3-1-1-39-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-39-15

Otsuse kuupäev

11. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Väärteoasi Vello Oltsi karistamises liiklusseaduse § 227 lg 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a otsus väärteoasjas nr

4-14-6381

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vello

Oltsi

kaitsja

vandeadvokaat

Maano

Saareväli,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a otsus Vello Oltsi väärteoasjas

liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Vello Oltsi kasuks välja 624 (kuussada kakskümmend neli) eurot (sh

käibemaks) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 14. juuli 2014. a otsusega karistati Vello Oltsi

liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 alusel 30 trahviühiku (120 euro) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust

isikut karistati selle eest, et 22. juunil 2014 kell 19.54 juhtis ta Harju maakonnas Harku vallas

Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna mnt 6. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 83 ± 3 km/h, ületades

seega lubatud sõidukiirust vähemalt 30 km/h ja rikkudes LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas V. Olts kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse

tühistamist.

3. Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja

otsus muutmata. Maakohus märkis kokkuvõtlikult, et kiirust mõõtis pädev mõõtja, kes kasutas

kehtiva taatlustunnistusega mõõteseadet ja järgis mõõtemetoodika nõudeid. Seetõttu on

mõõtetulemus jälgitav ja usaldusväärne. Kasutatud kiirusmõõteseade fikseerib selle sõiduki kiirust,

millele optiline lasersihik on suunatud. Kui sihtmärgi alas on mitu sõidukit, siis ei saa objekti kaugust

ja selle muutumist määrata, kuna seadmesse jõuavad impulsid erinevatelt kaugustelt, signaal ei ole

stabiilne ning kuvatakse veateade. Väärteoasja materjali põhjal ei saanud kiirusmõõteseadmega

fikseeritud kiirus kuuluda teisele sõidukile ja eksimus mõõtmisel on välistatud. Kiirust mõõtnud

politseiametnik K. M.-i ütlused kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli andmetega.

Mõõtemetoodika ja kasutatud kiirusmõõteseadme omaduste tõttu on ennast õigustavad ning

paljasõnalised kaebaja väited selle kohta, et kõik kolonnis olnud sõidukid liikusid sama kiirusega ja

kiiruse mõõtmisel võidi eksida. Asjakohane ei ole ka argument, et mõõdeti menetlusaluse isiku järel

liikunud sõiduki kiirust. V. Olts ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 30 km/h ja pani toime LS § 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Oltsi kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli,

kes taotleb otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §

29 lg 1 p 1 alusel ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

4.1 Maakohus samastas alusetult mõõtmise jälgitavuse ja usaldusväärsuse, kui leidis, et

mõõtetulemuse usaldusväärsuse hindamiseks piisab, kui pädev mõõtja kasutab taatluse läbinud

mõõtevahendit mõõtemetoodika nõudeid järgides. Väär on ka järeldus, et laserkiirusmõõturi

kasutamisel on eksimine mõõtemeetodist tulenevalt välistatud.

4.2 Lubatud sõidukiiruse ületamine tuvastati üksnes kiirust mõõtnud politseiametniku ütluste alusel,

mis on vastuolus kohtupraktikaga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-89-14). Sisuliselt ei käsitletud ka menetlusaluse isiku väiteid, mille järgi ei tegelenud

väärteoprotokollis menetlejana märgitud politseiametnik D. K. väärteoasja menetlemisega.

4.3 Faktiliste asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikuti oluliselt väärteomenetlusõigust

VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest kohus tugines peamiselt tunnistaja K. M.-i ütlustele ning seadis

menetlusaluse isiku ütlused kahtluse alla. Kohtuotsuse järeldused põhinevad oletustel.

4.4 Leides, et V. Olts ei tõendanud, et väidetav sõidukiirus ei kuulunud tema juhitud sõidukile, eiras

maakohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-s 2 sätestatut. Kirjeldatud eksimuse tõttu

kohaldati vääralt materiaalõigust, kuivõrd leiti, et V. Olts pani toime LS § 227 lg-s 2 sätestatud

väärteo. Väärteomenetlus oleks tulnud väärteo tunnuste puudumise tõttu lõpetada. Väärteomenetluse

lõpetamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 1

mõttes.

5. Kohtuväline menetleja kassatsiooni väidetega ei nõustu ja leiab, et väärteoasja arutamisel järgiti

VTMS § 123 lg 2 nõudeid ning lahendati VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kohtu siseveendumuse

kujunemine on otsuse lugejale jälgitav ja järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud

asjaoludega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsioonis ei vaidlustata maakohtu järeldusi, mille kohaselt kasutati kiiruse mõõtmiseks kehtiva

taatlustunnistusega mõõteseadet, järgiti mõõtemetoodikat ja kiirust mõõtis pädev mõõtja. Kassaator

leiab aga õigesti, et loetletud tegurid koostoimes kiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõteseadme

tüübiga ei välista iseenesest politseiametniku võimalikku eksimust kiiruse mõõtmisel.

6.1 Mõõteseaduse (MõõteS) § 2 lg 1 p 5 kohaselt on jälgitavus mõõtetulemuse või etaloni väärtuse

omadus, mis võimaldab seda seostada riigi- või rahvusvahelise etaloniga katkematu võrdlusteahela

(seosahela) kaudu, kusjuures ahela kõikidel lülidel on teadaolev mõõtemääramatus. MõõteS § 5 lg 1

sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes

kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või

sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 ls-s 2 nähakse

ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli

nimistusse ning nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja

selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse

läbinud mõõtevahendi kasutamisest.

6.2 Refereeritud sätete põhjal nõustub kolleegium kaitsja väitega, mille kohaselt ei tähenda

mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne.

Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud

mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa

mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise

tulemust. See tähendab, et mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab

suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele

objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette

kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu

kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud

põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus leidis

ekslikult, nagu oleks mõõtetulemus usaldusväärne juba pelgalt põhjusel, et kiirust mõõtis pädev

mõõtja, kes kasutas mõõtemetoodikat järgides lasermõõteseadet. Selline asjaolu on käsitatav

materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mille tulemusena ei vaetud menetlusaluse isiku etteheiteid,

missuguste tunnuste alusel mõõtmise objektiks olnud sõiduk kindlaks määrati ja peatati ning kas

seejuures võis politseiametnik eksida.

7. Kassaator märgib õigesti sedagi, et menetlusaluse isiku karistamisel tugineti ainsate tõenditena

kiirust mõõtnud politseiametnik K. M.-i ütlustele ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab

liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama

liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste

usaldusväärsuse kontroll (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-

1-82-09, p 17). Praeguses väärteoasjas kiiruse mõõtmist ei salvestatud ega kogutud ka muid

objektiivseid tõendeid, mis võimaldaksid menetlustoimingu tegemise asjaolusid ja selle tulemuse

usaldusväärsust kontrollida. Väärteoasja kohtuliku arutamise tulemina jäeti kummutamata kahtlus,

kas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastati just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki

kiirust, mille tõttu ei saa tõsikindlalt jaatada V. Oltsi käitumises LS § 227 lg-s 2 sätestatud

väärteokoosseisu tunnuste tuvastatust. Kõnealust eksimust käsitab kolleegium väärteomenetlusõiguse

olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. See ei too aga kaasa väärteomenetluse lõpetamist

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Nimelt nähtub väärteoasja materjalist, et kiiruse mõõtmise asjaolude ja

käigu osas olnuks võimalik tunnistajana üle kuulata teine sündmuskohal viibinud politseiametnik D.

K. VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis

kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema

poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta. Osutatud vea saab kõrvaldada väärteoasja uuel arutamisel.

Kuivõrd tuvastatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu tuleb väärteoasi saata maakohtule uueks arutamiseks, ei pea kolleegium vajalikuks kassatsiooni

ülejäänud väiteid analüüsida.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a otsuse ning saadab väärteoasja uueks

arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

9. Kassaator esitas Riigikohtule taotluse hüvitada V. Oltsile valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses

makstud tasu 624 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arvetest nähtuvalt kulutas kaitsja õigusabi

osutamisele aega 6,5 tundi. Tema tunnitasu oli 80 eurot. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses

näidatud ühe tööühiku hind on põhjendatud ja arvetel märgitud toimingud ning nende tegemisele

kulutatud aeg on olnud V. Oltsile õigusabi osutamiseks vajalik. Seega on tegemist mõistliku

suurusega kaitsjatasuga. Lähtudes VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 186 lg-st 1 tuleb taotluses näidatud

summa kassatsioonimenetluse kuluna menetlusaluse isiku kasuks välja mõista riigilt (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 75).

/allkirjastatud digitaalselt/