3-2-1-45-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-45-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Malle

Seppik

Kohtuasi

Swedbank AS-i hagi Deivi Vahi ja Sergey Simonenko

vastu 100 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-1769

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Deivi Vahi ja Sergey Simonenko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

25 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja

juhatuse liige Rait Pallo

Kostjad Deivi Vaht ja Sergey Simonenko, ühine esindaja

vandeadvokaat Gennadi Kull

Asja läbivaatamise kuupäev

20. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-1769 ja

samas asjas tehtud Harju Maakohtu 6. juuni 2014. a vaheotsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega jätta Swedbank AS-i hagi Deivi Vahi ja Sergey Simonenko

vastu 100 000 euro saamiseks (laenulepingute nr 04-615083-EL ja nr 05-149702-EV alusel)

rahuldamata.

3. Rahuldada kassatsioonkaebus.

4. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud Swedbank AS-i kanda.

5. Tagastada Liilia-Õie Vahile Sergey Simonenko ja Deivi Vahi kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (hageja) esitas 15. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule Deivi Vahi ja Sergey

Simonenko (kostjad) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja

100 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda, paludes menetluskuludelt

välja mõista ka viivise seaduses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 2004. a ja 2005. a kaks laenulepingut (edaspidi

lepingud), millega anti kostjatele laenu vastavalt 70 348 eurot ja 41 569 eurot. Laenu eesmärk oli

kinnistu ostmine. Mõlemad lepingud sõlmiti hüpoteekide tagatisel, mis seati Tallinnas asuvale

kinnistule. Kostjad ei täitnud lepingutest ega nende lisadest tulenevaid kohustusi kohaselt, mistõttu

saatis hageja kostjatele 4. jaanuaril 2011 lepingute ülesütlemise teatise. Hageja palus kostjatel tasuda

lepingutest tulenev võlgnevus hiljemalt 19. jaanuaril 2011. Hageja hoiatas kostjaid, et juhul kui

võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud lepingud ennetähtaegselt üles ütlema. 26. jaanuari

2011 teatises informeeris hageja kostjaid, et ütles laenulepingud ühepoolselt üles 24. jaanuaril 2011.

17. juunil 2011 esitas hageja täitmisavalduse kohtutäiturile lepingutest tekkinud võla sundkorras

sissenõudmiseks. Täitemenetlus on kostjate arvukate kaebuste tõttu peatatud ja vara veel müümata,

kuid nõude aegumise vältimiseks on hageja sunnitud esitama nõude kohtusse.

Kostjad võlgnevad hagejale lepingute alusel kokku 118 664 eurot 99 senti, kuid hageja nõuab

kostjatelt 100 000 eurot (sh põhinõue 93 720 eurot 29 senti, intress 2200 eurot 15 senti ja viivis

4079 eurot 56 senti).

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuste kohaselt tuleb lepingutest tulenevad nõuded jätta

aegumise tõttu rahuldamata. Kohus võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel

teha vaheotsuse aegumise kohta. Hageja saatis kostjatele 13. septembril 2010 lepingute ülesütlemise

teate, mille kohaselt palus tasuda eespool nimetatud lepingutest tulenevad võlgnevused hiljemalt

28. septembril 2010. Lepingu ülesütlemise teates informeeris hageja kostjaid, et tähtajaks kohustuste

täitmata jätmisel on hageja sunnitud lugema sõlmitud lepingud ennetähtaegselt lõppenuks. Kuna

kostjad ei tasunud makseid 28. septembriks 2010, ütles hageja laenulepingud järelikult üles alates

28. septembrist 2010. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-st 1 ja § 136 lg-st 2

oli nõude esitamise viimaseks tähtajaks 28. september 2013 kell 24.00. Hagi on kohtusse esitatud

15. jaanuaril 2014.

Hageja ei ole kostjatele edastanud 4. jaanuari 2011. a ja 26. jaanuari 2011. a lepingute ülesütlemise

teateid. Seadus ei näe ette lepingu korduvat ülesütlemist.

Hageja ja kostjad ei leppinud kokku aegumistähtaja pikendamises. Seda on hageja ühepoolselt teinud

tüüptingimuste kehtestamisega alates 1. jaanuarist 2010. Hageja tüüptingimustes sätestatud

aegumistähtaeg viis aastat on võlgniku suhtes ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning

võlgnikku liigselt koormav. Hageja tüüptingimuste p 11.2 laenulepingust tuleneva nõude aegumise

kohta on tühine. Aegumise pikendamist ega lühendamist ei saa kokku leppida tüüptingimustes.

3. Harju Maakohus jättis 6. juuni 2014. a vaheotsusega rahuldamata kostjate taotluse kohaldada

aegumist ja otsustas menetlust jätkata.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millal ütles hageja kostjatega sõlmitud lepingud

üles ning kas hageja 15. jaanuaril 2014 kohtule esitatud nõue on aegunud.

Hageja on andnud kostjatele 13. septembril 2010 saadetud teatistes tähtaja laenulepingust tulenevate

võlgnevuste tasumiseks kuni 28. septembrini 2010, teatades samas, et kui võlgnevusi hiljemalt selleks

kuupäevaks ei tasuta, loeb hageja lepingud ennetähtaegselt lõppenuks. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 116 lg-st 5 tulenevalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et

kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. 13. septembri

2010. a teadetest on võimalik mõistlikult järeldada, et kui võlgnevusi 28. septembriks 2010 ei tasuta,

loeb hageja laenuandjana lepingud alates 29. septembrist 2010 erakorraliselt üles öelduks. 4. jaanuaril

2011 saadetud teatistel ei ole ülesütlemise seisukohast enam õiguslikku tähtsust, kuna samu lepinguid

ei saa kaks korda kehtivalt üles öelda.

Maakohus tuvastas, et lepingutest tulenevate nõuete viieaastane aegumistähtaeg on sätestatud

laenulepingute tüüptingimustes. Hageja on taganud tüüptingimustega tutvumise võimaluse, kuid

kostjad ise ei ole seda võimalust kasutanud.

Lepingute tüüptingimuste p 11.2, mis sätestab lepingust ja lepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete

viieaastase aegumistähtaja, ei ole üllatuslik või arusaamatu tingimus. Tüüptingimus ei ole lepingu

teksti peidetud, vaid on selgelt ja üheselt lepingus välja toodud. Kostjad pidid aru saama eeltoodud

tingimuse sisust, kuna ühel kostjatest on akadeemiline kraad õigusteaduse erialal. Kostjad on ka

varem sõlminud hagejaga sarnaseid lepinguid. Seega kostjad pidid või oleksid pidanud lepingute

lisasid allkirjastades aru saama, et tüüptingimused kuuluvad lepingute lisade juurde. Tüüptingimused

on saanud lepingute lisade osaks (VÕS § 37 lg 1).

Vaidlusalune tüüptingimus (aegumistähtaja pikendamine viie aastani) ei sisaldu VÕS § 42 lg-s 3

sätestatud nn keelatud tüüptingimuste loetelus.

Arvestades kostjate pangakontoris omakäeliselt allkirjastatud lepingute (ja nende lisade) olemust ning

sisu ja kaaludes lepingupoolte huve, ei ole vaidlusaluse tüüptingimusega lepingutest tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu kostjate kahjuks oluliselt rikutud ja tüüptingimus vastab headele

kommetele, mistõttu ei kahjusta vaidlusalune tüüptingimus kostjaid ebamõistlikult ega ole seetõttu

tühine (10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 lg 1).

Lepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete esitamise viieaastane tähtaeg on kohaldatav mõlema

lepingupoole nõuete osas, mitte ainult hageja kui laenuandja nõuete suhtes, s.t tüüptingimusega ei ole

hageja võtnud kostjatelt ära õigust esitada enda nõuded hageja vastu viieaastase aegumistähtaja

jooksul. Seega ei ole vaidlusaluse tüüptingimusega kahjustatud kostjaid selliselt, et lepingutest

tulenevate õiguste tasakaalu oleks kostjate kahjuks oluliselt rikutud (10. veebruaril 2010 kehtinud

VÕS § 42 lg 2).

Kui kostjad oleksid täitnud endale lepingutega (ja nende lisadega) võetud laenu osamaksete

tagastamise kohustused kohaselt, puuduks hagejal hagiavalduse kohtusse esitamise vajadus. Seega ei

ole vaidlusaluse tüüptingimusega kahjustatud kostjaid selliselt, et lepingutest tulenevate kohustuste

tasakaalu oleks kostjate kahjuks oluliselt rikutud.

Hageja lähtus kostjatega lepingute ja nende lisade sõlmimisel hea usu põhimõttest, s.t hageja eeldas,

et kostjad täidavad endale lepingutega ja nende lisadega võetud kohustused. Hea usu põhimõttega ei

ole vastuolus õiguspärane käitumine (s.t seadusandja on võimaldanud kokku leppida aegumistähtaja

pikendamises). Viieaastase aegumistähtaja eesmärgiks ei ole olnud kahju tekitamine

(tõendamisvõimaluste kahanemise ja regressivõimaluste halvenemise näol) kostjatele. Kostjad on ise

lepingutest ja nende lisadest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel läinud vastuollu lepingute

sõlmimisel eeldatud hea usu põhimõttega, mistõttu on tõendamisvõimaluste kahanemine ja

regressivõimaluste halvenemine tingitud kostjate enda käitumisest.

TsÜS § 145 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud aegumise regulatsioon võimaldab pooltel sõlmida aegumise

kokkuleppeid. Pikendades kolmeaastast aegumistähtaega viie aastani, ei ole pooled kõrvale kaldunud

seaduses sätestatud olulisest põhimõttest.

Hagiavaldusest nähtub, et kostjate võlgnevus hagejale on lepingutest tulenevalt kokku 118 664 eurot

99 senti, kuid hageja nõuab eelnimetatud summast üksnes 100 000 eurot. See näitab üheselt, et hageja

laenuandjana ei ole nõuete esitamise tähtaja pikendamist lisanud tüüptingimustesse laenuandja

huvides (võlgnevuselt viivise saamise eesmärgil).

TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb TsÜS § 145 lg 2 kohase viieaastase aegumistähtaja algust

arvestada alates 30. septembrist 2010 kell 00.00. Nõude aegumistähtaeg lõpeb järelikult

29. septembril 2015 kell 24.00. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 15. jaanuaril 2014, seega

aegumistähtaja jooksul.

4. Kostjad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha lõppotsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid.

Asjakohatu on kostjate apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt lepingute lisade sõlmimise ajal

10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 lg 3 p-st 2 tuleneb tüüptingimuse kasutaja kohustuse

rikkumise korral tarbija õiguste teostamist ebamõistlikult piirava tüüptingimuse tühisus. Nii

10. veebruaril 2010 kehtinud kui ka hilisema VÕS § 42 lg 3 p 2 redaktsiooni kohaselt on selles sättes

käsitletud tarbija õiguskaitsevahendite kasutamise piiramist tüüptingimuste kasutaja kohustuse

rikkumise korral. Sellest tuleb eristada kohustuse täitmisest keeldumist aegumise alusel, s.t praegust

vastuväidet. VÕS § 42 lg 3 p 2 ei ole kohaldatav aegumistähtaja pikendamisele. Samuti ei ole

kohaldatav VÕS § 42 lg 3 p 10, mis ei käsitle materiaalõigust. Ühestki VÕS § 42 lg 3 punktist ei

tulene, et tüüptingimus, millega pikendatakse aegumistähtaega, oleks ebamõistlikult kahjustav.

Õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt aegumistähtaja pikendamine viie aastani ei ole laenusaajat

ebamõistlikult kahjustav. Toodud järeldust ei mõjuta kostjate kohustuste täitmise ega viivise nõude

esitamise asjaolud. Maakohus on õigesti hinnanud vaidlusaluse tüüptingimuse vastavust VÕS § 42

lg-tele 1 ja 2, põhjendades ammendavalt, miks aegumistähtaja pikendamine viie aastani ei ole

ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.

Apellatsioonkaebuse väide nõude esitamisega viivitamisel hea usu põhimõtte rikkumise tõttu

nõudeõiguse kaotamise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Väljuda ei saa aegumise kohta tehtud

vaheotsuse kontrolli piirest.

Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt tüüptingimuste puhul ei ole tegemist poolte kokkuleppega

TsÜS § 145 lg 2 mõistes. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on

lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. VÕS § 35 lg 1 kohaselt on

tüüptingimus lepingutingimus. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping kokkuleppe saavutamisega.

VÕS §-s 37 on sätestatud, mis alustel on tüüptingimused lepingu osaks. Seadusest tuleneb, et

tüüptingimustes võib olla kokku lepitud sõltumata sellest, et tüüptingimusi ei ole eraldi läbi räägitud.

Tüüptingimusega on võimalik aegumistähtaega pikendada. Maakohus on õigesti leidnud, et

tüüptingimus aegumistähtaja pikendamise kohta sai lepingu osaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue

otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Kostjad leiavad, et kohtud on andnud otsuses väära hinnangu vaidlusalustele tüüptingimustele ning

jätnud kohaldamata VÕS § 42 lg-d 1 ja 2 või § 42 lg 3 p 2 ja p 10. VÕS § 42 lg 3 loetelu ei ole

ammendav. Samuti tuleb erinevaid punkte tarbija kasuks laiendavalt tõlgendada.

Tüüptingimustest ei ole aru saada, kas viieaastane aegumistähtaeg algas nõude teatavaks saamisest

või sissenõutavaks muutumisest. Tüüptingimustes on tarbija õiguskindlust eksitavalt ühel ajal

sätestatud nii õigus nõuda võlgnikult laenulepingu kogu ulatuses täitmist 20 pangapäeva jooksul

sellekohase teate saamisest kui ka teiselt poolt viieaastane aegumistähtaeg.

Lepingud öeldi erakorraliselt üles alates 29. septembrist 2010. Hagi esitati aga alles 15. jaanuaril

2014. Seega oli kostjatel kui laenusaajatel alus heas usus eeldada, et kuna pikka aega kohtusse ei

pöördutud, siis hageja seda ei teegi.

Tarbijale on tüüptingimusega peale surutud tema vastu nõuete esitamiseks ebamõistlikult pikk

aegumistähtaeg, õigused ja kohustused ei ole tasakaalus. Tavajuhul tekivad laenulepingust nõuded

üksnes võlausaldajal, mitte laenusaajal, mistõttu ei ole õige maakohtu tõlgendus, et pikendatud

aegumistähtaeg kehtib mõlema lepingupoole nõuete jaoks. Viis aastat on ebamõistlik ka seetõttu, et

selle aja möödudes võib võlgnikul olla raskem esitada nõudele vastuväiteid, samuti võib ta olla

kaotanud regressivõimaluse.

Kuigi VÕS otseselt ei keela laenulepingute tüüptingimustes aegumistähtaja modifitseerimist, võib

seaduse analoogia alusel olla kohaldatav VÕS § 802 lg 5, mis keelab veolepingute korral

aegumistähtaja pikendamise ja lühendamise. Mitmetes Euroopa riikides on tarbija vastu nõuete

esitamise aegumistähtajana kehtestatud kolm aastat.

Pikem aegumistähtaeg lubab nõuda suuremat viivist, see on tarbijat kahjustav.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja

nõue ei ole mh aegunud ka TsÜS § 159 lg-st 1 tulenevalt. Hageja esitas täitmisavalduse 17. juunil

2011, järelikult algas nõude aegumine uuesti 18. juunil 2011 ja mööduks ka seadusest lähtuva tähtaja

korral 18. juunil 2014.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada. Asjas on TsMS § 691 p 5 alusel võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kohtuvaidluse keskne õiguslik küsimus on selles, kas hageja kui krediidiasutuse tüüptingimustes

sätestatud tingimus hageja ja kostjate sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja

pikendamise kohta seadusjärgselt kolmelt aastalt viiele aastale on tühine või kehtiv.

10. Kohtud on tuvastanud, et tingimus nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta on tüüptingimus ja

et see on saanud lepingute osaks. Nende seisukohtadega kolleegium nõustub. Vaidlusaluse

tüüptingimuse tekst on järgmine: „Laenulepingust ja laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete

aegumistähtaeg on 5 (viis) aastat." Kohtud on õigesti märkinud, et tüüptingimuse sisu tuleb

analüüsida selle lepingusse lisamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. Eelkõige on seega määrav

10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 redaktsioon.

Kohtud ei ole tuvastanud, et laenulepingud oleks sõlmitud kostjate majandus- või kutsetegevuse

eesmärgil. Kostjad laenusaajatena on füüsilised isikud ning laenulepingute eesmärgina on ette nähtud

Tallinnas asuva kinnistu ostmine (I kd, tl 7, 45), mille sihtotstarve on elamumaa (I kd, tl 14).

Kinnistul asub eluruum (Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-12). Seega

on tegemist eluasemelaenudega.

11. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et vaidlusalune tüüptingimus ei ole ebamõistlikult

kahjustav, ja põhjendab seda järgmiselt.

Aegumise lühendamist ja pikendamist n-ö tavajuhul poolte kokkuleppel reguleerib TsÜS § 145.

Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt (ka veebruaris 2010 kehtinud redaktsioonis) võib poolte

kokkuleppel pikendada aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, kuid mitte enam kui

kümne aastani.

Tüüptingimused ja tüüptingimuste regulatsioon õigusaktides erinevad aga tavalisest poolte

kokkuleppest oluliselt, kuna tüüptingimuste sisu ei ole lepingu nõrgem pool üldjuhul võimeline

mõjutama, VÕS § 35 lg 1. Seega ei saa ka rääkida kokkuleppest selle tavatähenduses.

VÕS-i tüüptingimuste sisulist tühisust reguleerivas §-s 42, mh lg-s 3 ei ole sõnaselgelt reguleeritud

nõude aegumistähtaja pikendamise lubamatust tüüptingimustes. Küll on VÕS § 42 lg-s 1 sätestatud

üldklausel, mis võimaldab erialuste puudumise korral siiski hinnata vaieldava tüüptingimuse

kehtivust üldiste kriteeriumite alusel. 10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 redaktsioonis jagunes

praegu lg-s 1 sätestatud üldklausel VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 vahel.

12. Kolleegiumi hinnangul on vaidlusalune tüüptingimus tühine ebamõistlikult kahjustava iseloomu

tõttu, kuna tüüptingimusega on eelkõige oluliselt rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks (10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 lg 1 redaktsioonis).

TsÜS § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat. See

tähtaeg kehtib ka laenulepingu korral. Eelduslikult võib väita, et laenulepingutes antakse

laenuandjatele suuremad õigused ja pannakse väiksemad kohustused kui laenusaajatele (erand

tarbijakrediidileping). Teisiti ei ole see ka praeguste laenulepingute korral, mil laenulepingute ja selle

üldtingimuste kohaselt on hageja ainsateks kohustusteks sellekohaste eeltingimuste täitumisel laen

laenusaajatele välja maksta (2004. a laenulepingu näitel: I kd, tl 8, laenulepingu p 4.2), koostada ja

saata laenusaajatele võla tagasimaksmise graafik (I kd, tl 9, p-d 7.2 ja 7.3) ja hoida lepingut

konfidentsiaalsena (I kd, tl 12, p 14.6). Laenulepingutest ei nähtu selliseid laenusaajate võimalikke

rahalisi nõuded panga kui laenuandja vastu, millele tegelikkuses võiks olla vajalik rakendada nõude

pikendatud aegumistähtaega. Ilmselgelt ei vaja pikendatud aegumistähtaega laenusaajate ainus

rahaline nõue laen välja maksta. Küll on lepingutes sätestatud arvukalt hageja võimalikke rahalisi

nõudeid laenusaajate vastu.

Seega ei ole laenulepingutes tagatud sisulist poolte õiguste tasakaalu. Nõude aegumistähtaja

pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale on oluline pikendamine. See muudab tüüptingimuse

ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks. Kui kõik laenuandjad seaksid kõnealuse tüüptingimuse laenu

andmise eelduseks, siis muudaks see laenulepingust tulenevate nõuete jaoks seadusega sätestatud

aegumistähtaja sisutuks.

Samuti on kolleegium seisukohal, et kui praktikas peaks osutuma suuremaks probleemiks nt

hüpoteegiga tagatud laenudest tulenevate nõuete aegumine hüpoteegilepingu alusel toimuva

täitemenetluse venimise tõttu, tuleks vajaduse korral kaaluda seaduses erandina mõnevõrra pikema

aegumistähtaja kehtestamist või aegumistähtaja peatumise regulatsiooni täiendamist. Praegusel juhul

võib olla iseenesest arusaadav ja aktsepteeritav hageja vajadus pöörduda kohtu poole, kuid ta on seda

tühisele tüüptingimusele tuginedes teinud pärast seadusest tuleneva aegumistähtaja möödumist.

13. Eeltoodut arvesse võttes on kohtud teinud asjas ebaõige otsuse. Kuna laenulepingutest tulenevate

nõuete aegumistähtaja pikendamise tüüptingimus on tühine, kehtib nõude aegumisele seadusjärgne

regulatsioon. Maakohus on leidnud, et hageja luges laenulepingud üles öelduks alates 29. septembrist

2010. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Hagi esitati 15. jaanuaril 2014. Selleks ajaks oli aga

möödunud TsÜS § 147 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne kolme aasta pikkune nõude aegumise tähtaeg.

Hageja ei ole aegumise peatumise või katkemise kohta esitanud muid vastuväiteid peale viite TsÜS §-

le 159.

Seega tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ning uue otsusega jätta hagi aegumise tõttu

rahuldamata. Kohtulahendite infosüsteemist ei nähtu, et asjas oleks tehtud hagi tagamise määrus, mis

tuleks hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistada.

14. Kolleegium märgib lisaks, et tüüptingimuse sisu hindamisel ei ole vähemalt ainumäärav see,

kuidas pooled laenulepingu sõlmimisel, täitmisel või selle rikkumise korral käitusid. Nii ei tähenda nt

viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav

tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel

viivise nõudmata või vähendab seda. Praeguse kohtuasjaga paralleelselt toimuvas täitemenetluses

jätkub TMS § 56 lg-te 1 ja 3 alusel kostjate võlalt viivise arvutamine kuni sundtäitmise eseme

müügini enampakkumisel või muul viisil. Hüpoteegisumma ulatuses saab hageja nõuda müügitulemi

arvel mh ka viivise tasumist (viivise ja selle võimaliku vähendamise kohta täitemenetluses vt siiski

Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 16−21). Samuti ei muuda

ebamõistlikku tingimust mõistlikuks nt see, et kostjad jätsid laenulepingu osamaksed maksmata, nagu

võib mh järeldada maakohtu otsusest.

15. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et analoogia alusel tuleks kohaldada

VÕS § 802 lg-t 5. VÕS § 802 lg 5 on erisäte, millega keelatakse vedamisest tulenevate nõuete

aegumistähtaegu tüüptingimustes muuta, ning seda sätet ei laiendada teistele lepingutüüpidele.

Vajaduse korral on võimalik teiste lepingutüüpide tüüptingimuste tühisust hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja

3 järgi.

Samuti ei nõustu kolleegium väitega, et laenusaajatel oli alus heas usus eeldada, et nende vastu hagi

ei esitatagi. Praegusest tsiviilasjast nähtub, et juba 2011. a juunis esitas hageja kostjate vastu

täitmisavalduse ning täitemenetlus ei ole senini nõude rahuldamisega lõppenud. Seega ei saanud ka

kostjad eeldada, et nende vastu hagi ei esitatagi. Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et

üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest

lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada

(vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). Erandlikke asjaolusid

praegusel juhul ei ole.

16. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et praegusel juhul katkestas haginõude aegumise

17. juunil 2011 kohtutäiturile esitatud täitmisavaldus. Täitmisavalduse sai hageja sissenõudjana

eelduslikult esitada hüpoteegi seadmise lepingu alusel TMS § 2 lg 2 p 19 kohaselt. TsÜS § 159 lg 1

kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Nimetatud säte aga

reguleerib vaid TsÜS §-s 157 sätestatud aegumistähtaja katkemist. Praegusel juhul katkestas

17. juunil 2011 esitatud täitmisavaldus seega vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud täitedokumendist

tulenevate nõuete aegumistähtaja.

17. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta hageja kanda. Menetluskulud määratakse

kindlaks maakohtus, selle kohta vt täpsemalt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-147-14, p 22, eelkõige viimane lõik.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel kostjatele

kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Malle Seppik