3-2-1-53-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-53-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

BTA Insurance Company SE (Eesti filiaali kaudu) hagi

AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS vastu

5112 euro 93 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-61809

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS kassatsioon-

kaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1278 eurot 23 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja BTA Insurance Company SE (Eesti filiaali kaudu,

registrikood 11223507), esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS

(registrikood 10310902), esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Asja läbivaatamise kuupäev

27. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61809 ja

jätta jõusse Harju Maakohtu 26. mai 2014. a otsuse resolutsioon samas tsiviilasjas, arvestades

käesoleva kohtuotsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AKTSIASELTSILE ALLANDO TRAILWAYS kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

4. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud BTA Insurance Company SE (Eesti

filiaali) kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. BTA Insurance Company SE (Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas 31. detsembril 2013

AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks

välja mõista 5112 eurot 93 senti (80 000 krooni).

Hagiavalduse kohaselt toimus 2. veebruaril 2010 Läti Vabariigis liiklusõnnetus, milles kostjale

kuuluvale sõidukile põhjustas kahju sõiduk, mille valdaja tsiviilvastutuse oli kindlustanud BTA

Insurance Company SE Affiliate in Lithuania, keda esindab Eestis hageja. Hageja otsustas 30. juunil

2010 kostjale liikluskahju hüvitada. Otsuse aluseks oli eksperdi 31. mai 2010. a arvamus, mille

kohaselt oli kostja sõiduki väärtuseks enne liiklusõnnetust 150 000 krooni ja jääkväärtuseks pärast

liiklusõnnetust 70 000 krooni. Seega tuli kostjale hüvitada 80 000 krooni. Kuna kostja oli

käibemaksukohustuslane, tuli kostjale hüvitada kahju ilma käibemaksuta, s.o 66 667 krooni.

Sõiduki hilisemal vaatlusel selgus, et sõiduk ei olnud enam avariijärgses seisundis (sõiduk ei olnud

komplektne ja oli eemaldatud hulgaliselt varuosasid). Seetõttu tegi hageja 8. juulil 2010 uue otsuse,

milles märkis, et juhul kui kostja soovib sõiduki hagejale üle anda, vähendatakse jäänuki maksumust

36 205 krooni võrra.

Hoolimata uuest otsusest kandis hageja kostjale 9. juulil 2010 ekslikult esimese otsuse alusel üle

80 000 krooni ja 12. juulil 2010 esimese otsuse järgi tegelikult ettenähtud 66 667 krooni. Seega sai

kostja ekslikult kaks korda hüvitist.

26. juulil 2010 palus hageja kostjal enamsaadud 80 000 krooni tagastada. Kostja vastas hageja

nõudele alles 8. juunil 2011, kui kinnitas hagejalt 146 667 krooni saamist ja nõudis lisaks 3333 krooni

sõiduki väärtuse hüvitamiseks ning sõiduki hoiukulude hüvitamist. Kostja soovis anda sõiduki

hagejale üle pärast seda, kui hageja on kostjale sõiduki maksumuse täielikult hüvitanud. Kuna kostja

keeldus sõidukit üle andmast, möödus mõistlik aeg selle toimingu tegemiseks. Arvestades seda, et

kostja rikkus sõiduki komplektsust, on hageja kostjale 66 667 krooni välja makstes kahju hüvitanud

ja kostjal tuleb enamsaadud hüvitis tagastada. Hageja ei pea mittekomplektses seisundis sõiduki

jäänuse eest tasuma esialgu määratud jääkväärtust.

Hagi ei ole aegunud. Hageja nõue tuleneb liikluskindlustuslepingust ja selliste nõuete aegumistähtaeg

on võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 1 järgi kolm aastat alates selle aasta lõpust, mil nõue muutub

sissenõutavaks. Kuna pooled vaidlesid kuni 10. juunini 2011 kahjuhüvitise suuruse ja avariilise

sõiduki üleandmise üle, peatus nõude aegumine läbirääkimiste ajaks ja hageja nõue ei ole aegunud.

Lisaks algas aegumise kulg 8. juunil 2011 uuesti, kuna kostja tunnistas siis, et on alusetult rikastunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle aegumise tõttu rahuldamata.

Hageja esitas kostja vastu alusetu rikastumise nõude, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 151 lg 1 järgi aegunud. Hageja pidi alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teada saama

hiljemalt 26. juulil 2010, kui esitas kostjale 80 000 krooni tagastamise nõude. Aegumistähtaeg hakkas

kulgema hiljemalt alates 27. juulist 2010 ning viimane nõude esitamise päev oli 27. juuli 2013.

Hageja esitas hagi 31. detsembril 2013.

Poolte vahel ei ole lepingulist suhet. Kostja ei ole hagejaga liikluskindlustuse lepingut sõlminud, vaid

sõlmis selle ERGO Kindlustuse AS-iga.

Kuna hageja kandis väidetavalt ekslikult kostjale raha üle, siis saab võlasuhte aluseks olla ainult

alusetu rikastumise nõue, mistõttu ei kohaldu VÕS § 475 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg.

Väär on hageja väide, et hageja esitas 26. juulil 2010 nõude enamsaadu tagastamiseks, kuna kostja

keeldus sõidukit üle andmast. Tagasinõudes teavitas hageja kostjat, et 9. juulil 2010 tehtud

80 000 krooni ülekanne oli ekslik. Seetõttu ei olnud see seostatav asjaoluga, et kostja keeldus sõiduki

üleandmisest.

Pooled ei ole pidanud läbirääkimisi, et leida kokkuleppeliselt lahendust 80 000 krooni kui alusetult

saadu tagastamisele. Kostja ei ole hageja nõuet tunnistanud.

3. Harju Maakohus jättis 26. mai 2014. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooled kindlustuslepingut sõlminud, mistõttu ei kohaldu

hageja nõude aegumisele VÕS § 475 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ja tuleb kohaldada TsÜS § 151 lg-t 1.

Asja materjalidest nähtub, et hageja otsustas 30. juunil 2010 hüvitada kostjale tekitatud kahju

66 667 krooni (ilma käibemaksuta) ulatuses. Lisaks märkis hageja, et juhul kui kostja annab sõiduki

hagejale üle, siis hüvitatakse kostjale ka sõiduki jääkväärtus 58 333 krooni (ilma käibemaksuta).

8. juulil 2010 tegi hageja uue otsuse, milles märkis, et sõiduki üleandmisel hagejale vähendab hageja

sõiduki jääkväärtust 36 205 krooni võrra, sest sõiduk ei ole enam avariijärgses seisundis. 26. juulil

2010 esitas hageja kostjale nõude tagastada 9. juulil 2010 ülekantud 80 000 krooni, kuna ülekanne

tehti ekslikult. Seega pidi hageja ekslikust ülekandest (ka alusetu rikastumise nõudest) teada saama

hiljemalt pärast teise ülekande tegemist, s.o 12. juulil 2010 ja tema nõue hakkas aeguma 13. juulil

2010.

TsÜS § 167 lg 1 järgi peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate

läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib

tuleneda, ning eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pidasid pooled läbirääkimisi avariis osalenud sõiduki hagejale

üleandmise ja selle väärtuse üle. Hageja esitas puksiiriteenust osutava Medeira Grupp OÜ 23. augusti

2010. a e-kirja hagejale, mille kohaselt on ta suhelnud kostja esindajaga 3–4 korda, kuid kostja

esindaja jäi lõpuks seisukohale, et sõidukit ei anta üle enne sõiduki väärtuse täielikku hüvitamist.

8. juunil 2011 esitas kostja hagejale pretensiooni, milles luges 9. juulil 2010 saadud 80 000 krooni

kostjale tasutud kindlustushüvitiseks ning nõudis lisahüvitist. Hageja vastas sellele 10. juunil 2011, et

pretensioon on põhjendamatu.

Kuigi läbirääkimised ei toimunud 80 000 krooni tagastamise üle, käisid need siiski asjaolu üle,

millest nõue võib tuleneda (hagejal on alusetust rikastumisest tulenev nõue juhul, kui sõiduki jäänukit

ei anta hagejale üle). Asjas on tõendatud, et pooled pidasid läbirääkimisi 26. juulist 2010, s.o alates

ajast, mil hageja esitas kostjale nõude tagastada 80 000 krooni, kuni 23. augustini 2010, s.o ajani, mil

Medeira Grupp OÜ saatis hagejale e-kirja selle kohta, et kostja keeldub sõiduki jäänukit tagastamast.

Samuti on tõendatud läbirääkimised alates 8. juunist 2011, s.o alates ajast, mil kostja saatis hagejale

pretensiooni hüvitise maksmata jätmise kohta, kuni 10. juunini 2011, s.o ajani, mil hageja vastas

kostja pretensioonile. Seega oli aegumine peatunud kokku 32 päeva. Asjas ei ole tõendatud, et pooled

pidasid läbirääkimisi 26. juulist 2010 kuni 10. juunini 2011, nagu väidab hageja.

Õige ei ole ka hageja seisukoht, et kostja tunnustas 8. juuni 2011. a pretensioonis hageja nõuet

tagastada 80 000 krooni. Seega aegumine ei katkenud.

Arvestades, et aegumine algas 13. juulil 2010 ja peatus kokku 32 päevaks, oli hagi selle esitamise

ajaks (31. detsembriks 2013) aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega saata asi maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule sisuliseks lahendamiseks, kuna hagi ei ole aegunud.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, kui lähtus

üksnes alusetu rikastumise õigussuhet reguleerivatest normidest ja jättis kohaldamata lepingulisest

suhtest tulenevad aegumise sätted.

Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud

asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Hageja on esitanud hagi

asjaolud ebaselgelt ja alternatiivselt. Hageja viitas pooltevahelises kohtueelses vaidluses alusetu

rikastumise sätetele, kohtumenetluses aga alternatiivselt ka asjaolule, et poolte vahel oli

liikluskindlustuse lepingust tulenev suhe. Seega taotleb hageja raha tagastamist sõltumata sellest, kas

tegemist on lepingulise suhte või alusetu rikastumisega.

Õige on maakohtu seisukoht, et hageja ja kostja ei ole lepingut sõlminud, kuid kostja täitmisnõue

hageja vastu tuleneb hageja ja kindlustuslepingu sõlminud isiku (kahju tekitaja) vahelisest lepingust,

st hageja ja kostja vahel on lepingust tulenev täitmissuhe. Vaidluse asjaoludest nähtub, et hageja ja

õnnetuse põhjustanud sõiduki omaniku vahel oli kohustuslik vastutuskindlustuse leping. Nimetatud

lepingus on kostja kolmandaks isikuks, kellele lepingust tulenevad kohustused tuleb täita (VÕS § 80

lg 1 mõttes) ja kellel on õigus kolmanda isikuna nõuda kahju hüvitamist kindlustusandjalt kui

vastutuskindlustuslepingu võlgnikult (VÕS § 521, liikluskindlustuse seaduse § 40 (2. veebruaril 2010

kehtinud redaktsioonis)). Arvestades, et kolmandal isikul on vastutuskindlustuse puhul iseseisev

nõudeõigus kindlustusandja vastu, on tegemist ehtsa kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga. Seda

hoolimata sellest, et kostja ei olnud lepingu pooleks, sest kostja ei pidanud olema lepingu sõlmimise

ajal kindlaks määratav (VÕS § 80 lg 4).

Hageja on nõuet esitades tuginenud alternatiivsetele asjaoludele. Ühelt poolt väidab hageja, et tegi

80 000 krooni ülekande ekslikult ehk ilma aluseta. Teisalt väidab hageja, et esitas 26. juulil 2010

tagasinõude enamsaadu tagastamiseks, kuna kostja keeldus sõidukit üle andmast. Hageja otsustas

hüvitada kostjale 66 667 krooni ja sõiduki üleandmisel lubas hüvitada veel 58 333 krooni. Hageja

tegi kaks ülekannet kostjale, vastavalt 80 000 ja 66 667 krooni. Hageja esiletoodud asjaoludest ja

seda kinnitavatest tõenditest saab järeldada, et kostja nõudis hüvitist 190 055 krooni, pidas kahe

makse tegemist õigustatuks ja nõudis lisaks veel hüvitist 3333 krooni ning sõiduki jäänuki hoiutasu.

Edasi tekkis pooltel vaidlus kummagi poole kohustuste täitmise üle ja hageja hakkas kostjalt tagasi

nõudma tasutud 80 000 krooni. Selliste alternatiivsete asjaolude puhul on hagi võimalik lahendada nii

alusetu rikastumise kui ka lepinguõiguse normide järgi.

Kui kolmandale isikule on tema kasuks sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks midagi üle

kantud, kuid hiljem selgub, et seda kohustust ei ole olemas või on see hiljem ära langenud, saab

kattesuhte võlgnik (hageja) kolmandalt isikult (kostjalt) üleantu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda.

Kohustust ei oleks olemas, kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud leping oleks tühine või see langeks

ära, kui leping tühistatakse. Üleantut saaks tagasi nõuda ka siis, kui kolmas isik on VÕS § 80 lg 8

alusel loobunud oma õigusest, kuid talle on kohustuse täitmiseks siiski midagi üle antud. Alusetu

rikastumisega oleks tegu ka siis, kui üks lepingupooltest täidab lepingust tulenevad kohustused

nõuetekohaselt ja teine pool tasub kohustuse täitmise eest rohkem, kui ta oleks lepingu alusel

kohustatud. Sellisel juhul saab enamtasutu tagasi nõuda VÕS § 1028 alusel.

Praeguses asjas ei ole tegemist tühise või tühistatud lepinguga ning võlgnik ei ole loobunud täitmise

vastuvõtmisest. Seega ei saa rääkida võlgniku alusetust rikastumisest kohustuse äralangemise tõttu.

Kui poolte vahel ei oleks vaidlust liikluskindlustuslepingust tulenevate hageja kohustuste üle ja kostja

oleks möönnud raha alusetut saamist, tulnuks vaidlus lahendada alusetu rikastumise sätete alusel.

Sellisel juhul oleks hagi aegunud, nagu maakohus õigesti leidis. Kuna aga kostja on hagiavalduse

kohaselt keeldunud raha tagastamast põhjusel, et hageja täitis vaidlusalust ülekannet tehes oma

kohustust, ei ole kostja saanud raha alusetult. Oma 8. juuni 2011. a kirjas ei ole kostja tunnistanud

hageja alusetu rikastumise nõuet, vaid on leidnud, et hageja täitis oma kohustuse, kui maksis kostjale

80 000 krooni. Seega leidis maakohus õigesti, et alusetu rikastumise nõuet ei ole kostja tunnistanud.

Kuna hageja kui kindlustusandja ja kostja kui hüvitise saaja vaidlevad selle üle, kas hageja maksis

kolmandale isikule rohkem, kui kolmandal isikul oleks lepingu kohaselt õigus hüvitist saada, tuleb

vaidlus lahendada lepinguõiguse normide järgi. Seda tulenevalt asjaolust, et hüvitis kanti üle lepingu

täitmiseks ja konkureerivaid alusetu rikastumise nõudeid ei teki, sest sooritusel eksisteerib õiguslik

alus. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise ka juhul,

kui õiguslik alus eksisteerib üleandja ja kolmanda isiku suhtes. Õiguslik alus ei puuduks ka siis, kui

kostja lepingupoolena jätnuks oma lepingu alusel täitmisele kuuluvad kohustused täitmata, kuid

kindlustusandja tasus hüvitist nii, nagu kohustused oleksid täidetud. Sellisel juhul on tegemist lepingu

rikkumisega ning enamtasutu tagasinõudmise küsimus tuleb lahendada lepingu rikkumise tagajärgi

reguleerivate sätete alusel.

Kuna pooltel on lepingu rikkumisest tulenev vaidlus, tuleb asjas kohaldada VÕS § 475 lg-s 1

sätestatut, mille kohaselt kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat alates

kalendriaasta lõpust, mil nõue muutub sissenõutavaks. Hagi asjaolude kohaselt esitas hageja

80 000 krooni tagastamise nõude kostjale 26. juulil 2010. Seega algas hagi aegumine 31. detsembril

2010 ja lõppes 31. detsembril 2013. Hageja esitas hagi 31. detsembril 2013 ja seega ei ole see

aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, andes suunised lepingulisele

nõudele kohalduva õiguse kohta.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse normi,

kui asus seisukohale, et asjas tuleb kohaldada VÕS § 475 lg-t 1. Kuna hageja tasus kostjale kaks

korda hüvitise osa, mille väljamaksmine ei sõltunud sellest, kas kostja annab hagejale sõiduki üle või

mitte, on hagejal kostja vastu alusetu rikastumise nõue. Hageja tegi makse ekslikult, ilma õigusliku

aluseta, mitte ei teinud sooritust kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja ülekannet

ei saa pidada ka sõiduki jäänuki hüvitiseks, sest sõiduk tuli hüvitada pärast sõiduki üleandmist.

Juhul kui hageja nõuet saab pidada lepingu rikkumisest tulenevaks nõudeks, on asjas oluline anda

juhised kohalduva õiguse kohta, sest liiklusõnnetus toimus Läti Vabariigis ja kahju põhjustanud

sõiduki valdaja tsiviilvastutuse oli kindlustanud Leedu Vabariigi kindlustusselts. Ringkonnakohus ei

ole põhjendanud, miks tuleb asjas kohaldada Eesti õigust. Liikluskindlustuse direktiivi 2005/14/EÜ

art 7 järgi tuleb teistsuguse kokkuleppe puudumise korral kohaldada kindlustuslepingule selle riigi

õigust, kus on kindlustusandja harilik viibimiskoht, ning üksnes juhul, kui asjaoludest ilmneb selgelt,

et leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga, kohaldatakse teise riigi õigust. Seega asjas Eesti

õigus pigem ei kohaldu.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohus kohaldas asjas õigesti Eesti õigust ja VÕS § 475 lg-t 1. Hagejal oli õigus kasutada

lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid olukorras, kus hageja oli tasunud kostjale

kindlustuslepingu alusel hüvitist ja kostja jättis oma vastusoorituse tegemata. Õige on

ringkonnakohtu seisukoht, et hagi ei ole aegunud, kuid ebatäpne on järeldus, et hagi aegumise tähtaeg

lõppes 31. detsembril 2013.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata aegumistähtaja peatumise ja katkemise

vastuväited. Neid arvestades ei oleks hagi aegunud ka siis, kui tegemist oleks alusetu rikastumise

nõudega.

Kohtud kohaldasid põhjendatult Eesti õigust. Maakohus arutas eelistungil pooltega kohalduva õiguse

küsimust ning pooled avaldasid, et asjas tuleb kohaldada Eesti õigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1

p 1 alusel tühistada ja asjas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu otsus, arvestades

alljärgnevaid põhjendusi.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja arvates tuleb tema

nõude aegumisele kohaldada VÕS § 475 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega, sest tema nõue tuleneb

kindlustuslepingust. Kostja arvates tuleneb aga hageja nõue alusetust rikastumisest ja selle

aegumistähtaeg on sätestatud TsÜS § 151 lg-s 1.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitusega, et hageja nõude aegumisele saab kohaldada

VÕS § 475 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega.

Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et kui üks lepingupool tasub teisele kohustust täites

rohkem, kui ta oleks lepingu alusel kohustatud, saab ta enam tasutu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda.

Seega saab ka kindlustusandja kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale

isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu

7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24).

Õige ei ole aga ringkonnakohtu arusaam, et hageja nõude kvalifikatsioon sõltub sellest, millise

vastuväite on kostja hageja nõudele esitanud. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt välja

5112 eurot 93 senti (80 000 krooni), sest hageja kandis ekslikult esimese osa kindlustushüvitisest

kostjale üle kaks korda, sh arvestamata kostja käibemaksukohustust. Hagiavalduse kohaselt kandis

hageja kostjale 9. juulil 2010 ekslikult üle kindlustushüvitise esimese osana 80 000 krooni (koos

käibemaksuga) ja 12. juulil 2010 tegelikult tasumisele kuuluva kindlustushüvitise esimese osa

66 667 krooni (ilma käibemaksuta). Nimetatud kindlustushüvitise osa pidi hageja kostjale igal juhul

välja maksma, sõltumata sellest, kas kostja annab hagejale sõiduki üle või mitte. Seega kandis hageja

kostjale ilma õigusliku aluseta üle 80 000 krooni ning hagejal on VÕS § 1028 lg 1 järgi õigus nõuda,

et kostja selle tagastaks. Asjaolu, et kostja pidas hiljem vaidlusalust summat õiguslikul alusel tehtud

makseks, s.o kindlustuslepingu alusel makstud kindlustushüvitiseks, ei muuda hageja nõuet

kindlustuslepingust tulenevaks nõudeks, sh kindlustuslepingu rikkumise korral kasutatavaks

õiguskaitsevahendiks. Kindlustuslepingust saaks tuleneda kostja täitmisnõue hageja vastu

kindlustushüvitise saamiseks või hageja täitmisnõue kostja vastu sõiduki üleandmiseks, kuid ekslikult

makstud suurema kindlustushüvitise tagastamise nõuet ei saa pidada lepingu rikkumise puhul

kasutatavaks õiguskaitsevahendiks VÕS § 101 järgi.

Seega on hageja esitanud VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetu rikastumise nõude, mille aegumistähtaeg on

TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Asjas on tuvastatud, et hageja tegi kostjale ülekanded 9. ja

12. juulil 2010 ning palus 26. juulil 2010 ekslikult ülekantud summa tagastada. Seega teadis hageja

hiljemalt 26. juulil 2010, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, ja pidi

TsÜS § 151 lg 1 järgi esitama kostja vastu hagi hiljemalt kolme aasta jooksul nimetatud päevast.

Hageja esitas hagi alles 31. detsembril 2013, s.o pärast TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja

möödumist, mistõttu on hagi aegunud ja tuleb jätta rahuldamata.

11. Hageja väited nõude aegumise peatumise või katkemise kohta ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale.

Maakohus leidis õigesti, et läbirääkimiste tõttu oli aegumine TsÜS § 167 lg 1 alusel peatunud kokku

32 päeva, s.o 26. juulist kuni 23. augustini 2010 ja 8. kuni 10. juunini 2011, kuid mitte nende

perioodide vahepeal.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1

järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid

asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine,

kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32, 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12,

22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Asjas on küll tõendatud, et pooled pidasid

läbirääkimisi auto üleandmise ja kindlustushüvitise teise osa suuruse üle, millest võis omakorda

sõltuda see, kas hageja peab vajalikuks nõuda alusetult makstud esimest hüvitise osa tagasi, kuid

hiljemalt 23. augustiks 2010 oli hagejale selge, et kostja ei anna talle autot üle enne, kui hageja

maksab talle välja esialgu määratud suuruses hüvitise. Seega ei olnud hagejal alates 23. augustist

2010 alust eeldada, et kostja jätkab läbirääkimisi vaidluse kokkuleppel lahendamiseks, mis võinuks

anda alust lugeda ka sel ajavahemikul aegumine peatunuks.

Samuti on väär hageja arusaam, et kostja tunnustas 8. juunil 2011 hageja nõuet, mistõttu on aegumine

TsÜS § 158 lg 1 järgi katkenud. Kolleegiumi arvates ei ole hageja toonud esile asjaolusid, millest

saaks järeldada, et kostja on TsÜS § 158 lg 2 mõttes hageja nõuet tunnustanud. Kostja on küll 8. juuni

2011. a kirjas kinnitanud, et hageja kandis talle 9. ja 12. juulil 2010 üle kokku 146 667 krooni, kuid ei

ole ei otseselt ega kaudselt tunnistanud, et hagejal oleks tagasinõue kostja vastu. Selle asemel on

kostja pidanud saadud raha kindlustushüvitiseks ja nõudnud hagejalt lisahüvitist. Neil asjaoludel ei

saanud hageja kolleegiumi arvates järeldada, et kostja tunnistab hageja nõuet ja oma kohustust raha

tagastada, mis võinuks anda alust lugeda aegumine katkenuks.

12. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja.

13. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega jäeti hagi

rahuldamata ja maakohtu menetluskulud hageja kanda, jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese

lause ja § 162 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik