3-1-1-25-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-15

Otsuse kuupäev

20. aprill 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Maškovi süüdistuses KarS § 113 ning

§ 263 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-14-1818

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Maškovi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuur,

ringkonnaprokurör

Rita

Siniväli

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. märts 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. mai 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2014. a

otsus osas, millega arvati Sergei Maškovile mõistetud karistusest kantuks 27 päeva vangistust

ning loeti ärakantavaks karistuseks 9 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega arvata Sergei Maškovile mõistetud karistusest

kantuks 54 (viiskümmend neli) päeva vangistust ning lugeda ärakantavaks karistuseks 9 aastat

5 kuud ja 20 päeva vangistust.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 19. mai 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri

2014. a otsus muutmata.

4. Kassatsioon jätta rahuldamata.

5. S. Maškovi taotlus asendada vahistamise elektroonilise valvega jätta läbi vaatamata ja

tagastada esitajale.

6. Määrata Advokaadibüroole CLARUS Sergei Maškovile kassatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. mai 2014. a üldmenetluse otsusega tunnistati Sergei Maškov süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 263 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati 2 aasta 6 kuulise vangistusega ning

süüdistuses KarS § 113 järgi karistati 10-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem

karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 10 aastat vangistust. KarS § 69 lg 1

alusel arvestas kohus tehtud üldkasuliku töö vangistuspäevadeks ja luges kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 202 lg 6 alusel karistusest kantuks 54 üldkasuliku töö tunnile vastavad 27 päeva

vangistust. Kandmata karistuseks mõistis kohus 9 aastat 11 kuud 3 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 16.-18. oktoober 2012 ja 14. august - 27. detsember 2013, s.o

4 kuud 16 päeva vangistust, karistusaja hulka ja lõplikuks ärakantavaks karistuseks mõisteti 9 aastat 6

kuud 17 päeva vangistust. Karistusaja algust arvestati S. Maškovi vahistamisest, s.o alates 19. maist

2014. A. Maškovilt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud ja tsiviilhagi võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1043 alusel.

1.1. Maakohus mõistis S. Maškovi süüdi KarS § 263 p-de 1 ja 3 järgi selle eest, et tema 16. oktoobril

2012 kella 20.45 paiku Tallinnas Xxxxxx X elumaja ees, avalikus kohas, alkoholijoobes sihtis ta J.

R.-i relvataolise esemega, haaras vasaku käega kinni tema kaela ja õla piirkonnast, parema käega

surus relvataolise eseme tema kaenla alla, ja surudes relva kahel korral tema keha vastu, lausus:

"Praegu tulistame me prillipapat!" Kannatanu osutas vastupanu ja püüdis S. Maškovilt relva ära võtta.

Rüseluse käigus kriimustas S. Maškov kannatanu kaela ja pead, püüdis suruda sõrmed kannatanu

silmadele ja surus sõrmed kannatanule suhu. S. Maškov tekitas kannatanule kerged kehavigastused.

1.2. S. Maškov mõisteti KarS § 113 järgi süüdi selle eest, et 14. augustil 2013 kella 21.33 paiku,

Tallinnas Xxxxxx X II trepikoja 8.-9. korrusel, olles alkoholijoobes ja vihahoos, mis oli tekkinud

varasemate vaenulike suhete tõttu, lõi ta J. R.-i ühel korral noaga kõhu piirkonda, tekitades talle

eluohtliku tervisekahjustuse: - kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool keskkõhul koos

soolekinnisti ja alaneva käärsoole serooskesta vigastusega, mille tagajärjel kannatanu suri.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Maškov, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja

õigeksmõistva otsuse tegemist. Kokkuvõtlikult leidis apellant, et kohus on valesti tuvastanud

faktilised asjaolud, hinnatud tõendeid valikuliselt, tunnistajate ütlused ei vasta kohtuistungitel

protokollitule. Kohus on jätnud kaitsja versioonid tähelepanuta ja apellandi ütlused põhjendamatult

arvestamata.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.

3.1. Ringkonnakohus leidis, et tõendite esmase hindamise kohustus lasub esimese astme kohtul ja

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud

hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Apellatsioonis esitatud seisukohtade ja

maakohtu otsuse väga põhjaliku tõendite analüüsi põhjal ei leidu ühtegi argumenti S. Maškovi

süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite

muutmiseks.

3.2. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, mille kohaselt on maakohus süüdistatava ütlused lugenud

alusetult ebausaldusväärseteks ja jätnud seetõttu tõenditena arvestamata, märkis ringkonnakohus, et

avaliku korra rasket rikkumist puudutava süüdistuse materjalide järgi esinevad S. Maškovi

kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustes vastuolud. Süüdistatava ütlused on vastuolus kannatanu

J. R.-i kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ning tunnistaja O. R.-i kohtus antud ütlustega. Kuna

süüdistatav ei ole kohtuistungil ütluste muutmist usutavalt põhjendanud, ei ole süüdistatava kohtus

antud ütlused eluliselt usutavad.

3.3. J. R.-i tapmise episoodis leidis ringkonnakohus, et ei ole eluliselt usutav, et keegi kõrvaline,

tapmisesse mittepuutuv isik eemaldab tapmisvahendi sündmuskohalt. Selline eesmärk on eluliselt

usutavalt vaid tapjal. J. R.-ile vigastuse tekitamise järel lahkus süüdistatav kannatanu juurest ning

puuduvad tõendid, et keegi teine oleks tapetu juurde suundunud enne tunnistajaid L. L.-i ja O. R.-i.

Seetõttu sai tapmisvahendi kõrvaldada ainult süüdistatav.

3.4. S. Maškov ei viibinud J. R.-i tapmise ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, kuna

puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oleks süüdistatavat füüsilise vägivallaga ähvardanud,

vägivalda kasutanud või teda solvanud. Tunnistajate L. L.-i ja O. R.-i omavahel haakuvate ütlustega

on tõendatud, et süüdistatav provotseeris korduvalt enda käitumisega tulema kannatanu J. R.-i maja

üheksandale korrusele. Asitõendi vaatluse protokollist tuleneb üheselt, et kannatanu lähenes

süüdistatavale mööda treppe rahumeelselt, käed risti rinnal, kannatanul ei olnud käes ei nuga ega

naasklit. Agressiivselt ja provotseerivalt käitus aga süüdistatav ise, kes kasutas kannatanu kohta

ebatsensuurseid väljendeid ja jooksis edasi-tagasi (kd III, lk 9-14).

3.5. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista S. Maškovile kergema

karistuse, kui seda tegi maakohus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Kassatsioonis taotleb S. Maškovi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar maa- ja ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Kaitsja hinnangul on kohtud ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

4.1. Kohtud ei arvestanud põhjendamatult süüdistatava kohtus antud ütlusi tõendina. Lubamatu on

olukord, kus iga ebatäpsus tingib automaatselt ütlustega mittearvestamise. Tuleb tuvastada, kas

vastuolu on seotud tõendamisesemega ja kas vastuolud on diametraalselt erinevad. Arutatavas asjas

leidis maakohus vastuolu selles, et kohtueelsel uurimisel ütles süüdistatav, et ta ei kasutanud

pabersalvrätikuid ega visanud neid maha, kohtus aga väitis, et koridoris võis olla tema salvrätik.

Seetõttu avaldati kahtlustatava ülekuulamise protokoll. Kaitsja leiab, et selline vastuolu ei ole

tõendamisesemega seotud, ei ole tähtis ega tohi olla kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise

põhjus.

4.2. Maakohus tuvastas vastuolu ka selles, et süüdistatav väitis kohtueelsel uurimisel, et ta nägi

kannatanu käes nuga. Kohtus väitis süüdistatav, et nägi eset, mis meenutas naasklit. Kaitsja leiab, et

diametraalselt lahknevate erinevustega on tegemist sel juhul, kui süüdistatav eitaks kannatanul eseme

olemasolu. Süüdistatava ütlustes võib ebatäpsus või mälujälg olla, kuid see ei ole selline vastuolu,

mis tingib ütlustega arvestamata jätmise. Tõendi alusetu kõrvale jätmine on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest sellega on kaasnenud

ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine.

4.3. Süüdistatav väitis kogu menetluse kestel, et tema tegutses hädakaitseseisundis. Kohtud

süüdistatava väiteid ei kontrollinud ega asetanud süüdistatava ütlusi kogumisse teiste tõenditega.

Kannatanu impulsiivne käitumine ja hilisem rünne asetas S. Maškovi hädakaitseseisundisse.

S. Maškovi õigustatud kaitsetegevus lõpetas kannatanu ründe. S. Maškovi versiooni selle kohta,

millisel moel sattus nuga kannatanu kehasse, ei välista ka ekspert A. Adams, kes märkis seda nii

ekspertiisiaktis kui ka ristküsitluse käigus. Süüdistatava väiteid kontrollimata jättes jätsid kohtud

tuvastamata tõendamisesemega seotud olulised asjaolud.

5. Ringkonnaprokurör Rita Siniväli leidis kassatsioonivastuses, et maa- ja ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Menetlusnorme rikutud ei ole. Kohus hindas tõendeid kogumis, millest jäeti

välja süüdistatava ebausaldusväärsed ütlused põhjusel, et ta valetas eeluurimisel, muutis kohtus ütlusi

ega suutnud küsimustele üheselt vastata. Kassatsioon koosneb vaid S. Maškovi arvamusest ega

baseeru ühelgi tõendil.

6. S. Maškov esitas Riigikohtule taotluse asendada vahistamine elektroonilise valvega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Maakohus tegi otsuse ajal, mil kohtupraktika kohaselt tuli tõend tervikuna kui ebausaldusväärne

kõrvale jätta, kui kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes on diametraalselt

lahknevad erinevused ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada eri ajal

antud ütluste erinevuse põhjust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus asjas nr

3-1-1-113-06, p 17). Pärast maakohtu otsust muutis Riigikohus praktikat ja leidis, et kui osa isiku

ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik

ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja

jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama,

missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada.

Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest

usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.

8. Arutatavas kriminaalasjas ei mõjuta tõendikogumit ka kohtupraktika muutmine paindlikumaks

seoses ütluste osaliselt usaldusväärseks tunnistamise võimalusega. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on

süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks

tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad

vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi

muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste

kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid

usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus neid hindamiskriteeriume järginud, lugenud põhjendatult süüdistatava ütlused

ebausaldusväärseteks ja jätnud tõendikogumist välja. Seejuures on kohus otsuses kirjeldanud, milles

vastuolulisus seisneb ja põhjendanud, miks ta loeb need ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu kõikide põhjendustega. Kassaator kritiseerib süüdistatava ütluste tõendikogumist

väljajätmist, nimetamata seejuures, millised tõendamisesemega seotud ütlused on olnud järjepidevalt

ühesugused. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks

lugemisel ja tõendikogumist eemaldamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud ei ole.

9. Kaitsja väide, et kohtud jätsid analüüsimata S. Maškovi viibimise hädakaitseseisundis, on alusetu.

Kohtud on asetanud süüdistatava ütlused kogumisse teiste tõenditega ja leidnud, et süüdistatav ei

viibinud 14. augustil 2013 hädakaitseseisundis. Süüdistatava läbivaatuse protokolli kohaselt puudusid

tal hädakaitsele viitavad kehavigastused. Tõendeid analüüsides leidis kohus, et laiba asukohta ja talle

tekitatud vigastusi arvestades ning tunnistajate ütlustele tuginedes ei ole eluliselt usutav, et kannatanu

oleks S. Maškovi rünnanud, omanud nuga vms. Süüdistatava enda käitumist hinnates leidis kohus, et

S. Maškov ise provotseeris kannatanut, solvas ja kasutas ebatsensuurseid väljendeid, tema käes oli

nuga, kui ta sündmuskohal kannatanut ootas. Kohtute sellised põhjendused on jälgitavad ja veenvad.

Kuna kohus ei tuvastanud S. Maškovil hädakaitseseisundit, ei ole põhjust rääkida hädakaitsest KarS

§ 28 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-107-12,

p 10).

10. Kolleegium väljub KrMS § 3602 lg 3 alusel kassatsiooni piiridest 1. jaanuaril 2015 jõustunud

karistusseadustiku muudatuste tõttu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-17-15, p-d 11-12). KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt on isiku olukorda leevendaval

seadusel tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kuna

S. Maškovi süüdimõistev kohtuotsus ei ole jõustunud, leevendab tema olukorda KrMS § 202 lg 6

alusel karistuse hulka arvatav tehtud ühiskondliku töö tundide ümberarvestus. KarS § 69 lg-s 1

reguleeritud üldkasuliku töö tundide vangistuspäevadeks arvestamine muutus isikule soodsamaks, st

endise asendussuhte 2 tundi = 1päev asemel on asendussuhe 1 tund = 1 päev. Maa- ja ringkonnakohus

tegid otsuse enne 1. jaanuari 2015 ja siis vastas 54 üldkasuliku töö tunnile 27 päeva vangistust.

Praegu vastab 54 üldkasuliku töö tunnile 54 päeva vangistust, mis tuleb lugeda karistusest kantuks.

Maakohus mõistis S. Maškovile KarS § 64 lg 1 alusel karistuseks 10 aastat vangistust. Sellest tuleb

lahutada 54 päeva, seega tuleb kanda 9 aastat 10 kuud ja 6 päeva vangistust. Karistusaja hulka tuleb

arvata KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 4 kuud 16 päeva ja lõplikuks ärakantavaks

karistuseks jääb 9 aastat 5 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistusaja algust tuleb arvestada 19. maist

2014.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 19. mai 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri

2014. a otsuse osas, millega arvati S. Maškovile mõistetud karistusest kantuks 27 päeva vangistust.

Tühistatud osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega arvab S. Maškovile mõistetud karistusest kantuks

54 päeva vangistust ja loeb lõplikuks kandmata karistuseks 9 aastat 5 kuud ja 20 päeva vangistust.

Muus osas jääb Harju Maakohtu 19. mai 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2014. a

otsus muutmata. Kaitsja kassatsiooni jätab Riigikohus rahuldamata.

12. S. Maškovi taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega tuleb jätta läbi vaatamata ja

tagastada esitajale KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel.

13. Koos kassatsiooniga esitas S. Maškovi kaitsja D. Školjar taotluse määrata Advokaadibüroole

CLARUS riigi õigusabi tasu 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja

otsusega tutvumisele ja kassatsiooni koostamisele 6 pooltundi, millele tuleb kohaldada koefitsienti

2,0. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-

st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2, 5 ja 16 juhindudes

rahuldada. KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi tegemise tõttu tuleb see menetluskulu

KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/