3-1-1-29-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-15

Otsuse kuupäev

4. mai 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Olev Tomsoni süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

28. novembri

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-10084

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin

ja Olev Tomsoni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju

Kutsar, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus Olev Tomsoni õigeksmõistmises

KarS § 121 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Määrata Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakonnale makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks Olev Tomsonile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada

nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olev Tomson tunnistati Tartu Maakohtu 25. septembri 2014. a otsusega süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi kolmekuulise vangistusega selle eest, et ta tekitas 5. juulil 2011

kella 12.30 paiku P. ja M. K.-le kehalise väärkohtlemisega valu. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel

loeti mõistetud karistus kaetuks Riigikohtu 10. juuni 2013. a otsuse järgi mõistetud karistuse

ärakandmata osaga, mõistes liitkaristuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust. Tuginedes

KarS § 73 lg-tele 1 ja 3, jäeti see karistus kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt olid endised abikaasad O. Tomson ja P. K. 5. juuliks 2011

lahutatud, kuid elasid mõlemad jätkuvalt X linnas aadressil Xxxxx X asuvas eramus. O. Tomson

püstitas P. K. teadmata eramusse vaheseina, mille tõttu P. K. ei pääsenud esiukse kaudu majja

sisenedes enam oma tuppa. Kui P. K. proovis siseneda tagauksest, selgus, et võti ei keeranud.

Koputamise peale avas O. Tomson ukse, teatas, et tegemist on tema eravaldusega, ja osutas ka

vastavale sildile. Sildi näitamise ajal pääses P. K. majja, kuid vastuseks P. K. soovile oma tuppa

minna väitis O. Tomson, et see on tema tuba. Kui P. K. jäi oma soovile kindlaks, takistas O. Tomson

P. K.-d, võttes tal tugevasti kätest kinni ning raputades ja väänates käsi. Samuti keelas O. Tomson

P. K.-l edasimineku. Kui P. K. ütles, et tal on valus, tõukas O. Tomson P. K. uksest välja trepile, kus

P. K. püüdis kinni tema poeg P. V. Pärast seda, kui O. Tomson oli P. K. välja tõuganud, sisenes majja

P. K. ema M. K., kuid O. Tomson haaras ka temal tugevalt kätest kinni ja tõukas ta välja. Oma

tegevusega tekitas O. Tomson P. ja M. K.-le füüsilist valu.

2. Tartu Maakohtu 25. septembri 2014. a otsuse peale esitasid apellatsioonid O. Tomson ja tema

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja

süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonides järgmist.

2.1. O. Tomson ei tekitanud kannatanutele füüsilist valu. Süüdistatava, kannatanu M. K. ning

tunnistajate P. ja K. V.-i ning R. S.-i ütluste kohaselt sai konflikt süüdistatava ja kannatanute vahel

alguse sellest, et pärast abielulahutuse jõustumist püstitas O. Tomson ühises eramus endale eluruumi

eraldamiseks vaheseina ning keelas oma endisel abikaasal P. K.-l ja viimase emal M. K.-l siseneda

maja eraldatud osasse. Kannatanud trügisid aga jõuga uksest sisse ja nõudsid vaheseina eemaldamist.

O. Tomson üksnes takistas kannatanute edasiliikumist.

2.2. Nähtuvalt tunnistaja R. S.-i ütlustest polnud P. K.-l pärast trügimist ka mingeid vigastusi.

Tunnistajate P. ja K. V.-i vastupidised ütlused on ebausaldusväärsed ja tunnistaja E. V-K. ütlused pole

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg-s 2 sätestatu tõttu lubatavad. E. V-K. soovitas P. K.-l

esitada O. Tomsoni peale kuriteokaebuse ja toimetas seejärel kriminaalmenetlust. M. K.-l polnud

vahetult pärast trügimist samuti vigastusi.

2.3. Maakohus ei järginud O. Tomsoni süüküsimuse lahendamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-50-13 antud juhiseid. Viidatud lahendis selgitas Riigikohus, et

KarS § 121 kohaldamise üle otsustamisel tuleb lisaks valu tekitamise tuvastamisele küsida

täiendavalt ka selle järele, kas kannatanule valu tekkimine on süüdistatavale objektiivselt omistatav,

s.o kas objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena.

Praeguses asjas tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt, sest kannatanutel tekkinud vigastusi ei ole

usaldusväärselt fikseeritud. Riigikohtu ülalviidatud otsuse p 12.2 kohaselt saab valu tuvastamise

aluseks olla vaid reaalne kudede kahjustus.

2.4. Maakohus pole analüüsinud subjektiivse koosseisu olemasolu. Kohtuistungil uuritud tõendite

kohaselt hoidis süüdistatav kannatanutel kätest kinni lühiajaliselt eesmärgiga takistada nende

sisenemist. Järelikult ei olnud süüdistataval soovi kannatanutele valu tekitada. Kannatanud trügisid

sisse süüdistatava tahte vastaselt, püüdsid süüdistatava haardest lahti rabeleda ja võisid sellega endale

ise haiget teha. Samuti võisid kannatanud saada haiget sissetrügimise käigus uksepiitade vastu

põrkudes.

3. Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 25. septembri

2014. a otsus ja mõisteti O. Tomson KarS § 121 järgi õigeks. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu

seisukohad järgmised.

3.1. Maakohus asus õigustatult seisukohale, et O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu.

Süüdistataval oli kannatanutega füüsiline konflikt ja kohtul puudub alus kahelda kannatanute ütlustes,

mille kohaselt tundsid nad süüdistatava tegevuse tõttu füüsilist valu.

3.2. Samas pole maakohus nõuetekohaselt tegelenud subjektiivse koosseisuga ega ole tuvastanud, kas

O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu tahtlikult või mitte. Karistusõigusdogmaatikas ja

kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse

külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudset tahtlust ja

kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik

küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

Kergemeelsuse puhul aga loodab isik sellele, et tagajärg jääb saabumata (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Järelikult tuleb ka

praegusel juhul välja selgitada, kas O. Tomson kiitis kannatanutele valu tekitamise heaks või lootis, et

seda tagajärge ei saabu.

3.3. Maakohtu istungil kinnitasid nii süüdistatav, kannatanud kui ka tunnistaja K. V., et O. Tomson ei

tõuganud P. ja M. K.-d eesmärgiga valu tekitada, vaid sooviga takistada nende sisenemist ruumidesse.

Seejuures ei soovinud O. Tomson kannatanute sisenemise takistamiseks mitte kohe jõudu kasutada,

vaid osutas esmalt sildile, mis kinnitas, et ta ei soovi kannatanute sisenemist, keelas suusõnaliselt

sisenemise ja seisis uksel ees. P. ja M. K. ei leppinud aga olukorraga ja trügisid tuppa saamiseks

O. Tomsonist mööda. Seega tekkis ärev olukord, kus süüdistatav oli keelanud kannatanutel siseneda,

kuid kannatanud otsustasid siiski süüdistatavast mööda trügida. Seejuures ei ole välistatud, et

kannatanud võisid ka trügimise käigus haiget saada. Trügimisele järgnenud süüdistatava äkilist

käitumist saab tõlgendada tahtena suuliselt avaldatud keeldu jõulisemalt väljendada. Samuti oli

kannatanute füüsiline mõjutamine väga lühiajaline ja nad tõugati vaid üle ukseläve paari sammu

võrra tagasi. Teisisõnu haaras O. Tomson kannatanutest kinni korraks, soovides nad kiiresti uksest

välja lükata, ja lootis niivõrd väikese intensiivsusega füüsilise kontakti puhul õigustatult, et

kannatanutel ei teki olulist valuaistingut. Samuti lasi süüdistatav kannatanutest lahti kohe, kui nad

avaldasid valu tundmist. Tõukamise väikesele intensiivsusele osutab seegi, et kannatanutel ei

tekkinud olulisi tervisekahjustusi. Punased laigud võivad kätele tekkida ka inimeste vahelisest

minimaalsest füüsilisest kontaktist.

3.4. KarS §-s 121 ettenähtud süüteokoosseisu tuvastamiseks peab süüdistataval olema tahtlus kõigi

koosseisuliste asjaolude suhtes. Kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13 märkis Riigikohus, et KarS § 121

koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see

seisukoht ka tõukamise ja kätest haaramise puhul. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121

alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Praegusel juhul pidi O. Tomson küll

möönma, et tõukamine võib põhjustada P. ja M. K.-le teatavat ebamugavust, kuid ei pidanud

võimalikuks, et kannatanud tunnevad tema tegevuse tagajärjel ka valu. Kuna kuriteona on karistatav

vaid tahtlik valu tekitamine, tuleb O. Tomson õigeks mõista.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin ja O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar.

5. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist, märkides

kokkuvõtlikult järgmist.

5.1. Ringkonnakohus jättis subjektiivse koosseisu analüüsimisel tähelepanuta P. K. ütlused, mille

kohaselt võttis süüdistatav tal kätest kinni, raputas ja väänas käsi. Kui kannatanu ütles, et tal on valus,

ei lasknud süüdistatav kannatanut lahti, vaid tõukas ta trepist alla nii, et kannatanu kaotas tasakaalu.

Kannatanu kukkumise hoidis ära vaid trepi kolmandal astmel seisnud P. V., kes püüdis P. K. kinni.

Neid kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajad P. ja K. V. Eelnevast nähtuvalt oli süüdistatava tegu

suurema intensiivsusega kui ringkonnakohtu otsuses kirjeldatu. See asjaolu annab aluse jaatada valu

tekitamise osas kaudset tahtlust.

5.2. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millise vea maakohus subjektiivse koosseisu tuvastamisel

tegi. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt on süüdistatav suuremat kasvu tugev täiskasvanud mees

ja kannatanud on temast nõrgemad naised: P. K. kõhna kehaehitusega ja M. K. eakas. Arvestades, et

süüdistatav hoidis kannatanutel kätest kinni, surus nad uksest välja ega lõpetanud oma tegevust ka

siis, kui kannatanud avaldasid valu tundmist, pidas süüdistatav võimalikuks, et ta tekitab

kannatanutele valu. Samuti möönis süüdistatav valu tekitamist.

5.3. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu seegi, miks pole süüdistatava suhtumine valu tekitamisse

käsitatav kaudse tahtlusena. O. Tomson kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta oli endast väljas ja

pole võimalik eitada, et P. K. tundis valu. Kuna süüdistatav ise sai haiget, võisid valu tunda ka

kannatanud. O. Tomson soovis P. ja M. K. uksest välja lükata ning ilma äkilise ja jõulise käitumiseta

poleks see tal õnnestunud.

6. Kaitsja palub muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt täitis O. Tomson

KarS § 121 objektiivse koosseisu, ja tuvastada, et O. Tomsoni käitumises puudusid KarS § 121

objektiivsed ning subjektiivsed tunnused. Samuti taotleb kaitsja KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg-te 2 ja 3

ning § 180 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles need sätted ei võimalda süüdistataval

end ise kaitsta ja välistavad tasuta õigusabi saamise. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

6.1. Kohtud asusid alusetult seisukohale, et O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu.

Tunnistaja R. S.-i ütluste kohaselt ei näinud ta kannatanutel vigastusi. Samuti ei nähtu politsei

väljakutse kohta koostatud patrullilehelt, et P. või M. K. suhtes pandi toime kuritegu. Kannatanud

esitasid kuriteoteate alles vastureaktsioonina süüdistatava esitatud kuriteoteatele.

6.2. Ringkonnakohtu otsus on kannatanutele valu tekitamise osas vastuoluline. Nii märgitakse

kõigepealt otsuse p-s 7, et O. Tomson tekitas tõukamisega kannatanutele valu, kuid seejärel leitakse

otsuse p-s 8.3, et kannatanud võisid haiget saada ka trügimise käigus.

6.3. KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg-d 2 ja 3 ning § 180 lg 1 on vastuolus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi EIÕK). Kuna rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtted ja normid on põhiseaduse § 3 teise lause kohaselt Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa,

tuleb nimetatud kriminaalmenetluse seadustiku sätted kohaldamata jätta. EIÕK art 6 lg 3 punkti c

kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada

tasuta õigusabi juhul, kui see on õigusemõistmise huvides vajalik ja süüdistataval pole piisavalt

vahendeid õigusabi eest tasumiseks. KrMS § 43 lg 2 p 2 ning § 45 lg-d 2 ja 3 tagavad küll

kahtlustatava ja süüdistatava õiguse kaitsjale, kuid kuna KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab

süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdistatav, ei ole süüdistatavale tagatud siiski tasuta

õigusabi saamine. O. Tomson märkis kriminaalmenetluse vältel korduvalt, et tal pole raha kaitsjale

tasumiseks, ning soovis seetõttu kaitsjast loobuda ja end ise kaitsta. Samuti juhtis O. Tomson

tähelepanu asjaolule, et tal on õigusalane kõrgharidus ja ülevaade kehtivast kohtupraktikast ning ta

suudab end ise kaitsta. Vaatamata eeltoodule jätsid kohtud süüdistatava taotlused rahuldamata.

7. O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar esitas prokuröri kassatsioonile ka vastuse, milles leiab, et

ringkonnakohus analüüsis põhjalikult subjektiivse koosseisu olemasolu ja jõudis õigustatult

järeldusele, et O. Tomsonil puudus tahtlus kannatanutele valu tekitada. O. Tomson püüdis sundida

kannatanusid vaid oma valduses olevatest ruumidest lahkuma. Samuti oli süüdistatava tegevus

kannatanute tõkestamisel lühiajaline ja väikese intensiivsusega. Olukorras, kus eluruumi valdaja

seisab sissetungijate takistamiseks teele ette ja püüab sissetungijaid uksest välja suruda, ei saa

eeldada, et sissetungijatele põhjustatakse sellist füüsilist valu, mis täidab KarS § 121 objektiivse

koosseisu. O. Tomson lootis õigustatult, et kannatanutel ei teki olulist valuaistingut.

8. Kaitsja kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Väin,

kelle arvates on kaitsja etteheited alusetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegiumi hinnangul leiab kaitsja põhjendatult, et ringkonnakohtu otsus on kannatanutele valu

tekitamise osas vastuoluline. Nii märgitakse ringkonnakohtu otsuse p-s 7 kõigepealt, et O. Tomson

tekitas tõukamisega kannatanutele valu, kuid seejärel mööndakse otsuse p-s 8.3, et kannatanud võisid

haiget saada ka enda käitumise (s.o trügimise) tagajärjel. Eelnevast nähtuvalt pole ringkonnakohtu

otsuse põhjal üheselt arusaadav, kumma versiooni kasuks ringkonnakohus otsustas ja millised

asjaolud ta KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu osas tuvastatuks luges.

10. Puutuvalt KarS § 121 subjektiivsesse koosseisu nõustub kolleegium aga prokuröriga selles, et

ringkonnakohus ei ole selles osas maakohtust vastupidise otsuse tegemist piisavalt põhjendanud.

Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku

arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab

ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga

võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 7). Praegusel juhul

märkis ringkonnakohus maakohtu süüdimõistvat otsust tühistades üksnes üldsõnaliselt, et maakohus

pole nõuetekohaselt tuvastanud, kas O. Tomson täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu tahtlikult,

ning asus seejärel maakohtu istungil uuritud tõendeid analüüsima. Kuna eeltoodu tõttu jääb

ringkonnakohtu otsust lugedes selgusetuks, milliseid subjektiivse koosseisu tuvastamisele esitatavaid

nõudeid maakohus rikkus, ei vasta ringkonnakohtu otsus ülalkirjeldatud nõuetele. Esimese astme

kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul märgib

prokurör kassatsioonis õigustatult sedagi, et ringkonnakohus jättis subjektiivse koosseisu

analüüsimisel täielikult tähelepanuta P. K. ütlused O. Tomsoni teo intensiivsuse kohta. Ka see

minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mille tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks saata. Riigikohus ise ei tohi

KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonimenetluses ringkonnakohut faktiliste asjaolude tuvastamisel

asendada.

11. Seoses materiaalõiguse kohaldamist puudutavate kaitsja väidetega juhib kolleegium esmalt

tähelepanu asjaolule, et lisaks tervise kahjustamisele sätestas KarS § 121 nii teo toimepanemise ajal

kehtinud redaktsioonis kui ka sätestab alates 1. jaanuarist 2015 karistatava teona ka valu tekitava

kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutuselevõtmine KarS § 121 järgi vältimatult

tervisekahjustuse tuvastamist. Riigikohtu varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt

peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda KarS § 121 järgi

karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest.

11.1. Valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise

või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on

motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim

mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis

võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset

laadi asjaoludest. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise

tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kui vastus sellele

küsimusele on eitav, siis tuleb kolleegiumi arvates üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava

kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et

tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes.

11.2. Kuid kuna KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo menetlemisel on tegemist tavalise avalik-

süüdistusliku kriminaalasjaga, siis tuleb erandina eelmises alapunktis nimetatud üldreeglist pidada

võimalikuks kannatanul valu põhjustamise tuvastamist ka ilma, et kannatanu oleks seda ütlustes

kinnitanud. Nii on olukord teistsugune näiteks siis, kui eraldi on tõendatud kannatanu patoloogiliselt

kõrge valulävi või valutundetus või kui kannatanu ei saa mingil põhjusel ütlusi anda.

11.3. Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist,

piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu.

Kohtupraktikas valitseva arvamuse kohaselt tuleb sellele küsimusele tulenevalt valu subjektiivsusest

vastata eitavalt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

50-13, p-d 11 ja 12). Nimelt tuleb kohtupraktika kohaselt käsitletaval juhul täiendavalt hinnata, kas

kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav.

Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise

tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu.

Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn

sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab

karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust.

12. Kuigi O. Tomsoni kaitsja kassatsioonis seda enam otsesõnu ei märgita, on menetluse vältel

kaitsepositsiooni kujundamisel olulisel määral tuginetud asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) §-le 41

väitega, et O. Tomson teostas P. ja M. K. suhtes omaabi ja et AÕS § 41 lg 1 lubab valdajal oma

valdust omavoli vastu jõuga kaitsta. AÕS § 40 lg 2 kohaselt on omavoli seadusvastaselt valdaja

nõusolekuta asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on

omavoliline. Eelnevast nähtuvalt ei sõltu valduse kaitsmiseks jõu kasutamise õigus üksnes sellest,

kuidas valdaja suhtub tema valduses olevatesse ruumidesse sisenemisse, vaid sisenemine peab olema

ka seadusega vastuolus. Praegusel juhul on O. Tomson selgitanud oma tegevust nii vaheseina

püstitamisel kui ka P. ja M. K. takistamisel sooviga oma parema äranägemise järgi ühist elukohta

jagada. Samuti kuulus maja M. K.-le. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu sellises olukorras ühtki asjaolu,

mis oleks andnud O. Tomsonile õiguse P. ja M. K. tegevust (s.o majja sisenemist ja selles viibimist)

jõuga takistada või aluse sellise õiguse olemasolu endale tõsimeeli ette kujutada.

13. Lähtudes käesoleva otsuse p-dest 9 ja 10 ning juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2,

§ 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsuse O. Tomsoni õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja

saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus

rahuldab prokuröri kassatsiooni osaliselt. Kaitsja kassatsioon jääb rahuldamata.

14. O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar esitas Riigikohtule taotlused riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks-

määramiseks Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakonnale kogusummas 144 eurot (sh käibemaks

24 eurot). Taotluste kohaselt kulutas kaitsja 23. detsembril 2014 kassatsiooni koostamiseks 3

pooltundi ning 13. veebruaril 2015 prokuröri kassatsiooniga tutvumiseks ja kassatsioonivastuse

koostamiseks samuti 3 pooltundi. Kokku osutas kaitsja O. Tomsonile õigusabi 6 pooltunni vältel.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse

§ 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2 ja 16

rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi,

tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

15. Viimaks leiab kaitsja sedagi, et KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg-d 2 ja 3 ning § 180 lg 1 on vastuolus

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning Eesti Vabariigi põhiseadusega

osas, milles need sätted ei võimalda süüdistataval end ise kaitsta või tasuta õigusabi saada. Seoses

selle seisukohaga selgitab kolleegium, et Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjassepuutuv on

säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse

korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates

üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a

otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

16. septembri 2003. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-08, p 15). Kuna praeguses asjas jäävad

kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda, ei piirata Riigikohtu otsusega

O. Tomsoni varalisi õigusi ega kohustata teda kriminaalmenetluse kulusid hüvitama. Teisisõnu ei

mõjuta KrMS § 180 lg 1 ega ka teiste kassatsioonis märgitud kriminaalmenetluse seadustiku sätete

põhiseaduspärasus Riigikohtu otsust ning järelikult ei ole need praegusel juhul asjassepuutuvad.

Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium läbi vaatamata kaitsja taotluse tunnistada KrMS § 43 lg 2 p 2,

§ 45 lg-d 2 ja 3 ning § 180 lg 1 põhiseadusvastaseks. Arvestades, et ülejäänud kriminaalmenetluse

kulude hüvitamine sõltub kriminaalasja uue arutamise tulemustest, peab ringkonnakohus juhul, kui

kriminaalmenetluse kulud jäetakse osaliselt või täielikult O. Tomsoni kanda, kaitsja poolt viidatud

sätete asjassepuutuvust uuesti hindama ja võtma vajadusel seisukoha ka nende sätete

põhiseaduspärasuses.

/allkirjastatud digitaalselt/