3-2-1-46-15 · Riigikohus

Riigikohtunike Tambet Tampuu ja Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas

nr 3-2-1-46-15

1. Me ei nõustu kolleegiumi otsuse p-s 12 esitatud seisukohaga, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg-

test 1 ja 2 tuleneb, et kahjuhüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral vähendab

kohus kahjuhüvitist nende sätete alusel kahju tekitaja taotluseta ning kui pooled on kahjuhüvitise

vähendamise asjaolud menetluses esitanud, on kohtul nende sätete järgi kohustus hinnata, kas

kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel annab aluse hüvitist vähendada või mitte.

Peame vajalikuks märkida, et kõnealused sätted kohalduvad nii kohtuvälisele kui ka kohtulikule

kahju hüvitamise nõudele. Kohtuväliselt esitatud nõude korral võlgneb kahju tekitaja kannatanule

eelduslikult kogu tekitatud varalise kahju, kuid VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludele

tuginevalt saab kahju tekitaja esitada vastuväite, et ta võlgneb kannatanule hüvitise vähendatud

suuruses. Sellest põhimõttest tuleb meie arvates lähtuda ka siis, kui kannatanu on esitanud kahju

hüvitamise hagi. Leiame, et VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 ei anna kohtule õigust ega kohusta kohut

otsustama kahju tekitaja eest seda, kas, missuguste asjas esitatud asjaolude alusel ja missuguses

ulatuses tuleks kahjuhüvitist vähendada.

2. Kolleegiumi otsuse p-s 12 on öeldud ka seda, et kuigi kohus kohaldab seadust ise, ei tohi

eelnimetatud sätete kohaldamine tulla pooltele üllatuslikult ning et kohus peab vajadusel juba

eelmenetluses selgitama, kas ja kui palju oleks poolte hinnangul põhjendatud kahjuhüvitist nende

sätete järgi vähendada, ning andma vajadusel kahju tekitanud isikule võimaluse kahjuhüvitise

vähendamiseks esiletoodud asjaolusid tõendada.

Eeltoodust järeldub, et kohus peab omal algatusel tuvastama, kas mõni poolte esitatud (sh

hagiavalduses ja sellele lisatud dokumentaalsetes tõendites) asjaoludest võib anda alust vähendada

varalise kahju eest väljamõistetavat hüvitist VÕS § 139 lg-te 1 või 2 järgi. Juhul kui kohus leiab, et

pooled on esitanud selliseid asjaolusid, siis peab ta oma hinnangust pooli teavitama, küsima poolte

seisukohta kahjuhüvitise vähendamise võimaliku määra kohta ning selgitama asjaolude tõendamise

koormust.

Selline kohtu kohustus tähendab selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse rikkumist peetakse

Riigikohtu praktika järgi menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa alama astme

kohtu lahendi tühistamise sõltumata poolte taotlustest (vt nt Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 15; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p-d 19 ja 20).

Samas järeldub kolleegiumi praegusest otsusest ka see, et kui kohus jätab tähelepanuta mingi asjaolu,

millel võiks olla nende sätete kohaldamise jaoks tähtsust, siis rikub ta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 438 lg-st 1 tulenevat õige seaduse kohaldamise kohustust ehk

kvalifitseerimiskohustust.

Leiame, et kolleegiumi otsuses on kohtu kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust tõlgendatud

põhjendamatult laialt. Selline kohtu kohtu kohustuse laiendamine on vastuolus poolte võrdsuse ja

hagimenetlusele iseloomuliku võistlevuse põhimõttega (vt TsMS § 5 lg 2) ning tsiviilkohtumenetluse

dispositiivsuse põhimõttega (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1).

Nimetatud põhimõtete järgi peab pool, kes tahab nõudele vastu vaieldes tugineda materiaalõigusest

tulenevale vastuväitele kui oma õiguskaitsevahendile, sellele kohtumenetluses tuginema ning esitama

asjaolud ja tõendid, millega ta oma vastuväidet põhjendab ja tõendab. Eelnimetatud põhimõtetest

tuleneb, et kohus ei tohi olla erapoolik ja ise tõstatada vaidluse esemesse kuuluda võivaid küsimusi,

sh seda, kas varalise kahju eest väljamõistetavat hüvitist saaks ja tuleks vähendada VÕS § 139 lg-te 1

ja 2 alusel. Võlaõigusseadus ei reguleeri kohtumenetlusõigust ja ka VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 ei sisalda

kohtumenetlusõiguse sätteid. Üksnes sellest, et VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 ei ole öeldud, et neid sätteid

kohaldatakse võlgniku nõudel, ei saa järeldada, et kohtul on nende sätete selgitamiskohustus ja et

kohus peab neid sätteid kohaldama omal algatusel.

Meie hinnangul toob kolleegiumi seisukoht kohtu kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse laiendamise

kohta kaasa menetlusökonoomia põhimõtet (TsMS § 2) riivava olukorra, kus kõrgema astme kohtud

peavad alama astme kohtute otsuseid tühistama põhjusel, et alama astme kohtud ei ole konkreetses

kohtuasjas tähele pannud kahjuhüvitise vähendamise jaoks tähtsust omada võivaid asjaolusid, mida

näevad kõrgema astme kohtud. Samuti võib alama astme kohtute otsuste tühistamise kaasa tuua kahju

põhjustaja apellatsioon- või kassatsioonkaebus, kus tuginetakse kahju hüvitamist võimaldavatele

asjaoludele, mis olid küll menetluses varem esitatud, kuid mille olid nii kahju põhjustaja ise kui ka

alama astme kohtud jätnud tähelepanuta (vt selle kohta nt Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 23).

3. Samuti ei nõustu me kolleegiumi otsuse seisukohaga (p 12), et ka VÕS § 140 kohaldamine ei eelda

kahju tekitaja taotlust ning kohtul on selle sätte kohaldamisel selgitamiskohustus nagu VÕS § 139 lg-

te 1 ja 2 kohaldamisel.

Leiame, et ka VÕS § 140 tohib kohus kohaldada üksnes siis, kui kostja on kahju hüvitamise nõudele

vastu vaieldes leidnud, et kahjuhüvitist tuleb selles sättes nimetatud alustel vähendada. Samuti ei tohi

kohus seda sätet kohaldades tugineda asjaoludele, millele kostja ei ole soovinud tugineda. Kuna

VÕS § 140 kohaldamiseks vajalikud asjaolud ei pruugi seostuda asja põhivaidluse lahendamisega (nt

poolte majanduslik olukord, tervislik seisund jne), siis on kolleegiumi otsuse seisukohast tulenev

kohtu kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus VÕS § 140 kohaldamiseks veelgi laiem kui VÕS § 139

lg-te 1 ja 2 puhul.

Vaieldav on ka kolleegiumi enamuse seisukoht, et VÕS § 140 lg 1 esimese lause kohaselt on kohtul

õigus, mitte kohustus kahjuhüvitist vähendada, kui hüvitise vähendamise asjaolud on esile toodud.

Leiame, et kui kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt kahjuhüvitis ei saa selle sätte

kohaldamise korral olla nii suur, kui hageja nõuab, siis peab kohus võtma igal juhul seisukoha selle

vastuväite kohta ning sõltuvalt asjaoludest ja nende tõendatusest kahjuhüvitist kas kostja soovitud

ulatuses vähendama või mitte.

4. Oleme seisukohal, et ka VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 140 kohaldamise taotluse (nagu iga muu

taotluse) esitamisel peab kahju põhjustaja (üldjuhul kostjana) arvestama TsMS §-des 329 ja 330

sätestatut. Nende sätete rikkumise korral peab kohus kahjuhüvitise vähendamise taotluse rahuldamise

üle otsustamisel kohaldama TsMS § 331 lg-s 1 sätestatut. Juhul kui TsMS § 329–331 mitte

kohaldada, võib kohtumenetlus prognoosimatult venida ning kahju tekitaja saab kohtumenetluse igas

staadiumis vastaspoolt ja kohut hea usu põhimõtte vastaselt (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) üllatada, nt

tuginedes alles kohtuvaidluses sellele, et hagiavaldusest nähtuvad asjaolud, mille tõttu tuleks

kahjuhüvitist vähendada.

Kuna kolleegiumi enamuse seisukoha järgi ei pea kahju tekitaja aga kahjuhüvitise vähendamist üldse

taotlema, siis ei saa kohaldada ka TsMS § 329–331. Selle tõttu toob kahjuhüvitise vähendamiseks

alust anda võiva asjaolu hilisem avastamine üldjuhul kaasa asja arutamise edasilükkamise. Nt juhul,

kui kohus alles kohtuistungil avastab, et poolte esitatud asjaoludest tulenevalt kerkib ka VÕS § 139

lg-te 1 või 2 või § 140 kohaldamise küsimus, siis peab ta üllatamise vältimiseks pooltele igal juhul

seda probleemi selgitama ja lükkama ühe või mõlema poole taotlusel asja arutamise edasi, et anda

pooltele piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks ja vajadusel ka täiendavate tõendite

esitamiseks. Selline praktika oleks aga vastuolus TsMS §-s 2 sätestatuga, mille järgi on

tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul

ja võimalikult väikeste kuludega.

5. Kolleegiumi otsuse p 12 järgi ei ole VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamise praktika olnud taotluse

vajalikkuse osas üheselt mõistetav. Nagu öeldud, on kolleegium otsuse samas punktis märkinud, et

kohus peab selgitama, kas ja kui palju oleks poolte hinnangul põhjendatud kahjuhüvitist nende sätete

järgi vähendada, ning andma vajadusel kahju tekitanud isikule võimaluse kahjuhüvitise

vähendamiseks esiletoodud asjaolusid tõendada. Kirjeldatud seisukoht viitab sellele, et kohus peab

VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 140 kohaldamiseks küsima kahju tekitaja arvamust ning tal ei ole

õigust kahju tekitaja tahtest sõltumata kahjuhüvitist vähendada või põhjendada kahjuhüvitise

vähendamist nende asjaoludega, millele kahju tekitaja ei tuginenud. Eelöeldust järeldub omakorda, et

VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 ning § 140 kohaldatakse sisuliselt ikkagi kahju tekitaja taotluse ja tema

esitatud asjaolude alusel. Seega erineb kolleegiumi varasem praktika, kus leiti, et VÕS §-de 139 ja

140 kohaldamine eeldab kostja taotlust, kolleegiumi enamuse praegusest seisukohast sisuliselt vaid

selle poolest, et nüüd leitakse, et kohtul on nende säte osas kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus.

Jaak Luik, Tambet Tampuu