3-3-1-6-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Viive Ligi eriarvamus Riigikohtu 18. mai 2015. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-

6-15

Ma ei saa nõustuda kolleegiumi seisukohaga, et määruskaebemenetluse eripära menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks tähtaja andmata jätmise kohustuse puudumise kohta

tuleneb halduskohtumenetluse seadustiku § 210 lg 4 teisest lausest ning lihtmenetluse puhul lisaks

HKMS § 136 teisest lausest. Seadusest tuleneb vastupidine seisukoht, mis toetab määruskaebuse

esitaja käsitlust.

Määruskaebemenetlust reguleerib 19. peatükk, mille § 210 lg 4 esimene lause näeb ette, et

määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit

korraldada. Seeläbi on määruskaebemenetlusele kohalduvad normid selgelt määratletud – kohaldada

tuleb kirjalikku menetlust reguleerivaid norme. Menetluskulude kohta kehtib HKMS eriregulatsioon

11. peatükis. Selle peatüki § 109 lg 1 kolmanda lause kohaselt annab kohus kirjalikus menetluses

tähtaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks. Kolleegiumi viidatud HKMS

§ 210 lg 4 teine lause, mis lubab kohtul vajadusel määruskaebemenetluses uusi tõendeid koguda, ei

välista esimese lause ja seeläbi HKMS § 109 lg 1 kolmanda lause kohaldamist. Kuna menetlust

lõpetavas määruses tuleb HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitada menetluskulude jaotus menetlusosaliste

vahel, tuleb menetluskulusid puudutavaid erinorme igal juhul kohaldada ka osas, mis näevad ette

kohtu kohustuse anda määruskaebemenetluses tehtavate menetlust lõpetavate määruste puhul kulu-

dokumentide esitamiseks tähtaeg. Ülejäänud määruskaebemenetluste suhtes probleemi ei tõusetu, sest

menetluskulude jaotust määrustes, mis menetlust ei lõpeta, kindlaks ei määrata.

Lihtmenetluse kohaldamine (siinkohal tuleb märkida, et ringkonnakohus seda ei kohaldanud ja

lahendas määruskaebuse, nii nagu seadus ette näeb, kirjalikus menetluses) poleks kaasa toonud

teistsugust tulemust. Lihtmenetlust reguleeriva HKMS § 134 lg 3 näeb ette, et lihtmenetluses ei või

kohus kõrvale kalduda 11. peatüki sätetest, kui seadus ei sätesta teisiti. Kolleegiumi arvates on

siinkohal erinormiks, mis sätestab kõrvalekaldumise menetluskulusid puudutavast regulatsioonist,

HKMS § 136 teine lause. Selles sätestatud kohtu õigus nõuda täiendavaid dokumente ei saa oma

üldsõnalisuse tõttu nullida ära §-st 109 tulenevat sõnaselget kohustust menetluskulude

kindlakstegemiseks enne nende jaotamisele asumist. Kolleegium leiab ekslikult, et lihtmenetluses

sõltub kohtu suvast, kas anda tähtaeg menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks või

mitte. See ei käi kokku lihtmenetluse põhimõtetega.

Olles nõus, et määruskaebemenetlus võiks olla lihtsamini reguleeritud, et hoida näiteks kokku

täiendavate määruste kättetoimetamiseks vajalikke kulusid või ka asja menetlemiseks kuluvat aega, ei

saa ma olla nõus sellega, et menetlusseadust hakatakse sellise tulemuse saavutamiseks tõlgendama

vastuolus selle tegeliku sisuga. Õige tee oleks menetlusseadustiku muutmine nii, et menetlusosalistel

oleks kohustus esitada menetlust lõpetava määruse peale määruskaebuse esitamisel koos

määruskaebusega või koos vastusega määruskaebusele ka kulude nimekiri ja kuludokumendid. Sellist

menetlusosaliste jaoks olulist küsimust – menetluskulude jaotust – puudutav regulatsioon peaks

olema seaduses sõnaselgelt sätestatud.

Viive Ligi