3-2-1-33-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-33-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Jaak Luik

Kohtuasi

City Law osaühingu hagi hooneühistu Kuramaa

(likvideerimisel) vastu 35 151 euro ja 40 sendi ning viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-61091

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hooneühistu Kuramaa (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja City Law osaühing (registrikood 12501049), esindaja

vandeadvokaat Eve Selberg

Kostja hooneühistu Kuramaa (likvideerimisel, registrikood

80075555), esindaja vandeadvokaat Urmas Ustav

Asja läbivaatamise kuupäev

30. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2014 . a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61091 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada hooneühistule Kuramaa (likvideerimisel) kassatsioonkaebuselt 25. novembril 2014

tasutud kautsjon 378 (kolmsada seitsekümmend kaheksa) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. City Law osaühing (hageja) esitas 22. detsembril 2013 hagi hooneühistu Kuramaa (likvideerimisel)

(kostja) vastu 35 151 euro ja 40 sendi suuruse kahjuhüvitise ning viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Toomas & Partnerid (ostja) ja kostja 24. aprillil 2006 Tallinnas

Vikerlase 11 asuva kinnistu (kinnistu) mõttelise osa müügilepingu, kinnistu valdamise ja kasutamise

korra kokkuleppe, kokkuleppe ehitustööde tegemise kohta, võlaõigusliku kinnistu korteriomanditeks

jagamise ja kaasomandi lõpetamise kokkuleppe, avalduse eelmärke kinnistamiseks, hüpoteegiga

koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu (leping). Lepingu kohaselt kohustus ostja tegema omal kulul

hiljemalt kolme aasta jooksul alates ehitusloa väljastamisest töid, mis seisnesid kinnistul asuva hoone

kolmanda ning lisakorruste väljaehitamises ning fassaadi, katuse, kolmanda ja neljanda korruse

elektrikilbi kapitaalremondi tegemises. Ostja võetud kohustuste täitmiseks pidi kostja andma kõik

vajalikud kooskõlastused ja nõusolekud ning kohustus võimaldama juurdeehituse ühendamise

tehnovõrkudega.

Lepingu sõlmimise järel asus ostja lepingust tulenevaid kohustusi täitma ja õiguseid realiseerima,

mille tulemusel väljastati 13. veebruaril 2007 ehitusluba, misjärel lõpetati kinnistu suhtes kaasomand

ja moodustati korteriomandid. Ostja sõlmis lepingus kokkulepitud tööde tegemiseks 24. novembril

2008 töövõtulepingu (töövõtuleping) OÜ-ga Donata (töövõtja), kes pidi tööd tegema ajavahemikul

1. detsember 2008 kuni 1. märts 2009. Pärast töödega alustamist selgus nende jätkamise võimatus,

kuna kostja keeldus sõlmimast võrguettevõttega isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut, mis oli

elektrienergiaga tagamiseks vajaliku liitumiskilbi ja kaabelliini paigaldamise eelduseks. Kuna ostja ei

suutnud täita oma kohustusi, ütles töövõtja 6. jaanuaril 2009 töövõtulepingu üles ja jättis ostja

makstud tagatisraha 550 000 krooni (35 151 eurot ja 40 senti) leppetrahvina endale. Siiski saavutasid

pooled kokkuleppe töövõtulepingu kehtima jäämises ja selle tingimuste muutmiseks, mille tagajärjel

lükati tööde tegemise algustähtaeg edasi kuni 1. maini 2009 ja seejärel 15. septembrini 2009. Kuna

kostja keeldus isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisest, ei suutnud ostja tagada töövõtulepingus

kokku lepitud tähtaegadeks ehitusobjekti elektrienergiaga varustatust ja töövõtja ütles 10. septembril

2009 töövõtulepingu uuesti üles. 25. septembril 2009 loovutas töövõtja oma nõude Andrei Širjaevile.

Pooled pidasid läbirääkimisi, mille tagajärjel sõlmiti 28. detsembril 2010 kokkulepe, mille kohaselt

hageja õiguseellase tasutud tagatisraha jääb A. Širjajevile, kes ei esita hageja õiguseellase vastu

töövõtulepingu täitmata jätmisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid.

Seejärel püüdis ostja (hageja õiguseellane) jõuda kostjaga kokkuleppele, kuid edutult, kuna kostja

püüdis saavutada ehitusloa tühistamist. 12. septembril 2013 loovutas ostja kahju hüvitamise nõude

hagejale, millest teavitati kostjat. Hageja on enda nõude esitanud ka kostja likvideerimismenetluses.

21. aprilli 2014 täiendavas vastuses märgib hageja, et kostja alustatud ehitusloa vaidlustamine jätkus

18. detsembril 2013 kohtus ja asjas tehtud lahend jõustus Riigikohtu otsusega 11. detsembril 2013.

Selle vaidluse tulemusest võis sõltuda hageja esitatud nõuete edukus.

Hageja palub kostjalt välja nõuda talle tekitatud kahju 35 151 eurot ja 40 senti ning viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras, mis vastab VÕS §-s 94 nimetatud

intressimäärale, millele lisandub seitse protsenti aastas. Arvestades kahjunõude suurust (35 151 eurot

ja 40 senti) ja Eesti Panga avaldatud intressimäärasid, palus hageja võlgnetavalt summalt arvestada

viivist suuruses 7,50% aastas ehk 7 eurot ja 22 senti päevas.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis, et hagiavaldusest ei selgu, milles seisneb kostja

lepingurikkumine. Lepingu kohaselt kohustus ostja tegema omal kulul kolme aasta jooksul ehitusloa

väljastamisest tööd, mis seisnesid hoone kolmanda ja lisakorruste väljaehitamises, fassaadi, katuse

ning kolmanda ja neljanda korruse elektrikilbi kapitaalremondi tegemises. Kostja leiab, et ei ole

rikkunud lepingu tingimusi ja seetõttu ei ole ka kahju tekitanud. Kostja ei ole teadlik hageja

õiguseellase ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu tingimustest ja leiab, et hageja nõue on

alusetu.

Kostjat ei ole teavitatud leppetrahvinõudest ja selle tasumise kohustusest enne 10. oktoobri 2013

nõudekirja saamist. Kostja märgib, et praeguseks registrist kustutatud töövõtjal ei ole kunagi olnud

ehitustööde tegemiseks vajaminevat registreeringut majandustegevuse registris, ehkki selline nõue

tulenes hagejale kostjaga sõlmitud lepingu punktist 5.1.6. Isegi kui eeldada, et kostja rikkus oma

kohustusi ja hageja tasus leppetrahvi, ei ole see kostjalt sissenõutav VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 alusel.

Kostjale on arusaamatu hageja väide, nagu oleks kostja keeldunud sõlmimast AS-iga Eesti Energia

lepingut, mis oleks ostjale taganud ehitustööde tegemiseks vajamineva varustatuse elektrienergiaga.

Kostjal ei olnud kohustust kolmandate isikutega lepingut sõlmida, tagamaks ehituse toimumist.

Hagejal oli võimalus endal sõlmida liitumisleping AS-iga Eesti Energia, tagamaks elektrivarustus

ehitusel, kandes kulu 1800 eurot. Seega ei saanud kostja tegevus olla aluseks töövõtja

leppetrahvinõudele.

Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1

kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hagejale

esitati leppetrahvi nõue 10. septembril 2009 ja sellest ajast on hagejale leppetrahvist tulenev kahju

teada.

3. Harju Maakohus jättis 23. mai 2014. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja jättis

menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Maakohus leidis, et kirjeldatud asjaoludel kostja tekitatud kahju tõttu on hagejal tehingust tulenev

nõue (TsÜS § 146 lg 1). Maakohus märkis, et vastates küsimusele, kas juhul, kui eeldada hagejale

kahju tekkimist kostja väidetava lepingurikkumise tulemusena, on kahjunõue esitatud õigel ajal, ei

kontrolli ta kostja lepingu rikkumise asjaolusid. Hageja nõude aegumistähtaja alguse

väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal pärast lepingu rikkumist möödus mõistlik aeg kahju

hüvitamiseks. Hageja nõude kolmeaastase aegumistähtaja algust tuleb arvestada alates 13. veebruarist

2010, mil möödus kolmeaastane tähtaeg ehitusloa väljastamisest. Lepingu järgi kohustus ostja

lõpetama kõik kinnistul tehtavad tööd kolme aasta jooksul arvates ehitusloa väljastamisest.

Ehitusluba anti välja 13. veebruaril 2007. Maakohtu hinnangul pidi hagejal selle aja jooksul olema

teada võimalik kostja lepingurikkumisest tulenev kahju. Selleks ajaks oli töövõtja töövõtulepingu

6. jaanuaril 2009 ja 10. septembril 2009 üles öelnud ja mõlemal korral teatanud, et jätab hageja

tasutud tagatisraha leppetrahvina endale.

Maakohtu hinnangul ei mõjuta asjaolu, et hageja õiguseellane pidas läbirääkimisi töövõtjalt nõude

omandanud A. Širjajeviga võimalike kahjunõuete selgitamiseks kuni 28. detsembrini 2010, aegumise

kulgu, kuna hageja pidi arvestama, et läbirääkimised ei pruugi hageja jaoks positiivselt lõppeda.

Kuna töövõtulepingu p-s 11.09 oli sätestatud, et kui töövõtja ei saa alustada tööd tähtaegselt seetõttu,

et tellija ei ole täitnud endale lepinguga võetud kohustusi, mis takistavad töövõtja tööd, on töövõtjal

õigus leping ühepoolselt üles öelda ja nõuda leppetrahvi, mistõttu kohus ei nõustu hageja

seisukohaga, et kahjunõue muutus sissenõutavaks alles 28. detsembril 2010.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 24. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule menetlemise jätkamiseks. Ringkonnakohus

otsustas ka, et menetluskulude jaotus otsustatakse asja lõplikul lahendamisel.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlus taandub küsimusele, millal muutus ostja ja töövõtja vahel sõlmitud

töövõtulepingust tulenev leppetrahvi nõue sissenõutavaks. Ringkonnakohus leidis, et Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 tehtud otsuse p-s 19 leidnud, et kui töötaja põhjustab töölepingu

rikkumisega tööandjale kulutusi, sh maksete näol kolmandale isikule, saab tööandja nõuda töötajalt

omakorda nende kulutuste hüvitamist, kui kulutused on kas tegelikult kantud või nende kandmine on

kindel, nt jõustunud on tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma

hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga. Töötaja vastu esitatud töölepingust tuleneva

kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei alga üldjuhul enne, kui tööandja kandis kulutused,

mille hüvitamist ta võib töötajalt nõuda. Sellega saab võrdsustada aja, kui kulutuste väljamõistmise

kohta tööandjalt kolmanda isiku kasuks jõustus kohtulahend või kui tööandja tunnustas

hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes viimasega sõlmitud kokkuleppes.

Ringkonnakohus leidis, et Riigikohtu eelviidatud seisukoht on kohaldatav ka juhul, kui üks isik

tekitab teisele isikule oma lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu kahju selliselt, et teisel isikul tekib

kohustus hüvitada lepinguline kahju kolmandale isikule. Kulutuste (kahju) hüvitamise nõue muutub

seega üldjuhul sissenõutavaks siis, kui leppetrahvi tasumine on kindel, nt jõustunud on isikut

hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes

lepinguga. Kui töövõtja hagejalt leppetrahvi ei nõudnuks, ei saaks öelda, et hagejal oleks kahju üldse

tekkinud, sest hüpoteetilist leppetrahvi maksmise kohustust ei saa pidada kahjuks, mida üks isik saaks

teiselt lepingu rikkumise tõttu nõuda.

Samuti leidis ringkonnakohus, et asjaolu, et töövõtulepingust tuleneva leppetrahvi nõude tõttu

hagejale tagatisraha ei tagastatud, ei ole käsitatav hagejale kahju tekkimisena, kui pooled saavutasid

kokkuleppeid töövõtulepingust tulenevate kohustuste pikendamise ja lepingu jätkamise kohta.

Sellisel juhul oli hageja makstud raha käsitatav tagatisrahana. 28. detsembril 2010 allkirjastatud

kokkuleppega öeldi töövõtuleping üles ja hageja kohustus tasuma leppetrahvi töövõtja

õigusjärglasele. Leppetrahv loeti selle kokkuleppe p 2 alusel tasutuks ostja poolt töövõtjale makstud

ettemaksu arvel. Seega algas hageja nõude aegumine 29. detsembril 2010. Kuna hageja esitas hagi

22. detsembril 2013, siis on hagi esitatud tähtaegselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, mis seisneb selles, et kaalumata on

jäetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaldamise eeldusena pooltevaheline

õigussuhe, samuti on ringkonnakohtu otsus põhjendamata ning vastuoluline. Ringkonnakohus on

vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Hageja õiguseellase (ostja) nõue põhineb lepingu

rikkumisel, kuid kuna varem ei ole nõutud kohustuse täitmist, siis ei saa VÕS § 115 lg 2 kohaselt

kahju hüvitamist nõuda. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 p 1 kohaselt sissenõutavaks täitmise

nõudmise võimalikuks muutumisest, s.t kui ostja sai nõuda kostjalt kohustuse täitmist alates

13. veebruarist 2007, siis hakkas sellest ajast kulgema aegumine TsÜS § 146 lg 1 järgi. Samuti on

ringkonnakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et leppetrahv on juba esimesel

töövõtulepingust taganemisel 6. jaanuaril 2009 tasaarvestatud.

Asjas kohaldamisele kuuluvas aegumise regulatsioonis on lünk, mis võimaldas samu norme erinevalt

tõlgendada. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt hakkab nõude aegumine kulgema alates nõude sissenõutavaks

muutumisest. VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 selgitavad, kuidas käsitleda nõude sissenõutavaks muutumist.

Kohtute erinevast tõlgendusest tulenevalt on selgusetu, kas väidetaval lepingurikkumisel põhinev

hüvitamise nõue hakkab aeguma alates lepingu rikkumisest või jääb aegumistähtaeg rippuma seniks,

kuni alles väidetavalt (aastaid hiljem) on tekkinud selle lepingu rikkumise tagajärjel kahju.

Kuna halduskohus on tuvastanud ehitusloa tühisuse, siis on õiguslikult võimatu nõuda kahju

hüvitamist kassaatorilt, sest puudus alus nõuda lepingu täitmist.

Ringkonnakohus on kassaatori hinnangul põhjendamatult kohaldanud analoogiat, leides, et kulutuste

hüvitamise nõue on analoogne kahju hüvitamise nõudega ning et 28. detsembril 2010 allkirjastatud

kokkuleppega öeldi töövõtuleping üles. Kassaator leiab, et on ebaloogiline, et ühte ja sama lepingut

öeldakse üles kolm korda. Analoogia kohaldamine ei ole õige ja põhjendatud, kuna vastustaja

õiguseellane on kandnud kulutused juba 6. jaanuaril 2009.

7. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud aegumistähtaja kulgemise alguspäeva ning selline

seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Otsuse järeldused ühtivad nii ringkonnakohtu viidatud

Riigikohtu lahendiga kui ka kassaatori enda esile toodud Riigikohtu lahendi (asi nr 3-2-1-102-13)

seisukohaga, mille kohaselt peaks kahju hüvitamise nõue muutuma sissenõutavaks ja aegumistähtaeg

algama siis, kui kahjuna käsitatav kahjuhüvitamise kohustus on tekkinud.

Hageja leiab, et kohut eksitav on kostja väide, mille kohaselt ei ole ostja (vastustaja õiguseellane)

mitte kunagi lepingu täitmist nõudnud. Sellise väite tegelikkusele mittevastavusele osutavad kaudselt

vastustaja esitatud tõendid läbirääkimiste pidamisest ehitusettevõtjaga ning sellele on vastustaja

tähelepanu juhtinud ka varasema menetluse käigus. Vastavasisulise nõude olemasolust on vastustaja

õiguseellane teavitanud kostjat hiljemalt haldusasjas nr 3-11-227 (Riigikohtu menetluses oleva

haldusasja nr 3-3-1-46-13) menetluses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi

tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

9. Hageja tugineb Riigikohtu 18. detsembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13 tehtud otsuse p-s 11

toodud seisukohale, mille kohaselt ei saa kahju hüvitamise nõue muutuda sissenõutavaks enne, kui

kahju on tekkinud. Samale seisukohale on Riigikohus asunud ka 9. jaanuaril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-

1-167-12 tehtud otsuse p-s 10. Eeltoodud seisukohtadest tuleneb, et kohtutel tuleb igal konkreetsel

juhul tuvastada kahju tekkimise aeg.

Kohtud on aegumistähtaja kindaksmääramisel asunud erinevatele seisukohtadele. Maakohus leidis, et

hageja nõude kolmeaastase aegumistähtaja algust tuleb arvestada alates 13. veebruarist 2010, mil

möödus kolm aastat ehitusloa väljastamisest. Ringkonnakohus leidis, et kulutuste (kahju) hüvitamise

nõue muutub üldjuhul sissenõutavaks siis, kui leppetrahvi tasumine on kindel. Ringkonnakohus leidis

veel, et kui töövõtja hagejalt leppetrahvi ei nõudnuks, ei saaks öelda, et hagejal oleks kahju üldse

tekkinud, sest hüpoteetilist leppetrahvi maksmise kohustust ei saa pidada kahjuks, mida üks isik saaks

teiselt lepingu rikkumise tõttu nõuda.

10. Hageja väidab, et tema nõue tuleneb ostja ja töövõtja vahel 24. novembril 2008 sõlmitud

töövõtulepingust tulenevast leppetrahvi nõudest. Kohtutoimikust nähtuvalt on töövõtja saatnud

6. jaanuaril 2009 ostjale lepingu ülesütlemise teatise (I kd, tl 45). 20. jaanuaril 2009 ja 25. aprillil

2009 sõlmisid pooled töövõtulepingu lisa nr 2, milles pooled leppisid kokku tööde jätkamises (I kd, tl

49, 50).

Kohtud on jätnud hindamata 20. jaanuaril 2009 ja 25. aprillil 2009 poolte vahel sõlmitud tööde

jätkamise kokkuleppe mõju töövõtulepingu ülesütlemisele 6. jaanuaril 2009. Ei ole välistatud, et

poolte ühiseks tahteks oli vaatamata varasemale ülesütlemisele töövõtulepingut jätkata.

11. Kohtutoimikust nähtuvalt esitas töövõtja ostjale 10. septembril 2009 uue teatise, milles teatas, et

ütleb töövõtulepingu üles ja jätab töövõtulepingu p-de 11.9 ja 11.10 kohaselt tagatisraha

550 000 krooni leppetrahvina endale (I kd, tl 51). Kohtud on jätnud hindamata, kas töövõtja ütles

10. septembril 2009 töövõtulepingu üles ja kas sellest tulenevalt lõppes töövõtulepingust tulenev

võlasuhe VÕS § 186 p 5 järgi.

Kolleegium selgitab, et juhul kui töövõtuleping lõppes 10. septembril 2009 ülesütlemise tõttu, siis

jõustus ka töövõtja tahteavaldus tasaarvestada ostja nõue saada tagasi töövõtjale makstud tagatisraha

leppetrahviga, mida väidetavalt võlgnes ostja töövõtjale. Sellisel juhul on ostjale kahju tekkimine

(kohustus maksta leppetrahvi) kindel ning seda asjaolu tuleks arvestada aegumise vastuväite

hindamisel.

12. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha, kas hageja

nõue on aegunud tulenevalt sellest, et töövõtuleping lõppes 10. septembril 2009 ja sellega koos

kaotas ostja tagatisraha, kuna töövõtja tasaarvestas tagatisraha nõude lepptrahvi nõudega.

13. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Jaak Luik