3-3-1-72-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-72-14 Otsuse kuupäev

22. aprill 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi Kohtuasi OÜ Vao Söevabrik kaebus Päästeameti Lääne päästekeskuse

8. juuni 2012. a sunniraha tasumise nõude nr 7.2-7.4/2157-16 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 31. juuli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1409 Menetluse alus Riigikohtus OÜ Vao Söevabrik kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Vao Söevabrik kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 31. juuli 2014. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus jõusse.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Arvata kautsjon 25 eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Päästeameti Lääne päästekeskus kohustas 29. mai 2012. a ettekirjutusega OÜ-d Vao Söevabrik tuleohutuse seaduse (TuOS) § 40 lg 1 p 2 alusel peatama puusöe valmistamise agregaatide töö Vao külas Koeru vallas alates ettekirjutuse kättesaamisest kuni tootmisprotsessi nõuetega vastavusse viimiseni. Osaühingut hoiatati, et ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha 3200 eurot. Rikkumise kirjelduses märgiti mh, et ilma korstnata endises kartulihoidlas olevas tootmishoones toimuv tootmisprotsess (puusöe valmistamine) on äärmiselt tuleohtlik; korduvalt on olnud põlenguid, mille tagajärjel on inimene saanud põletushaavu ning hoone katus ja elektripaigaldised kahjustada; dokumente agregaatide hooldustoimingute kohta pole esitatud; elektripaigaldiste nõuetekohasuse tunnistust pole puuduste esinemise tõttu hoonele väljastatud; esitada polnud puusöe valmistamise agregaatide kasutamisjuhendit ja paigaldamisskeeme. OÜ Vao Söevabrik sai ettekirjutuse kätte 5. juunil 2012.

7. juunil 2012 kell 22.49 helistati häirekeskusesse ja teavitati tulekahjust OÜ Vao Söevabrik hoones.

2. Päästeameti Lääne päästekeskus esitas 8. juunil 2012 OÜ-le Vao Söevabrik 3200 euro suuruse sunniraha tasumise nõude nr 7.2-7.4/2157-16. Nõudes märgiti, et 7. juunil 2012 toimunud paikvaatluse käigus tuvastati, et 29. mai 2012. a ettekirjutus on täitmata. Jätkuvalt kasutatakse puusöe valmistamise agregaate ning tootmisprotsessi pole nõuetega vastavusse viidud. Kuna tootmisprotsess on äärmiselt tuleohtlik ning see kujutab reaalset ohtu inimese elule, tervisele ja varale, on ettekirjutus määratud täitmiseks ettekirjutuse kättesaamisel.

3. OÜ Vao Söevabrik esitas 5. juulil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Päästeameti 8. juuni 2012. a sunniraha tasumise nõude tühistamiseks. Ettekirjutus täideti kohe pärast selle kättesaamist

5. juunil ning 7. juunil oli agregaatide töö peatatud ja tootmist ei toimunud. Sunniraha määramine maksimaalses lubatud suuruses (3200 eurot) on ebaproportsionaalne ega ole kooskõlas asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 3 lg-ga 3. Vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid ja uurimispõhimõtet. Enne sunniraha tasumise nõude vormistamist ei kuulatud kaebajat ära ega selgitatud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid.

4. Tallinna Halduskohus jättis 28. novembri 2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

a) AtSS § 10 lg 1 defineerib sunniraha kui hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ei täida ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Vastustaja määras sunniraha ja selle suuruse ettekirjutusega ning praeguses asjas sunniraha suurust vaidlustada ei saa. Kaebaja sai ettekirjutuse kätte 5. juunil 2012. Ettekirjutus on jõustunud. Vaidlus saab olla vaid selle üle, kas kaebaja täitis nõuetekohaselt ettekirjutusega pandud kohustuse.

b) Kaebaja väitel peatas ta 5. juunil agregaatide töö, 7. juunil tootmist ei toimunud ning kontrollimisel nägi vastustaja tootmise peatamise tagajärgi. Kaebaja seletused söetootmise tsükli kohta on vastuolulised. Kord väidab ta, et agregaadi töö peatamiseks on vaja 3 päeva, siis aga, et selleks kulub 2–3 päeva ning lõpuks märgib, et üks tootmistsükkel kestab 10–15 tundi. Kui lähtuda eeldusest, et agregaadi töö peatamine võtab aega 3 päeva, siis ei saanud tootmistegevus lõppeda varem kui

8. juunil. Seetõttu ei saa olla õige kaebaja väide, et 7. juunil oli agregaatide töö juba peatatud. Juhul kui lugeda õigeks, et tootmistsükkel kestab maksimaalselt 15 tundi, seab see kahtluse alla väite, et ettekirjutust ei olnud võimalik enne 7. juunit täita.

c) Paikvaatluse protokollist ja fotodelt nähtub, et 7. juunil 2012 käis kohapeal aktiivne söetootmine. Lae all oli tootmisprotsessiga tekkiv suits. Puud olid ahjude kõrval ootel. Ahjud olid puudega täidetud. Kotid olid valmistoodangut täis. Kohal oli kaks töötajat. Selle kohta, et 7. juunil oli agregaatide töö juba peatatud, ei ole kaebaja tõendeid esitanud. Samuti pole esitatud tõendeid puusöe valmistamise agregaatide töötsükli pikkuse kohta.

d) Kui kaebajal oli küsimusi 29. mai 2012. a ettekirjutuse täitmise tähtaja või sisu kohta, oleks tal tulnud vastustajaga ühendust võtta ja esitada vajaduse korral oma seisukoht tootmisprotsessi peatamiseks vajaliku ajavahemiku kohta.

e) Sunniraha tasumise nõuet ei muuda õigusvastaseks see, et kaebajat ei teavitatud paikvaatlusest. Kohapeal tuvastatud faktilised asjaolud on paikvaatluse protokollis ja fotodel fikseeritud. Pole alust arvata, et kaebaja menetlustoimingule kaasamise korral oleks vastustaja teistsugustele järeldustele jõudnud.

5. OÜ Vao Söevabrik palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. juuli 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised.

a) Tulenevalt AtSS § 2 lg-st 1 ja § 10 lg-st 1 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 61 on sunniraha rakendamine õigusvastane, kui ettekirjutus, mille täitmata jätmise eest on sunniraha määratud, ei ole kehtiv; kui puudub sunnivahendi kohaldamise hoiatus või kui kohustus, mille täitmise tagamiseks sunniraha rakendati, on enne sunniraha rakendamist täidetud. Vaidlust ei ole ettekirjutuse kehtivuse üle. Ettekirjutus sisaldas ka hoiatust. Kaebaja avaldustest ei nähtu, et ettekirjutus oleks talle selgusetuks jäänud. Pärast 7. juunit ei ole vastustaja kaebaja tegevust kontrollinud. Väljakutseid pole enam olnud. Eelduslikult on praeguseks ettekirjutus täidetud.

b) Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ettekirjutus oli 7. juunil täidetud. Samuti pole ta esitanud dokumenti või asjatundja arvamust, milles oleks kirjeldatud põletusprotsessi ja märgitud selle kestus. Kaebaja selgitused tootmistsükli pikkuse kohta on vastuolulised. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisnevad protokolli vastuolulisus ja tõendite ebaõige hindamine ning mis põhjusel kahtleb ta fotode kuupäevas. Ettekirjutuse tähtaegne täitmine on lisaks paikvaatluse protokollile ja fotodele ümber lükatud ka 7. juuni hädaabiteatega ning päästetööde juhi sissekannetega infosüsteemi ja tunnistajana antud ütlustega.

c) Sunnivahendi liik ja määr on valitud ning hoiatus on tehtud 29. mai 2012. a ettekirjutusega. Seetõttu on sunniraha rakendamise vaidlustamisel asjakohatu viidata AtSS § 3 lg-le 3 ja heita vastustajale ette kaalutlusreeglite rikkumist sunniraha tasumise nõude esitamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. OÜ Vao Söevabrik palub kassatsioonkaebuses kohtuotsused tühistada ning kaebuse rahuldada ja Päästeameti sunnirahanõude tühistada või saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule või ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

a) Pärast ettekirjutuse kättesaamist 5. juunil 2012 peatas kaebaja agregaatide töö. 7. juunil tootmist ei olnud. Kohtumenetluse käigus ei olnud kaebajal võimalust esitada tõendeid töö peatamise kohta. Sündmusest on möödunud enam kui aasta ning kaebaja ei viibinud kontrolli juures. Vastustaja ei võtnud kaebajaga tol korral ühendust.

b) Sunniraha 3200 eurot on põhjendamatult suur. Rikuti AtSS § 3 lg-t 3, kaalutlusreegleid ja uurimispõhimõtet. Tegemist oli sunniraha ülemmääraga (TuOS § 40 lg 2). Sunnirahanõue on haldusakt HMS-i mõttes. Enne nõude vormistamist ei küsitud kaebajalt ühtegi küsimust. Kaebaja ei tunnista paikvaatlust, sest see tehti ilma kaebaja juuresviibimiseta ning protokoll on vastuoluline.

8. Päästeamet palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.

a) Agregaadi all peetakse silmas söetootmise seadmete kogumit, mille hulka kuuluvad tsüklonid, kütteseade ja torustik, ning agregaadi töö peatamiseks tuleb lõpetada tegevus selle igas osas. Aktiivne söe tootmine 7. juunil on tõendatud.

b) Sunniraha suurus on määratud jõustunud ja kehtivas ettekirjutuses. Selle rakendamine ei ole enam kaalutlusotsus. Sunniraha rakendamiseks tuleb vaid tuvastada, kas antud ja jõustunud ettekirjutus on täidetud või mitte. Sunniraha määra kaalutlused sisalduvad ettekirjutuses. Tootmine oli äärmiselt tuleohtlik ja kujutas endast reaalset ohtu inimese elule, tervisele ja varale. Tootmishoones on toimunud põlenguid, mille käigus on saanud põletushaavu seal töötavad töölised, samuti on tootmishoonest väljuv suits keskkonna pidev saasteallikas ja elanikkonnalt saabunud hädaabiteadete ajend.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu otsust vaid õiguslikust seisukohast. Riigikohus on seotud esimese ja teise astme kohtute poolt õiguspäraselt tuvastatud faktiliste asjaoludega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg-d 1–3). Kohtud ei ole selles asjas tõendite kogumisel ja hindamisel teinud menetlusvigu, mis annaks alust kalduda kõrvale kohtute tuvastatud asjaoludest (p 21). Seetõttu lähtub kolleegium faktist, et kaebaja jätkas 7. juunil 2012 söe tootmist ning vastustaja ettekirjutus oli täitmata.

10. Õiguslikest küsimustest käib Riigikohtus vaidlus sunniraha rakendamise menetluse ja sunniraha suuruse üle (II). Esmalt selgitab kolleegium sunnivahendi rakendamise õiguslikku olemust ja selle vaidlustamise võimalust (I).

I

11. Kaebaja on vaidlustanud vastustaja 8. juuni 2012. a kirjas esitatud sunniraha tasumise nõude. Kolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud dokument haldusakt, vaid menetlustoiming. Sellega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole.

12. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et asendustäitmise ja sunniraha seadusest ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutusele ja hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega (tsiviilkolleegiumi 8. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-100-11, p 13).

13. AtSS § 10 lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega. Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (AtSS § 2 lg 1). Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega (vt asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri, IX Riigikogu, 458 SE, § 9 lg 1 ja § 16 lg 1 selgitus).

14. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2, AtSS § 3 lg-d 2 ja 3). Enne sunniraha sissenõudmist (AtSS § 15) peab haldusorgan kontrollima sunniraha rakendamise eeldusi, sh tuvastama ettekirjutuse täitmata jätmise ja muud sunniraha rakendamist mõjutavad asjaolud (AtSS 8). Kõiki sunniraha rakendamist mõjutavaid asjaolusid ei ole haldusorganil võimalik prognoosida ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal. Samuti ei ole haldusorganil võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat rakendamist.

15. Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul AtSS § 16 lg 1 alusel võimalik vaidlustada halduskohtus. Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks (HMS § 109, HKMS § 5 lg 1 p-d 3 ja 5). Kui haldusorgan rakendas sunniraha õigusvastaselt, ent kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib halduskohus kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1). Kaebaja põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 5 lg 1 p 6), nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine. Vaidluses sunniraha määramise üle on halduskohtul võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset.

16. Kolleegium rõhutab, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, AtSS § 8 lg-d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus).

II

17. Kaebaja väitel rikuti sunniraha nõude esitamisel tema õigust olla ärakuulatud.

18. Sunnivahendi, sh sunniraha rakendamise menetlus on eriliigiline haldusmenetlus – haldustäitemenetlus. Selle ülesanne on saavutada varasemas ettekirjutuse tegemise menetluses otsustatu elluviimine. AtSS § 3 lg 1 sätestab, et sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades AtSS-st tulenevaid erisusi. Kui haldusõiguse erivaldkonna seadus reguleerib haldustäitemenetlust teisiti, tuleb juhinduda erivaldkonna seadusest (AtSS § 1 lg 2).

19. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt peab haldusorgan teavitama menetlusosalisi haldusorgani initsiatiivil algatatud menetlusest. HMS § 40 lg 2 järgi peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks enne sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada menetlusosalise õigusi. Asendustäitmise ja sunniraha seadus ei sätesta neist kohustustest erandit.

Sunniraha rakendamise menetluse alustamine ja sunniraha nõudest teavitamine ei kahjusta veel menetlusosalise õigusi. Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p-st 2 ja § 40 lg-st 2 peab haldusorgan teavitama isikut sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist, kuid enne sunniraha AtSS § 15 lg-s 1 sätestatud korras sissenõudmise alustamist. Teavitamise vormi ja üksikasjad määrab haldusorgan (HMS § 5 lg 1), kuid see peab tagama info reaalse liikumise adressaadini, v.a seaduses sätestatud erandid. Haldusorgan võib isikut teavitada ka näiteks ettekirjutuse järelkontrolli käigus. Teatest peab nähtuma rakendatava sunniraha suurus. Sunniraha rakendamist tuleb põhjendada, kui adressaat seda nõuab (HMS § 108 lg 1).

Selline teavitus avab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited ning taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist, samuti võimaluse vaidlustada sunniraha rakendamine kohtus. Ühtlasi annab see isikule sunnirahaga nõustumise korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta.

20. Praegu vaidlustatud sunniraha nõudega teavitatigi kaebajat sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmata jätmise kindlakstegemist, kuid enne sunniraha sissenõudmist. Nõudes märgiti rakendatava sunniraha määr. Seega on kaebaja seisukoht, et teda oleks tulnud ära kuulata juba enne nõude esitamist, põhjendamatu.

21. Kaebaja väitel ei oleks vastustaja ja kohtud tohtinud tugineda paikvaatluse protokollile, sest see tõend on saadud põhiõiguste rikkumisega. Kolleegium on seisukohal, et paikvaatluse korra väidetav rikkumine ei saa praeguses asjas tuua kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus leidis, et tootmise jätkumist tõendavad piisaval määral ka muud tõendid. Paikvaatluse protokolli tõendina vastuvõtmine ei mõjutanud seega ringkonnakohtu otsuse sisu.

Asjassepuutumatu on kaebaja väide, et vaidlusalustest sündmustest on möödas palju aega. Kaebaja ei pidanud ettekirjutuse täitmise tõendamiseks ootama aastaid. Tõendid oli kaebajal võimalik kohtule esitada või nende kogumist taotleda koos kaebusega, samuti oli kaebajal võimalik kohtult taotleda tõendite tagamist juba enne kaebuse esitamist (HKMS § 56 lg 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustik § 244 lg 1).

22. Ettekirjutuse täitmata jätmise tuvastamise kohta peab kolleegiumi siiski vajalikuks selgitada järgmist.

23. Tulenevalt AtSS § 1 lg-st 2 ja § 3 lg-st 1 reguleerivad haldustäitemenetluses tõendite kogumist samad normid, mida kohaldatakse täidetava ettekirjutuse tegemisel. Praegusel juhul tuleb lisaks asendustäitmise ja sunniraha seadusele ning haldusmenetluse seadusele juhinduda tuleohutusseadusest. HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tegemist on põhiõiguse rikkumisega saadud tõendiga.

24. TuOS § 39 lg 1 sätestas kuni 1. juulini 2014 kehtinud redaktsioonis muu hulgas, et riiklikku järelevalvet teostav ametiisik võib isiku valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale või ehitisse siseneda järelevalve teostamise ja tulekahju tekkepõhjuse väljaselgitamise eesmärgil. Valdaja teadmiseta ja talle juuresviibimise võimaluse andmiseta võib nimetatud objektidele siseneda üksnes siis, kui see on vajalik päästesündmuse väljaselgitamiseks.

TuOS § 39 lg-st 1 tuleneb, et kui paikvaatluse tegemiseks on tarvis siseneda piiratud või tähistatud kinnisasjale või ehitisse ning paikvaatlus ei ole seotud päästesündmuse väljaselgitamisega, tuleb valdusse sisenemisest teavitada valdajat ning võimaldada tal viibida paikvaatluse juures.

25. Paikvaatluse protokolli kohaselt viibisid paikvaatluse juures kaebaja töötajad, kelle isikud tegi kohapeal kindlaks politsei. Asjaõigusseaduse § 33 lg 3 kohaselt ei ole valdajaks isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Pole vaidlust, et kaebaja ei olnud volitanud töötajaid end esindama paikvaatluse tegemise juures. Kaebaja töötajaid ei saa seetõttu lugeda valdajateks ega valdaja esindajaks TuOS § 39 lg 1 kohaldamisel.

26. Häirekeskus sai 7. juunil 2012 teate võimalikust tulekahjust kaebaja tootmishoones. Kohale sõitnud päästemeeskonna sisenemine kaebaja valdusse oli TuOS v.r § 39 lg 1 teise lause kohaselt õiguspärane. Kolleegium ei välista, et samal ajal päästesündmusele reageerimisega fikseerivad päästeametnikud ettekirjutuse täitmata jätmise. Praegusel juhul võivad asja materjalid aga viidata sellele, et paikvaatlust alustasid ametnikud alles pärast seda, kui päästesündmusele reageerinud ametnikud olid juba teinud kindlaks, et hoones ei ole tulekahju. Kuna paikvaatluse väidetav õigusvastasus ei tingiks lõppkokkuvõttes teistsuguse kohtuotsuse tegemist (p 21), ei ole vaja saata asja tagasi selle küsimuse täiendavaks uurimiseks halduskohtule või ringkonnakohtule.

27. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda ettekirjutust täitma (AtSS § 3 lg-d 2 ja 3; Riigikohtu üldkogu 17. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-4-13, p 42). Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit.

Vastustaja on kolleegiumi hinnangul arusaadavalt ja piisavalt selgitanud, miks kohaldati kõrgeimat võimalikku sunniraha määra – 3200 eurot. Kaebaja tegevuse ohtlikkus, korduvad Päästeameti väljakutsed ning kehavigastustega lõppenud tööõnnetused on selleks asjakohased põhjendused.

III

28. Kuna vaidlustatud toiming (sunniraha rakendamise teade) oli kokkuvõttes õiguspärane, jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa muutmata, vaatamata sellele, et toimingut ei saa vaidlustada tühistamisnõudega. Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

29. Kautsjoni jätab kolleegium riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Muude menetluskulude kohta pole pooled kassatsiooniastmes dokumente esitanud. Need jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving