3-3-1-88-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-88-14

Otsuse kuupäev

6. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Aleksei Jaretsi kaebus Viru Vangla 10. juuli 2012. a käskkirja

nr 6.-1/470-KP tühistamiseks ja Viru Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-2233

Menetluse alus Riigikohtus

Viru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-2233 osas,

millega jäeti Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata (resolutsiooni p 4), ja Tartu

Halduskohtu 12. novembri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-2233 osas, millega rahuldati

Aleksei Jaretsi kaebus Viru Vangla 10. juuli 2012. a käskkirja nr 6.-1/470-KP tühistamise

nõude osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Aleksei Jaretsi kaebus Viru Vangla 10. juuli

2012. a käskkirja nr 6.-1/470-KP tühistamise nõude osas rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Aleksei Jarets lõhkus 10. juulil 2012 kella 17.05 paiku Viru Vanglas pärast ümber-

paigutamist kambrisse nr 7216 kambri akna. Eelnevalt oli A. Jarets ähvardanud akna lõhkumisega,

kui teda ei paigutata teise kambrisse, kuna ta ei saa isiklikel põhjustel olla koos kinnipeetavaga,

kellega ta ühte kambrisse paigutati.

2. Viru Vangla kohaldas 10. juuli 2012. a käskkirjaga nr 6.-1/470-KP A. Jaretsi suhtes alates samast

kuupäevast täiendavaid julgeolekuabinõusid: kaebaja paigutati eraldatud lukustatud kambrisse, piirati

kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati spordivahendite, spordisaali ja spordi-

väljakute kasutamine ning keelati kõik isiklikud esemed, millega on võimalik kambri sisustust või

vangla vara lõhkuda. Käskkirja kohaselt pidi julgeolekuosakonna spetsialist tegema ettepaneku

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta hiljemalt kolme kuu

möödudes käskkirja tutvustamisest alates.

A. Jarets esitas vanglale vaide käskkirja nr 6.-1/470-KP kehtetuks tunnistamiseks ja tema suhtes

kohaldatud piirangute lõpetamiseks, kuid vangla jättis vaide 21. septembri 2012. a vaideotsusega

rahuldamata.

Viru Vangla lõpetas 10. oktoobri 2102. a käskkirjaga A. Jaretsi suhtes samast kuupäevast täiendavate

julgeolekumeetmete kohaldamise.

3. A Jarets esitas 21. oktoobril 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse käskkirja nr 6.-1/470-KP

tühistamiseks, leides, et polnud alust kohaldada tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning

abinõude kohaldamine oli ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

A. Jarets täiendas hiljem kaebust, taotledes Viru Vangla ametniku poolt ametnikustaatuse

kuritarvitamise ning tegevusetuse tuvastamist, ametniku saatmist vanglaametnike atesteerimis-

komisjoni erakorralisele atesteerimisele, vangla vanemvalvuri tegevusetuse ja kinnipeetavate

paigutamisel julgeoleku tagamise põhimõtte rikkumise tuvastamist. Lisaks palus A. Jarets tuvastada

talle seatud piirangute (ühiskonnast isoleerimine, kehakultuuriga tegelemise keeld, sektoris vabalt

liikumise keeld selleks ettenähtud ajal, eesti keele B2 kursustel käimise keeld, keeld jätkata õpinguid

kutsekoolis teisel kursusel keevitaja erialal) õigusvastasus ning vaide läbivaatamise põhimõtete

rikkumine ja vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 12. novembri 2013. a otsusega A. Jaretsi kaebuse ning tühistas Viru

Vangla käskkirja nr 6.-1/470-KP. Kohus leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

kaalumine oli puudulik. A. Jaretsi 10. juuli 2012. a seletuskirjast vanglale nähtub, et tema õigus-

vastane käitumine oli tingitud vaid asjaolust, et ta paigutati ühte kambrisse kinnipeetavaga, kellega ta

ei soovinud ühes kambris olla. Käskkirjas puudub kohtulikku kontrolli võimaldav põhjendus ja

hinnang selle kohta, et tuvastatud asjaolude järgi oleks kaebaja ohustanud ka pärast kambrikaaslase

ümberpaigutamist vangla julgeolekut või et ta pannuks uuesti toime raske õigusrikkumise.

5. Nii Viru Vangla kui ka A. Jarets esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

5.1. Viru Vangla taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega jätta kaebus rahuldamata. Vangla põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt:

1) A. Jaretsi ümberpaigutamise tingis hõivamata ja hõivatud kinnipeetavate erinevatesse kambritesse

paigutamise vajadus. Ümberpaigutamine toimus pärast seda, kui oli tuvastatud, et julgeolekuriski

A. Jaretsi ümberpaigutamisega ei kaasne. Vanglale teadaolevalt ei olnud ühte kambrisse paigutatavate

kinnipeetavate vahel varem konflikte ning kummagi julgeolek ei olnud ohustatud. Seega võib

järeldada, et kaebaja ei soovinud asuda konkreetse kinnipeetavaga ühte kambrisse kinnipeetavate

vahelistel subkultuurilistel põhjustel;

2) kaebaja käitumine oli manipuleeriv ja julgeolekut ohustav. Kaebaja kahjustas vangla vara ning

seadis seeläbi ohtu vangla julgeoleku. Kaebajal ei olnud õigust nõuda endale meelepärast kambri-

kaaslast või kambrit. Kaebaja väited, et ta poleks akent lõhkunud, kui teda poleks paigutatud talle

mittesobiva kinnipeetavaga ühte kambrisse, on ennast õigustavad;

3) väär on halduskohtu seisukoht, et vangla ei hinnanud asjaolu, kas A. Jarets ohustanuks ka pärast

kambrikaaslase ümberpaigutamist vangla julgeolekut või kas ta paneks uuesti toime raske õigus-

rikkumise. Vangla ei saa jääda ootama õigushüve kahjustamist, vaid kui see on tõenäoline, peab

rakendama ennetavaid meetmeid. See, et kaebaja lõhkus kambri akna, et enda tahtmist saavutada,

annab alust arvata, et isik võib enda tahtmise saavutamiseks ka edaspidi käituda analoogselt ning

seada seeläbi ohtu kogu vangla julgeoleku.

5.2. A. Jarets leidis apellatsioonkaebuses, et halduskohus ei menetlenud kaebaja kõiki taotlusi.

6. Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2014. a otsusega:

1) rahuldati A. Jaretsi apellatsioonkaebus osaliselt ning jäeti osaliselt läbi vaatamata;

2) jäeti Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist põhjendas ringkonnakohus järgmiselt:

1) isikul on kaebeõigus julgeolekuabinõusid kohaldava käskkirja tühistamiseks ka pärast julgeoleku-

meetmete kohaldamise lõpetamist. Julgeolekuabinõudega piiratakse oluliselt isiku vabadust. Julge-

olekuabinõude kohaldamine iseloomustab isiku käitumist vanglas ning dokumente julgeolekuabi-

nõude kohaldamise kohta säilitatakse isiku isiklikus toimikus. Tegemist on andmetega, mille põhjal

võidakse otsustada kinnipeetava vangistuse täideviimise korralduse, kinnipeetavale soodustuste

andmise jmt üle;

2) vaidlustatud käskkirjas puuduvad täiendavad põhjendused selle kohta, miks oli vanglal ka pärast

kambrikaaslase ümberpaigutamist alust karta, et A. Jarets paneb toime uue õigusrikkumise. Kuigi ei

olnud välistatud, et A. Jarets püüab pärast kambrikaaslase ümberpaigutamist vangla vara kahjusta-

mise kaudu saavutada ka muid (uusi) eesmärke, ei ole vaidlustatud käskkirjas neile viidatud ning ka

toimikus puuduvad nende kohta igasugused tõendid;

3) asjas kogutud tõendid ei kinnita, et A. Jarets oleks kinnipeetav, kes ei suudaks oma emotsioone ja

käitumist kontrollida ning kes kujutaks seetõttu endast ohtu vangla julgeolekule, pigem on tegemist

kalkuleeriva manipulaatoriga. Täiendavaid julgeolekumeetmeid ei kohaldata karistuslikul eesmärgil.

Vangla julgeolekut ohustava teo eest olnuks vanglal võimalik määrata kaebajale distsiplinaarkaristus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Viru Vangla palub kassatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta A. Jaretsi kaebus käskkirja nr 6.-1/470-KP tühistamiseks

rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) A. Jaretsi paigutamisel teise kambrisse analüüsis vangla kõiki asjaolusid kogumis ning alles

seejärel, kui oli tuvastanud, et julgeolekuriske ümberpaigutamisega ei kaasne, teostas vajaliku

paigutuse. Ümberpaigutamise tingis vajadus paigutada hõivamata kinnipeetavad ühte kambrisse ja

hõivatud teise kambrisse, s.o et ühes kambris ei paikneks hõivamata ja hõivatud kinnipeetavad;

2) kaebaja käitumine oli manipuleeriv ja vangla julgeolekut ohustav ning julgeoleku tagamiseks pidi

vangla vajalikud meetmed tarvitusele võtma. Kaebaja kahjustas oluliselt vangla vara ning seadis see-

läbi ohtu vangla julgeoleku. Kaebajal ei ole õigust nõuda endale meelepärast kambrikaaslast või

kambrit ja kui soovitut ei saavuta, siis ohustada vangla julgeolekut;

3) nõustuda ei saa kohtute seisukohaga, et vangla ei ole hinnanud asjaolu, kas A. Jarets ohustanuks ka

pärast kambrikaaslase ümberpaigutamist vangla julgeolekut või kas ta paneks uuesti toime raske

õigusrikkumise. Arvestades asjaolu, et A. Jarets lõhkus vangla vara, ei pea vangla olema tõsikindlalt

veendunud uue tagajärje saabumises või ootama ära selle saabumise, et võtta tarvitusele meetmeid

vangla julgeoleku tagamiseks. Fakt, et kaebaja lõhkus kambri akna, saavutamaks enda tahtmist,

annab alust arvata, et isik võib enda tahtmise saavutamiseks ka edaspidi käituda analoogselt ning

seada seeläbi ohtu kogu vangla julgeoleku;

4) vanglal on vangistusseadusest (VangS) tulenev kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve

viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirja täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. Üldise

julgeoleku tagamine hõlmab nii vanglas viibivate kinnipeetavate, vanglateenistujate kui ka vanglat

külastavate isikute julgeoleku tagamise.

8. A. Jarets palub vastuses kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Tema põhjendused on järgmised:

1) kaebaja ei ole süstemaatiline distsipliinirikkuja, ta ei kahjusta tahtlikult enda tervist, ei ole enese-

tapu- ega põgenemiskalduvustega isik. Ta ei ole ohtlik teistele isikutele ega vangla julgeolekule;

2) täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisel ei arvestanud vangla teo toimepanemise põhjust.

Akna lõhkumine oli küll õigusvastane, kuid selle teo pani kaebaja toime selleks, et vältida konflikti

kaaskinnipeetavaga. Kaebajal ja kinnipeetaval, kellega ta ühte kambrisse paigutati, on teineteise

suhtes antipaatia. Kaebaja pöördus ümberpaigutamise asjus vanglaametnike poole, kuid ametnikud

jätsid kaebaja pöördumised tähelepanuta;

3) käskkiri on motiveerimata. Pärast akna lõhkumist viidi kambrikaaslane teise kambrisse ja sellega

lahenes konfliktsituatsioon ning kadus oht vangla julgeolekule. Kaebaja ei üritanud enam vangla vara

lõhkuda ega proovinud saavutada muid eesmärke. Seetõttu polnud kaebajat vaja paigutada lukustatud

kambrisse ning piirata tema liikumisvabadust, suhtlemist ja õppimist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassatsioonkaebuse sisust nähtuvalt vaidlustab Viru Vangla ringkonnakohtu otsust osas, millega

rahuldati A. Jaretsi kaebus Viru Vangla käskkirja nr 6.-1/470-KP tühistamise nõudes. Seega

vaieldakse kassatsiooniastmes üksnes käskkirja nr 6.-1/470-KP tühistamise nõude üle. Kassatsioon-

kaebust ei esitatud ja kassatsiooniastmes ei vaielda ringkonnakohtu otsuse üle osas, millega A. Jaretsi

apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ning jäeti osaliselt läbi vaatamata.

10. Käskkirjaga nr 6.-1/470-KP kohaldati kaebajale täiendavaid julgeolekuabinõusid: ta paigutati

eraldatud lukustatud kambrisse, piirati tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati

spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamine ning isiklikud esemed, millega on võimalik kambri

sisustust või vangla vara lõhkuda.

11. VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist

või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele

või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise

ärahoidmiseks.

Kolleegium on selgitanud, et nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme

valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt

teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumis-

vea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa

kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi

2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).

12. Kolleegiumi hinnangul on asjas tuvastatud, et vanglal oli piisav alus arvata, et A. Jarets lõhkus

kambris akna. Kohtute hinnangul on akna lõhkumine tõsine õigusrikkumine, mis vaieldamatult

ohustab vangla julgeolekut.

13. Kohtute hinnangul eksis vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel kaalumisreeglite

vastu, jättes põhjendamata, miks ohustas kaebaja ka pärast kambrikaaslase ümberpaigutamist vangla

julgeolekut. Ringkonnakohus leidis, et asjas kogutud tõendid ei kinnita, et A. Jarets oleks kinni-

peetav, kes ei suudaks oma emotsioone ja käitumist kontrollida ning kes kujutaks seetõttu ohtu vangla

julgeolekule, pigem on tegemist kalkuleeriva manipulaatoriga. Täiendavaid julgeolekumeetmeid ei

kohaldata karistuslikul eesmärgil. Vangla julgeolekut ohustava teo eest olnuks vanglal võimalik

määrata kaebajale distsiplinaarkaristus.

14. Kolleegium märgib esmalt, et täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud põhjusel, et

A. Jarets oleks kinnipeetav, kes ei suuda oma emotsioone ja käitumist kontrollida ning kes sel

põhjusel oleks ohtlik vangla julgeolekule. Seega ei pidanud vangla esitama ka selle kohta tõendeid ja

selliste tõendite puudumine ei ole vanglale etteheidetav.

15. Kolleegium ei nõustu kohtute etteheidetega käskkirja motiveerimata jätmise osas seoses sellega,

et A. Jaretsi kambrikaaslane paigutati ümber teise kambrisse.

Käskkirjas on toodud muu hulgas kokkuvõte akna lõhkumisele eelnenud sündmustest. Seega oli

vanglal teada, millisel ettekäändel kaebaja eeldatavasti akna lõhkus. Käskkirjas toodud kaalutlustest

nähtuvalt lähtus vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sellest, et oli alust arvata, et

A. Jarets pani toime raske distsipliinirikkumise, lõhkudes kambri akna. Täiendavaid julgeolekuabi-

nõusid kohaldati põhjusel, et A. Jarets oli ohtlik vangla julgeolekule, ning selleks, et vältida uute

taoliste rikkumiste toimepanemist (käskkirja osa "Kaalutlused" kolmas ja neljas lõik).

Ringkonnakohus on viidanud kolleegiumi lahenditele, mille kohaselt on täiendavate julgeolekuabi-

nõude kohaldamiseks piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigus-

hüve võidakse kahjustada (halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12 ning

20. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12). Vaidlustatud käskkirjas on vangla asunud seisu-

kohale, et A. Jaretsi käitumisest nähtub negatiivne suhtumine vangistusalastest õigusaktidest

tulenevatesse nõuetesse ja vangla varasse. Kambri akna klaasi lõhkumine on raske distsipliini-

rikkumine, millega tekitati vanglale ulatuslik varaline kahju ja millega kaasnes oht vangla

julgeolekule (käskkirja osa "Kaalutlused" teine lõik). Vangla hinnangul oli seega tegemist kaebajast

endast lähtuva julgeolekuohuga, mida kambrikaaslase teise kambrisse paigutamine ei muutnud.

Seetõttu ei pidanud vangla kolleegiumi hinnangul käskkirjas eraldi põhjendama, miks oli ka pärast

kambrikaaslase ümberpaigutamist alust karta A. Jaretsi poolt õigusrikkumiste toimepanemist.

Kaebaja käitumisest tulenevalt oli vanglal alus põhjendatud kahtluseks, et kaebaja on ohtlik vangla

julgeolekule ning ta võib ka edaspidi õigusrikkumisi toime panna.

16. Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et käskkirjas puuduvad igasugused tõendid selle

kohta, et A. Jarets püüaks pärast kambrikaaslase ümberpaigutamist vangla vara kahjustamise kaudu

saavutada ka muid eesmärke.

VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava

meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Kolleegium on korduvalt märkinud, et ennetava

meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu,

kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt nt halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus

asjas nr 3-3-1-63-09, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pidanud vanglal seega

olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et A. Jarets kavatseb ka edaspidi vangla vara kahjustada.

Asjaolud ja kaalutlused, mille põhjal anti hinnang A. Jaretsi ohtlikkusele ja võimalikule

õigusrikkumise ohule, on käskkirjas toodud.

17. Jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vanglal kaalutlus-

õiguse alusel otsustada ka rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuli

vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt

tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava

piiramisega (vt ka halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).

Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli vältida tema poolt edas-

pidiseid õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida

soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Käskkirjast ei nähtu aga selgeid

kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks

kaebaja õiguste täiendavast piiramisest.

18. Kolleegiumi hinnangul ei muuda puudused kaalutluste äramärkimisel siiski täiendavate julge-

olekuabinõude kohaldamist praegusel juhul õigusvastaseks. Vangla on asjaolusid hinnates leidnud, et

kaebajast lähtub oht vangla julgeolekule ning et kaebaja võib toime panna uusi õigusrikkumisi. Kuna

eeldatavasti oli kaebaja juba toime pannud raske distsipliinirikkumise, ei olnud vangla hinnang

põhjendamatu. Vangla on iga kohaldatud täiendava julgeolekuabinõu vajalikkust ja eesmärki

käskkirjas põhjendanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud

julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud.

Kaaludes ühelt poolt kaebajale ajutiselt seatud piiranguid ning teiselt poolt vajadust tagada vangla

julgeolek ja vältida kaebaja poolt edasiste õigusrikkumiste toimepanemist, ei ole kolleegiumi

hinnangul kaebaja õiguste riive praegusel juhul suurema kaaluga, mistõttu ei ole käskkirjas

sellekohaste kaalutluste puudumine määrav. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu

ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal

(vt ka halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).

19. Käskkirja kohaselt tuli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekust

hinnata hiljemalt kolme kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates. See ei ole vastuolus VangS

§ 69 lg-ga 3, mille kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine nende

kohaldamise aluse äralangemisel. Ka kaebaja ise ei ole menetluse kestel väitnud, et julgeoleku-

abinõusid oleks kohaldatud ülemäära kaua, ega väitnud, et nende kohaldamise alus langes varem ära.

Sellises olukorras ei ole kolleegiumi hinnangul alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise kestust ebaproportsionaalseks.

20. Eeltoodust tulenevalt ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine käskkirja nr 6.-1/470-

KP alusel õigusvastane. Puuduvad ka muud alused käskkirja tühistamiseks. Seetõttu tuleb Viru

Vangla kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata (resolutsiooni p 4), ning halduskohtu otsuse osas,

millega tühistati Viru Vangla 10. juuli 2012. a käskkiri nr 6.-1/470-KP. Kolleegium teeb asjas uue

otsuse, millega jätab A. Jaretsi kaebuse Viru Vangla 10. juuli 2012. a käskkirja nr 6.-1/470-KP

tühistamise nõudes rahuldamata.

21. Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise osas,

ei jaota Riigikohus menetluskulusid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4).

Kassatsiooniastmes ei ole pooled kohtule kuludokumente esitanud. Kautsjoni tasumisest oli

vastustaja vabastatud (HKMS § 107 lg 9).

Tõnu Anton, Viive Ligi, Jüri Põld