3-2-1-25-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-25-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Catarine Grupp hagi Osaühingu AUTOKOOL

MEWO vastu 23 199 euro 65 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-54486

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Catarine Grupp kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

48 320 eurot 2 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Catarine Grupp (registrikood 11002858),

esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

Kostja Osaühing AUTOKOOL MEWO (registrikood

10632824), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

Asja läbivaatamise kuupäev

13. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-54486 ja Viru

Maakohtu 25. märtsi 2014. a otsus samas asjas ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Osaühingule Catarine Grupp kassatsioonkaebuselt 25. novembril 2014 tasutud

kautsjon 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot 93 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Catarine Grupp (hageja) esitas 18. novembril 2013 hagi Osaühingu

AUTOKOOL MEWO (kostja) vastu töövõtulepingu alusel tehtud ehitustööde eest põhivõla

23 199 euro 65 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12. mail 2008 töövõtulepingu nr 1/05 hoone ehitustööde

tegemiseks (edaspidi töövõtuleping). Töövõtulepingu hinda muudeti mitmel korral ja töövõtulepingu

lõplikuks hinnaks kujunes 2 343 091 krooni. Kostja majandusraskuste tõttu kirjutasid pooled

14. detsembril 2009 alla protokolli nr 7 (protokoll 7), milles kinnitati, et kostja võlgneb hagejale

680 421 krooni 20 senti ja see tasutakse igakuiste maksetena 46 800 krooni kuus. Hiljem täpsustati, et

alates 10. jaanuarist 2010 on igakuise makse tähtpäevaks 10. kuupäev. Kostja tasus võlgnevust

ettenähtud summas kuni aprillini 2010, osaliselt mais (20 000 krooni) ja juunis (10 000 krooni),

misjärel kostja lõpetas maksmise. Hageja esitas varem tehtud ja kostja aktsepteeritud tööde eest

23. aprillil 2010 arve nr 1/04, mille alusel tuli tasuda 156 000 krooni, ja 3. mail 2010 arve nr 1/05,

mille alusel tuli tasuda 38 762 krooni 40 senti. Kostja võlgneb hagejale tehtud tööde ja tasumata

arvete järgi 186 175 krooni 60 senti (11 898 eurot 79 senti). Pooled allkirjastasid 2010. a võlgnevuse

kohta saldoteatised, millega kinnitasid esitatud arvete ja tehtud maksete õigsust ning kostja võlga

hagejale. 10. juunil 2010 allkirjastasid pooled protokolli nr 8 (protokoll 8), milles lepiti kokku, et

kostja ülekannetest võlgnevuse katteks varem sissenõutavaks muutunud summad kustutatakse enne

kui hiljem sissenõutavaks muutunud summad; kostja võla summa on täielik koos viivistega

maksetähtaja ületanud summadelt. Pärast 30. juunit 2010 kostja enam makseid võla katteks ei teinud.

Hageja esitas 13. juulil 2010 kostjale protokolli nr 10 (protokoll 10), milles oli märgitud, et kõikide

kostja võlgnevuste (vastavalt 7. juuli 2010. a saldo kontrollile) tasumise lõplikuks tähtpäevaks on

31. juuli 2010. Töövõtulepingu p 8.6 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% tasumata summast

päevas. Hageja vähendas viivisenõuet põhivõlgnevuse summani. Hageja taotles võlaõigusseaduse

(VÕS) §-s 94 sätestatud määras viivise väljamõistmist hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates arvete esitamisest, s.o 29. aprillist kuni

31. juulini 2010. Nõude aegumistähtaeg algas 2010. a lõppemisest. Hageja on samas seisukohal, et

kostja rikkus oma kohustust tahtlikult.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt on hagi aegunud. Hageja lõpetas tööd

2009. aastal ja samal aastal esitas ka arved. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1

kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hagi on esitatud kohtusse

18. novembril 2013. Seega on hageja lasknud mööda aegumistähtaja. Kostja taotles vaheotsuse

tegemist hagi aegumise lahendamiseks.

3. Viru Maakohus jättis 25. märtsi 2014. a otsusega (kohus nimetas seda vaheotsuseks) hagi nõude

aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt allkirjastasid pooled 13. juulil 2010 protokolli 10, mille p-s 2

lepiti kokku, et kõikide töövõtulepingujärgsete kostja võlgnevuste tasumise tähtpäevaks on 31. juuli

2010. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud

isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks

muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodud kokkuleppest tulenevalt muutus hageja

nõue sissenõutavaks 1. augustil 2010. Hagi esitati 18. novembril 2013, s.o enam kui kolm aastat

pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja palus kohaldada aegumist ning jätta hageja nõue

rahuldamata. Hagi tuleb nõude aegumise tõttu jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta nõude osas aegumine kohaldamata ning menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid täiendas maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

jäeti hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi leppisid pooled protokollis 7 kokku, et kostja võlgneb

hagejale 680 421 krooni 20 senti ning kostja tasub võla hagejale igakuiste maksetena,

sh 20. detsembril 2009 esimene makse summas 30 000 krooni ja alates 2010. a jaanuarist

46 800 krooni kuus iga kuu 10. kuupäeval. Seega leppisid pooled kokku võla tasumises

maksegraafiku alusel. Protokollis 8 tõid pooled välja, et seisuga 10. juuni 2010 on kostja ilma

viivisteta võlgu 398 359 krooni 60 senti (koos käibemaksuga), ning täpsustasid, et hagejale tehtud

ülekanded loetakse nimetatud võla katteks nii, et varem sissenõutavaks muutunud summad tasutakse

enne kui hiljem sissenõutavaks muutunud summad. Protokollides 7 ja 8 sisaldub kostja deklaratiivne

võlatunnistus. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kohustus oli protokolli 7 allkirjastamise ajal

sissenõutav. Protokollis 7 kokku lepitud maksegraafikut tuleb käsitada kui kompromissilepingut

(VÕS § 578). Kompromissilepinguga loobuvad pooled oma nõuetest ja omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2).

13. juulil 2010 on hageja koostanud ja allkirjastanud protokolli 10, millega luges alates selle

allkirjastamisest protokolli 7 p-d 4 ja 5 kehtetuks ning kõigi kostja võlgnevuste (vastavalt 7. juuli

2010. a saldo kontrollile) hagejale tasumise tähtpäevaks 31. juuli 2010. Kostja esindaja on oma

allkirjaga protokollil kinnitanud sellega tutvumist. Nimetatud protokolli tuleb tõlgendada kui

sõlmitud maksegraafiku (kompromissilepingu) ülesütlemist, millega muutusid sissenõutavaks kõik

seni maksmata osamaksed. Eristada tuleb hageja nõudeid, mis muutusid kokkulepitud maksegraafiku

alusel sissenõutavaks enne kompromissilepingu ülesütlemist, s.o enne 13. juulit 2010, ja nõudeid,

mis muutusid sissenõutavaks kompromissilepingu ülesütlemisega. Esimesena nimetatud nõuete

korral tuleb lähtuda TsÜS §-st 154, mille kohaselt korduvate kohustuste täitmise nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku

kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue

muutub sissenõutavaks. Seega nende nõuete osas algas hagi aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2011

kell 00.00. Tehingust tulenevad nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga, seega lõppes

nende nõuete aegumistähtaeg, mis muutusid kokkulepitud maksegraafiku alusel sissenõutavaks enne

kompromissilepingu ülesütlemist, 31. detsembril 2013 kell 24.00. Kompromissilepingu

ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega

ja seega algab nende nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks

muutumisega, s.o 1. augustil 2010, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi samuti kolm

aastat.

Vastavalt maksegraafikule pidi kostja maksma perioodil jaanuar 2010 kuni 13. juuli 2010 hagejale 7

× 46 800 krooni, s.o kokku 327 600 krooni. Hageja 7. juuli 2010. a saldoteatise kohaselt on kostja

tasunud perioodil 8. jaanuar 2010 kuni 7. juuli 2010 hagejale 370 400 krooni. Seega ei olnud kostjal

kompromissilepingu ülesütlemise seisuga (13. juuli 2010) hagejale maksegraafiku järgi võlgnevust,

mille aegumistähtaeg oleks olnud 31. detsember 2013 kell 24.00. Kuivõrd kokkulepitud

maksegraafiku ülesütlemise hetkeks tasumata võlgnevuse TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 1 järgi 1. augustil 2010, leidis maakohus oma lõppjärelduses

õigesti, et hageja nõue on kogu ulatuses aegunud.

Hageja nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4, sest selles sätestatud aegumistähtaeg kohaldub

nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib

õigusvastase tagajärje saabumist. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise

instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Hageja viidatud asjaolud ei

võimalda järeldada, et kostja rikkus tahtlikult heade kommete vastaselt rahalise kohustuse täitmise

nõuet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ning teha vaheotsus nõudele aegumise kohaldamata jätmise

kohta ning saata asi menetluse jätkamiseks maakohtusse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohtu seisukoht, et nõuete aegumine algas 1. augustist 2010, on vale. Hageja nõuded

põhinevad töödel, mida hageja tegi kostja tellimusel kokkulepitud tasu eest. Seega tuleb nõuete

aegumisel lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3. Maksegraafiku sõlmimisega tekkisid pooltel küll iseseisvad

õigused ja kohustused nõuete tasumise tähtaegade osas, kuid nõuete olemus jäi samaks. Isegi kui

protokolli 10 käsitada maksegraafiku ülesütlemisena, on ringkonnakohus ikkagi eksinud nõuete

aegumise algusaja leidmisel. Maksegraafiku esemeks ei olnud kostja võlgnetava tasu

ümberkujundamine mingiks muul alusel võlgnevuseks. Maksegraafiku esemeks oli võlgnetava tasu

maksmise ajatamine ehk protokolli 7 kohaselt ei muutunud võlgnetav tasu sissenõutavaks enne, kui

oli saabunud vastavas ulatuses igakuise makse tähtaeg. Isegi kui maksegraafik öeldi üles (millega

hageja ei nõustu), siis sellega muudeti sissenõutavaks kogu tasunõue korraga. Sellise tasunõude

aegumine algas aga TsÜS § 147 lg 3 alusel 2010. a lõppemisest.

Isegi kui kassatsioonkaebuse eelnev arutluskäik on ekslik, on ringkonnakohus lugenud igal juhul

arvest nr 1/05 tuleneva nõude valesti aegunuks. Nimetatud arve esitas hageja kostjale alles 3. mail

2010 ning see ei kajastunud maksegraafikus ja sellest tuleneva tasunõude aegumise algusaeg ei sõltu

maksegraafiku lõppemisest.

Ringkonnakohus on aluseta kvalifitseerinud hageja töövõtulepingu muutmise ettepaneku

maksegraafiku ülesütlemise avaldusena. Hageja soovis töövõtulepingust tulenevaid õigusi ja

kohustusi poolte kokkuleppel muuta. Tasumise tähtaega ei olnud ühepoolselt võimalik muuta.

Töövõtulepingut sai muuta vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Seega ei lõppenud maksegraafik

31. juulil 2010. Maksegraafikus käsitletud maksed olid perioodilised osamaksed, mistõttu algas

nende aegumine TsÜS § 154 alusel osaliselt 2010. a lõppemisest (2010. a maksed) ja osaliselt alles

2011. a lõppemisest (2011. a maksed). Kui aga ikkagi lähtuda sellest, et maksegraafik 31. juulil 2010

lõppes ning maksegraafikujärgsed maksed (mis ei olnud 31. juuliks 2010 veel sissenõutavaks

muutunud) muutusid sissenõutavaks 1. augustil 2010 (millega hageja ei nõustu), algas

maksegraafikujärgsete nõuete aegumine ikkagi 2010. a lõppemisest, sest tegemist on tasunõuetega,

mille aegumisel tuleb lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3.

8. Kostja leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Kassatsioonimenetlusega seotud menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise

ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 järgi saata

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kostjalt töövõtulepingu alusel tehtud ehitustööde eest tasu ja

viivise väljamõistmist.

Maakohus leidis, et kuna protokolli 10 kohaselt oli kõikide töövõtulepingujärgsete kostja võlgnevuste

likvideerimise tähtpäevaks 31. juuli 2010, muutus hageja nõue sissenõutavaks 1. augustil 2010 ja see

aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolme aasta möödumisel sellest kuupäevast arvates. Seega on

maakohus käsitanud hageja nõuet töövõtusuhtest tuleneva nõudena ja leidnud, et töövõtja tasunõude

aegumine algab selle sissenõutavaks muutumisest. Maakohtu viimati nimetatud seisukoht on ekslik.

Kuna töövõtulepingut iseloomustab VÕS § 635 lg-st 1 tulenevalt kokkulepitud tasu maksmine mingi

vastastikuse soorituse (töö) eest, siis reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist

TsÜS § 147 lg 3 (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15).

Eelnimetatud sätte kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta

lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega kohaldas maakohus hageja töövõtulepingu

alusel esitatud tasu nõudele vääralt TsÜS § 146 lg-t 1, samal ajal kui TsÜS § 147 lg 3 lükkab

aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise

aasta lõpule.

Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhjendusi, märkides otsuses, et protokollides 7 ja 8

sisaldub kostja deklaratiivne võlatunnistus ning protokollis 7 kokku lepitud maksegraafik on VÕS §-

s 578 sätestatule vastav kompromissileping. Veel leidis ringkonnakohus, et protokoll 10, millega

hageja andis kostjale võla tasumiseks tähtpäeva, on kompromissilepingu ülesütlemise avaldus ning

sellest tulenevate nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude

sissenõutavaks muutumisest. Ehkki seda ringkonnakohtu otsuses märgitud ega põhjendatud ei ole,

järeldub ringkonnakohtu seisukohast, et pooled sõlmisid kompromissilepingu, ka see, et pooled

kujundasid töö eest makstava tasu osas töövõtulepingu ümber laenulepinguks (VÕS § 396 lg 2),

lõpetades samal ajal senise võlakohustuse (VÕS § 186 p 4).

11. TsMS § 654 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning

seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistel poolte esitatud

asjaoludel ja tõenditel põhineb kohtu järeldus, et pooled tahtsid sõlmida kompromissilepingu, mille

sisuks on töövõtulepingu alusel tekkinud võlakohustuse asendamine laenukohustusega selliselt, et uus

võlakohustus (rahalise kohustuse täitmine teatud tähtaegadel) ei teki mitte algse kohustuse

(töövõtulepingu alusel tekkinud võlakohustuse) kõrvale, vaid lõpetab selle. Väiteid

kompromissilepingu sõlmimise ja töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse kokkuleppel

lõpetamise ning laenulepinguga asendamise kohta ei ole pooled kohtutoimikust nähtuvalt menetluses

esitanud. Hagi oli esitatud kostjalt raha saamiseks töövõtulepingu, mitte aga kompromissilepingu

alusel. Seetõttu väljus ringkonnakohus protokolli 7 kompromissilepinguna käsitades poolte esitatu

piiridest, rikkudes TsMS § 4 lg-s 2 ning § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut.

Samas oli poolte suhtele ringkonnakohtu antud õiguslik kvalifikatsioon ka pooltele üllatuslik.

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole kohus õiguse kohaldamisel seotud poolte õiguslike

väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2), kuid õiguse

kohaldamine ei või tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-65-14, p 15; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 12).

12. Ringkonnakohus on ka sisuliselt põhjendamatult leidnud, et protokoll 7 (maksegraafik) oli

kompromissileping, ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kompromissi oluliseks tunnuseks on

VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle

muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ringkonnakohus ei ole seda

kompromissilepingu olulist tunnust tuvastanud. Seetõttu ei olnud iseenesest alust kohaldada ka

VÕS § 578 lg-t 2, mille järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled

oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Samas ei ole kumbki pooltest ka väitnud, et neil oli ebaselgus nendevahelise suhte osas ja et nad tegid

protokolli 7 sõlmides vastastikusi järeleandmisi. Isegi kui pidada hageja järeleandmiseks kostjale

võla kohese maksmise asemel tasumist maksegraafiku alusel, ei ole mõistetav, milles seisnes kostja

järeleandmine.

13. Kolleegium peab vajalikuks selgitada kompromissilepingu kohta veel järgmist.

Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks

poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese,

s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2

järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates

või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui

kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel

loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued

õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad

iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest

nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik

missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1

kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud.

Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt

töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed

kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning

algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe

kokkulepet sõlmides.

Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja

tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi

võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla

sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t

võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest

loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate

algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12;

5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18).

14. Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et ringkonnakohus on põhjendamatult tähelepanuta

jätnud hageja väite, et protokoll 7 (maksegraafik) ei sisaldanud arvest nr 1/05 tulenevat nõuet, mille

hageja esitas kostjale alles 3. mail 2010. Samuti puudub ringkonnakohtu otsuses asjakohane

põhjendus kohtu järeldusele, et hageja koostatud protokoll 10 on maksegraafiku ülesütlemise

tahteavaldus, mitte aga hageja tehtud töövõtulepingu muutmise ettepanek, nagu hageja väitis.

15. Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohus poolte tahet protokollide 7 ja 8 sõlmimisel välja selgitanud.

Samuti ei ole seaduse nõuetele vastavalt hinnatud hageja tahet protokolli 10 kostjale esitamisel.

Kuna kolleegium saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, peab maakohus esmalt poolte

kokkuleppeid ja tahteavaldusi tõlgendama TsÜS §-s 75 ja VÕS §-s 29 sätestatud reegleid järgides,

andma poolte suhtele põhjendatud õigusliku kvalifikatsiooni ning seejärel kohaldama suhtele vastavat

aegumise regulatsiooni ja vaidluse lahendama. Hinnang tuleb anda ka hageja väitele, et

protokollidega sooviti muuta töövõtulepingut.

Lisaks märgib kolleegium, et TsÜS § 145 lubab nõude aegumistähtaega nii lühendada (lg 1) kui ka

pikendada (lg 2), kuid see võib toimuda vaid poolte kokkuleppel.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas tasus kautsjoni hageja.

17. Kuna ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu