3-1-1-41-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-41-15

Määruse kuupäev

13. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi

Tiit Eliase süüdistuses KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1

ning § 345 lg 1 järgi ja

Eliti Consult OÜ süüdistuses KarS § 293 lg 3, § 344 lg 2 ja

§ 345 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-3958

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rimi Eesti Food AS-i esindaja vandeadvokaat Dmitri

Teplõhh, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kristiina Savtšenkova;

Tiit Eliase ja Eliti Consult OÜ kaitsja vandeadvokaat Jüri

Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a ja Harju Maakohtu 16. juuni

2014. a määrus ning saata kriminaalasi kannatanu Rimi Eesti Food AS-i apellatsiooni

eelmenetluseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Rimi Eesti Food AS-i kasuks välja 858 (kaheksasada viiskümmend

kaheksa) eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud

tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsusega tunnistati Tiit Elias kokkuleppemenetluses süüdi ja

teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 293 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi.

Sama otsusega tunnistati Eliti Consult OÜ süüdi ja teda karistati KarS § 293 lg 3, § 344 lg 2 ja

§ 345 lg 2 järgi. Ühtlasi konfiskeeris maakohus Eliti Consult OÜ-lt KarS § 831 lg 1

alusel 100 000 eurot ja mõistis T. Eliaselt KarS § 84 alusel välja 51 150 eurot.

2. T. Elias tunnistati KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning Eliti Consult OÜ KarS § 293 lg 3 järgi

süüdi kokkuvõtlikult järgmise teo toimepanemises. T. Elias oli Eliti Consult OÜ juhatuse liige ja

ainuosanik. Samas töötas ta Rimi Eesti Food AS-i (edaspidi ka Rimi) kinnisvaraosakonna

projektijuhina, olles töölepingust ja ametijuhendist tulenevate tööülesannete tõttu ametiisik KarS

§ 288 lg 2 mõttes. Täites kinnisvaraosakonna projektijuhi ülesandeid, eelistas T. Elias Rimi

ehitus- ja muude arendusprojektide raames pakkumiste küsimisel, pakkujatega läbirääkimiste

pidamisel, tehtud tööde vastuvõtmisel, nende eest esitatud arvete aktsepteerimisel ja arvete

tasumise korraldamisel töövõtjatena kindlaid äriühinguid vastutasuna selle eest, et need

äriühingud andsid T. Eliasele Eliti Consult OÜ kaudu erinevates summades pistist. Pistist anti nii,

et T. Elias vormistas Eliti Consult OÜ nimel pistise andjale ebaõige sisuga arve, mille viimane

tasus. Pistisena makstud raha laekus Eliti Consult OÜ pangakontole. T. Elias ja Eliti Consult OÜ

võtsid aastatel 2012-2013 selliselt pistist mitmelt isikult.

3. T. Elias tunnistati KarS § 344 lg 1 järgi ja Eliti Consult OÜ KarS § 344 lg 2 järgi süüdi Eliti

Consult OÜ arvete võltsimises, mis seisnes kokkuvõtlikult selles, et T. Elias koostas aastatel 2012

ja 2013 erinevatele äriühingutele Eliti Consult OÜ arveid teenuste eest, mida tegelikult ei

osutatud. Võltsitud arved andsid Eliti Consult OÜ-le aluse võtta vastu arvetel märgitud

rahasummad, mis tegelikult tasuti pistisena vastutasuna T. Eliase ametialaste tegude eest.

4. T. Elias tunnistati KarS § 345 lg 1 järgi ja Eliti Consult OÜ KarS § 345 lg 2 järgi süüdi eelmises

punktis nimetatud võltsarvete esitamises erinevatele äriühingutele. Nende arvete alusel tehti Eliti

Consult OÜ-le kokku 78 pangaülekannet kogusummas 520 668 eurot.

Rimi Eesti Food AS-i apellatsioon

5. 6. juunil 2014 esitas Rimi apellatsiooniteate ja 13. juunil 2014 apellatsiooni, milles taotles

maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 248 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Apellatsioonis leiti, et süüdistatavale

etteheidetud tegu ei vasta menetluse käigus tuvastatud asjaoludele, süüdistatavate teod on valesti

kvalifitseeritud ja kokkuleppemenetluse kohaldamiseks puudub Rimi kui kannatanu nõusolek.

Apellatsiooni tagastamine kirjaga

6. Harju Maakohtu kohtunik saatis 16. juunil 2014 Rimi esindajale kirjana vormistatud dokumendi,

milles märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pole Rimi KrMS § 37 alusel kannatanuks

tunnistatud. Seetõttu tagastas kohus apellatsiooni, kuna selle on esitanud isik, kellel ei ole õigust

apellatsiooni esitada.

7. Rimi esitas määruskaebuse, milles taotles apellatsiooni tagastamise kohta tehtud maakohtu

otsustuse tühistamist ja apellatsiooni läbivaatamist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik saatis 15. juulil 2014 Rimi esindajale kirjana vormistatud

dokumendi, milles märkis, et tagastab määruskaebusena esitatud avalduse, sest määruskaebust ei

saa esitada kirja peale. Maakohus lahendas apellatsiooni tagastamise küsimuse põhjendatult

kirjaga, mitte määrusega. Kui maakohtu otsuse vaidlustab menetlusväline isik, nagu Rimi

praeguses asjas, ei ole tema kaebus käsitatav apellatsioonina ja selle tagastamisel ei saa lähtuda

KrMS § 323 lg 2 p-st 2.

9. Rimi esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotles Harju Maakohtu 16. juuni 2014. a ja

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2014. a kirja vormis tehtud määruse tühistamist, Rimi

apellatsiooniõiguse tunnustamist ning ringkonnakohtu kohustamist apellatsiooni läbivaatamiseks.

Alternatiivselt palus määruskaebuse esitaja tagastada kriminaalasja Harju Maakohtule või

Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu 2. detsembri 2014. a määrus

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrusega asjas nr 3-1-1-84-14 tühistati

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2014. a määrus ja Rimi määruskaebus Harju

Maakohtu 16. jaanuari 2014. a määruse peale saadeti sisuliseks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

11. Riigikohus leidis esmalt, et nii Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2014. a kui ka Harju

Maakohtu 16. juuni 2014. a kirjana vormistatud dokumendid on käsitatavad kohtumäärustena ja

et Rimil oli õigus esitada tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale määruskaebus,

mille ringkonnakohus on kohustatud läbi vaatama.

12. Lisaks märkis kolleegium määruse punktides 38-40 järgmist:

"38. Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne

maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust.

Riigikohus on selgitanud, et menetleja ei tohi keelduda kaasamast kriminaalmenetlusse

kannatanuna ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid ja

kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele

määratlusele (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 26). Ka apellatsiooni vastuvõetavust

kontrolliv kohus on menetleja (KrMS § 16 lg 1), kes on õigustatud ja kohustatud kannatanu

tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama. Asjas nr 3-1-1-97-10 jättis kolleegium

ringkonnakohtu määruse apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta muutmata alles pärast seda,

kui oli kontrollinud, kas apellatsiooni esitaja vastab kannatanu tunnustele või mitte (ja jõudnud

eitava vastuseni). Riigikohus ei tuginenud viidatud kohtuasjas isiku apellatsiooniõigust eitades

asjaolule, et apellatsiooni esitajat ei kaasatud enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna

menetlusse.

39. Nõustuda ei saa määruskaebuse esitaja väitega, nagu peaks kriminaalasja menetlev kohus,

lahendades küsimust, kas isik on kriminaalasjas kannatanu, tuvastama süüdistuse või kokkuleppe

sisust sõltumatult süüdistatava teo asjaolud ja andma vajadusel neile uue karistusõigusliku

hinnangu. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et hinnates, kas isikut saab käsitada

kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja

kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud

kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on

just prokuratuuri pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide

ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks ja kes saaksid

selliselt kindlaksmääratud piiridest lähtuvalt olla kriminaalmenetluses käsitatavad kannatanutena.

(Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 25.) Seega hindamaks, kas Rimi Eesti Food AS on

käesolevas kriminaalasjas kannatanu, tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul,

nagu need on määratletud T. Eliase ja Eliti Consult OÜ-ga sõlmitud kokkulepetes.

40. Samas ei jaga kolleegium prokuratuuri vastuses väljendatud arvamust, nagu oleks KarS §-

s 293 sätestatud kuriteokoosseis kehtestatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitseks. KarS

§ 293 on suunatud aususe kohustuse rikkumise vältimisele. Ametiisikul, kellel on KarS § 288 lg-

s 2 nimetatud pädevus eraõiguslikus juriidilises isikus, on sellest tulenevalt aususe kohustus

eeskätt sama eraõigusliku juriidilise isiku ehk oma ametiseisundi andja ees. Märgitule osutab ka

KarS § 288 lg 2 sõnastus, mis seob nn eraõigusliku ametiisiku mõiste isiku pädevusega juhtida

eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseda eraõigusliku juriidilise isiku või teise füüsilise isiku

huvides. Nn eraõigusliku ametiisiku aususe kohustus põhineb tema üldisel lojaalsuskohustusel,

mis sõltuvalt asjaoludest võib tuleneda näiteks võlaõigusseaduse § 620 lg-st 1, töölepingu seaduse

§ 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 või tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 35. Osutatud normid teenivad

õigussuhte teise poole (käsundi- või tööandja) huve. Sarnaselt on ka KarS §-ga 293 kaitstav

aususe kohustus eraõigusliku ametiisiku puhul kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt

eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Ametiisiku pädevus, mille pistise andja huvides kasutamise

eest pistist antakse, on mõeldud kasutamiseks üksnes ametiseisundi andja seaduslikes huvides.

Seega kahjustab pistise võtmine eelduslikult ametiseisundi andja huve. Peamine põhjus, miks

KarS § 293 koostoimes § 288 lg-ga 2 tunnistab karistatavaks pistise võtmise mh ka sellise

ametiisiku poolt, kellel on teatud pädevus eraõiguslikus juriidilises isikus, seisnebki vajaduses

kaitsta nn eraõigusliku ametiisiku ja ametiseisundi andja (juriidilise isiku) vahelist usaldus- ja

lojaalsussuhet, mida ametiisik pistist võttes rikub. Asjaolu, et pistise võtmine nn eraõigusliku

ametiisiku poolt kahjustab üldises plaanis ka majandusarengut ja vaba konkurentsi, ei anna alust

väita, nagu poleks seadusandja kõnealust tegu kriminaliseerides üldse arvestanud vahetut rünnet

eraõigusliku ametiseisundi andja individuaalhüvedele. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et

süüteokooseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid.

Kolleegium on varem märkinud, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks

kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende

puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10,

p 23)."

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a määrus

13. Tallinna

Ringkonnakohus

jättis

Rimi

määruskaebuse

rahuldamata

ja

Harju

Maakohtu 16. juuni 2014. a määruse sisuliselt muutmata, põhjendades seda järgmiselt.

14. Tulenevalt KrMS § 37 lg-st 1 saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui talle

on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või

süüvõimetu isiku õigusvastase teoga. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks

koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju

ärahoidmist, puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses

kannatanuks lugeda.

15. KarS §-d 344 ja 345 paiknevad avaliku usalduse vastaste süütegude peatükis ja kaitsevad

dokumendi puutumatust ning selle kaudu dokumendiga seotud käibe usaldusväärsust, seega

kollektiivseid õigushüvesid. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-97-10 leidnud, et üksikisikut ei saa

käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid

kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Seega puudub alus lugeda Rimi kannatanuks KarS §-de 344

ja 345 tunnustel menetletavates kuritegudes.

16. KarS § 293 kaitseb ka individuaalset õigushüve, s.o eraõigusliku ametiisiku ja ametiseisundi

andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik pistist võttes rikub. Seega võib Rimi olla

käesolevas asjas kannatanu, kui talle tekitati usaldus- ja lojaalsussuhte rikkumisega kahju.

Füüsilist ega moraalset kahju ei saa juriidilisel isikul tekkida. Süüdistuse põhjal ei saa väita ka

seda, et Rimile oleks tekitatud varalist kahju. Selline kahju on kriminaalasjas tõendamata.

Töövõtjad on Rimiga sõlmitud töövõtulepingutes kokkulepitud tööd ära teinud ja Rimi on nende

tööde eest tasunud. Rimi kahju tuvastamiseks tuleks kindlaks teha iga tellitud töö tegelik

maksumus. Arvestades objektide arvu, tööde hulka ja tööde tellimise ning tegemise käigu

dokumenteerimise viisi, ei ole tööde maksumuse tuvastamine mõistliku menetlusaja jooksul

võimalik. Kuna T. Eliase poolt Rimile varalise kahju tekitamist ei saa määruskaebemenetluse

raames tõendada, siis ei ole ka alust Rimi kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata. Rimi on

enda väidetavate tsiviilõiguste kaitseks esitanud süüdistatavate vastu hagi tsiviilkohtumenetluses,

kus tuvastatakse, kas varaline kahju on tekkinud.

17. Määruskaebuse rahuldamine tähendaks seda, et apellatsioon tuleks võtta menetlusse. Samas ei ole

perspektiivi seda rahuldada. Seadus ei anna apellatsioonikohtule õigust jõustunud kohtuotsust

tühistada. Samuti ei ole kaebuse esitaja soovitud eesmärki võimalik saavutada teistmismenetluses.

18. Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et maakohus jättis Rimi apellatsiooni õigesti KrMS § 323

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Rimi Eesti Food AS-i määruskaebus

19. Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a määruse peale esitas määruskaebuse Rimi

esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja

saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule või Tallinna Ringkonnakohtule. Alternatiivselt

palub määruskaebuse esitaja tunnustada Rimi õigust esitada Harju Maakohtu otsuse peale

apellatsioon ja kohustada Tallinna Ringkonnakohut seda apellatsiooni läbi vaatama.

20. Määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohtu põhjendus selle kohta, miks Rimi ei ole kannatanu,

on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega. Nimelt on Riigikohus leidnud, et KrMS § 37 lg-s 1

sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses. Kahju tekitamist

KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või

ründamist. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul

tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-

1-1-97-10.) Seega nähtub Riigikohtu praktikast, et isik on kannatanu, kui koosseisuline ja

õigusvastane rünne oli suunatud sama isiku õigushüve vastu ja seda sõltumata sellest, kas isikul

on tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue.

21. Isiku kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamiseks tuleb kontrollida: 1) kas rünne on suunatud

isiku õigushüve vastu ja 2) kas kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, on

määratud kaitsma sedasama õigushüve. T. Eliase tegu oli suunatud Rimi õigushüve vastu ja KarS

§ 293 on määratud kaitsma eelkõige sedasama õigushüve, mida T. Elias ründas. Seega on Rimi

kannatanu sõltumata sellest, kas tal tekkis T. Eliase vastu tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue.

22. Samuti on ekslik ringkonnakohtu põhjendus, et Rimi ei saa olla kannatanu, kuna kahju ei ole

tõendatud. Isiku menetluslik staatus kannatanuna ei sõltu sellest, kas talle tekitatud varaline kahju

ja selle suurus on tõendatud. Asudes hindama Rimi nõude tõendatust, väljus ringkonnakohus

määruskaebemenetluse piiridest.

23. Ehkki määruskaebemenetluse põhivaidlus pole selles, kas Rimi kahjuhüvitisnõue on tõendatud, ei

saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga varalise kahju puudumise kohta. Rimi kahjuna tuleb

käsitada vähemalt seda summat, mille Rimi tarnijad ja töövõtjad maksid pistisena Eliti Consult

OÜ-le. See summa sisaldus varjatuna Rimi poolt tarnijatele ja töövõtjatele makstud tasus, mida

tegelikult projekti elluviimiseks ei kasutatud. Ka Saksa õigusteoorias ollakse seisukohal, et kahju,

mille töötaja altkäemaksu võtmisega tööandjale tekitab, hõlmab vähemalt altkäemaksu summat.

Õiguskirjanduses lähtutakse eeldusest, et altkäemaksu summa on altkäemaksuandja kuludesse

sisse kalkuleeritud. (Vt "Münchener Handbuch zum Arbeitsrecht". 3. Auflage 2009. § 48

"Wettbewerbsverhalten", Rn 57-58; U. Unger. "Mehrfache Zahlungspflichten des "schmierenden"

Unternehmens als Korruptionsfolge". CCZ 2008, 201.) Seega pidi Rimi süüdistatava tegevuse

tulemusel maksma tööde eest tasu, mis oli nende tööde tegelikust maksumusest vähemalt

pistisesumma võrra suurem. Samas ei mõjuta see, kas ja kui, siis millises summas soovib Rimi

tsiviilhagi esitada, tema menetlusseisundit.

24. Ringkonnakohtu põhjendus apellatsiooni perspektiivituse kohta on nii asjakohatu kui ka väär.

Apellatsiooni perspektiivitusest ei olene see, kas Rimi on kannatanu. Apellatsiooni ilmne

põhjendamatus võiks anda aluse jätta see läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.

Sellist otsustust ringkonnakohus aga teinud ei ole. Samas puudub ka sisuline alus pidada Rimi

apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks. Rimi apellatsioon on tähtaegne. Käesolevas asjas on

tegemist olukorraga, kus kokkuleppemenetlust kohaldati kannatanu nõusolekuta. Juhul kui kohtud

ei oleks ekslikult Rimi apellatsiooniõigust eitanud, poleks ka maakohtu otsus saanud jõustuda.

Kohtu poolt kohtuotsusele ekslikult tehtud jõustumismärge ei saa võtta kannatanult

apellatsiooniõigust.

Prokuratuuri vastus

25. Prokuratuur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a

määruse sisuliselt muutmata.

26. Prokuratuuri hinnangul leidis ringkonnakohus õigesti, et Rimi ei ole selles kriminaalasjas

kannatanu, sest tuvastatud asjaoludel Rimil varalist kahju ei tekkinud. Füüsilist ega ka moraalset

kahju pole juriidilisele isikule üldse võimalik tekitada. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumist

tööandja ees ei saa samastada varalise kahju tekitamisega KrMS § 37 lg 1 mõttes.

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 293 ei näinud koosseisulise tunnusena ette kahju

tekitamist. Samadel kaalutlustel on seadusandja piiritlenud KrMS § 37 lg-s 1 sisalduva kannatanu

mõiste kaudu isikute ringi, kes vajavad riigi erilist kaitset kriminaalmenetluses. Olenemata Saksa

õigusteooriast, kus määruskaebuse esitaja väitel loetakse pistise summat automaatselt

ametiseisundi andja kahjuks, peab Eesti Vabariigis iga faktiline asjaolu kriminaalmenetluses

olema tõendatud lähtuvalt tõendamisstandardist "väljaspool mõistlikku kahtlust". T. Eliase poolt

pistise

võtmisega

Rimile

varalise

kahju

tekitamist

ei

ole

kriminaalmenetlusliku

tõendamisstandardi kohaselt võimalik tõendada. Ainuüksi lojaalsuskohustuse rikkumisest ei piisa,

et Rimi oleks KrMS § 37 lg 1 kohaselt võimalik kannatanuks lugeda. Seetõttu jättis

ringkonnakohus õigesti Rimi määruskaebuse rahuldamata.

27. Rimil on võimaik kaitsta enda õigusi tsiviilkohtumenetluses, kus Rimi on esitanud T. Eliase ja

Eliti Consult OÜ vastu hagi. Seega ei saaks Rimi kriminaalmenetluses samal alusel tsiviilhagi

enam esitada. Rimi on kannatanu staatuse puudumise tõttu jäänud ilma vaid võimalusest tutvuda

kriminaaltoimikuga. Selle võimaluse saab Rimi kohe, kui kohtuotsus jõustub ka tegelikult, mitte

üksnes kohtuinfosüsteemis tehtud märke kohaselt.

28. Kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmise õigus, mida Rimi samuti väidab endale kuuluvat, ei

kaalu üles süüdistatavate õigust õigusrahule. Kohtuotsusega kohaldati ka teisi sanktsioone,

konfiskeerimist ja selle asendamist, mille osas suunati kohtuotsus jõustumismärke tõttu

täitmisele. Süüdistatavatel on õiguspärane ootus, mis võimaldab eeldada, et kohtuotsust, millele

kohus on pannud jõustumismärke, ei saa tühistada ega muuta.

Kaitsja vastus

29. T. Eliase ja Eliti Consult OÜ kaitsja palub samuti jätta määruskaebuse rahuldamata.

30. Kaitsja hinnangul ei ole enam võimalik muuta õiguslikku olustikku, sest kohtuotsus jõustus

süüdistatavate suhtes 19. juunil 2014. Maakohtu otsusega karistati T. Eliast vangistusega, mis

jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Seega tulenevalt KarS § 78 p-st 1 kannab

süüdistatav kohtuotsuse kuulutamisest karistust. Isiku karistamine on süüdistatava ja riigi

vaheline suhe, mille raames ei riivata kannatanu õigusi. Rimi huvi saab seisneda üksnes

tsiviilõigusliku nõude maksmapanekus ja selleks on ta esitanud hagi tsiviilkohtumenetluses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

31. Määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas Rimil on õigus esitada apellatsioon Harju

Maakohtu 3. juuni 2014. a otsuse peale. KrMS § 318 lg 4 kohaselt oleneb see eeskätt sellest, kas

Rimi on kriminaalasjas kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), konkreetsel juhul kannatanu

(KrMS § 37 lg 1) mõnes kuriteos, milles T. Elias ja Eliti Consult OÜ Harju

Maakohtu 3. juuni 2014. a otsusega süüdi tunnistati. Maakohus ja ringkonnakohus on leidnud, et

Rimi ei ole kannatanu ja seetõttu tuleb tema apellatsioon jätta enne 29. märtsi 2015 kehtinud

KrMS § 323 lg 2 p 2 (praegu KrMS § 326 lg 2 p 3) alusel läbi vaatamata.

32. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või

süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset

kahju. Seega saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui 1) talle on tekitatud

füüsilist, varalist või moraalset kahju ja 2) see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või

süüvõimetu isiku õigusvastase (KarS § 27 mõttes) teoga.

33. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste täielikult kattuv

kahju mõistega tsiviilõiguses (võlaõigusseaduse § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes

tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega

võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud

(tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab

rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 15.)

34. KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult

kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab kohtupraktika järgi seda, et

kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva

kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu

kahju (õigushüve kahjustamine või ründamine) olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises

osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega.

Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on

konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel

nõutav õiguslik seos eeldab aga, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab

olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Juhul,

kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks

tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist (isiku kahjustatud või rünnatud õigushüve

kaitset), puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses

kannatanuks lugeda. (Vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p-d 17-19.)

35. Ringkonnakohus põhjendas seda, miks Rimi pole käesolevas asjas kannatanu, sellega, et

süüdistuse (kokkuleppe) põhjal ei saa rääkida Rimil varalise kahju tekkimisest. Seda seetõttu, et

pole tõendatud, kas hind, mida Rimi maksis nende tööde eest, mille tellimisega seoses T. Elias

pistist võttis, oli ülemäärane. Sisuliselt võrdsustas ringkonnakohus KrMS § 37 lg-s 1 nimetatud

kahju tsiviilõiguslikult hüvitatava kahjuga, eitades viimase olemasolu. Eespool refereeritud

kohtupraktika järgi on õige määruskaebuse esitaja väide, et kannatanu menetlusseisundit loovast

kahjust saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud

tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. Lisaks muudele põhjustele, mis räägivad ringkonnakohtu

käsitluse vastu, oleks ilmselgelt ebamõistlik, kui selleks, et otsustada, kas isik on

kriminaalmenetluses kannatanu, tuleks menetlejal teha eelotsustus isiku võimaliku tsiviilõigusliku

nõude olemasolu ja põhjendatuse (sh tõendatuse) kohta. Sellist küsimust ei ole võimalik

lahendada isiku kannatanuna kaasamist otsustades. Järelikult ei ole ringkonnakohtu argument

hüvitatava kahju puudumise kohta asjasse puutuv, kui kõne all on Rimi lugemine kannatanuks.

Seejuures pole määravat tähtsust, kas ringkonnakohtu kõnealuse seisukohaga saab nõustuda või

on kokkuleppes ja kohtuotsuses välja toodud pistisesummad iseenesest käsitatavad Rimile

hüvitatava varalise kahjuna, nagu leiab määruskaebuse esitaja.

36. Sõltumata eeltoodust meenutab kolleegium, et kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja

tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad erinevatest õigusnormidest, ei saa

nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki

tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku

käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 21). Seega on pigem reegel kui erand, et ainuüksi

süüdistuses või kokkuleppes kirjeldatud asjaolude põhjal ei saa järeldada, kas isikul, kelle

õigushüve süüdistatav oma teoga kahjustas või ründas, on tekkinud süüdistatava vastu

tsiviilõiguslik (nt kahju hüvitamise) nõue. See ei tähenda aga, nagu ei saaks rünnatud või

kahjustatud õigushüve kandjat sellises olukorras kannatanuna käsitada.

37. Otsustamaks, kas Rimi on kriminaalasjas kannatanu, pole tähtsust prokuratuuri vastuses esile

toodud tõigal, et KarS § 293 ei nimetanud koosseisulise tunnusena kahju tekitamist. Kahju KrMS

§ 37 lg 1 mõttes ei piirdu üksnes kuriteo koosseisulise kahjuga ja isik võib olla kannatanu ka

kuriteos, mille tunnuste hulka kahju tekitamine ei kuulu.

38. T. Eliase tegu, milles ta Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsusega KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4

järgi süüdi tunnistati, seisnes kokkuvõtlikult selles, et ta võttis Rimi kinnisvaraosakonna

projektijuhina pistist vastutasuna pistist andnud töövõtjate eelistamise eest Rimi ehitus- ja muude

arendusprojektide raames. Pistist andnud töövõtjate eelistamine tähendab seda, et T. Elias rikkus

Rimi kui tööandja seadusega (töölepingu seaduse § 15 lg 1 ja § 16 lg 1) kaitstud õigust sellele, et

töötaja toimiks oma töökohustusi täites tööandja suhtes lojaalselt. Selline käitumine on vaadeldav

Rimi individuaalõigushüve - töötaja ja tööandja usaldussuhte - kahjustamisena ning seega ka

Rimile KrMS § 37 lg-s 1 nimetatud kahju tekitamisena. Kuna T. Elias eiras lojaalsuskohustust

tööandja varalisi huve puudutavaid töökohustusi täites, saab kohtuotsuses (kokkuleppes)

kirjeldatud asjaoludel rääkida Rimi varalisest kahjust KrMS § 37 lg 1 mõttes.

39. Kokkuleppes ja kohtuotsuses kirjeldatud asjaoludel aset leidnud Rimi õigushüve kahjustamisel on

menetletava pistisekuriteoga ka KrMS § 37 lg 1 kohaselt nõutav õiguslik seos. Nagu Riigikohus

asjas

nr

3-1-1-84-14

selgitas,

on

eraõigusliku

ametiisiku

aususe

kohustus,

mida

enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 293 kaitses, kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja

(nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Peamine põhjus, miks KarS § 293 koostoimes § 288 lg-

ga 2 tunnistas karistatavaks pistise võtmise mh ka sellise ametiisiku poolt, kellel on pädevus

eraõiguslikus juriidilises isikus, seisnebki vajaduses kaitsta nn eraõigusliku ametiisiku ja

ametiseisundi andja (juriidilise isiku) vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik pistist

võttes rikub. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrus asjas

nr 3-1-1-84-14, p 40.) Seega oli KarS § 293 määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille

rikkumisega kaasnes Rimi kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes. Eelmärgitu kehtib mutatis mutandis

ka 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 4023 puhul.

40. Eeltoodust tulenevalt vastab Rimi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele

määratlusele, arvestades kokkuleppes ja selle alusel tehtud maakohtu otsuses kirjeldatud

pistisekuriteo faktilisi asjaolusid ja kvalifikatsiooni. Seetõttu pidanuks maakohus või

ringkonnakohus Rimi kannatanuna menetlusse kaasama hoolimata sellest, et kohtueelne

menetleja oli jätnud selle ekslikult tegemata. Ka apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on

menetleja (KrMS § 16 lg 1), kes on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku

menetlusse kaasama (vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 38).

41. Ühtlasi järeldub eelnevast, et Rimil on KrMS § 318 lg 4 kohaselt selles sättes ette nähtud ulatuses

apellatsiooniõigus. Kohtutel ei olnud alust jätta Rimi apellatsiooni KrMS § 323 lg 2 p 3 (praegu

KrMS § 326 lg 2 p 3) alusel läbi vaatamata põhjusel, et Rimi ei ole kohtumenetluse pool.

42. Ehkki ringkonnakohus tugines Rimi apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhjendatuks lugedes

õigusliku alusena üksnes KrMS § 323 lg 2 p-le 2, märkis kohus määruses täiendavalt ka seda, et

apellatsiooni poleks võimalik rahuldada, kuna Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsus on

jõustunud ja apellatsioonikohus ei saa tühistada jõustunud kohtuotsust. Seoses ringkonnakohtu

selle argumendiga märgib kolleegium järgmist.

43. Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on

KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil

ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused

langevad tagantjärele ära. Nii sätestab ka 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 408 lg 2 kolmas

lause, et kui kohtuotsuse vaidlustamise tähtaeg ennistatakse, loetakse, et kohtuotsus ei ole

jõustunud. Ehkki kriminaalmenetluse seadustiku varasemas redaktsioonis viidatud säte puudus,

tulenes samasisuline norm loogiliselt seaduse teistest sätetest. Muu hulgas nägid KrMS § 319 lg-

d 6 ja 7 ette kohtu pädevuse apellatsioonitähtaeg ennistada. Vajadus apellatsioonitähtaja

ennistamiseks tekib eeskätt juhul, kui tähtaja jooksul pole apellatsiooni esitatud. Viimati

nimetatud asjaolu toob aga KrMS § 408 lg 2 esimese lause kohaselt üldjuhul kaasa maakohtu

otsuse jõustumise. Seega olnuksid KrMS § 319 lg-d 6 ja 7 suuresti sisutud, kui ainuüksi see, et

mingil hetkel olid ilmnenud maakohtu otsuse jõustumise eeldused, välistanuks ringkonnakohtu

võimaluse selle otsuse peale esitatud apellatsioon läbi vaadata ja vajadusel kohtuotsus tühistada,

ehkki oli tuvastatav apellatsioonitähtaja möödalaskmise mõjuv põhjus. Riigikohus on varem

jaatanud võimalust esitada apellatsioon ka pärast maakohtu otsuse jõustumist nt siis, kui apellant

oli jäetud nõuetekohaselt kohtumenetlusse kaasamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p-d 26-34). Veel vähem saab apellatsiooni läbivaatamist

- ja põhjendatuse korral ka selle rahuldamist - takistada asjaolu, et maakohus on kohtuotsuse

vääralt jõustunuks lugenud. Kohtu viga menetlusseaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel ei saa

võtta isikult apellatsiooniõigust.

44. Käesolevas asjas puuduvad KrMS § 408 lg-te 1 ja 2 kohaselt nõutavad eeldused Harju

Maakohtu 3. juuni 2014. a otsuse jõustumiseks, sest maakohtu otsuse peale esitati tähtaegne

apellatsioon, mida ei ole praeguseks läbi vaadatud ja mille läbi vaatamata jätmise kohta ei ole

jõustunud kohtumäärust. Seega ei ole maakohtu otsus tegelikult jõustunud ja Harju Maakohtu

poolt kohtuotsusele ja kohtuinfosüsteemi tehtud märge otsuse jõustumise kohta on ekslik. Ekslik

jõustumismärge ei takista ringkonnakohtul apellatsiooni läbi vaadata.

45. Nii prokuratuuri kui ka kaitsja vastuses Rimi määruskaebusele leitakse, et apellatsiooni

läbivaatamine ja sellega kaasneda võiv maakohtu otsuse tühistamine rikuks süüdistatavate õigust

õigusrahule, sest praeguseks on maakohtu otsus juba täitmisele pööratud.

46. Kolleegium märgib esmalt, et sellest, kas riigivõim on kohtuotsusele ekslikult jõustumismärget

tehes ja tegelikult jõustumata otsust täitmisele pöörates süüdistatava õigusi rikkunud, ei sõltu

kannatanule seadusega tagatud apellatsiooniõiguse olemasolu. Kriminaalmenetluse seadustik ei

näe ette õiguslikku alust, mis võimaldaks kohtul jätta kannatanu nõuetekohane apellatsioon pärast

kohtuotsuse täitmisele pööramist läbi vaatamata, kui apellatsiooni läbivaatamine kahjustaks kohtu

hinnangul ebaproportsionaalselt süüdistatava huve. Seega ei ole prokuratuuri ja kaitsja argument

süüdistatavate õiguste võimaliku rikkumise kohta praeguse vaidluse kontekstis asjakohane.

Sõltumata sellest leiab kolleegium, et vähemalt prokuratuuri ja kaitsja vastustes esitatud asjaolud

ei anna alust järelduseks, et maakohtu otsuse tühistamine võiks tingida süüdistatava õiguste

olulise kahjustamise. Maakohus karistas T. Eliast vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel

tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud KarS § 78 p 1

redaktsiooni

kohaselt

hakkas

katseaeg

koos

kontrollnõuetega

kulgema

kohtulahendi

kuulutamisest, mitte selle jõustumisest. Seega ei mõjutanud kohtuotsuse ekslik jõustamine

sisuliselt T. Eliase karistuse kandmist. Ka Eliti Consult OÜ-le mõistetud rahalise karistuse või

süüdistatavate suhtes tehtud konfiskeerimisotsuste võimalik tagasitäitmine ei saa kolleegiumi

hinnangul nende õigusi kahjustada.

47. Viga, mis tingis Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a otsuse eksliku jõustamise, seisnes järgnevas.

Maakohus, leides, et apellatsiooni esitanud Rimil pole apellatsiooniõigust, tagastas apellatsiooni

kirjaga, ei teinud apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta formaalses mõttes määrust ega

oodanud ära selle määruse jõustumist, nagu seadus seda nõuab (vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-

84-14, p-d 34-35). Kui maakohus poleks Rimi apellatsiooni kirjaga tagastades KrMS § 323 lg 2

p 2 nõudeid ilmselgelt rikkunud, poleks saanud tekkida ka olukorda, kus kohtuotsusele kanti

ekslik jõustumismärge ja otsus pöörati enne selle tegelikku jõustumist täitmisele.

48. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-

st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a ja

Harju Maakohtu 16. juuni 2014. a määruse, rahuldades Rimi määruskaebuse. Kolleegium kaasab

Rimi kannatanuna menetlusse ja saadab tema apellatsiooni ringkonnakohtule arutamiseks alates

eelmenetluse staadiumist. Kuna 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 kohaselt esitatakse

apellatsioon otse ringkonnakohtule ja KrMS § 323 on kehtivuse kaotanud, pole alust saata

apellatsiooni selle nõuetelevastavuse täiendavaks kontrolliks maakohtule. Ringkonnakohus peab

kriminaalasja arutama teises kohtukoosseisus.

49. Rimi lepinguline esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada Rimile määruskaebusmenetluses

valitud esindajale makstud tasu 858 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt kulus

vandeadvokaat D. Teplõhhil ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, kliendiga suhtlemiseks ja

määruskaebuse koostamiseks kokku 6,6 tundi. Advokaadi tunnitasu määr oli 130 eurot (ilma

käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotluses märgitud 858 eurot on käesolevas asjas KrMS

§ 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasu, olles seega tervikuna käsitatav Rimil tekkinud

menetluskuluna. Järelikult tuleb see summa KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt Rimi kasuks välja

mõista.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Saale Laos

/allkirjastatud digitaalselt/