3-3-1-90-14 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus haldusasjas nr 3-3-1-90-14

Nõustun kohtulahendi resolutsiooniga. Samas pean vajalikuks viidata vajakajäämistele lahendi

põhjendamisel alljärgnevalt.

1. Õige on järeldus, et Riigikogu komisjoni salvestise puhul on tegemist teabega, millele juurdepääsu

osas Andmekaitse Inspektsioonil kontrollipädevus ja seega ka ettekirjutuse tegemise pädevus puudub.

Samas ei ole lahendis hinnatud ühte vastustaja keskset väidet – Riigikogu Kantselei kui ettekirjutuse

adressaadi kohasust.

2. Andmekaitse Inspektsioon on selles asjas teinud ettekirjutuse Riigikogu Kantseleile, pannes

viimasele kohustuse Riigikogu uurimiskomisjoni salvestiste osas tehtud teabenõude lahendamiseks.

Riigikogu Kantselei on RKKTS § 1571 kohaselt riigi ametiasutus, kes tagab Riigikogu, tema organite

ja Riigikogu liikmete teenindamise. Riigikogu Kantselei põhimääruse p 5.2 sätestab, et kantselei

teenindab Riigikogu, korraldab tema asjaajamist ning loob Riigikogule tema ülesannete täitmiseks

vajalikud tingimused. Põhimääruse p 5.3 järgi osutab kantselei Riigikogule kaasabi suhtlemisel teiste

riigiorganitega ja avalikkusega ning korraldab Riigikogu välissuhtlemist, p-st 5.8 tulenevalt esindab

aga Riigikogu juhatuse volitusel Riigikogu kohtus ja teistes riigiasutustes. Eelnevast ning ka teistest

viidatud õigusaktide sätetest ei tulene kantselei volitusi otsustada Riigikogu ja tema organite

tegevuses loodud ja nende valduses oleva teabe avalikustamise üle, seega ka käesolevas vaidluses

asjakohase teabe juurdepääsurežiimi üle. Sellekohane vastuväide Riigikogu Kantselei kaebuses

halduskohtule on põhjendatud.

3. Vaidlus puudub selles, et teabenõude esemeks oli Riigikogu uurimiskomisjoni istungil tehtud

salvestised. Riigikogu uurimiskomisjon on Riigikogu tööorgan. Sellest tulenevalt saab

uurimiskomisjoni materjalide avaldamise üle otsustada samuti Riigikogu oma organite, sh komisjoni

kaudu. Ei ole määrav, kas dokumentide, sh helisalvestiste faktiline valdus kuulus komisjonile või olid

materjalid hoiustamiseks üle antud kantseleile. Nimetatud salvestisi ei kanta asutuse

dokumendiregistrisse ning ka üleandmisel kantseleile tuleb selline teave lugeda asutusesiseseks

teabeks AvTS § 35 lg 2 p 3 mõistes. Asjakohane on siin viidata kohtuasja materjalides olevale

Riigikogu juhatuse 22. jaanuari 2015. a otsusele nr 10, millega juhatus tegi kantseleile ülesandeks

täita esitatud teabenõuded Riigikogu komisjonide helisalvestiste kohta, tagades sealjuures avaliku

teabe seadusest, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest, isikuandmete kaitse seadusest ja

muudest seadustest tulenevate kohustuste täitmine. Eelnevast järeldub selgelt, et sellise teabenõude

rahuldamise üle otsustamine on Riigikogu ja tema organite, mitte aga Riigikogu Kantselei pädevuses.

Käesoleval juhul ei olnud Riigikogu organid andnud kantseleile volitusi seoses teabenõude

lahendamisega ega ka vaidemenetluses.

4. Riigikogu juhatuse ülalnimetatud otsusega on Andmekaitse Inspektsiooni arvates vaide ese ära

langenud. Käesoleval juhul ei puuduta Riigikogu juhatuse viidatud otsus sõltumata talle

menetlusosalise poolt omistatavast tähendusest siiski kohtuvaidluse põhiküsimust – Andmekaitse

Inspektsiooni poolt Riigikogu Kantseleile tehtud ettekirjutuse seaduslikkust.

5. Eelnevast tulenevalt on Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutus tehtud ebapädevale organile. See

asjaolu oleks ettekirjutuse tühistamise piisavaks aluseks ka juhul, kui Riigikogu komisjonide

töödokumentide iseloom ei tuleneks RKKTS §-st 36.

6. Kohtulahendist tulenevate õiguslike tagajärgede hindamisel tuleb silmas pidada, et Riigikogu

komisjonide töö kinnine iseloom ei välista iseendast võimalust esitada huvitatud isiku poolt

teabenõue, kuid selle teabenõude lahendamisel on teabe kinnisest iseloomust erandi tegemise õigus

Riigikogu organitel. Teabenõude esitanud isikul peab olema tagatud ka võimalus pöörduda vahetult

oma väidetavalt rikutud õiguse kaitseks kohtusse. Teabenõudega seonduvate vaidlusküsimuste

lahendamiseks järelevalveorgani kaasamine olukorras, kus huvitatud isikul on tagatud reaalne

võimalus kohtulikule kaitsele, ei ole ka üldjuhul kõige paremas kooskõlas seadusest tuleneva riikliku

järelevalve eesmärgi ja ulatusega.

Indrek Koolmeister