3-2-1-4-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-4-15

Määruse kuupäev

Tartu, 6. mai 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle

Seppik

Kohtuasi

ITM Inkasso OÜ hagi Kersti Põllumäe vastu 626 euro

67 sendi saamiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-17697

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ITM Inkasso OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041)

Kostja Kersti Põllumäe

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2014. a määrus ja Harju Maakohtu 13. mai

2014. a määrus osaliselt ja teha tühistatud osas uus määrus.

2. Rahuldada ITM Inkasso OÜ-lt määruskaebus osaliselt ja mõista ITM Inkasso OÜ-lt Kersti

Põllumäe kasuks välja lisaks maakohtu määrusega väljamõistetule täiendavalt menetluskulu

340 eurot.

3. Lugeda Harju Maakohtu 13. mai 2014 määruse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada Kersti Põllumäe avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

3.2. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista ITM Inkasso

OÜ-lt välja menetluskulud 660 eurot Kersti Põllumäe kasuks.

4. Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni kohustada ITM Inkasso OÜ-d tasuma

Kersti Põllumäele viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Määruskaebus rahuldada.

6. Tagastada ITM Inkasso OÜ-le määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ITM Inkasso OÜ (hageja) esitas 3. mail 2012 Harju Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse, milles palus mõista Kersti Põllumäelt (kostja) välja põhivõla 333 eurot 34 senti, intressi

266 eurot 66 senti ja viivise 26 eurot 67 senti. Avalduse kohaselt sai kostja 400 eurot kiirlaenu, kuid

ei tagastanud seda kokkulepitud tähtpäevaks. Samuti ei maksnud kostja lepingus kokkulepitud

intressi. Laenuandja loovutas nõude hagejale. Maakohus tegi kostjale makseettepaneku, millele

viimane esitas vastuväite. Maakohus jätkas asja menetlemist hagimenetluses. Harju Maakohus jättis

29. mai 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna

Ringkonnakohus muutis 7. veebruari 2014. a otsusega maakohtu põhjendusi ning jättis

apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Otsus jõustus 23. märtsil 2014.

2. Kostja esitas 10. aprillil 2014 Harju Maakohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

avalduse. Avalduse kohaselt koosnevad kostja menetluskulud lepingulise esindaja kulust 1754 eurot

50 senti (sh käibemaks, mille mahaarvamise õigust kostjal ei ole).

3. Hageja vastuväite kohaselt on tsiviilasja hinda ja asja keerukust arvestades põhjendatud

õigusabikulu 100 eurot (sh käibemaks).

Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 133 lg 1 järgi on tsiviilasja hind 333 eurot 34 senti. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a

määruse nr 137 (määrus nr 137) kohaselt on kuni 640-eurose hinnaga tsiviilasja puhul maksimaalselt

sissenõutavaks õigusabikuluks 320 eurot. Kostja nõutavad õigusabikulud ületavad seadusega lubatud

piirmäära. Kostja ei ole esitanud arveid, mille alusel saab eeldada, et tal on õigusabikulude tasumise

kohustus. Samuti ei ole ta tõendanud arvete tasumist. Põhjendatud ei ole nõuda hagejalt kulude

hüvitamist, mis ei ole seotud tsiviilasja lahendamisega. Kulude väljamõistmisel hagejalt tuleb

arvestada, et kostja esindaja on spetsialist, kelle jaoks ei olnud vaidlus nii keeruline, et oleks nõudnud

põhjalikku õiguslikku analüüsi.

4. Harju Maakohus rahuldas 13. mai 2014. a määrusega kostja avalduse osaliselt ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulu 320 eurot.

Maakohtu määruse kohaselt oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kehtinud

TsMS § 133 lg 1 järgi tsiviilasja hinnaks 333 eurot 34 senti. TsMS § 175 lg 4 ning Vabariigi Valitsuse

määruse nr 137 § 1 kohaselt on hagejalt kostja lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääraks

maksimaalselt 320 eurot. Arvestades kostja esindaja menetluses esitatud dokumente ja tehtud

toiminguid ning tema tunnihinna suurust, on põhjendatud ja vajalik mõista hagejalt kostja kasuks

välja õigusabikulud seadusega lubatud piirmäära ulatuses.

5. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1600 eurot.

6. Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

7. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. augusti 2014. a määrusega maakohtu määruse kostja

avalduse rahuldamata jätmise osas ning tegi selles osas uue määruse, millega mõistis hagejalt kostja

kasuks välja lisaks 1280 eurot.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt muutis maakohus valesti tsiviilasja hinda menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses. Kostja sai menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda maakohtu

6. septembri 2012. a määrusega määratud tsiviilasja hinnast 658 eurot 16 senti ja sellele vastavast

Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise 1600-

eurosest piirmäärast.

Kuna hageja esitas vastuväite kostjal õigusabi eest tasumise kohustuse tekkimise kohta, tulnuks

maakohtul TsMS § 174 lg 5 alusel nõuda kostjalt õigusabikulude tasumise kohustust tõendavate

arvete esitamist. Kostja esitas vaidlusaluse arve apellatsioonimenetluses ning hageja väide, et kostja

ei ole tõendanud õigusabikulu tasumise kohustust, ei anna alust jätta hagejalt kostja menetluskulusid

välja mõistmata ega neid vähendada. Põhjendatud on kostja ja tema esindaja konsultatsiooni ning

maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumise kulu. Arvestades menetluses

tutvutud ja koostatud dokumentide sisu ja mahtu ning kohtuistungite kestust, on kostja avalduses

märgitud ajakulu põhjendatud. Põhjendatud ja vajalik ei ole menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise avalduse koostamise kulu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus,

millega määrata kindlaks kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu või saata asi uueks

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et maakohus ei võinud asja hinda muuta.

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg 1 järgi tuli hagihind

määrata põhinõude järgi, praegusel juhul on arvestatud hinna hulka ka kõrvalnõue. Kostja

menetluskulud on põhjendamata. Ringkonnakohus ei arvestanud, et menetluskulude hüvitamise

kriteeriumiks on mh tsiviilasja hind. Hagejalt väljamõistetud kostja lepingulise esindaja kulud

ületavad Vabariigi Valitsuse määruses nr 137 sätestatud piirmäära.

10. Kostja palub jätta määruskaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostja arvates ei saa Riigikohus määruskaebust lahendada, sest seda pole allkirjastanud isik, kes võib

olla Riigikohtus esindajaks, ja määruskaebus on esitatud hilinenult. Hageja ei saa menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses hagi hinda vaidlustada. Ringkonnakohtul ei olnud alust piirata

menetluskulude väljamõistmist Vabariigi Valitsuse määruses nr 306 sätestatud piirmääraga, kuid

ringkonnakohtu lõppjäreldus on õige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb see osaliselt

rahuldada. Ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tuleb TsMS 701 lg 3 alusel osaliselt tühistada ja

teha tühistatud osas uus määrus. Uue määrusega rahuldab kolleegium TsMS § 701 lg 3 esimese lause

alusel kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistab lisaks maakohtu

määrusega väljamõistetule hagejalt kostja kasuks menetluskuluna täiendavalt välja 340 eurot.

Kolleegium märgib, et muutmata jääb maakohtu määrus 320 euro menetluskulu väljamõistmise osas,

kuna hageja ei ole maakohtu määrust selles osas apellatsiooni korras vaidlustanud.

12. Esmalt märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole kostja väited määruskaebuse läbi vaatamata

jätmise aluse kohta. Hageja nimel esitatud määruskaebus, mille oli allkirjastanud hageja lepinguline

esindaja, kes ei olnud advokaat, oli esitatud TsMS § 698 lg-s 2 ettenähtud tähtaja jooksul. Kolleegium

jättis selle määruskaebuse kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 ja §-ga 695 käiguta ning andis hagejale

tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Hageja kõrvaldas puuduse tähtaja jooksul, esitades määruskaebuse,

mille oli allkirjastanud hageja seaduslik esindaja. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab

lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses, mis lubab

menetlusosalisel esitada Riigikohtule määruskaebuse ise või advokaadi vahendusel (Riigikohtu

25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 12).

13. Ringkonnakohus on kolleegiumi varasemat seisukohta järgides leidnud, et menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses ei saa tsiviilasja hinda muuta (Riigikohtu 18. detsembri 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 12). Kuna kumbki pool ei esitanud apellatsioonkaebust selle

peale, et maakohus on otsuses tsiviilasja hinna valesti märkinud, oli ringkonnakohtul menetluskulusid

kindlaks määrates iseenesest põhjendatud lähtuda tsiviilasja hinnast 658 eurot 16 senti. Õige on

ringkonnakohtu seisukoht, et menetluskulude aruande koostamise ja avalikku e-toimikusse laadimise

ajakulu ei ole põhjendatud hagejalt välja mõista. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et

kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab

kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja

vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu 11. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-77-14, p 12).

Samas on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et hagejalt kostja lepingulise esindaja kulude

väljamõistmisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud piirmäärast.

Ringkonnakohus ei arvestanud asjaoluga, et Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a lahendiga

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse nr 137

põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust (vt Riigikohtu 1. detsembri 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 14). Kuna ringkonnakohus kontrollis kostja lepingulise

esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust olukorras, kus lepingulise esindaja kulude sissenõudmise

piirmäärad olid tunnistatud kehtetuks, ei olnud ringkonnakohtul alust piirmäärast lähtuda.

Ringkonnakohus on märkinud, et menetluses tutvutud ja koostatud dokumentide sisu ja mahtu ning

istungite kestust arvestades on kostja avalduses märgitud ajakulu põhjendatud. Samas ei ole

ringkonnakohus hinnanud vaidluse keerukust ja arvestanud hageja nõude suurust ega põhjendanud,

miks tuleb mõista hagejalt kostja esindaja kulu välja haginõudest ca kaks ja pool korda suuremas

ulatuses. Kolleegium leiab TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades, et

asjas on võimalik teha tühistatud osas uus määrus.

14. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire

(nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Samuti on kolleegium

leidnud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta

(Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on hagejalt kostja lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel ületanud

diskretsioonipiire.

Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse

asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Riigikohus on 27. veebruaril 2012 tsiviilasjas

nr 3-2-1-143-11 tehtud määruse p-s 14 leidnud ka seda, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate

asjade puhul on kolleegiumi hinnangul üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja

põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue

(tsiviilasja hind). Kolleegium leiab, et seda põhimõtet on alust rakendada menetluskulude

väljamõistmisel ka üldisemalt teistes rahaliste nõuetega tsiviilasjades. Kolleegium leiab, et üldjuhul ei

tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda.

Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise

menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks

võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku

menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise

menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine

rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei

tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud

tsiviilasja hinna ulatuses. Lepingulise esindaja kulu võib konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu

arvestades olla vajalik ja põhjendatud ka väiksemas ulatuses kui tsiviilasja hind, seda eriti suurema

tsiviilasja hinnaga asjades.

Maakohus on määranud tsiviilasja hinnaks 658 eurot 16 senti. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei

ole tegemist keskmisest keerulisema vaidlusega. Pooled vaidlesid sisuliselt kahe küsimuse üle,

esiteks selle üle, kas hageja oli kostjale nõuetekohaselt teatanud nõude loovutamisest, ja teiseks selle

üle, kas laenuleping oli TsÜS § 86-st tulenevalt tühine. Kolleegiumi hinnangul oli tegemist

tavapärase laenulepingust tuleneva vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud

keerukad, samuti ei olnud tõendite hulk ega menetluse kestus tavapärasest suurem. Vastuseks hagile

ja hageja seisukohtadele on kostja esindajad menetluse kestel koostanud ja esitanud maakohtule kolm

kirjalikku vastust (5. oktoobril 2012, 9. novembril 2012 ja 15. mail 2013), mis valdavas osas on

samasisulised. Kostja on esitanud 29. juulil 2013 ringkonnakohtule vastuse hageja

apellatsioonkaebusele, mis samuti ei erine oluliselt kostja varem esitatud seisukohtadest. Seetõttu ei

näe kolleegium põhjust hagejalt välja mõista kostja menetluskulu haginõudest suuremas ulatuses.

Ringkonnakohtu istungite kestust ja sisu arvestades ei ole osaliselt põhjendatud ka istungiteks

ettevalmistamise ajakulu. Kuna ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata, on ringkonnakohtu

otsusega tutvumise ajakulu samuti osaliselt põhjendamata. Menetlustoimingute ja -dokumentide

mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kolleegium, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja

kulu, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista jääb ligilähedaselt tsiviilasja hinna piiresse,

s.o 660 eurot.

15. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 märgib kolleegium, et kostja peab hagejale hüvitatavatelt

menetluskuludelt maksma alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Riigikohtu määrus jõustub TsMS § 694 lg 2 ja § 695 järgi

määruse avalikult teatavakstegemise päeval.

16. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178

lg 4).

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Malle Seppik