3-3-1-8-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-8-15

Otsuse kuupäev

13. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton, Indrek

Koolmeister, Priit Pikamäe ja Jüri Põld

Kohtuasi

Andrus Milleri kaebus Keskkonnaministeeriumi 29. novembri

2010. a käskkirja nr 1697 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2014. a otsus haldus-

asjas nr 3-10-3401

Menetluse alus Riigikohtus

Andrus Milleri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Andrus Milleri kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-10-3401

halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega

mõista Andrus Millerilt AS Tallinna Sadam kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud

2000 eurot. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-10-3401 muutmata.

3. Tagastada kautsjon.

4. Mõista Andrus Millerilt AS Tallinna Sadam kasuks välja Riigikohtus kantud menetluskulud

500 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tallinna Sadam taotluse alusel otsustas Keskkonnaministeerium 29. novembri 2010. a käsk-

kirjaga nr 1697 anda taotlejale maavara kaevandamise luba Ihasalu liivamaardlas.

2. Andrus Miller esitas Neeme küla eestseisuse liikmena küla huvides Tallinna Halduskohtule

kaebuse selle käskkirja tühistamiseks. Kaebuse täienduses (02.05.2011) täpsustas kaebaja, et kaebus

on esitatud puutumuse motiivil. Kaebaja on Neeme küla elanik, samuti on A. Miller kutseline kalur

ning oli kaebuse esitamise ajal Neeme Kala OÜ juhatuse liige. Neeme küla ja Ihasalu poolsaar on

kaebaja elukeskkond, mida kaebaja igapäevaselt kasutab ning millele on kavandatud tegevusel

oluline mõju. Hilisemas kaebuse täienduses (10.12.2012) märgib kaebaja, et ta on jätkuvalt tegutsev

kalur, kes tegutseb OÜ-le Helberi väljastatud kalapüügiloa alusel ning on mitmete kalandusega

seotud ettevõtmiste eesotsas.

3. Kaebuse põhjenduste kohaselt võib meres kaevandamine negatiivse tagajärjena kaasa tuua mõju

rannikule, kalavarude vähenemise, müra, visuaalse reostuse ning kaudse mõjuna kohaliku ranna-

kultuuri kahjustumise ja kinnisvara väärtuse vähenemise. Kaebaja leiab, et keskkonnamõju hindamise

(KMH) läbiviimisel on oluliselt rikutud menetlusnorme, sest puudutatud isikute teavitamine ning

avalikkuse menetlusse kaasamine ei ole toimunud nõuetekohaselt. KMH aruandes toodud

põhjendused kavandatud tegevuse vajalikkuse kohta on puudulikud, teostamata on olulised uuringud,

mis mõjutavad KMH lõppjäreldusi. KMH käigus ei ole kavandatud tegevuse mõju piisavalt

määratletud. Kaalutud ei ole alternatiive. Kaevandamisloa andmisel on lähtutud KMH kehtivuse

kaotanud aruandest.

4. Keskkonnaministeerium ning kolmandana isikuna menetlusse kaasatud AS Tallinna Sadam palusid

kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja ja kolmas isik leidsid, et A. Milleril puudub kaebeõigus, sest

vaidlustatud tegevus ei puuduta kaebaja olulisi huve ning kavandatud kaevandamine ei mõjuta

kaebajat oluliselt ega reaalselt.

5. Tallinna Halduskohus jättis 13. augusti 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-10-3401 kaebuse

rahuldamata ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus leidis, et kaebaja

puutumus kavandatava tegevusega / vaidlustatud haldusaktiga jääb liiga kaugeks. Merepõhjast

ammutatava liiva kaevandamine ei saa negatiivselt mõjutada kaebaja elukohta. Reaalne pole

rannajoone muutumise oht. Kaebaja ei ole tõendanud, et kalapüük oleks tema ainus või oluline

sissetulekuallikas, mis kavandatud tegevuse tõttu kaob. Keskkonnaressurss jääb kaebajale kasutada

oluliste piiranguteta. Kohtul ei ole alust järeldada, et kavandatud tegevusega mõjutatakse kalapüügi

saagikust. Keskkonnaministeerium sai loa andmisel lähtuda KMH aruandest. Ettevaatusprintsiibist

lähtudes on minimeeritud rannaprotsesside muutuste riskid. Analüüsitud on mõjusid elanikele ja

nende varale. Müra ja visuaalset reostust ei saa pidada oluliseks keskkonnamõjuks. Vaate halvenemist

ei saa selles asjas pidada iseenesest kaitstavaks väärtuseks. Kumulatiivsete mõjudega on arvestatud,

kaevandamisloas on sätestatud vajalikud lisameetmed võimalike mõjude ennetamiseks ning

keskkonna kaitsmiseks. Tegemist on üleriigilise tähtsusega maardlaga. Keskkonnaministeerium on

tõendanud, et kaevandamiseks on oluline avalik huvi ja kavandatud tegevus ei ohusta keskkonda

lubamatul määral. Ei esine ka muid kaebuse rahuldamise aluseid. Menetlus ei väljunud

Keskkonnaministeeriumi igapäevategevuse raamest, mistõttu ei mõista kohus kaebajalt vastustaja

menetluskulusid välja. Kolmanda isiku menetluskulusid ei mõista kohus kaebajalt välja, sest kaebaja

on füüsiline isik ning tema kaebeõigus oleks oluliselt takistatud, kui ta peaks hüvitama kolmandale

isikule suured õigusabikulud. Kaebaja ilmselgelt ei näinud ette, et tal tuleks esitada nn

puutumuskaebus ja menetlus kujuneb sedavõrd kulukaks. Õiglane on jätta menetluskulud menetlus-

osaliste endi kanda.

6. Nii A. Miller kui ka AS Tallinna Sadam esitasid Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioon-

kaebused. Kolmas isik vaidlustas kohtuotsuse menetluskulude väljamõistmise osas ning taotles

kohtuotsuse resolutsiooni muutmist selliselt, et A. Millerilt mõistetaks AS Tallinna Sadam kasuks

välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud.

7. Apellatsioonkaebuses palub A. Miller tühistada Tallinna Halduskohtu 13. septembri 2013. a otsus

selles asjas ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ning tuvastada vaidlustatud haldusakti

tühisus või alternatiivina tühistada vaidlusalune käskkiri. Koos apellatsioonkaebusega esitas kaebaja

taotluse ekspertiisi määramiseks eesmärgiga hinnata KMH aruande kvaliteeti. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt mõjutab vaidlustatud käskkiri apellanti otseselt, st tal on puutumus vaidlustatud

käskkirjaga, kuna kavandatav tegevus kujutab reaalset ohtu tema kasutatavale loodusressursile.

Kavandatud tegevus toob kaasa negatiivsed mõjutused rannaprotsessidele ja kalavarudele. Oht

keskkonnaressursile on reaalne, kuivõrd keskkonnamõjude hindamise käigus ei ole seda kohaselt

ümber lükatud. Käskkirja andmisele ei eelnenud õiguspärast menetlust, puudutatud isikuid ei

kaasatud seaduses nõutava intensiivsusega haldusmenetlusse ning teavitamine polnud kohane ega

piisav.

Tallinna Halduskohus on rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme, mis on viinud õigus-

vastase otsuse tegemiseni. Rikutud on kohtuotsuste põhjendamise kohustust, menetlusosaliste võrdse

kohtlemise põhimõtet ning uurimispõhimõtet. Halduskohus on jätnud kohaldamata haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 5 lg 5 ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

(KeHJS) § 11 lg 6, samuti HMS §-des 46–50 sisalduvad avatud menetlust puudutavad sätted.

Ebaõigesti on kohaldatud maapõueseaduse (MaaPS) § 3 lg-t 4. Rikutud on kaalutlusotsuse kontrolli

reegleid.

Apellant esitas taotluse ekspertiisi korraldamiseks, et koguda tõendeid. Apellandi hinnangul on

haldusasja lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega KHM aruande ekspertiisi korraldamine, sest

selle tulemustest sõltub, kas KMH aruanne sisaldas piisavalt teavet kaalutlusotsuse tegemiseks.

A. Miller leiab, et kolmanda isiku apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus

kolmanda isiku vaidlustatud osas muutmata.

8. Keskkonnaministeerium leiab vastuses A. Milleri apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. septembri 2013. a kohtuotsus selles asjas

muutmata. Vastustaja väitel on KMH menetlusest teavitatud nõuetekohaselt ning KMH aruanne ei ole

kehtivust kaotanud. Kaevandamisloa on andnud pädev organ, kaevandamisloa tähtaeg vastab

seadusele, kuna tegemist on üleriigilise tähtsusega maardlaga. Vaidlust pole selle üle, et Ihasalu liiva-

maardla paikneb Eesti Vabariigi territoriaalmeres. Keskkonnaministeeriumi arvates puudub apellandil

kaebeõigus. Arvestades asjaolusid, ei ole näha, et ükski keskkonna tööstusliku kasutuse ettekujutatav

mõju (nt välisõhu saaste, veereostus, müra) ulatuks olulisel määral apellandini. Apellandil ei ole

piirkonnas kinnisvara. Apellandi elukoht jääb piisavalt kaugele (üle 2 km mäeeraldisest), seega ei saa

jaatada olulise ja reaalse mõju esinemist. Apellandini ei saa ulatuda ka tema poolt väidetud

rannikuprotsesside mõju. Tõendatud pole, et apellant oleks just Ihasalu lahte ja kaevandamiseks

kavandatavat piirkonda kalastamiseks kasutanud. Tõendatud pole ka seda, et praegusel juhul

vähenevad kalavarud viisil, mis oluliselt mõjutab apellandi võimalust kalapüügiga edasi tegeleda.

Keskkonnaministeeriumi arvates ei ole halduskohus kaebuse lahendamisel menetlusnorme rikkunud.

Keskkonnaministeerium leiab AS Tallinna Sadam apellatsioonkaebuse kohta, et kohus saab

menetluskulude väljamõistmise otsustamisel küll hinnata kolmanda isiku menetluskulude vajalikkust

ja põhjendatust, kuid ei saa jätta neid kulusid täies ulatuses kaebajalt välja mõistmata. Seetõttu ühineb

Keskkonnaministeerium AS Tallinna Sadam apellatsioonkaebusega.

9. AS Tallinna Sadam leiab, et rahuldada tuleb tema apellatsioonkaebus, rahuldamata jätta aga

kaebaja apellatsioonkaebus. Kolmanda isiku väitel puudub kaebajal kaebeõigus, mistõttu juba üksnes

see tingib apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal on Riigikohtu

kujundatud kriteeriumitele vastav puutumus vaidlustatud haldusaktiga. Kolmanda isiku arvates ei

anna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ka muud apellandi väited.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. oktoobri 2014. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-10-3401

A. Milleri apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus jättis rahuldamata ka A. Milleri taotluse

ekspertiisi korraldamiseks. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt AS Tallinna Sadam apellatsioon-

kaebuse ning tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni osaliselt ning mõistis Andrus Millerilt AS

Tallinna Sadam kasuks välja viimase poolt halduskohtus kantud menetluskulud 3000 eurot. Samuti

mõistis kohus A. Millerit AS Tallinna Sadam kasuks välja viimase poolt apellatsioonimenetluses

kantud kulud 689 eurot ja 28 senti.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebajal puudub kaebeõigus. Kuigi sellisel juhul ei pea kohus

vaidlustatud haldusakti õiguspärasust kontrollima, käsitles kohus ka kaebaja väiteid haldusakti

tühisuse kohta. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud kaevandamisloa on andnud pädev organ ning

kaebaja väidetud tühisuse alus puudub. Jättes rahuldamata apellandi taotluse ekspertiisi korralda-

miseks, leidis ringkonnakohus, et samasisulise taotluse on selles asjas lahendanud ka halduskohus.

Lähtudes kaebeõiguse puudumisest, langeb ära ka vajadus koguda tõendeid kaebaja taotletaval viisil.

Lisaks eelnevale märkis kohus, tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 teisele

lausele, et tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on

kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohtu hinnangul on juba esitatud tõend (T. Liivi arvamus)

piisav hindamaks, kas esineb vajadus teha lisauuringuid.

11. Andrus Miller esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kassaator põhjendab kassatsioonkaebust järgmiste asjaoludega.

1) Kassaatoril on oluline puutumus vaidlustatud haldusaktiga nii Neeme poolsaarel asuva elukoha kui

ka tegevusvaldkonna (kassaator on kutseline ja harrastuskalur) tõttu. Kaebaja heaolu osaks on nii

olemasoleva rannajoone säilitamine kui ka Ihasalu lahe kalavarud. Kohtute tõlgendus puutumuse

kohta vastab olemuslikult üldisele halduskohtulikule kaebeõigusele, mille esemeks on isiku subjek-

tiivsete õiguste rikkumine, mitte aga avardatud kaebeõigusele keskkonnaasjades, mille esemeks on

isiku õiguspärastele huvidele rajatud seos ümbritseva keskkonnaga. Kassaatoriga sarnaselt sisustab

puutumust kui kaebeõiguse alust keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg 2.

2) Ringkonnakohus on ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisega rikkunud menetlusosaliste võrdse

kohtlemise nõuet.

3) Ringkonnakohus on vaidlustatud käskkirja õiguspärasust hinnates rikkunud kohtuotsuse põhjenda-

mise kohustust ning jätnud kohaldamata HMS §-des 46–50 sisalduvad avatud menetlust puudutavad

sätted, samuti jätnud kohaldamata HMS § 5 lg 5 ning KeHJS § 11 lg 6. Kohus on kohaldanud

ebaõigesti MaaPS § 3 lg-t 4 koosmõjus MaaPS § 28 lg-ga 4 ning HMS § 63 lg 2 p 3.

Ringkonnakohus on rikkunud ka kaalutlusotsustuse kohtuliku kontrolli reegleid.

4) Kohus on menetluskulusid jaotades rikkunud HKMS § 108 lg-t 11 ning HKMS § 109 lg-t 6.

Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajalt pole keskkonnaasjades põhjendatud ega

õiglane ning takistab Arhusi konventsiooni eesmärkide saavutamist.

13. Keskkonnaministeerium vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kassaatoril puudub kaebeõigus.

Kassaator ei ole näidanud, et kavandatav tegevus puudutab tema olulist huvi ning kaevandamise

mõju on oluline ja reaalne. Kassaatori elukoht ei piirne merega ning asub mäeeraldisest üle 2 km

kaugusel. Olulise puutumuse tekitamiseks pole piisav ka võimalus, et mererannal jalutades võib

kassaator piiratud ajal näha kaevandamistehnikat ning kuulda masinate müra (kusjuures müranormide

ületamist ei ole alust eeldada). Kassaatoril säilivad igaüheõigusele tuginevad merekalda kasutamise

võimalused. Täielikult tõendamata on väited rannajoone muutumise ohu kohta. Kassaator ei ole

esitanud ühtki tõendeid selle kohta, et vajadus püüda kala väljaspool kaevandamise ala tema

võimalusi majandus- ja kutsetegevuses kuidagi piiraks. Kassaator on kogu kohtumenetluse vältel

tuginenud "riskile" ja "ohule", mis on jäänud täielikult tõendamata ja seetõttu konkretiseerimata.

Põhjendatud pole ka kassaatori väited KMH aruande puuduste kohta.

Vastustaja leiab, et kaevandamisloa andmisele eelnenud haldusmenetlus oli nõuetekohane, sealhulgas

ei ole rikutud avalikustamise ning ka kaasamise nõudeid. KMH aruanne ei ole kehtivust kaotanud.

Kassaatori väited menetlusnormide eksliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta on alusetud.

Kohtud ei ole rikkunud ka kaalutlusõiguse kohtuliku kontrolli reegleid. Kaevandamisloa andmisest

keeldumise alused on ammendavalt loetletud MaaPS § 34 lg-s 1. Kassaatori käsitluse kohaselt peaks

vastustajal lisaks MaaPS § 34 lg-s 1 sätestatud alustele olema õiguslik võimalus ning kohustus

keelduda loa andmisest juhul, kui see võib kaasa tuua mõju lähipiirkonna elanike väljakujunenud

tavadele ja harjumustele. Selline seisukoht on vastuolus seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõttega.

Kui nõuetekohases menetluses tuvastatakse, et kavandatud õiguspärane tegevus ei too kaasa

õigusvastast ja ülemäärast mõju, on loa andjal kohustus luba väljastada.

Keskkonnaministeerium taotleb mõista kassaatorilt välja vastustaja menetluskulud.

14. Kolmas isik, AS Tallinna Sadam, leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus kohtute toodud

põhjendustel. Lisaks märgib kolmas isik, et vaidlustatud haldusakti andmisel ei rikutud menetlus-

nõudeid ega kohaldatud ekslikult materiaalõigust. AS Tallinna Sadam taotleb tema poolt

kassatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist kassaatorilt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

15. Riigikohtu halduskolleegium on varasemates lahendites (3-3-1-86-06; 3-3-1-68-11; 3-3-1-87-11)

asunud seisukohale, et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte

üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti

või toiminguga. Puutumuse korral peab isik näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema olulisi

huve, mõju isikule peab olema oluline ja reaalne. Mõju saab lugeda reaalseks siis, kui vaidlustatud

akti ja eeldatava tagajärje vahel esineb põhjuslik seos. Kaebaja peab näitama, et väidetava tagajärje

saabumine on piisavalt tõenäoline.

16. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja tugineb kaebeõiguse põhjendamisel puutumusele. Puutumust

põhjendab kaebaja oma elukohaga Neeme külas ning tegevusega kohaliku kalurina, sealhulgas

kuulumisega kalapüügiga tegelevate äriühingute juhtorganitesse. Kaebaja väitel kasutab ta kohalikku

loodusressurssi. Kaebaja hinnangul kaasneb kavandatava tegevusega loodusressursi kahjustamise

(rannajoone muutumine, kalavarude vähenemine) oht, mistõttu on tegevuse mõju kaebajale reaalne.

Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt ei pea puutumuse tõendamiseks näitama, et liiva kaevandamine

Ihasalu lahes kahjustaks kaebaja kinnistut või et liiva kaevandamine mõjutaks kaebaja sissetulekuid

kalurina. Puutumuse tõendamiseks peaks piisama asjaolust, et kavandatud tegevusega mõjutatud

piirkond on kaebaja elukohaks ning et kaebaja kasutab või on kasutanud mõjutatavat loodusressurssi.

Kolleegium nimetatud seisukohaga ei nõustu. Selles asjas kogutud ja hinnatud tõendite alusel võib

eeldada, et kaebajal on huvi kavandatava tegevuse vastu. Igasugune huvi ei loo aga iseendast alust

puutumuskaebuse esitamiseks. Ka puutumuse alusel esitatud kaebus peab tuginema kaebaja olulisele

huvile. Pelgalt konkreetses paikkonnas elamise või ressursi kasutamise faktidele tuginev kaebeõiguse

konstruktsioon ei ole kooskõlas kohtupraktikaga.

17. Kohtud on hinnanud kaebaja väiteid puutumuse kohta ning asunud seisukohale, et praegusel juhul

ei ole vaidlustatud maavara kaevandamise loa alusel toimuval tegevusel olulist ja reaalset mõju

kaebaja huvidele ning seega ei ole täidetud eeldused kaebeõiguse omandamiseks puutumuse alusel.

HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel

faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Kassatsioonkaebuse väited ei anna

alust arvata, et kohtud oleks selles asjas teinud tuvastatud asjaolude alusel ekslikud järeldused.

Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega ega kord neid.

18. Kuivõrd isikul puudub puutumusel rajanev kaebeõigus, puudub kassatsioonkaebuse lahendamisel

vajadus hinnata kassatsioonkaebuse konkreetseid väiteid kaevandamisloa õigusvastasuse kohta.

Tuleb aga rõhutada, et kavandatav tegevus meres asuvas üleriigilise tähtsusega maardlas on

vaieldamatult KeHJS § 6 tähenduses olulise keskkonnamõjuga tegevus. Selle tegevuse kavandamisel

tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve.

Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisavad leevendusmeetmed.

Vaidlustatud kaevandamisluba sisaldab täiendavaid tingimusi kaevandamise mõju vähendamiseks

ning leevendusmeetmete kohaldamise nõudeid.

II

19. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt peatuda keskkonnaasjades kaebeõigust puudutavatel

muutustel, mis tulenevad 1. jaanuaril 2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku ning

1. augustil 2014 jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse asjakohastest sätetest.

HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

Sama paragrahvi lõige 2 võimaldab muul eesmärgil isikul kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud

juhul. Keskkonnakaitse küsimustes on eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus. Selle

seaduse § 30 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigust on rikutud, sealhulgas õigust tervise- ja heaolu-

vajadustele vastavale keskkonnale, võib esitada kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud korras. Nimetatud seadus ei näe seega ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset

pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku

sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale,

mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega.

KeÜS § 23 lg 1 alusel on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega

tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab

sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Selle

õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja

heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see

õigus ei hõlma.

20. Eelöelduga seoses märgib kolleegium, et keskkonnaseadustiku üldosa seadus on ülalviidatud

sätete kaudu oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel

ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt

Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust

vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaolu-

vajadustele vastavale keskkonnale ulatuse.

21. Kolleegium leiab, et kehtiva õiguse alusel tuleb selle üle, kas isikul on keskkonnavaldkonnas

õigus kohtulikule kaitsele, otsustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud üldreeglit järgides,

kui eriseadustest ei tulene teisiti. Seega tuleb sarnastes asjades isiku kaebeõiguse olemasolu

selgitamiseks hinnata, kas kaebajal on kaitstav subjektiivne õigus (sh õigus tervise- ja heaolu-

vajadustele vastavale keskkonnale). Pelgalt puutumus, ka olulisel kujul, kaebeõiguse iseseisvaks ja

piisavaks aluseks aga ei ole.

22. Selles kohtuasjas kaebeõiguse kontrollimisel keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kaebeõigust

piiritlevad sätted siiski kohaldamisele ei kuulu. Kaebaja vaidlustas konkreetse haldusakti juba

2010. aastal, s.o enne nimetatud sätete kehtestamist.

23. Kohtuasja materjalidest võib järeldada, et ka A. Miller ei tugine oma kaebeõiguse põhjendamisel

subjektiivse õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale rikkumise väitele. Samas

lähtub kassaator nimetatud seadusest, sealhulgas KeÜS § 23 lg-st 2 olulise puutumuse väite

põhjendamisel. Asja lahendamisel pole siiski oluline, kas kassaatoril on puutumus KeÜS § 23 lg 2

tähenduses. Kolleegium rõhutab, et nimetatud puutumuse määratlus on asjakohane üksnes

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis ja konkreetselt eelnimetatud subjektiivse õiguse

määratlemisel ega ole kohaldatav varasema kohtupraktika alusel menetletavates kohtuasjades, seal-

hulgas praeguses asjas, kus puutumuse kategooriale kaebeõiguse alusena on kohtupraktikas antud

keskkonnaseadustiku üldosa seadusest erinev sisu.

III

24. Kassaator on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega A. Millerilt mõisteti AS

Tallinna Sadam kasuks välja kolmanda isiku poolt halduskohtus kantud menetluskulud 3000 eurot,

ning taotles kolmanda isiku menetluskulude jätmist kolmanda isiku kanda. Kassaatori väited ei anna

alust tema täielikuks vabastamiseks kolmanda isiku menetluskulude hüvitamisest. Küll aga leiab

kolleegium, et A. Millerilt AS Tallinna Sadam kasuks väljamõistetavaid halduskohtus kantud

menetluskulusid tuleb vähendada. Kolleegium hindab siinjuures kohtuvaidluse keerukust ja mahtu, sh

asjaolu, et kohtud ei ole jõudnud kaugemale kaebeõiguse küsimuse lahendamisest, ning arvestab oma

senist praktikat keskkonnaasjades (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-67-14,

p-d 32–33 ja 35, ning seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu otsus tuleb selles osas

tühistada. Kohus teeb uue otsuse, millega tuginevalt HKMS § 108 lg-tele 8 ja 11 ning HKMS § 109

lg-le 6, samuti enne 1. jaanuari 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg-tele 7 ja 10

ning § 93 lg-le 5 mõistab A. Millerilt AS Tallinna Sadam kasuks välja viimase poolt kantud

menetluskulu 2000 eurot. Muus osas jääb Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2014. a kohtuotsus

selles kohtuasjas muutmata.

25. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Kautsjon tuleb HKMS § 107

lg 4 alusel tagastada. Kuivõrd A. Milleri kaebus jääb sisuliselt rahuldamata, siis jääb HKMS § 108

lg 1 alusel rahuldamata ka A. Milleri taotlus menetluskulude väljamõistmiseks.

Keskkonnaministeerium on esitanud taotluse kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude 3034

euro ja 68 sendi väljamõistmiseks kassaatorilt. Vaidlusalune küsimus ei välju Keskkonna-

ministeeriumi igapäevategevusest. Püsiva kohtupraktika kohaselt ei hüvitata sellistel juhtudel

vastustaja kasutatud välise õigusabiteenuse kulusid (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus

kohtuasjas nr 3-3-1-64-13, p 50). Keskkonnaministeeriumi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks

jääb rahuldamata.

Kolmas isik, AS Tallinna Sadam, on esitanud taotluse A. Millerilt menetluskulude 845 euro ja 40

sendi väljamõistmiseks. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema

poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. HKMS § 108 lg 11 alusel rahuldab kohus

kolmanda isiku taotluse osaliselt ja mõistab A. Millerilt AS Tallinna Sadam kasuks välja 500 eurot.

Kohus arvestab siinjuures väljamõistetud menetluskulude suurust apellatsioonimenetluses ning

asjaolu, et kassatsioonkaebuse vaidlusalused küsimused langevad sisult ühte apellatsioonimenetluse

vaidlusesemega.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Priit Pikamäe, Jüri Põld