3-2-1-47-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-47-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi (ja

Tungren AS-i (pankrotis)) hagi Luule Kasevälja ja Uno

Kasevälja vastu müügilepingu alusel üleantud

1 055 875 euro tagastamiseks ja viivise ning intressi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-2420

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Luule Kasevälja ja Uno Kasevälja kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1 055 875 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tungren AS-i (pankrotis) (registrikood 10349471)

pankrotihaldur Maire Arm, esindaja vandeadvokaat Britta

Oltjer

Kostjad Luule Kaseväli ja Uno Kaseväli, esindajad

vandeadvokaat Merle Järvala ja vandeadvokaat Olev Kuklase

Asja läbivaatamise kuupäev

20. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-2420

viivise väljamõistmise ning Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi hagi

menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Rahuldada Luule Kasevälja ja Uno Kasevälja kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Tagastada Uno Kaseväljale Luule Kasevälja ja Uno Kasevälja kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tungren AS (pankrotis) (võlgnik) ja Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm (hageja,

pankrotihaldur) esitasid 16. jaanuaril 2012 hagi Luule Kasevälja (kostja I) ja Uno Kasevälja

(kostja II) vastu müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 14. märtsil 2007 Tungren AS (pankrotis, endine ärinimi Oma

Varahalduse AS) ja kostjad Harjumaal Rae vallas Peetri külas asuva Pihelga kinnistu võlaõigusliku

müügilepingu. Pooled leppisid kokku kinnisasja müümises hinnaga 5 480 423 eurot 86 senti. Võlgnik

tasus kostjatele ostuhinna ja intressi kokku 1 055 875 eurot. Kinnisasja omandit ei ole võlgnikule üle

antud ning ostuhinda ei ole tervikuna tasutud. 10. veebruaril 2011 kuulutati välja võlgniku pankrot.

17. märtsil 2011 esitas pankrotihaldur kostjatele avalduse võlgniku poolt oma lepinguliste kohustuste

täitmisest loobumiseks. 17. novembril 2011 edastas pankrotihaldur kostjatele nõudekirja

müügilepingu alusel tasutud raha tagastamiseks.

8. aprillil 2011 esitasid kostjad võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse oma nõude

tunnustamiseks. Kostjate nõue jäi nõuete kaitsmise koosolekul täies ulatuses tunnustamata.

2. septembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-27122 keeldus Harju Maakohus kostjate hagi

nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses menetlusse võtmast.

Kostjad on võlgniku arvel alusetult rikastunud. Kostjatel on kohustus tagastada võlgnikule

vaidlusaluse müügilepingu alusel kinnistu omandamise eesmärgil tasutud summa. Võlgnik on

maksnud vaidlusaluse summa õigusliku aluseta, sest võlgniku kohustus täita lepingut on hiljem ära

langenud. Pankrotihaldur on müügilepingu üles öelnud.

Kuigi hageja on tuginenud oma nõude esitamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-le 1, on

võimalik analoogia korras kohaldada VÕS-s ette nähtud lepingute tagasitäitmise regulatsiooni. Kuna

hagejal ei ole enam võimalik lepingut täita ja leping on lõpetatud, tuleb kostjatel VÕS § 189 lg 1

alusel müügilepingu alusel saadu hagejale tagastada.

Hageja palus:

• välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14. märtsil 2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku

müügilepingu alusel tasutud 1 055 875 eurot;

• juhul kui kohus asub seisukohale, et vaidlusaluses asjas tuleb kohaldada VÕS § 189 lg-t 1, välja

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14. märtsil 2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku

müügilepingu alusel tasutud 1 055 875 euro kasutamise eest intress 100 714 eurot 24 senti;

• juhul kui kohus asub seisukohale, et vaidlusaluses asjas tuleb kohaldada alusetu rikastumise

regulatsiooni, välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14. märtsil 2007 sõlmitud kinnistu

võlaõigusliku müügilepingu alusel tasutud 1 055 875 euro kasutamise eest intress 925 eurot 70 senti;

• välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14. märtsil 2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku

müügilepingu alusel tasutud 1 055 875 euro tagastamisega viivitamise eest viivis 64 741 eurot

5 senti.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Pankrotiseadus ei võimalda olukorda, kus haldur ise loobub

võlgniku kohustuse täitmisest ning nõuab teiselt poolelt lepingu täitmist, praegusel juhul

tagasitäitmist. Kostjad ei ole alusetult rikastunud. Õiguslik alus ei ole kohustuste täitmisest loobumise

avalduse esitamisega ära langenud. Halduri avaldus ei saanud lõpetada müügilepingut tagasiulatuvalt.

Kinnisasja müügileping ei ole lõppenud. Alusetu rikastumise nõue on aegunud, aegumistähtaeg

möödus 1. juulil 2011. Tagasitäitmise nõue on esitatud 17. novembril 2011 mõistlikku aega ületades.

Kui kohus leiab, et võimalik on kõrvalnõuete väljamõistmine, palusid kostjad vähendada

kõrvalnõuete suurust mõistlikus ulatuses VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel.

3. Harju Maakohus jättis 21. veebruari 2014. a otsusega võlgniku hagi kostjate vastu läbi vaatamata

ning hageja hagi kostjate vastu solidaarselt ostuhinna ja intressi 1 055 875 euro tagastamise ning

sellelt arvestatud intressi ja viivise tasumise nõuetes rahuldamata. Harju Maakohus tühistas

kohaldatud hagi tagamise abinõu (kinnistule seatud kohtulik hüpoteek 1 121 541 eurot 75 senti).

Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on võlgnik ja pankrotihaldur hagejatena esitanud ühise hagiavalduse

kostjate vastu pankrotivaraga seotud vaidluses. Haldur osaleb pankrotiseaduse (PankrS) § 541 lg 1

kolmanda lause järgi oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga

seotud vaidlustes. Seega ei ole pankrotivõlgnikul iseseisvat õigust osaleda pankrotivara puudutavas

kohtumenetluses ja pankrotivõlgnik ei saa olla hagejaks. Maakohus jättis võlgniku hagiavalduse

kostjate vastu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik ja kostjad sõlmisid 14. märtsil 2007 võlaõigusliku müügilepingu,

mille alusel on hageja kostjatele tasunud 1 055 875 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja

on 17. märtsil 2011 esitanud kostjatele avalduse võlgniku poolt oma lepinguliste kohustuste täitmisest

loobumiseks ja kostjad on selle kätte saanud.

PankrS § 46 lg 1 sätestab, et halduril on õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata

kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust

tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur ei või loobuda võlgniku lepingust

tuleneva kohustuse täitmisest, kui kohustuse täitmise tagamiseks on kinnistusraamatusse kantud

eelmärge. Selleks, et lepingupool saaks nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu alusel üleantu

tagastamist, peab selline võimalus olema sätestatud seaduses või olema poolte vahel kokku lepitud.

Ei pankrotiseadus, võlaõigusseadus ega ka poolte vahel sõlmitud müügileping ei sätesta

pankrotihalduri või pankrotivõlgniku õigust nõuda kehtiva lepingu alusel üleantu tagastamist, kui

pankrotihaldur loobub PankrS § 46 lg 1 alusel lepingust tuleneva täitmata kohustuse täitmisest.

PankrS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse

täitmisest, võib lepingu teine pool esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude

pankrotivõlausaldajana. Kohtu hinnangul tuleb PankrS § 46 lg 1 mõtte väljaselgitamiseks sätet

tõlgendada koos PankrS § 46 lg-ga 7. Kohtu hinnangul ei ole lepingu teisel poolel võimalik lepingu

täitmata jätmisest tulenevat nõuet pankrotivõlausaldajana esitada, kui pooltevaheline võlasuhe,

millest täitmata nõue tuleneb, on lõppenud. Seega eeldab seaduse mõte, et pooltevaheline võlasuhe ei

lõpe. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et PankrS § 46 lg 1 sätestab üksnes pankrotihalduri

valikuõiguse kehtiva lepingu täitmise osas: halduril on võimalus leping täita ja nõuda lepingu teiselt

poolelt lepingu täitmist nii, nagu võlgnik polekski pankrotis, või võimalus loobuda võlgniku

kohustuse täitmisest, mis välistab lepingu teisel poolel lepingust tulenevate nõuete esitamise muul

viisil kui pankrotivõlausaldajana. PankrS § 46 lg-s 1 sätestatud täitmata kohustuse täitmisest

loobumine ei too seega kaasa pooltevahelise võlasuhte lõppemist, mistõttu ei saa täitmisest loobumist

lugeda lepingust taganemiseks või lepingust taganemisega sarnast mõju omavaks institutsiooniks.

Eeltoodust tulenevalt ei saa halduri täitmisest loobumise tagajärjel tekkida VÕS § 189 lg-s 1

nimetatud lepingu täitmiseks üleantu tagastamise nõudeõigust.

Kohtu hinnangul ei ole PankrS § 46 lg-s 1 nimetatud loobumise õiguse kasutamine eeltoodud

põhjendustel käsitatav ka VÕS § 186 p-des 1–4 ning 6–8 nimetatud võlasuhte lõppemise alusena.

VÕS § 186 p-s 9 nimetatud muude seaduses sätestatud aluste olemasolu kohtule teadaolevalt ei esine.

PankrS § 46 lg-t 1 ei saa selliseks aluseks pidada seetõttu, et PankrS § 46 lg-s 1 nimetatud täitmisest

loobumise õiguse kasutamise järel pooltevaheline võlasuhe ei lõpe ning võlausaldaja võib

pankrotivõlgnikult selle täitmist ikkagi nõuda, kuigi ta peab seda tegema pankrotivõlausaldajana.

Kuna täitmata kohustuse täitmisest loobumine PankrS § 46 lg 1 alusel ei lõpeta pooltevahelist

võlasuhet, ei lange täitmisest loobumisega ära ka pooltevahelisest lepingust tulenev raha tasumise

kohustus. Kohustuse allesjäämisele viitab üheselt ka PankrS § 46 lg 7. Eeltoodust tulenevalt ei saa

halduri poolt täitmisest loobumise tagajärjel tekkida VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud kohustuse

täitmiseks üleantu tagastamise nõudeõigust alusetu rikastumise sätete alusel. Seega ei lõpetanud

kohustuste täitmisest loobumisest teatamine poolte vahel sõlmitud müügilepingust tulenevaid

võlasuhteid ning seega ka lepingut.

Ka praegusel juhul ei ole PankrS § 46 lg-te 1 ja 7 järgi välistatud, et lepingu teine pool ütleb lepingu

üles või taganeb lepingust või kasutab muud õiguskaitsevahendit põhjusel, et haldur loobub täitmata

kohustuste täitmisest. Sellisel juhul peab lepingu teine pool esitama võlausaldajana nõude võlgniku

pankrotimenetluses.

Kohtu hinnangul ei võta PankrS § 46 lg 1 alusel ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest keeldumine

haldurilt õigust nõuda lepingu teiselt poolelt lepingu täitmist võlgnikule. PankrS § 46 lg 2 välistab

halduri õiguse nõuda lepingu täitmist ilma võlgniku kohustust enne täitmata üksnes siis, kui haldur

pole õigel ajal vastanud teise lepingupoole ettepanekule teha PankrS § 46 lg-s 1 nimetatud valik. Kui

haldur keeldub kohustuse täitmisest enne teiselt poolelt ettepaneku saamist või õigel ajal pärast

ettepaneku saamist, säilib halduril õigus nõuda teiselt poolelt lepingu täitmist, ilma et teine pool saaks

nõuda võlgniku täitmata kohustuse täitmist muul viisil kui pankrotivõlausaldajana PankrS § 46 lg 7

järgi.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostjate poolt ostuhinna endale jätmine on hea usu

põhimõttega vastuolus. Kohtule avaldatud asjaoludest ei nähtu, et kostjad keelduvad kehtiva lepingu

täitmisest. Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks hageja väide selle kohta, et kostjatel tekib õigus jätta

endale ostuhind, kuid vastusoorituse kohustus puudub. Asjaolu, et võlgnik ostjana ei soovi omandada

müügilepingu eset, ei muuda kostjaid müüjatena pahauskseks.

Võlausaldaja nõude pankrotimenetluses tunnustamata jätmine ei lõpeta nõuet ega pooltevahelist

võlasuhet, kuid välistab võlausaldaja võimaluse panna nõue pankrotivõlgniku vastu maksma.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjatel võimalik tunnustamata nõude täitmist võlgnikult nõuda. Kostjate

nõudele pankrotimenetluses vastuväite esitamine ei mõjuta juba täidetud nõudeid ega too kaasa juba

täidetud nõude aluse äralangemist. Seetõttu ei ole asjas tähendust asjaolul, et müügilepingust

tulenevatele kostjate nõuetele on võlgniku pankrotimenetluses esitatud vastuväide. Vastupidine

käsitlus oleks vastuolus lepinguõiguse põhimõttega, mille kohaselt on sõlmitud lepingud täitmiseks

kohustuslikud. Isiku pankrot või isiku pankrotimenetluses võlausaldaja nõudele vastuväite esitamine

ei saa olla vahendiks, mis võimaldab pankrotivõlgnikul nõuda teiselt lepingupoolelt kehtiva lepingu

alusel saadu tagastamist. Halduril on võimalik kaitsta võlausaldajate ja võlgniku huve tagasivõitmise

hagi esitamisega, mille rahuldamise korral tunnistatakse kehtiv leping pankrotiseaduses sätestatud

alustel kehtetuks. Haldur ja võlgnik ei saa tuletada tagasivõitmisega sarnaseid instituute muudest

pankrotiseaduse instituutidest selleks, et saavutada kehtiva lepingu alusel üleantu tagastamist.

Kuna võlgnikul ei ole tekkinud nõudeõigust müügilepingu alusel üleantu või lepingust tuleneva

kohustuse täitmiseks üleantu tagastamiseks, puudub hagejal nõue kostjate vastu. Seetõttu ei saa kohus

hinnata ka kostjate aegumise ja mõistliku aja ületamise vastuväidet.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas,

millega kohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada, või

saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. novembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis hageja hagi kostjate vastu müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks ning viivise ja

intressi väljamõistmiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus

rahuldas hagi ning mõistis solidaarselt kostjatelt hageja kasuks võlgniku pankrotivarasse arvamiseks

välja 1 055 875 eurot, intressi 100 714 eurot 24 senti ja viivise kuni 17. jaanuarini 2012 62 741 eurot

5 senti ning alates 18. jaanuarist 2012 kuni 1 055 875 euro tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Maakohtus võlgniku hagiga seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus

võlgniku kanda, maakohtus hageja hagiga seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt

kostjate kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda.

Harju Maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu jättis ringkonnakohus tagama kohtuotsuse täitmist.

Ringkonnakohus mõistis kostjatelt solidaarselt riigituludesse välja riigilõivu 2433 eurot 21 senti.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on vale maakohtu järeldus, et hageja 16. märtsi 2011. a avalduses

tehtud PankrS § 46 lg 1 järgne tahteavaldus võlgniku ja kostjate vahelisest 14. märtsi 2007. a

lepingust tuleneva müügihinna 4 668 360 euro 25 sendi tasumise kohustuse täitmisest loobumise

kohta ei lõpeta pooltevahelist võlasuhet. VÕS § 186 p 9 sätestab, et võlasuhe võib lõppeda ka muul

seaduses ettenähtud juhul. Ringkonnakohus leidis, et PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile

võimaluse võlasuhte lõpetamiseks. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande VÕS § 186

kommentaaride kohaselt annab PankrS § 46 lg 1 eraldi aluse lepingu lõpetamiseks ja võlgniku

pankroti korral võib pankrotihaldur otsustada, kas ta jätkab lepingu täitmist või loobub sellest, mida

võib pidada teise lepingupoole jaoks sisuliselt lepingu lõpetamiseks. Ringkonnakohus leidis, et

PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võlasuhte lõpetamise võimaluse tulenevalt

pankrotimenetluse eripärast. Pankroti väljakuulutamise eelduseks on võlgniku maksejõuetus, mis

tähendab, et võlgnikul puudub vara, et täita oma kohustusi. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus

lähtub eelkõige kohustuste täitmise majanduslikust sisust ja sellest, et juhul, kui võlgnikul ei ole

võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, siis on haldurile antud võimalus kohustuste

täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud.

Ringkonnakohtu arvates ei kummuta eelnevas lõigus toodud järeldust ka PankrS § 46 lg 7.

Eelviidatud sätte kohaselt saab pärast seda, kui haldur on kohustuse täitmisest loobunud, lepingu

teine pool esitada VÕS § 101 lg-s 1 toodud nõude. Lepingu täitmise nõude esitamisel (VÕS § 101

lg 1 p 1) on võlausaldaja sisuliselt mittenõustunud halduri tehtud tahteavaldusega lepingust tuleneva

kohustuse täitmisest loobumise kohta ja nõuab lepingu täitmist võlausaldajana. Kostjad on seda ka

teinud ja nõudnud enda nõude rahuldamist pankrotimenetluses, kuid nende nõue jäi tunnustamata,

mis tähendab, et nad on kaotanud õiguse oma nõuet pankrotimenetluses rahuldada. Seega on pärast

kostjate nõude tunnustamata jätmist tekkinud olukord, kus kummalgi lepinguosalisel ei ole võimalik

nõuda lepingu täitmist, kuna hageja on loobunud oma täitmisnõudest ja kostjate täitmisnõuet ei ole

võimalik pankrotimenetluses maksma panna. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla, et tekiks õiguslikult

ebaselge ja määramatu situatsioon ja lepingud, mida on võimatu täita ja mille rikkumisest tulenevaid

nõudeid maksma panna, jääksid määramatuks ajaks sellisesse olekusse. Pooltevaheline võlasuhe on

seega VÕS § 186 p 9 ja PankrS § 46 lg 1 järgi lõppenud.

Võlasuhte lõppemisel PankrS § 46 lg 1 järgi lepingust tuleneva kohustuse täitmisest loobumise korral

on tegemist lepingust taganemisele sarnase olukorraga, kuna PankrS § 46 lg 1 järgi tehtud

tahteavalduse tagajärjeks on lepinguosaliste vabanemine lepinguliste kohustuste täitmisest, mis on

analoogne VÕS § 188 lg-s 2 sätestatuga. PankrS § 46 lg 1 alusel tehtud halduri tahteavaldus ei muuda

lepingut tühiseks ega kehtetuks. Eeltoodule viitab PankrS § 46 lg 7. Seega jäävad enne kohustuse

täitmisest loobumist tekkinud kohustused kehtima. VÕS § 188 lg 2 teise lause järgi jäävad lepingust

taganemisel enne taganemist tekkinud kohustused kehtima. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust

taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning

saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad

kohustused peavad lepingupooled täitma ühel ajal. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha

saamisest alates. Seega tuleb kostjatel tagastada võlgnikule 14. märtsi 2007. a lepingu täitmiseks

tasutu. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjatelt intressi raha saamisest alates. Kostjad ei ole hageja

nõude arvestusele põhinõude, intressi ja viivise osas vastuväiteid esitanud. Hageja esitatud nõude

arvutuslik käik on esitatud hagiavalduses ning see on jälgitav ja kontrollitav. Seega tuleb hageja

nõuded rahuldada.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjate väitega, et hageja nõude välistab tõik, et võlgnik ja

pankrotihaldur on kostjate väidete kohaselt kasutanud oma tsiviilõigusi pahauskselt, kuna hageja

jättis pikemat aega täitmata oma kohustuse tasuda ostuhind. Müügihinna tasumise kohustuse täitmata

jätmine on tegevus, mille alusel oli kostjatel õigus rakendada õiguskaitsevahendeid, st nõuda

lepingust tulenevate kohustuste täitmist, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust jne, kuid see ei

ole asjaoluks, mis annaks alust väita, et hageja on kaotanud kostjate vastu VÕS § 189 lg-st 1 tuleneva

tagasitäitmise nõude.

Samuti ei ole hageja kaotanud VÕS § 189 lg-st 1 tulenevat nõuet seetõttu, et ta ei esitanud 16. märtsi

2011. a avalduses kohe tehingu järgi saadu tagastamise nõuet, vaid tegi seda alles 17. novembri 2011

avaldusega. VÕS § 118 lg 1 järgi tuleb taganemisavaldus teha mõistliku aja jooksul. Kuna alus

PankrS § 46 lg 1 järgi kohustuse täitmisest loobuda tekkis hagejal alates pankroti väljakuulutamisest

10. veebruaril 2011, siis 16. märtsi 2011 avaldus on tehtud mõistliku aja jooksul. 17. novembri 2011

avalduses ei esita hageja PankrS § 46 lg-s 1 sätestatud tahteavaldust 14. märtsi 2007 lepingust

tulenevate kohustuste täitmisest loobumise kohta, vaid täpsustab tagasitäitmise nõuet. Kostjate väited

võlgniku juhatuse liikme enne pankroti väljakuulutamist väidetavalt tehtud tehingute kohta ei anna

alust järelduseks, et hagejal ei olnud õigust kasutada PankrS § 46 lg-s 1 sätestatud õigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning jätta jõusse

maakohtu otsus või saata asi ringkonnakohtu uuele koosseisule uueks läbivaatamiseks. Kostjad

paluvad jätta menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ekslikult, et poolte võlasuhe lõppes VÕS § 186

p 9 ja PankrS § 46 lg 1 ja lg 7 alusel seetõttu, et pankrotihaldur loobus võlgniku kohustuse täitmisest.

Need sätted ei anna haldurile õigust lepingust taganeda või seda üles öelda. PankrS § 46 lg 1 ei anna

alust halduril lepingust tuleneva kohustuse täitmisest loobumisel kohaldada VÕS-s ettenähtud

lepingust taganemise sätteid. Hageja õiguste teostamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Ostja

püüab oma lepingulistest kohustustest lihtsalt pääseda. Ostja muutis ise end maksejõuetuks,

võõrandades nt 2009. a detsembris 15 kinnisasja võlgnikuga seotud isikutele. Pankrotiolukord ei

tohiks anda või tekitada võlaõiguslikus suhtes ostjale kuidagi paremat positsiooni olukorrast, kui ei

ole välja kuulutatud ostja pankrotti. Olukorras, kus haldur või varalist huvi omavad võlausaldajad ei

soovi või ei suuda ettevõtte pankroti tõttu sõlmitud lepingut täita, ei saa lepingu teine pool nõuda

lepingu täitmist või nõuda endale eelisolukorda. Samas aga ei tohiks saada ka haldur tekitada

pankrotimenetluse kaudu endale eelisolukorda. Praegusel juhul ei ole müüjad keeldunud lepingu

täitmisest. Müüjad on kogu aeg käitunud heas usus, aga ostja on püüdnud kasutada kõikvõimalikke

kunstlikult konstrueeritud õiguslikke skeeme, et lepingu täitmisest mööda hiilida. Lepingu

tagasitäitmine sellises olukorras on ilmselges vastuolus hea usu põhimõttega. Kui haldur loobub

kohustuste täitmisest teiste võlausaldajate huvides ja müüja ei saa enam nõuda lepingu täitmist, siis

on õiglane lahendus see, et lepingu tagasitäitmist ei toimu. Müüja pole lepingut rikkunud.

Ringkonnakohtu otsus on pealiskaudne ja kohus ei ole hinnanud mitmeid kostjate väiteid.

8. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus rahuldas hageja

viivisenõude, ning hageja hagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata

tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jätab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Kostjad leiavad kassatsioonkaebuses, et poolte võlasuhe ei lõppenud VÕS § 186 p 9 ja

PankrS § 46 lg 1 ja lg 7 alusel seetõttu, et pankrotihaldur loobus võlgniku kohustuse täitmisest ning et

PankrS § 46 lg 1 ei anna alust halduril lepingust tuleneva kohustuse täitmisest loobumisel kohaldada

VÕS-s ettenähtud lepingust taganemise sätteid. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

11. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse

võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 kohaselt on halduril

õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt

tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest

ei tulene teisiti. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus

lähtub sellest, et kui võlgnikul pole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, on

haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid

kohustusi ei ole pooled täitnud. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu

lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel).

12. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja 16. märtsi 2011. a avalduses

tehtud PankrS § 46 lg 1 järgne tahteavaldus võlgniku ja kostjate vahelisest 14. märtsi 2007. a

lepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse täitmisest loobumise kohta lõpetas pooltevahelise

võlasuhte. Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva

kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil

lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral

kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu

kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad

lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt

kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt

tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui

rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse

võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal

on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi

asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). Praegusel

juhul on hageja esitanud nii intressi- kui ka viivisenõude.

13. Kostjate väide, et lepingu tagasitäitmine on vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole põhjendatud.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostjate väited võlgniku juhatuse liikme enne pankroti

väljakuulutamist väidetavalt tehtud tehingute kohta ei anna alust järelduseks, et hagejal ei olnud

õigust kasutada PankrS § 46 lg-s 1 sätestatud õigust. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord,

kus kostjad saaksid jätta endale võlgniku tasutud osa müügihinnast, kuigi võlgnik pole tasutu eest

vastusooritust saanud.

14. Asja materjalidest nähtub aga, et kostjad on maakohtus taotlenud kõrvalnõuete vähendamist

mõistlikus ulatuses (III kd, tl 29). VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik

nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist

vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel

vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Erinevalt viivisest ei näe

seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-

08, p 12).

Kassatsioonkaebuses heidavad kostjad ringkonnakohtule ette seda, et ringkonnakohus tegi

maakohtust erineva otsuse, kuid on jätnud kostjate väited hindamata. TsMS § 654 lg 5 teise lause

kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses

seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, TsMS § 442 lg 8 järgi

märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses

põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki

tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

TsMS § 442 lg 8 viienda lause järgi ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude

rahuldamata jätmist põhjendama. Seega, kuna ringkonnakohus leidis, et poolte vahel tekkis

tagasitäitmise võlasuhe ja hagejal on õigus nõuda kostjatelt lepingu järgi saadu tagastamist

VÕS § 189 lg 1 järgi, ei pidanud ringkonnakohus hindama kostjate väiteid hageja esitatud alusetu

rikastumise nõude ning selle aegumise kohta.

Kolleegium leiab, et kuna kostjad on aga maakohtus viivise vähendamist taotlenud, tulnuks

ringkonnakohtul viivisenõuet rahuldades ka selle taotlusega arvestada. Jättes nimetatud taotluse

tähelepanuta, on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg-t 1, § 442

lg-t 8 ja § 654 lg-t 5) ning ringkonnakohtu otsus tuleb viivise väljamõistmise osas tühistada.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama ka kostjate viivise vähendamise taotlust ning

analüüsima, kas esitatud asjaolud annaks alust viivist vähendada. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb

viivisenõude rahuldamise osas tühistada, tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus ka hageja hagi

menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse osas.

15. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

16. Kostjate kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu