3-2-1-57-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-57-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

OÜ Top 3 (likvideerimisel) hagi Mainor Ülemiste AS-i ja

Foodmaier OÜ vastu vara ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-09-67268

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Top 3 (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

38 346 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Top 3 (likvideerimisel, registrikood 11608348),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja Mainor Ülemiste AS (registrikood 10348595), esindaja

vandeadvokaat Margus Lentsius

Kostja Foodmaier OÜ (registrikood 11681339)

Asja läbivaatamise kuupäev

4. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-67268

osas, milles OÜ Top 3 (likvideerimisel) hagi Mainor Ülemiste AS-i vastu jäeti rahuldamata,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, millega hagi rahuldati Foodmaier OÜ suhtes ning

kohustati teda andma OÜ Top 3 (likvideerimisel) valdusesse kaks küpsetusahju

EUROAMT 8 M IS 500, kaks kergituskappi GS 20 + IS 500, taignarullimismasin Seewerondo,

spiraalsegaja Diosna ja kuklipress Eberhardt.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Top 3 (likvideerimisel, hageja) esitas 11. detsembril 2009 Harju Maakohtule hagi AS-

i Ülemiste City (praeguse ärinimega Mainor Ülemiste AS) (kostja I) ja Foodmaier OÜ (kostja II)

vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

Hagiavalduse kohaselt ostis OÜ Smart Ventures (edaspidi Smart) 3. veebruaril 2009 OÜ-lt Bellavista

Grupp (edaspidi Bellavista) pagaritööstuse seadmed (kaks küpsetusahju, kaks kergituskappi,

taignarullimismasin, spiraalsegaja ja kuklipress) (edaspidi seadmed), mis asusid restorani Mercado

ruumides aadressil Lõõtsa 6 Tallinnas (edaspidi äriruumid). Äriruumid kuuluvad

kostjale I. Müügilepingu järgi võis Bellavista seadmeid kuus kuud kasutada ning seetõttu jäid

seadmed äriruumidesse. Kostja I ja Bellavista sõlmitud üürileping on lõppenud ning seadmed ei ole

enam Bellavista valduses. Äriruumide valdjaks on kostja II. 4. augustil 2009 müüs Smart seadmed

hagejale. Hageja ei ole saanud seadmeid enda valdusesse, sest kostjad keelduvad nende üleandmisest.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi, leides, et ta on seadmete omanik, mistõttu ei ole hagejal õigust neid

välja nõuda. Kostja II ei tunnistanud hagi ja ühines kostja I vastuväidete ja tõenditega.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. detsembri 2009. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse ja arestis

kostjate valduses olevad seadmed. Harju Maakohus rahuldas 23. aprilli 2010. a määrusega kostja II

taotluse asendada hagi tagamise abinõu ja arestis kostjate valduses olevad seadmed ning lubas

kostjal II neid asju vallata ja sihtotstarbeliselt kasutada.

4. Harju Maakohus jättis 2. detsembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise.

Maakohus leidis, et hageja nõude esemeks olevad seadmed on hõlmatud kostja I kui üürileandja

pandiõigusega.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse puuduliku

eelmenetluse korraldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas tuvastada, kas hageja on saanud seadmete

omanikuks.

6. Harju Maakohus jättis 10. septembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja hagi rahuldada.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2013. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi.

9. Riigikohus tühistas 3. oktoobri 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-94-13 ringkonnakohtu otsuse

ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu otsuse kohaselt on kostja II seadmete otsene valdaja ja kostja I on seadmete kaudne

valdaja. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja

vastu. Hageja avaldatud asjaoludest tulenevalt ei ole võimalik hagi AÕS § 80 alusel rahuldada

kostja I vastu, sest hageja ei väida, et kostja I oleks seadmete otsene valdaja. Juhul kui hageja nõuab

AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja

omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik

esitada tuvastushagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel omandiõiguse

kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu.

Kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esindaja ringkonnakohtu 12. aprilli 2011. a istungil märkinud, et

hageja nõuab, et mõlemad kostjad tunnustaksid tema omandiõigust, seadmete valdusest

väljanõudmise hagi on ta esitanud aga ühe kostja vastu. Ringkonnakohus jättis hageja esindaja väited

põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas hageja

soovib jätkuvalt hageda kostjat I ning mis liiki hagi ta silmas peab. Selgituskohustuse järgimiseks

võib ringkonnakohus anda hagejale hagi täpsustamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. Juhul kui

hageja kohtu määratud tähtaja jooksul ei täpsusta hagi, peab ringkonnakohus jätma hagi selles osas

TsMS § 3401 lg 1 järgi läbi vaatamata.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul mh selgitada, millise hagi on hageja kostja I vastu

esitanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. detsembri 2014. a otsusega Harju Maakohtu 10. septembri

2012. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega kohustas kostjat II andma seadmed hageja valdusesse. Hagi

kostja I vastu jättis ringkonnakohus rahuldamata. Kostja I menetluskulud jäid hageja kanda. Kostja II

menetluskulud jäid tema enda kanda. Hageja menetluskuludest jäi 50% kostja II kanda.

Ringkonnakohus leidis, et hageja on tõendanud, et ta sai vaidlusaluste seadmete omanikuks.

Hageja esitas algselt hagi vaidlusaluste seadmete väljanõudmiseks kostja I vastu, kes on kinnisasja

omanik, millel asuvas hoones need seadmed asuvad, ja kostja II vastu, kes kostja I üürnikuna neid

seadmeid valdas ja kasutas oma äritegevuses. Pärast seda kui, Riigikohus saatis asja uueks

läbivaatamiseks, muutis hageja 22. oktoobri 2013. a avaldusega oma hagi, taotledes kostja I vastu

omandiõiguse tunnustamist vaidlusaluste seadmete suhtes, kuna vaidlusalused seadmed ei ole kostja I

otseses valduses, kuid samas peab kostja I ennast seadmete omanikuks. Kostja II vastu jäi hagi

seadmete väljanõudmiseks endiseks.

Hageja on pärast Riigikohtu tehtud lahendit ringkonnakohtu menetluses korduvalt avaldanud, et ta ei

ole kostja I vastu nõudest loobunud, vaid on nõuet üksnes kitsendanud. Hageja peab silmas asjaolu, et

valduse väljanõudmise hagi menetlemisel peab kohus nii või teisiti võtma seisukoha ka seadmete

omandiõiguse kohta ja seetõttu on hageja arvates võimalik valduse väljanõudmise hagi kitsendada

selliselt, et menetlusse jääb üksnes omandiõiguse tuvastamise küsimus. Ringkonnakohus leidis, et

kuna hageja jäi nõude juurde, tuleb jätta hageja nõue kostja I vastu rahuldamata. Hageja sooviga

tunnustada seadmete väljanõudmise asemel kostja I suhtes hageja omandiõigust seadmetele ei saa

arvestada, kuna sellise nõude korral oleks tegemist uue hagiga, mida ei saa apellatsioonimenetluses

esitada. TsMS § 12 järgi vaatab ringkonnakohus läbi maakohtute lahendeid tsiviilasjades nende

lahendite peale esitatud apellatsioonkaebuste alusel, millest järeldub, et ringkonnakohtul ei ole

pädevust võtta menetlusse hagi ja see läbi vaadata esimese astme kohtu asemel esimesena. Nimetatud

asjaolule on ringkonnakohus juhtinud poolte tähelepanu ka kostja I järelepärimise peale saadetud

selgitavas vastuses (III kd, tl 184).

Ringkonnakohus rahuldas seadmete väljanõudmise hagi kostja II vastu, kelle otseses valduses

seadmed asuvad, kuid kellel ei ole nende valdamiseks seaduslikku alust. Seadmed peavad olema

kostja II valduses, sest need on tema vastutaval hoiul ning kostja II 4. detsembri 2014. a istungil

avaldatud väited kostjal II valduse puudumise kohta on paljasõnalised. Kostja II varasemate väidete

kohaselt sai ta seadmete valduse kostjalt I äriruumide üürilepingu alusel. AÕS § 83 lg 1 järgi võib

valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata, ja sama paragrahvi

teise lõike järgi võib otsene valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui kaudsel valdajal, kellelt ta on

saanud õiguse asja vallata, on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kuna kostja I ei olnud seadmete

valduse üleandmise ajal seadmete omanik ega ka õigustatud seadmete omaniku, s.o hageja, suhtes

neid valdama, ei ole kostjal II seaduslikku alust vaidlusaluseid seadmeid vallata.

Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb jaotada teisti ka menetluskulud. Kostja I vastu hagi

rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta kostja I menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja II vastu hagi rahuldamise tõttu tuleb jätta sama sätte järgi kostja II menetluskulud tema enda

kanda ning hageja menetluskuludest 50% ehk osa, mis puudutab hagi esitamist kostja II vastu,

kostja II kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

hagi jäeti kostja I vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti palub hageja teha

tühistatud osas uue otsuse, millega hagi kostja II vastu rahuldada ning tuvastada, et hagejale kuulub

seadmete omandiõigus. Menetluskulude kohta palub hageja teha uue otsuse, millega jätta hageja

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Kaebuse järgi eiras ringkonnakohus Riigikohtu juhiseid. Ringkonnakohus pidi hageja muudetud hagi

(tuvastusnõue) sisuliselt lahendama. Hagi valduse väljaandmiseks tuli Riigikohtu juhise järgi jätta

määrusega läbi vaatamata, mitte teha sisuline otsus. Üksnes tuvastushagi kohta oli võimalik teha

sisuline lahend. Ringkonnakohus ei saanud leida, et tegemist oli uue hagiga, sest Riigikohtu juhis

võimaldas hagejal hagi liiki täpsustada, tegemist oli kõrvaldatava puudusega. Hageja nõude

täpsustamise järel on tegemist sisuliselt sama hagiga. Nõude täpsustamisega ei kaasnenud uute

asjaolude esitamist. Tuvastusnõue on kaetud väljaandmisnõudega. Sooritushagi lahendamiseks peab

kohus tuvastama, et hageja on asjade omanik.

Ringkonnakohus määras menetluskulud valesti. Kohus rahuldas hagi kostja II vastu, seega ei saanud

jätta hageja menetluskuludest 50% hageja enda kanda. Iga kostja osaleb menetluses iseseisvalt, seega

ei olene kostja II vastu esitatud hagi menetluskulude jaotus kostja I vastu esitatud hagi menetlemise

tulemusest. Ringkonnakohus ei saanud otsustada, et kuna kohus lahendas ka kostja I vastu esitatud

hagi, on hageja kantud kuludest 50% seotud kostja I vastu esitatud hagi menetlemisega.

Menetluskulude jaotusest jääb mulje, et kostja II vastu esitatud hagist jäi 50% rahuldamata.

Ringkonnakohtu viga Riigikohtu juhise täitmisel tähendab seda, et hageja ja kostja I vaheline

menetluskulude jaotus ei vasta vaidluse tulemusele. Vaidlus seadmete omandiõiguse üle lahenes

hageja kasuks, lisaks rahuldas kohus ka valduse väljaandmise hagi kostja II vastu.

12. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidleb kostja I sellele vastu, palub jätta selle rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Kostja I juhib tähelepanu kohtukoosseisu

mittekontrollitavale vahetumisele ringkonnakohtus. Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis hageja nõude

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2

järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

14. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et ringkonnakohus eiras Riigikohtu antud juhiseid.

TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Varasemas lahendis samas tsiviilasjas selgitas kolleegium, et hagejal on mõistlik esitada tuvastushagi

asja kaudse valdaja vastu, kes väidab end olevat asja omanik. Samuti andis Riigikohus

ringkonnakohtule juhise täita selgitamiskohustust ja teha kindlaks, kas hageja soovib jätkuvalt hageda

kostjat I ja mis liiki hagi ta silmas peab. Ringkonnakohus on pidanud hageja lisaselgitusi hagi

muutmiseks, mida apellatsioonimenetluses teha ei saavat. See seisukoht on vastuolus kolleegiumi

varasemas lahendis esitatud seisukohaga, mille järgi saab hageja hagi täpsustamise tulemusel

tugineda sellele, et ta on esitanud kostja I vastu tuvastushagi omandiõiguse kindlakstegemiseks.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata asi kostja I vastu esitatud hagi osas

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

15. Kolleegium nõustub samuti hageja väidetega menetluskulude jaotuse kohta. Kuna praeguses

tsiviilasjas osaleb iga kostja menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2 esimene lause), ei saa kostja II

vastu esitatud hagi menetluskulude jaotus oleneda kostja I vastu esitatud hagi tulemusest.

Ringkonnakohus oleks pidanud kulude jaotamisel lähtuma põhimõttest, nagu hageja oleks esitanud

kaks eraldi hagi, millest üks on rahuldatud ja teine jäänud rahuldamata.

16. Kolleegium võtab järgnevalt seisukoha kassatsioonkaebuse vastuses esitatud väite kohta, et asja

läbivaatamisel vahetus ringkonnakohtu koosseis mittekontrollitavalt. Pärast kolleegiumi varasemat

lahendit samas tsiviilasjas toimus 2014. a veebruaris kaks ringkonnakohtu istungit, millel osales

protokollide järgi (III kd, tl 186−187 ja 207) kohtukoosseis Iko Nõmm (eesistujana), Malle Seppik ja

Ande Tänav. Pärast seda peatas ringkonnakohus menetluse (III kd, tl 209). Ringkonnakohus uuendas

menetluse 31. oktoobril 2014 (ainuisikuliselt Iko Nõmm). Pärast seda toimunud 4. detsembri 2014. a

istungil oli kohtukoosseis protokolli järgi (IV kd, tl 48−49) aga Iko Nõmm (eesistujana), Krista

Kirspuu ja Imbi Sidok-Toomsalu. See koosseis allkirjastas ka kohtuotsuse. Seega asendus asja

lahendamisel kohtukoosseis, kusjuures kolmest kohtukoosseisu liikmest asendusid koguni kaks.

Nii kohtute seaduse § 37 lg-st 3 kui ka TsMS § 20 lg-st 1 tulenevalt võib kohtukoosseis asja

arutamisel vahetuda. Kohtutoimikust ega kohtuotsusest ei ole aga nähtav kohtunike asendamise

põhjus ja alus ega koosseisu muutumise selgitamine ja põhjendamine pooltele. Kolleegium on

korduvalt leidnud, et kui toimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui

ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on

tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt nt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 74; 23. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10;

30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 9). Kolleegium möönab, et ühe

kohtukoosseisu liikme asendamine on Riigikohtu jaoks kontrollitav, sest kohtunik M. Seppik asus

alates 1. septembrist 2014 tööle Riigikohtu kohtunikuna.

Kuigi ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme (ta ei selgitanud ega põhjendanud pooltele

kohtukoosseisu asendamist ning asendamise alus ega põhjus ei nähtu toimikust), ei anna see

praegusel juhul alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Nimelt osalesid ringkonnakohtu 4. detsembri

2014. a istungil pooli esindavad advokaadid, kellele tehti kohtukoosseis protokolli järgi nimeliselt

teatavaks ja kes taandusi, taotlusi ega vastuväiteid (TsMS § 333 mõttes) ei esitanud, kuigi neil oli

selleks piisavalt võimalusi. Pealegi ei põhjenda kostja I kassatsioonkaebuse vastuses, mida oleks

tema arvates võinud asja algusest peale arutades menetluses teisiti teha ning kas ja kuidas mõjutas see

tehtud kohtulahendit. Sarnasele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka nt 1. veebruari 2011. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 80.

17. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

18. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev