskaebuse koostamise eest taotletava tasu arvestamisel kohaldanud erikoefitsienti, märgib kolleegium, et Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p 5 kohaselt on erikoefitsient 2,0 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu. Sama otsuse p 3 sätestab aga, et määruskaebuse esitamisele erikoefitsienti ei kohaldata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2, 3 ja 23, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja taotluse osaliselt. Kolleegium määrab Advokaadibüroole Sirje Must makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. R.-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot) ja arvab selle summa kriminaalmenetluse kulude hulka. See, kas nimetatud menetluskulu jääb riigi kanda või tuleb välja mõista V. R.-ilt, sõltub kriminaalasja lõpptulemusest ja otsustatakse põhimenetluse käigus. (allkirjastatud digitaalselt)