3-4-1-14-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-14-15

Otsuse kuupäev

18. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Saale

Laos, Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a määruse nr 16

„Tallinna taksoveo eeskiri" § 11 lõike 3 punkti 11

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Harju Maakohtu 6. märtsi 2015. a otsus kohtuasjas nr 4-14-

10089

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 13. novembri 2014. a otsusega väärteoasjas nr 2316,14,009671 karistati Toivo

Kadu ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 542 lõike 1 alusel rahatrahviga 40 eurot. Otsuse kohaselt parkis

T. Kadu 17. oktoobril 2014 kell 14.40 Tallinna linnas taksot selleks keelatud kohas, väljaspool

nõuetekohaselt tähistatud taksopeatust Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises alas. Sellega

rikkus ta Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a määruse nr 16 § 11 lõike 3 punkti 11 ja pani toime

liiklusseaduse (LS) § 241 lõike 1 ja ÜTS § 542 lõike 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Kohtuväline menetleja märkis otsuses, et väärteoasjas ei olnud vaidlust selle üle, et T. Kadu parkis

takso Tallinna vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis, kuid tõendamist ei leidnud T. Kadu väide,

et takso oli ette tellitud. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et praegusel juhul tuli lähtuda pööratud

tõendamiskoormusest ja takso ettetellimist oleks pidanud tõendama menetlusalune isik. T. Kadu ei

esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitanuks tema väidet, et takso oli ette tellitud, ega muutnud oma

väidet kontrollitavaks. Kohtuväline menetleja selgitas, et menetlus kestis parklas üle poole tunni, kuid

selle aja jooksul ei ilmunud takso juurde ühtegi klienti.

3. 1. detsembril 2014 esitas T. Kadu Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles väärteootsuse

tühistamist, kuna tema tegevuses puudus väärteo koosseis ja väärteoasja menetlemisel rikuti oluliselt

tema õigusi. Kaebaja palus kohtul ka kontrollida, kas Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a

määruse nr 16 § 11 lõike 3 punkt 11 on põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja selgitas, et ta parkis

parkimiseks ette nähtud kohas, parkimise eest oli tasutud ja ta ootas klienti, kes oli takso ette tellinud.

4. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et kaebus tuleks jätta rahuldamata ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse väärteootsus muutmata.

5. Kohtuistungil jäi T. Kadu kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kohtuistungil andis ütlusi

tunnistaja, kes kinnitas, et ta oli takso eelmisel päeval (16. oktoobril 2014) ette tellinud Viru tänavale

McDonald´si lähedale, kuid sõitu ei toimunud, kuna vajadus langes ära.

HARJU MAAKOHTU OTSUS

6. Harju Maakohus rahuldas 6. märtsi 2015. a otsusega T. Kadu kaebuse ja tühistas Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

13. novembri 2014. a otsuse. Maakohus tunnistas Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a määruse

nr 16 § 11 lõike 3 punkti 11 põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata.

7. Maakohus oli seisukohal, et väärteoasjas ei olnud sisulist vaidlust selle üle, et T. Kadu parkis takso

Viru tänava lillepaviljonide juurde, oodates klienti, ja parkimise eest oli tasutud. Seda kinnitavad

väärteoasjas kogutud kirjalikud tõendid ja tunnistaja ütlused.

8. Maakohtu hinnangul on Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 asjassepuutuv, kohtuasja

lahendamisel otsustava tähendusega säte. Sellega piiratakse taksode parkimist avalikus tasulises

parkimisalas ja kaebajat trahviti takso parkimise eest selleks keelatud kohas, väljaspool nõuetekohast

tähistatud taksopeatust Tallinna kesklinna avalikus tasulises alas.

9. Asjassepuutuv säte riivab õigust valida endale vabalt tegevusala ja elukutse (põhiseaduse (PS) § 29

lõige 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja võrdsuspõhiõigust (PS § 12). Taksoveo eeskirja § 11 lõike 3

punktis 11 sätestatud piirang mõjutab negatiivselt taksoteenuse osutajaid, sest taksojuhil on keelatud

parkida taksona kasutatavat sõidukit klientide ootel linna üldisel parkimisalal ning ta peab

parkimiseks otsima taksopeatust. Taksojuhi õigusi mõjutab lisaks ka see, kas taksopeatuses on üldse

vabu kohti. Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 kohtleb erinevalt sõiduautoga

taksoteenust osutavat isikut ja teisi sõiduautoga parkida soovivaid isikuid, kuigi parkimise

seisukohalt on tavaliikleja ja taksojuht sarnases olukorras, mistõttu neid tuleb ka võrdselt kohelda.

Maakohtu hinnangul puudub erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjus.

10. PS § 3 lõikest 1 ja § 154 lõikest 1 tulenevalt saab Tallinna Linnavolikogu kehtestada taksoteenuse

osutajatele põhiõiguste piiranguid üksnes ja ainult siis, kui seaduses on sellekohane volitus linnale.

Volituse täitmisel peab linn muu hulgas arvestama, et ta täidaks volitust korrektselt ehk ei asuks

lahendama küsimusi, milleks seadus teda ei volita, ega kehtestaks õigusaktides ebaproportsionaalseid

piiranguid taksoteenuse osutajatele.

11. Tallinna taksoveo eeskiri on kehtestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1,

ÜTS § 5 lõike 1 punkti 2, § 34 lõike 4, § 39 lõigete 1 ja 3 ning § 52 lõike 2 alusel kooskõlas

majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määrusega nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo,

bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri" (edaspidi üldeeskiri). Mitte ühestki ülalviidatud

sättest ei tulene Tallinna Linnavolikogule volitust reguleerida parkimiskorraldust, sh taksode

parkimiskorraldust Tallinnas. Samuti ei tulene ülalviidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri

määrusest, et kohalik omavalitsus võiks piirata isikute põhiõigusi. Ehkki majandus- ja

kommunikatsiooniministri määruse § 15 lõikes 5 on sätestatud, et tee omanik määrab kindlaks

liiklusohutuse nõudeid järgides kohad, kus takso võib seista kliendi ootel (v.a ettetellitud takso),

annab määrus õiguse üksnes taksopeatuste ehk kohtade, kus võivad seista üksnes taksod, loomiseks.

Nimetatud sätet ei saa laiendavalt tõlgendada ning leida, et kohalikul omavalitsusel on õigus keelata

taksode parkimine mujal kui taksopeatuses. Linnavolikogul on küll õigus kehtestada taksoveo eeskiri,

kuid ükski taksoveo eeskirja säte ei tohi olla vastuolus teiste õigusaktidega ega piirata isikute

põhiõigusi. Kohtu hinnangul ei tulene Tallinna Linnavolikogu volitus põhiõiguste piiramiseks ka

liiklusseadusest.

12. Maakohus leidis, et kohalikul omavalitsusel puudus sellise regulatsiooni kehtestamiseks volitus

ning seetõttu on taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 põhiseadusega vastuolus. Samuti asus

maakohus seisukohale, et arvestades taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkti 11 negatiivset mõju

taksojuhtidele, ei kaalu eesmärk tagada liikluse sujuvus ning ohutus üles taksojuhtide õiguste riivet.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Tallinna Linnavolikogu

13. Tallinna Linnavolikogu on seisukohal, et vaidlustatud säte ei ole asjassepuutuv, kuid on antud

kehtiva delegatsiooninormi alusel ja sellega kaasnev põhiõiguste riive on proportsionaalne, mistõttu

regulatsioon on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

14. Kuivõrd kaebaja ja tunnistaja ütlustest nähtub, et takso oli ette tellitud ning vastuväiteid sellele ei

esitatud, siis puudus kaebaja käitumises süüteo koosseis ja sõltumata vaidlustatud sätte

põhiseaduspärasusest oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja otsuse. Sellest

tulenevalt ei ole vaidlustatud säte asja lahendamise seisukohalt otsustava tähtsusega norm.

15. Vaidlustatud säte on antud ÜTS § 52 lõike 2 alusel kooskõlas üldeeskirja § 15 lõikega 5.

Vaidlustatud sätte vastuvõtmisel ei ole rikutud menetlusnorme, see on õigusselge ja arusaadav ning

formaalselt põhiseaduspärane. Ühistranspordiseadusega on linnavolikogule antud õigus reguleerida

oma õigusaktiga taksopeatuste rajamist ning keelata taksode seismist klientide ootel väljaspool

taksopeatusi. Vaidlusalune säte ei reguleeri taksode parkimist liiklusseaduse mõttes, küll aga nende

seismajätmist (seismist) klientide pealevõtmiseks ühistranspordiseaduse mõttes.

16. Vaidlusalune säte kehtib taksojuhtidele taksode parkimisel klientide pealevõtmiseks üksnes

vanalinna ja südalinna parkimistsoonis, milles asub 19 taksopeatust 73 peatuskohaga. Vanalinna ja

südalinna tasulises parkimistsoonis on kokku 1314 avalikku parkimiskohta. Praegu on Tallinna

Linnavalitsus andnud vedajatele kokku 1431 taksoveoluba ning 3061 sõidukikaarti. Kui volikogu ei

oleks vaidlusalust regulatsiooni kehtestanud, oleks vanalinna ja südalinna parkimisala avalikud

parkimiskohad taksodega pidevalt hõivatud, sest tegemist on piirkonnaga, kus liigub enim inimesi

(sh turiste), kes soovivad kasutada taksoteenust n-ö käigu pealt ehk ette tellimata. Taksojuhid peaksid

võimalikke kliente ootama nende pealevõtmiseks ja oma teenuse pakkumiseks taksopeatustes, mitte

aga tasulise parkimistsooni parkimiskohtadel, vähendades märkimisväärselt muude sõidukijuhtide

parkimisvõimalusi. Vedajatel puudub mõistlik alus loota, et nende ettevõtlusvabadus peaks olema

piiranguteta tagatud teiste sõidukijuhtide õiguse arvel avalikel parkimiskohtadel sõidukeid parkida.

Vedajate tegevuse ebaproportsionaalse piiramisega taksoveol oleks tegemist siis, kui südalinna ja

vanalinna parkimistsoonis ei oleks rajatud ühtegi taksopeatust ning vedajad peaksid kliente peale

võtma näiteks kesklinna parkimistsooni rajatud taksopeatustes. Vanalinna ja südalinna parkimisalal

on linnaruum ajalooliselt välja kujunenud nii ehituslikult kui ka liikluskorralduslikult, mistõttu ei ole

seal võimalik rajada piiramatult parkimiskohti. Vaidlusaluse sättega vähendatakse liikluskoormust

vanalinna ja südalinna parkimistsoonis mõistlikult.

17. Vaidlusalune säte ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Nii tavaliiklejate kui ka taksojuhtide näol

on tegemist grupiga, kuhu kuuluvate isikute võrdne kohtlemine peab olema tagatud grupi sees, st

üksteise suhtes võrdselt tuleb kohelda tavaliiklejaid ja üksteise suhtes peavad olema võrdsed

taksojuhid taksoveoteenuse osutamisel. Taksoveoteenust osutav taksojuht ja tavaliikleja ei ole

võrreldavad isikute grupid.

18. Vaidlustatud säte ei riku ka vedajate ettevõtlusvabadust. Sätte eesmärk ei ole piirata taksode

parkimist liiklusseaduse mõistes, vaid kehtestada regulatsioon, mis määrab ära kohad linnaruumis,

kus taksod võivad taksoteenuse osutamisel seista klientide ootel viisil, mis ei ole parkimine

liiklusseaduse mõistes. Selline õigus ja kohustus tuleneb üldeeskirja § 15 lõikest 5, mille kohaselt tee

omanik määrab liiklusohutuse nõudeid järgides kohad, kus takso võib seista kliendi ootel (v.a tellitud

takso). Volikogu on kehtestanud korra, mille kohaselt taksod ei või klientide ootel seista avalikel

parkimiskohtadel, vaid peavad selleks kasutama taksopeatusi. Ettevõtlusvabaduse riive on vajalik,

kuivõrd vanalinnas ja südalinnas on liikluskoormus ning nõudlus parkimiskohtade järele väga suur.

Riive on ka mõõdukas, kuna parkimise piirang on kehtestatud ainult südalinna ja vanalinna

parkimistsoonides, mitte kogu Tallinna linna haldusterritooriumil. Keeld peatada sõidukit väljaspool

taksopeatusi võimalike klientide ootamiseks ei piira taksoteenuse osutamist, kuna ei saa eeldada, et

kõik kliendid soovivad alustada sõitu just vanalinna ja südalinna parkimisalalt. Samuti ei ole takso

võtmine taksopeatusest ainuke meetod takso saamiseks, taksot saab tellida nii telefoni teel kui ka

nutiseadmete abil. Tellitud taksod saavad kasutada ka kesklinna, sh vanalinna parkimiskohti. Lisaks

on linn rajanud piisava hulga taksopeatusi, kus taksojuhid võivad seista klientide ootel.

Kaebuse esitaja T. Kadu

19. Kaebuse esitaja jäi maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja märkis, et

Tallinna

Linnavolikogu

keeld

taksodel

parkida

vana-

ja

südalinnas

on

vastuolus

ühistranspordiseaduse sisu ja mõttega. Ühistranspordiseaduse menetlemise ajal Riigikogus tegi Eesti

Taksojuhtide Liit ettepaneku kohustada taksopeatuste omanikke (maa omanikke) tagama võrdsed

tingimused kõikidele seaduslikele taksovedajatele nende peatuste kasutamisel. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium leidis, et see ei ole vajalik, kuna takso võib parkida igal pool, kus

see pole liiklusseadusega keelatud.

20. Tallinnas liigub palju taksosid ka teistest Eesti linnadest ja välismaalt. Taksojuhid pargivad

tihtipeale kesk- või vanalinnas mitmetel põhjustel. Tarbijad võivad jätta takso ootama, taksojuhtidel

on vaja puhata, külastada söögikohta või rahuldada füsioloogilisi vajadusi. Liiklus toimib

liikluskorraldusvahendite järgi ja teiste linnade taksojuhid ei tea ega peagi midagi teadma Tallinna

taksoveo eeskirjast.

21. Vaidlustatud säte rikub oluliselt ka tarbijate õigusi, kuna tarbijad (sh lastega emad,

haigusseisundis inimesed, invaliidid või liikumispuudega isikud) ei saa Tallinna süda- ja vanalinnas

kasutada taksoteenust neile vajalikul ajal ja mahus taksot taksoteenuse osutamise ajal mõneks ajaks

ootama jättes.

Politsei- ja Piirivalveamet

22. Politsei- ja Piirivalveamet ei välista vaidlusaluse sätte vastuolu põhiseadusega. Taksode

parkimine üldiseks parkimiseks lubatud alal ei häiri ega ohusta liiklust, mistõttu sellise tegevuse

keelamine tundub olevat põhjendamatu.

Õiguskantsler

23. Õiguskantsler leiab, et Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja

lahendamisel asjassepuutuv norm. Vaidlusalune norm reguleerib küll Tallinna vanalinnas taksode

parkimist, keelates üldjuhul Tallinna vanalinna ja südalinna tasulises parkimistsoonis parkimise, kuid

näeb ette ka erandi, mis lubab seal parkida kliendi ettetellitud taksodel. Kuna kohtuasjas ei olnud

vaidlust selle üle, et menetlusalune isik ootas klienti, kes oli takso ette tellinud, oleks kohus pidanud

isiku kaebuse rahuldama sõltumata üldisele parkimiskeelule põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses antavast hinnangust. Vaidlusalusest sättest ei ole võimalik üheselt järeldada, kui kaua võib

ettetellitud takso vanalinna parkimistsoonis klienti oodates parkida, kuid see ei olnud isiku kaebuse

lahendamisel kohtus määrava tähendusega.

24. Juhul, kui Riigikohus peaks leidma, et vaidlusalune säte on asjassepuutuv, on õiguskantsler

seisukohal, et vaidlusalune säte on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

Vaidlusalune säte riivab PS §-s 29 tagatud ettevõtlusvabadust, kuid riive ei ole väga intensiivne, sest

parkimise keeld kehtib üksnes piiratud Tallinna linna alal, samuti on keelust ette nähtud erand ning

taksodel on kliente võimalik oodata taksopeatustes. Säte riivab ka PS §-s 12 tagatud

võrdsuspõhiõigust.

25. Õiguskantsleri hinnangul võib kohaliku omavalitsuse volitus piirata taksode parkimist kohas, kus

see on üldiselt lubatud, tuleneda LS §-st 186, mille lõige 4 sätestab, et parkimist korraldab teeomanik

või

teehoiu

korraldamise

eest

vastutav

isik

liiklusmärkide,

teemärgiste

ning

muude

liikluskorraldusvahendite abil. Vaatamata LS § 186 lõike 4 sõnastusele ei lähtu liiklusseadusest

põhimõttelist keeldu reguleerida piiratud ja põhjendatud juhtudel parkimiskorraldust ka üldakti, nt

linnavolikogu määrusega.

26. Lisaks sellele võib volitusnormina kaaluda ÜTS § 152 lõiget 2 üldeeskirja § 15 lõikega 5, millest

tuleneb valla- või linnavolikogule volitus määrata eeskirjaga kohad, kus takso võib kliendi ootel

seista. Neid sätteid koostoimes on võimalik tõlgendada volitusena „määrata [---] kohad, kus takso

võib seista kliendi ootel" ning mõista kaudselt ka loana piiritleda need alad, kus taksod parkida ei või.

27. Erinevalt nn tavasõidukitest ei kasuta taksod linnatänavate parkimiskohti mitte üksnes

parkimiseks, vaid teenuse osutamiseks. Taksode parkimispiirangu kehtestamise eesmärk on seega

tagada parkimiskohtade kui piiratud ressursi võimalikult suur ringlus ja seeläbi parkimiskorralduse

tõhusus. See eesmärk on ühitatav LS § 186 lõikest 1 tuleneva seadusandja juhisega ning seda võib

pidada legitiimseks eesmärgiks.

28. Riive proportsionaalsuse analüüsimisel tuleb arvestada, et kohalikul omavalitsusel on oma

territooriumil parkimise korraldamisel avar otsustusruum. Parkimiskorralduslikud otsused sõltuvad

kohalikest oludest, liikluse iseloomust, erinevate liiklejagruppide vajadustest jms teguritest, mida

saab kõige paremini hinnata kohapealseid tingimusi tundev omavalitsus. Taksode parkimise

piiramine parkimiskohtade nappusega vanalinna ja südalinna piirkonnas soodustab eesmärgi

saavutamist, olles selleks sobiv ning kohaliku omavalitsuse laia kaalutlusruumi arvestades ka vajalik

abinõu.

Arvestades

ühelt

poolt

kõiki

liiklejaid

puudutavat

eesmärki

tagada

piiratud

parkimisvõimaluste kasutamine võimalikult suurele hulgale liiklejaile ning teisalt taksode

parkimispiirangu mõju taksoteenuse osutamise võimalustele Tallinnas, on tegemist põhiseaduse

mõttes mõõdupärase ettevõtlusvabaduse piiranguga. Samuti ei ole tegemist PS § 12 lõikest 1 lähtuva

võrdse kohtlemise nõude rikkumisega.

Justiitsminister

29. Justiitsminister leiab, et vaidlusalune säte on asjassepuutuv ja põhiseadusega vastuolus, sest selle

andmiseks puudub formaalsest seadusest tulenev alus, see ei ole kooskõlas kehtivate seadustega ning

riivab ebaproportsionaalselt PS § 12 lõikes 1, § 29 lõikes 1 ja §-s 31 sätestatud põhiõigusi võrdsele

kohtlemisele, tegevusala valikule ja ettevõtlusvabadusele.

30. Juhul, kui kohtus oleks tõendatud, et kaebaja oli parkinud takso selle tõttu, et ta ootas takso ette

tellinud klienti, oleks kohus pidanud tühistama määratud karistuse sõltumata vaidlustatud sätte

põhiseaduspärasusest, mistõttu säte ei oleks asjassepuutuv. Asjassepuutuv säte peaks hõlmata ka need

juhtumid, kus kohus asja lahendamise ühe võimaliku arutluskäiguna võis tugineda ka õigusakti sätte

põhiseadusvastasusele. Kui kohtul oli tekkinud vaidlusaluse sätte suhtes siseveendumus, et see on

vastuolus põhiseadusega, ning ta jättis kooskõlas PS § 152 lõikest 1 tuleneva volitusega selle sätte

kohaldamata, puudus maakohtul vajadus asuda tõendama asjaolu, mis eesmärgil kaebaja taksot

parkis. Sellise faktilise asjaolu tuvastamata jätmist ei saa pidada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlust välistavaks asjaoluks, sest sellega sekkuks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium ülemäära kohtuasja sisulisse lahendamisse.

31. Justiitsministeeriumi hinnangul ei tulene ühistranspordiseadusest ega muudest õigusaktidest

volitusnormi kohaliku omavalitsuse volikogu määruse, millega reguleeritakse parkimiskorraldust või

taksode parkimisega seotud majandustegevuse nõudeid, andmiseks, mistõttu on vaidlusalune säte

antud ilma volitusnormita.

32. Vaidlustatud sättest tuleneva piirangu võimalik legitiimne eesmärk on tagada liikluse ohutus ja

sujuvus. Taksoteenust osutavate ettevõtjate majandustegevuse oluline piiramine ei ole vajalik, kuna

eesmärki on võimalik saavutada põhiõigusi vähem koormavate meetmetega. Puuduvad mõistlikud ja

asjakohased põhjused füüsilisest isikust ettevõtjatena või väikeste äriühingute kaudu taksoteenust

osutavate taksojuhtide ning suurte äriühingute kaudu taksoteenust osutavate taksojuhtide erinevaks

kohtlemiseks.

VAIDLUSTATUD SÄTE

33. Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a määruse nr 16 „Tallinna taksoveo eeskiri" § 11 lõige 3

punkt 11:

„(3) Taksojuhil on keelatud:

[---]

11) parkida taksot (välja arvatud ettetellitud taksot) väljaspool nõuetekohaselt tähistatud taksopeatust

kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuvas vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis ja

kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulises parkimistsoonis (südalinn)."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

34. PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -

määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseaduse vastaseks õigustloova akti või selle sätte, mis on

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on

kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks

kohus otsustama teisiti kui sätte kehtivuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus

asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10; 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). On oluline,

et Riigikohtule taotluse esitanud kohus oleks veendunud, et just seda seadust või muud õigusakti

tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada ning igasugune muu lahendus on välistatud. Kohus ei saa

analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele

vastavust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. juuli 2008. a määrus kohtuasjas

nr 3-4-1-9-08, punkt 15).

35. Harju Maakohus tunnistas 6. märtsi 2015. a otsusega vaidlusaluse sätte põhiseaduse vastaseks ja

jättis kohaldamata, lahendades väärteoasjas kohtuvälise menetleja tehtud otsuse peale esitatud

kaebust. Kohtuväline menetleja karistas T. Kadu rahatrahviga 40 eurot (kümme trahviühikut), leides,

et T. Kadu pani toime nii ÜTS § 542 lõike 1 kui ka LS § 241 lõike 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

ÜTS § 542 lõige 1 näeb ette väärteokaristuse bussi-, trammi-, trollibussi- või autojuhi poolt bussi-,

trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. LS § 241 lõike 1 kohaselt

karistatakse rahatrahviga sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga

ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes.

36. Nii ÜTS § 542 lõige 1 kui ka LS § 241 lõige 1 on viitelised karistusnormid, mille alusel

väärteokaristuse kohaldamise eelduseks on mõnes muus õigusnormis sätestatud kohustuse täitmata

jätmine või sätestatud keelu rikkumine. T. Kadu väärteoasjas tulenes keeld, mille rikkumise eest

kohtuväline menetleja teda karistas, Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktist 11, mis keelab

taksode parkimise Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises parkimisalas vanalinna ja südalinna

parkimistsoonis. Kohtuasja materjalidest nähtub, et T. Kadu parkis takso 17. oktoobril 2014 Tallinnas

Viru 23 vanalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis.

37. Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 sätestab mitte üksnes keelu taksode parkimiseks

Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis, vaid ka erandi sellest

keelust. Nimelt on lubatud Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis

taksol parkida juhul, kui takso on ettetellitud. Maakohtu otsuses on kirjas, et kohtuasjas ei vaieldud

selle üle, et T. Kadu ootas 17. oktoobril 2014 Tallinnas Viru tänaval kl 14.40 parkides klienti ja seda

kinnitavad kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja ütlused. Maakohus luges kohtuasja lahendades seega

tõendatuks asjaolu, mille tulemusel kohus oleks pidanud kohaldama Tallinna taksoveo eeskirja § 11

lõike 3 punktis 11 sätestatud erandit üldisest taksode parkimiskeelust. Sellest tulenevalt ei rikkunud

T. Kadu Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktis 11 sätestatud taksode parkimise keeldu ja

tema käitumine ei vastanud ÜTS § 542 lõikes 1 ega LS § 241 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisule.

38. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb väärteomenetlus

lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 133 punkti 1 kohaselt peab maakohus

kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel selgitama, kas väärteoasjas ei

esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Seejuures arutab maakohus

väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja

otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (ab ovo põhimõte, VTMS § 123

lõige 2). Juhul, kui esineb VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alus, teeb kohus otsuse

väärteomenetluse lõpetamise kohta (VTMS § 107 lõike 1 punkt 2 ja § 134 lõige 1). Kuna T. Kadu ei

rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu

väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja

väärteomenetluse T. Kadu suhtes lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata.

39. Kolleegium leiab, et Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna

vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja

kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit

parkimiskeelust.

40. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes jätab kolleegium Harju Maakohtu

taotluse rahuldamata.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Saale Laos, Ivo Pilving, Jüri Põld