3-2-2-2-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-2-2-15

Määruse kuupäev

Tartu, 27. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Medicum hagi MM Grupp OÜ ja kohtutäitur

Elin Vilippuse vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2012/1523. Aktsiaseltsi

Medicum menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-8856

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Medicum teistmisavaldus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Medicum (registrikood 10497496),

esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos

Kostja MM Grupp OÜ (registrikood 10515366), esindaja

vandeadvokaat Leon Glikman

Asja läbivaatamise kuupäev

27. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 30. aprilli 2014. a määrust tsiviilasjas nr 2-12-8856 ning mõista MM

Grupp OÜ-lt täiendavalt välja Aktsiaseltsi Medicum kasuks menetluskulu 2483 eurot 20 senti.

2. Lugeda kohtumääruse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

2.1. Rahuldada Aktsiaseltsi Medicum taotlus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.

2.2. Välja mõista MM Grupp OÜ-lt Aktsiaseltsi Medicum kasuks menetluskulud 17 908 eurot

17 senti.

3. Teistmisavaldus rahuldada.

4. Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni kohustada MM Grupp OÜ-d tasuma

Aktsiaseltsile Medicum viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Tagastada Advokaadibüroo Borenius OÜ-le teistmisavalduselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Medicum (hageja) esitas 4. aprillil 2012 Harju Maakohtule hagi MM Grupp OÜ

(kostja) ja kohtutäitur Elin Vilippuse vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 022/2012/1523. Harju Maakohus jättis hagi kostja vastu rahuldamata ning hagi kohtutäituri vastu

läbi vaatamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi kostja vastu

rahuldamata, ning rahuldas uue otsusega hagi kostja vastu. Hageja ja kostja vahelise vaidlusega

seotud menetluskulud jäeti kostja kanda ning hageja ja kohtutäituri vahelise vaidlusega seotud kulud

hageja kanda. Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebusi menetlusse ning jättis kassatsiooniastme

menetluskulud poolte endi kanda.

2. Hageja esitas 5. märtsil 2014 taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks kostja suhtes, paludes

määrata hüvitatavate menetluskulude suuruseks kokku 17 908 eurot 17 senti. Hageja on kandnud

menetluskulusid kokku 42 620 eurot 93 senti, mis koosnevad lepingulise esindaja kuludest koos

käibemaksuga (kokku 39 995 eurot 96 senti), riigilõivudest (kokku 761 eurot 85 senti) ning asja

läbivaatamise kuludest koos käibemaksuga (kokku 1863 eurot 12 senti). Hageja kinnitas, et

käibemaksukohustuslasena ei saa ta tekkinud õigusabikuludelt käibemaksu 97% ulatuses tagasi

arvestada ning taotleb seetõttu menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga 97% ulatuses. Hageja

põhitegevus on tervishoiuteenuse osutamine, mis on käibemaksuseaduse (KMS) § 16 järgi

käibemaksuvaba käive. 2013. a oli ettevõttel maksustatavat käivet 3,6%. KMS § 33 järgi kasutab

hageja sisendkäibemaksu mahaarvamisel otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise

segameetodit ning saab seetõttu sisendkäibemaksu õigusabikuludelt tagasi arvestada 3% ulatuses.

Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud piirmäär 12 800 eurot ei hõlma lepingulise esindaja

kuludelt arvestatud käibemaksu. Hageja palus lepingulise esindaja kulud välja mõista

maksimummääras 12 800 eurot, millele lisandub käibemaks 97% ehk 2483 eurot 20 senti.

3. Kostja vaidles avaldusele vastu.

4. Harju Maakohus rahuldas 30. aprilli 2014. a määrusega taotluse osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 15 424 eurot 97 senti (õigusabikulud piirmäära 12 800 euro

ulatuses, tõlkekulud 1863 eurot 12 senti, riigilõivud 761 eurot 85 senti), lisaks viivise määruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohus viitas Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusele nr 137 piirmäärade kohta.

Maakohus hindas kulusid, leidis, et vajalik ja põhjendatud ajakulu oli 207,15 tundi ning tunnihind

120 eurot (ilma käibemaksuta) – selle järgi oleks vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud kokku

24 848 eurot (millele lisanduvad kulud eri registripäringute tegemiseks). Kuigi hageja taotleb

õigusabikulude hüvitamist koos 97%-lise käibemaksuga, nähtub arvutustest, et ka käibemaksuta

ületaksid õigusabile tehtud kulutused valitsuse määrusega sätestatud piirmäära 12 800 eurot. Kohus ei

nõustunud hagejaga, et piirmäär 12 800 eurot ei sisalda väljamõistetavat käibemaksu. Põhjendatud

pole ka väide, et piirmäärad on vastuolus põhiseadusega, kuna kohtlevad erinevalt neid, kes saavad

menetluskuludelt arvestatud käibemaksu tagasi, ning neid, kes ei saa. Seega saab hageja

õigusabikulud välja mõista maksimaalselt 12 800 euro ulatuses ning sellele ei lisandu piirmäära

ületav käibemaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas 23. detsembril 2014 teistmisavalduse, paludes maakohtu määruse menetluskulude

kindlaksmääramise kohta tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse rahuldamata, ning mõista lisaks hageja kasuks välja menetluskulud 2483 eurot 20 senti

(käibemaksu osa võrra) ning viivise või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Teistmisavalduse kohaselt leidis maakohus, et hageja lepingulise esindaja kulud olid vajalikud ja

põhjendatud kokku 24 848 euro ulatuses ilma käibemaksuta (207,15 tundi * 120 eurot). Maakohus

aga leidis, et vastav käibemaksuta summa ületab määrusega nr 137 kehtestatud piirmäära

12 800 eurot, mistõttu saab lepingulise esindaja kulusid välja mõista maksimaalselt 12 800 eurot ning

piirmäära ületav käibemaks sellele ei lisandu.

Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määrusega Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a

määruse nr 137 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (asi nr 3-2-1-153-13). Teistmise aluseks on

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 7. Kui hageja menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse lahendamisel oleks kohus jätnud Vabariigi Valitsuse 4. septembri

2008. a määruse nr 137 kohaldamata selle põhiseadusega vastuolu tõttu, ei oleks kohus saanud jätta

hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust piirmäärale viidates osaliselt rahuldamata.

6. Kostja vaidleb teistmisavaldusele vastu, paludes jätta see läbi vaatamata või rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on TsMS § 702 lg 2 p 7 alusel põhjendatud. Maakohtu

määrust tuleb TsMS § 710 lg 1 teise lause alusel muuta ning kostjalt tuleb hageja kasuks täiendavalt

välja mõista menetluskulu 2483 eurot 20 senti.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjas on alust menetluskulude kindlaksmääramist teistmise korras

uuesti läbi vaadata. Hageja väitel tuleb maakohtu määrus teistmise korras uuesti läbi vaadata ja

tühistada osas, milles avaldus jäi praeguseks kehtetuks tunnistatud piirmäära tõttu osaliselt

rahuldamata, ning mõista hageja kasuks lisaks välja menetluskulud 2483 eurot 20 senti (käibemaksu

osa võrra) ning viivis.

9. TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas kohtuasjas.

Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 30. aprilli 2014. a määrusega osaliselt

rahuldamata, lähtudes Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kehtestatud

piirmäärast. Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13

TsMS § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (vt

Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–76). Seega tunnistas

Riigikohus, et õigustloov akt, millele tuginedes jättis maakohus hageja menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt rahuldamata, on põhiseadusega vastuolus. Nimetatu annab

TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi alust vaadata menetluskulude kindlaksmääramise avaldus uuesti läbi.

10. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, tuleb hageja teistmisavaldus rahuldada. Praegusel juhul

taotleb hageja maakohtu määruse muutmist üksnes selles osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja

kasuks välja mõistmata õigusabikuludelt arvestatud käibemaksu 2483 eurot 20 senti. Kuna muus osas

hageja maakohtu määruse muutmist ei taotle ja arvestades, et lepingulise esindaja kulude

sissenõudmise piirmäärad on tunnistatud kehtetuks ning lepingulise esindaja kulusid 15 283 eurot

20 senti (maakohtu välja mõistetud 12 800 eurot + käibemaks 2483 eurot 20 senti) võib pidada

praegustel asjaoludel vajalikuks ja põhjendatuks, muudab kolleegium TsMS § 710 lg 1 teise lause

alusel maakohtu määrust ning mõistab kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja menetluskulu

2483 eurot 20 senti. Kokku tuleb seega kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena

17 908 eurot 17 senti (õigusabikulud 15 283 eurot 20 senti, tõlkekulud 1863 eurot 12 senti ning

riigilõivud 761 eurot 85 senti).

11. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 märgib kolleegium, et kostja peab hagejale hüvitatavatelt

menetluskuludelt maksma alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Riigikohtu määrus jõustub TsMS § 694

lg 2 ja § 695 järgi määruse avalikult teatavakstegemise päeval.

12. Vastuseks kostja vastuväitele, et hageja lasi mööda teistmisavalduse esitamise kahekuise tähtaja,

märgib kolleegium, et tulenevalt TsMS § 704 lg 2 teisest lausest võib TsMS § 702 lg 2 p-s 7

nimetatud juhul esitada teistmisavalduse kuue kuu jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-2-1-153-13 tehti 26. juunil 2014 ning teistmisavaldus esitati

23. detsembril 2014, seega on teistmisavaldus esitatud tähtaegselt (kuue kuu jooksul alates Riigikohtu

lahendi jõustumisest).

13. Teistmisavalduse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel teistmisavalduselt

tasutud kautsjon tagastada.

TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik