3-2-1-2-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Ahtri Maja hagi AS-i Luterma (pankrotis)

pankrotihaldurite Veli Kraavi ja Rein Vaiksaare, AS-i

Luterma (pankrotis), aktsiaseltsi Rubla (likvideerimisel)

ja Finance House OÜ vastu 3 657 508 euro suuruse nõude

tunnustamiseks AS-i Luterma pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-1633

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Luterma (pankrotis) pankrotihaldurite Veli Kraavi ja

Rein Vaiksaare kassatsioonkaebus ning aktsiaseltsi Rubla

(likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Ahtri Maja (OÜ VS Inkasso üldõigusjärglane;

registrikood 11140158), esindaja vandeadvokaat Anton Sigal

Kostja AS-i Luterma (pankrotis) pankrotihaldurid Veli Kraavi

ja Rein Vaiksaar

Kostja AS Luterma (pankrotis, registrikood 10000952)

Kostja aktsiaselts Rubla (likvideerimisel, registrikood

10046724), esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostja Finance House OÜ (registrikood 11453532), esindaja

juhatuse liige Veiko Väli

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-12-

1633 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta nii AS-i Luterma (pankrotis) pankrotihaldurite Veli Kraavi ja Rein Vaiksaare

kassatsioonkaebus kui ka aktsiaseltsi Rubla (likvideerimisel) kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud solidaarselt AS-i Luterma (pankrotis)

pankrotihaldurite Veli Kraavi ja Rein Vaiksaare ning aktsiaseltsi Rubla kanda.

4. Arvata AS-i Luterma (pankrotis) pankrotihaldurite Veli Kraavi ja Rein Vaiksaare

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot ja aktsiaseltsi Rubla

(likvideerimisel) kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VS Inkasso OÜ (VS Inkasso) esitas 11. jaanuaril 2012 AS-i Luterma (pankrotis) pankrotihaldurite

Veli Kraavi ja Rein Vaiksaare (kostja I), AS-i Luterma (kostja II), aktsiaseltsi Rubla (likvideerimisel,

kostja III) ja OÜ Finance House (kostja IV) vastu hagi, milles palus tunnustada VS Inkasso nõuet

kostja II pankrotimenetluses. Menetluskulud palus VS Inkasso jätta kostjate kanda. 17. augustil 2012

esitas OÜ Ahtri Maja (hageja) avalduse VS Inkasso üldõigusjärglasena menetlusse astumiseks.

Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja II AS-le Alta Foods (pankrotis; AF) 6 miljonit eurot, millele

lisandus viivis, tulenevalt poolte vahel 20. septembril 2007 sõlmitud aktsiate müügilepingust.

Võlgnevust tunnustati Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudi vahekohtu (vahekohus)

otsusega, millega mõisteti kostjalt II AF-i kasuks välja 6 miljonit eurot koos seadusjärgse viivisega.

Vahekohtu otsus jäi jõusse ka selle tühistamiseks esitatud avalduse menetlemise tulemusel. Seega

tulnuks see nõue lugeda kostja II pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks.

1. oktoobril 2009 loovutas AF 50% hagejale vahekohtu otsusega kostjalt II väljamõistetud

nõudesummast, sealhulgas 50% põhivõlast, 50% intressist ja viivisest. Hageja loovutas eelnimetatud

nõude 12. aprillil 2010 VS Inkassole. VS Inkasso loovutas nõude 9. juunil 2011 tagasi hagejale ning

hageja loovutas nõude 30. augustil 2011 uuesti VS Inkassole. 19. aprillil 2011 kuulutas kohus välja

kostja II pankroti. VS Inkasso esitas 27. aprillil 2011 kostja II pankrotimenetluses 3 657 508 euro

suuruse nõudeavalduse. 12. detsembril 2011 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul

esitasid kostjad hageja nõudele ja selle rahuldamisjärgule vastuväite ning hageja nõue jäi

tunnustamata. 17. augustil 2012 kanti äriregistrisse hageja kui ühendava ühingu ja VS Inkasso kui

ühendatava ühingu ühinemine. Seega on hagejal VS Inkasso üldõigusjärglasena nõue kostja II

pankrotimenetluses.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad

jätta hageja kanda.

Kostja I vastuväidete kohaselt tuleb vahekohtu otsust esmalt tunnustada ja see põhimõte kohaldub ka

pankrotimenetluses. Praegusel juhul ei olnud nõude aluseks olevat vahekohtu otsust nõuete kaitsmise

ajaks tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud ja seega ei saanud seda lugeda kaitsmiseta

tunnustatuks.

Kostjate III ja IV vastuväidete kohaselt on AF-i pankrotihaldur esitanud hagi, milles on palunud AF-i

ja hageja vahel 1. oktoobril 2009 sõlmitud nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistada. Kui nõude loovutamine tunnistatakse kehtetuks, siis ei ole hageja nõuet

omandanud ja ta ei saa olla kostja II võlausaldaja.

3. Harju Maakohus jättis 30. jaanuari 2014. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on AF-i ja hageja vahel 1. oktoobril 2009 sõlmitud nõude

loovutamise leping jõustunud kohtulahendiga kehtetuks tunnistatud. Kui kohus tunnistab tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel

saadu koos viljade ja muu kasuga (PankrS § 119 lg 1). Nõudest teatamiseks tuleb esitada haldurile

kirjalik nõudeavaldus, milles märgitakse nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud

pandiga. Nõudeavaldusele lisatakse nõuet tõendavad dokumendid (PankrS § 94 lg 1). Hageja on

palunud tunnustada nõuet, mille ta on saanud kehtetu loovutusega. Kuna hageja ei ole oma nõuet

seaduses sätestatud viisil tõendanud, siis ei saa ta olla kostja II pankrotimenetluses võlausaldaja.

Kostjad on hageja nõudele põhjendatult vastu vaielnud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi ning tunnustas hageja 3 657 508 euro suurust nõuet kostja II

pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

jättis ringkonnakohus võrdsetes osades kostjate kanda, iga kostja menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus aga kostja enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti PankrS § 119 lg-t 1,

mille kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud

tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Tagasivõitmise esmase

tagajärjena peab tehingu teine pool tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga.

Kuigi nõude loovutamise käsutustehing on tunnistatud kehtetuks, on vaidlusalune nõue endiselt

hageja omandis, sest seda ei ole AF-i pankrotivarasse tagastatud.

Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna nõude loovutamise käsutustehing on kehtetuks tunnistatud, ei

ole hageja oma nõuet PankrS § 94 lg-s 1 sätestatud viisil tõendanud ja ta ei saa olla kostja II

pankrotimenetluses võlausaldaja. Kuna nõuet ei ole pankrotivarasse tagasi võidetud ja hageja on

esitanud oma nõude tõendamiseks vahekohtu otsuse, siis tuleb hagi rahuldada ja tunnustada hageja

õiguseelneja VS Inkasso 3 657 508 euro suurust nõuet kostja II pankrotimenetluses teise

rahuldamisjärgu nõudena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja I palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud

palub kostja I jätta hageja kanda.

Kostja I kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et

vaidlusaluse nõude omaja ei ole nõude loovutuslepingu kehtetuks tunnistamise tulemusel muutunud.

Kehtetuks tunnistati mh ka nõude loovutamise käsutustehing ja kuna tehing on kehtetu algusest peale,

siis ei saa hageja olla kehtetu tehingu alusel üleantud õiguse (nõude) omaja. Nõue kui abstraktsioon

ei ole kunagi nõude esialgse omaja (AF-i) varaliste õiguste hulgast välja läinud. Vaidlusalune nõue ei

ole asjaõiguslik ese, seda ei saa valitseda ega vallata ja seega ei ole vajalik nõudeõigust pärast

kohustus- ja käsutustehingu kehtetuks tunnistamist loovutajale tagastada. Seega kuulub nõudeõigus

pärast tehingu kehtetuks tunnistamist AF-ile, kes on õige võlausaldaja, ja hageja ei saa olla kostja II

pankrotimenetluses võlausaldaja.

7. Kostja III palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kostja III kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus oma otsuses analüüsinud,

millised on nõude loovutamise käsutustehingu õiguslikud tagajärjed, mida selle kehtetuks

tunnistamisel enam ei ole. See on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Kuna nõude loovutamise

käsutustehingu põhiline õiguslik tagajärg on uue võlausaldaja astumine senise asemele, siis toob

käsutustehingu kehtetus kaasa olukorra, kus seda õigusmuudatust ei ole toimunud, st uus võlausaldaja

ei ole eelmise asemele astunud. Seega ei saa hageja olla kostja II võlausaldaja.

8. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata.

Kostja IV toetab kostjate I ja III kassatsioonkaebuseid ja palub need rahuldada. Kostja II ei ole

kostjate I ja III kassatsioonkaebustele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebused jäävad

rahuldamata.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• vahekohtu otsusega on kostjalt II AF-i kasuks välja mõistetud 6 miljonit eurot ja sellele lisanduv

seadusjärgne viivis. Vahekohtu otsus jõustus 20. juulil 2009;

• 1. oktoobril 2009 loovutas AF hagejale 50% vahekohtu otsusega kostjalt II väljamõistetud

nõudest, sealhulgas 50% põhivõlast, 50% intressist ja viivisest;

• hageja loovutas eelnimetatud nõude 12. aprillil 2010 VS Inkassole;

• 19. aprillil 2011 kuulutati välja kostja II pankrot;

• VS Inkasso loovutas vaidlusaluse nõude 9. juunil 2011 uuesti hagejale;

• hageja loovutas nõude 30. augustil 2011 VS Inkassole;

• 12. detsembril 2011 toimus kostja II nõuete kaitsmise koosolek, kus pandi kaitsmisele ka VS

Inkasso nõue. Nõudele ja selle rahuldamisjärgule esitasid vastuväite kostjad;

• 15. mail 2012 sõlmisid hageja ühendava ühinguna ja VS Inkasso ühendatava ühinguna

ühinemislepingu;

• hageja ja VS Inkasso ühinemine kanti äriregistrisse 17. augustil 2012;

• VS Inkasso lõppes ühinemise käigus ja hageja on tema üldõigusjärglane;

• 15. jaanuaril 2014 tegi Riigikohus otsuse tsiviilasjas nr 2-10-40414 (AF-i pankrotihalduri hagi

AF-i ja hageja vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja 3 525 600 euro saamiseks, Riigikohtu

tsiviilasja nr 3-2-1-149-13), mille tulemusel jõustus kohtulahend, millega tunnistati muu hulgas

kehtetuks AF-i ja hageja vahel 1. oktoobril 2009 sõlmitud nõude loovutamise käsutustehing.

Pooled vaidlevad selle üle, kas olukorras, kus kohus on nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks

tunnistanud, on selle tagajärjeks nõude n.-ö tagasiminek eelmisele võlausaldajale või tuleb pärast

nõude kehtetuks tunnistamist selleks, et nõuet saaks uuesti lugeda kuuluvaks esialgsele ehk kehtetuks

tunnistatud loovutuse eelsele võlausaldajale, teha veel ka mingi toiming (nõue üle anda).

11. Maakohus leidis, et hageja on praegusel juhul palunud tunnustada nõuet, mille ta sai algselt AF-ilt

kehtetu loovutuse alusel, ja see tähendab, et hageja ei saa olla kostja II võlausaldaja. Ringkonnakohus

asus aga seisukohale, et kuna tagasivõitmise tagajärjeks on vastastikune tagasitäitmine ja poolte vahel

tekib alusetu rikastumise võlasuhe, siis kuigi nõude loovutamise käsutustehing on tunnistatud

kehtetuks, kuulub vaidlusalune nõue endiselt hagejale, sest seda ei ole pankrotivarasse tagastatud.

12. Kolleegium leiab, et vaatamata sellele, et on olemas jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-

40414, millest nähtuvalt kuulub vaidlusalune nõue nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks

tunnistamise tõttu materiaalõiguslikult algusest peale AF-ile, on lõppastmes õige ringkonnakohtu

seisukoht, et nõude tunnustamise hagi tuleb rahuldada.

Kolleegium selgitab, et kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-40414 on tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1

kohustuslik vaid selle asja menetlusosalistele ehk AF-le ja hagejale, kuid mitte kostjatele.

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et normid, mis reguleerivad poolte vahetumist

kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks

võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks

vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). Kolleegium leiab, et sama

põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus

loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale

tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et

lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja II ei saa vabaneda tema vastu

eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine

samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub

selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid

eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta.

13. TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse

üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust.

See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle

kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on

vahetunud. Kolleegium leiab, et sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub

kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks

põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek

esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust.

14. TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks

TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on

nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka

isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi

teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega

teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. See tähendab, et AF-i kui

materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks praeguses asjas tehtav lahend

TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu

kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses

menetluses. See, kas esialgne võlausaldaja (AF), kellele nõue tulenevalt nõude loovutamise

käsutustehingu kehtetuks tunnistamisest tegelikult kuulub, teadis praegusel juhul hagi esitamisest või

kohtuotsusest, on vajaduse korral võimalik välja selgitada AF-i ja hageja omavahelises vaidluses.

15. Eelnevast tulenevalt on lõppastmes õige ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tuleb rahuldada ja VS

Inkasso nõuet tuleb kostja II pankrotimenetluses tunnustada. Ringkonnakohtu põhjendused hagi

rahuldamise kohta tuleb asendada Riigikohtu otsuse põhjendustega.

16. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et pankrotihaldur peab pankrotimenetluses

arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas

täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui

pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult

pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude

ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada

pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka

olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest

peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses.

17. Alljärgnevalt selgitab kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil nõude loovutamise

käsutustehingu kehtetuks tunnistamise materiaalõiguslikke tagajärgi.

Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et kui kohus tunnistab tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks, on tehingu teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi kohustatud tagastama

pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. See tähendab, et üldpõhimõtte

kohaselt tuleb tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara üldjuhul tagastada. Riigikohus on leidnud, et

tehingu tagasivõitmisest tekib poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millele

kohalduvad pankrotimenetluse tõttu esmajoones pankrotiseaduse erisätted (vt Riigikohtu 15. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 54; 18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-

09, p 10; 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 45). Kolleegium selgitab aga, et

kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet

vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele

võlausaldajale.

18. Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse

olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui

kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel

reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on

väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha.

Seega on iseenesest õige kostja III kassatsioonkaebuse väide, et nõude loovutamise põhiliseks

õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime

saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks

tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole

kunagi esialgse asemele astunud.

19. Eeltoodust tulenevalt on iseenesest õige kostjate kassatsioonkaebuste väide, et vaidlusaluse nõude

loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on, et hageja ei saa olla kehtetu

tehingu alusel üleantud nõude omaja. Vaidlusalune nõue kuulub tulenevalt nõude loovutamise

tehingu kehtetuks tunnistamisest algusest peale AF-ile ja materiaalõiguslikult ei saa vaidlusalune

nõue kuuluda hagejale, sest ta ei omandanud vaidlusalust nõuet 1. oktoobril 2009 kehtetu loovutusega

ega saanud seda ka 12. aprillil 2010 VS Inkassole kehtivalt loovutada. Tähendust ei ole ka sama

nõude hilisematel loovutustel ega hageja ja VS Inkasso ühinemisel. Kui kehaliste esemete ehk asjade

puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt

(AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei

kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks

isegi juhul, kui ta oli heauskne.

Eelnev ei muuda aga käesoleva vaidluse menetlusõiguslikku tulemust (vt otsuse p-d 12–15).

20. Võlgniku vastu esitatud tunnustamisnõude õiguslik alus on PankrS § 104 lg 2, mille esimese

lause kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui ta soovib, et määrusel, millest nähtuvad tunnustatud

nõuded, oleks täitedokumendi tähendus, esitada võlgniku vastu hagi nõude tunnustamiseks, millele

võlgnik esitas vastuväite. Pankrotihaldurite ja võlausaldajate vastu esitatud tunnustamisnõuete

õiguslik alus on PankrS § 106 lg 1 esimene lause, mille kohaselt otsustab juhul, kui nõuete kaitsmise

koosolekul nõuet ei tunnustatud, nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude

vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja

kohustused. Kui nõude vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks nõudele vastu vaielnud

võlausaldaja.

Praeguses asjas esitasid hageja nõudele vastuväite pankrotihaldurid, võlgnik ja kaks võlausaldajat,

seega on nemad ka kostjateks.

21. Kolleegium märgib, et kostja II pankrotihaldureid ei ole siiski põhjust pidada eri kostjateks, nagu

seda on teinud maa- ja ringkonnakohus, vaid neid tuleb pidada üheks kostjaks PankrS § 106 lg 1

teise lause tähenduses.

Kostja II pankrotihalduriteks on asja materjalidest nähtuvalt määratud Veli Kraavi ja Rein Vaiksaar.

PankrS § 541 lg 1 kohaselt teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seotud tehinguid ja muid toiminguid.

Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kui seadusest ei

tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus

pankrotivaraga seotud vaidlustes. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib juhul, kui kohus on

pankrotimenetluse läbiviimiseks määranud mitu haldurit ega ole halduri nimetamisel ette näinud, et

haldurid võivad tehingu või muu toimingu teha üksnes ühiselt, pankrotivaraga tehinguid või muid

toiminguid teha iga haldur. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühise toimingu tegemise nõue vaid

juhul, kui see on kantud registrisse. Äriregistri kandest ei nähtu, et pankrotihaldurid võiksid kostja II

nimel toiminguid teha vaid ühiselt. Seega võis pankrotihaldur V. Kraavi esitada dokumente ja teha

menetlustoiminguid mõlema pankrotihalduri eest.

22. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga

kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid, mis kostjatel tuleb hagejale hüvitada.

Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2;

vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

23. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu