3-1-1-32-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-32-15

Otsuse kuupäev

15. aprill 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Väärteoasi Toomas Tautsi karistamises kalapüügiseaduse §

231 lg 1 ja KarS § 276 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. novembri 2014. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-14-3752

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Tautsi kaitsja vandeadvokaat Martin Triipan,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Keskkonnainspektsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. märts 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. novembri 2014. a kohtuotsus osas, millega Toomas Tautsi

karistati KarS § 276 järgi ja lõpetada selles osas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Toomas Tautsi kasuks välja 1980,6 eurot (üks tuhat üheksasada

kaheksakümmend eurot ja 60 senti), sh käibemaks, valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon koostas 24. märtsil 2013 väärteoprotokolli, milles sisalduva teokirjelduse

kohaselt viibis Toomas Tauts 2. juunil 2013 Viljandimaal Vidva oja ja Õisu järve kaldapiirangu

vööndis nelja kalapüügi nakkevõrguga, kuigi tal ei olnud kutselise püügi jaoks vajalikku

kalapüügiluba. Sellega rikkus menetlusalune isik kalapüügiseaduse (KPS) § 13 lg 2 ja 3 ning

keskkonnajärelevalve seaduse (KeJS) § 16 lg 2 p 1 ja 4. Samuti eiras ta keskkonnakaitseinspektorite

poolt sündmuskohal antud seaduslikke korraldusi mitte puutuda nakkevõrke, öelda oma nimi ja mitte

lahkuda sündmuskohalt. Seega pani T. Tauts toime KPS § 231 lg 1 ja KarS § 276 järgi karistatavad

teod.

2. Keskkonnainspektsiooni 25. aprilli 2014 otsusega karistati T. Tautsi KPS § 231 lg 1 järgi

rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, ja KarS § 276 järgi rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o 280

eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt on T. Tautsi viibimine ilma kalapüügiloata nelja kalapüügi

nakkevõrguga Viljandimaal Halliste vallas Mõõnaste külas Vidva oja ja Õisu järve kaldapiirangu

vööndis tõendatud tunnistajate J. T. ja A. S.-i ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli ning asitõendi

vaatlusprotokolliga. Seaduslike korralduste eiramine on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja

tunnistajate J. T. ning A. S.-i ütlustega.

3. Tartu Maakohtu 12. novembri 2014. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

T. Tautsi kaitsja kaebus rahuldamata. Kohus pidas rikkumisi tõendatuks väärteoasjas kogutud

tõenditega, s.o sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokollide ning tunnistajate J. T., A. S.-i ja S. S.-i

ütlustega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Tautsi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel. Alternatiivselt palub ta

tühistada Tartu Maakohtu 12. novembri 2014. a kohtuotsuse ja saata väärteoasi maakohtule uueks

arutamiseks. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Seadusliku korralduse eiramise osas tuleb väärteomenetlus lõpetada seetõttu, et KarS § 276 on

alates 1. jaanuarist 2015 kehtetuks tunnistatud (VTMS § 29 lg 1 p 6).

4.2 Väärteoprotokoll ei kajasta andmeid, mille pinnalt saaks väita, et KPS § 231 lg-s 1 sisalduv

süüteokooseis on täidetud. T. Tautsile heidetakse ette kutselist kalapüüki ilma kalapüügiloata

KPS § 13 lg 2 tähenduses, mille kohaselt on kutselise kalapüügi vahendid õngejadad, nakkepüünised,

lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised. Nakkevõrgud, millega veekogu ääres viibimist T.

Tautsile ette heidetakse, on aga KPS § 11 lg 3 p 4 kohaselt harrastuspüügivahendid. Samuti on

oluline, et kooskõlas KPS § 3 lg-ga 3 saab väärteokoosseis olla täidetud vaid juhul, kui võrgud olid

püügikorda seatud. Käesoleval juhul ei ole usaldusväärselt ja lubatavate tõenditega tõendatud, et

leitud nakkevõrgud olid püügikorda seatud.

4.3 Kohtuväline menetleja ja maakohus rikkusid oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150

tähenduses, lugedes rikkumised tõendatuks lubamatu tõendiga. Nimelt ei tohtinuks otsused tugineda

J. T. kui tunnistaja ütlustele, sest tegemist on kohtuvälise menetleja ametnikuga, kes tegi ka ise

väärteomenetluse toiminguid. J. T. andis sündmuskohal korraldusi T. Tautsile, osales menetlusaluse

isiku kinnipidamises ehk sündmuskohalt lahkumise takistamises ja kontrollis 3. juunil 2013

veebirakendusest "Kalanduse infosüsteem" T. Tautsi andmeid. Tema ütlustega üritati täita

tõendamislünkasid. Ühtlasi jättis maakohus T. Tautsi ütlused alusetult tõendikogumist välja.

4.4 Menetlusalust isikut ei teavitatud sündmuskohal väärteomenetluse alustamisest ega õigusest

kaitsjale ning teda ei kaasatud sündmuskoha vaatlusele. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on olulised

puudused ja vastuolud.

5. Keskkonnainspektsioon esitas kassatsioonivastuse, milles nõustub väärteomenetluse lõpetamisega

KarS § 276 osas, sest T. Tautsi tegu ei ole alates 1. jaanuarist 2015 süüteona karistatav. Muus osas

palub kohtuväline menetleja jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata,

põhjendades seda järgmiselt.

5.1 Väär on kassaatori väide, et nakkevõrk on KPS § 11 lg 3 p 4 kohaselt harrastuspüügivahend.

Nakkevõrk on nakkepüünise alaliik ning on harrastuspüügivahendina käsitatav üksnes juhul, kui see

koosneb ühest kuni 70meetrisest võrgutükist. KPS § 17 lg 1 alusel vastu võetud kalapüügieeskirja

(KPE) § 6 lg 2 p 1 järgi on lubatud nakkepüünis nakkevõrk, mis on kirjeldatud nõukogu määruse

(EÜ) nr 2187/2005 artikli 2 punkti b alapunktis i. Selle alapunkti kohaselt on nakkevõrk püünis, mis

koosneb ühest võrgutükist ja mida hoitakse vees ujukite ja raskustega vertikaalasendis. Vastavalt KPS

§ 11 lg 3 p-le 4 on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme sama

või eri liiki püügivahendit, välja arvatud vedelit, vähinatta ja vähimõrda, kui käesolev seadus ei

sätesta teisiti. Arvestades, et menetlusalune isik kasutas neli nakkevõrku, oli tegu kutselise

kalapüügivahendiga, millega püügi õigus tekib KPS § 13 lg 3 järgi kalapüügiloa olemasolul.

5.2 Tunnistaja J. T. ütlused on lubatav tõend. Tartu Maakohtu otsusest ja väärteoasja materjalidest

nähtub, et väärteoasja menetles Janar Alamäe. J. T. teostas kalandusalast järelevalvet, mille käigus

tuvastas, et Vidva oja kaldal paiknevad nakkevõrgud ja nende juures viibivad kaks isikut. Kuna oli

alus arvata, et Vidva oja kaldal paiknevad nakkevõrgud kuuluvad sündmuskohal viibinud isikutele,

andis J. T. neile korralduse võrke mitte puutuda, et oleks tagatud menetlustoimingute läbiviimine.

Seejuures ei peetud menetlusalust isikut sündmuskohal kinni, vaid allutati isiku tuvastamisele, mis ei

osutunud võimalikuks kuni politsei saabumiseni. Seega ei ole ka väärteoasjas ülekuulatud tunnistaja

J. T. puhul tegu isikuga, kes oleks väärteoasja menetlenud ning tema ütlused on lubatavaks tõendiks.

Kui asuda seisukohale, et J. T. puhul on tegemist väärteoasja menetlejaga, on tema tunnistajana

ülekuulamine lubatud VTMS § 313 lg 1 alusel.

5.3 T. Tautsi teavitati väärteomenetluse alustamisest ja talle tutvustati ka menetlusaluse isiku õigusi

ning kohustusi. Nimetatud asjaolu tõendab ka 29. juuli 2013. a menetlusaluse isiku ülekuulamise

protokoll, mille kohaselt T. Tauts andis allkirja temale õiguste ja kohustuste selgitamise kohta.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja J. T. ütlustega (tl 64-68) on tõendatud, et T. Tautsile tutvustati

menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi juba sündmuskohal, kuid T. Tauts ei olnud nõus selle kohta

allkirja andma. Tuleb nõustuda, et kohane olnuks protokollida isikule õiguste ja kohustuste

selgitamine ning sellest keeldumine juba sündmuskohal, kuid see puudus ei toonud kaasa

kaitseõiguse rikkumist. Nagu nähtub Tartu Maakohtu otsusest, ei soovinud isik võtta ühendust

kaitsjaga ega teha koostööd inspektoritega, vaid takistas menetlustoimingu ehk sündmuskoha

vaatluse läbiviimist. Seetõttu ei kaasatud T. Tautsi ka sündmuskoha vaatlusele. Esimene

menetlustoiming, millesse menetlusalune isik kaasati, oli tema ülekuulamine.

5.4 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuliku uurimise käigus on sündmuskoha

vaatlusprotokolli, asitõendi vaatlusprotokolli ja tunnistaja J. T. ütlustega tõendatud, et menetlusalune

isik viibis Õisu järve ja Vidva oja kalda piiranguvööndis nelja püügikorda seatud nakkevõrguga

omamata selle tegevuse jaoks nõutavat kalapüügiõigust. Keskkonnakaitseinspektori S. S.-i ütlustega

on tõendatud, et vaadeldud objektide näol oli tegemist püügivalmis nakkevõrkudega, kuna nad olid

eraldatud, ei olnud sassis ega üksteise küljes kinni. T. Tautsi ütlusi pidas kohus põhjendatult

ebausaldusväärseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. T. Tautsi on praeguses asjas karistatud muu hulgas KarS § 276 järgi keskkonnakaitse inspektorite

kui võimuesindajate seadusliku korralduse eiramise eest. Väärteoprotokolli kohaselt heideti

menetlusalusele isikule ette sündmuskohal keskkonnakaitse inspektorite seaduslike korralduste, s.o

mitte puutuda nakkevõrke, öelda oma nimi ja mitte lahkuda sündmuskohalt, eiramist. 1. jaanuaril

2015 jõustunud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (RT I,

12.07.2014, 1) tunnistati KarS § 276 kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamist põhjendas seadusandja

sellega, et selles kirjeldatud koosseis võimaldab väga laia tõlgendust ega vasta määratletusnõudele.

Praegusel juhul ei nähtu väärteoprotokollist ka seda, et menetlusaluse isiku tegevus oleks takistanud

riikliku järelevalvet kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist. Seega ei vasta T. Tautsi tegevus

ka KarS §-s 279 sisalduvale teokirjeldusele alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas sõnastuses. Eeltoodust

tulenevalt nõustub kolleegium kaitsja seisukohaga, mida toetab ka kohtuväline menetleja, et alates 1.

jaanuarist 2015 ei ole T. Tautsile etteheidetud tegevus enam väärteona karistatav, mistõttu

väärteomenetlus tuleb selles osas lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel.

7. Samas ei anna kassatsiooni muud väited alust kohtuotsuse tühistamiseks osas, milles T. Tautsi

karistati KPS § 231 lg 1 järgi.

7.1 Esmalt ei nähtu väärteoasja materjalist, et tunnistaja J. T. osalenuks väärteoasja menetlemisel ehk

teinuks väärteoasjas menetlustoiminguid. Keskkonnajärelevalve teostamise käigus korralduse

andmine või andmete tuvastamine ei anna alust pidada riiklikku järelevalvet teostavat ametnikku

väärteoasja menetlejaks. Asjakohane ei ole ka väide, et J. T. võttis osa T. Tautsi kinnipidamisest.

Kolleegiumi hinnangul ei peetud T. Tautsi väärteomenetluses kinni, vaid keelati tal lahkuda

sündmuskohalt nii kauaks, kui sai võimalikuks isiku tuvastamine, mida saab käsitada korrakaitselise

toiminguna. Seega olid tunnistaja J. T. ütlused väärteomenetluses lubatav tõend. T. Tautsi enda ütluste

väljajätmist tõendikogumist põhjendas maakohus nende ebausaldusväärsusega, mis on kooskõlas

väärteomenetlusõiguse põhimõtetega.

7.2 Samuti ei rikutud kohtuvälises menetluses seaduse nõudeid sündmuskoha vaatluse teostamisel

ega sellega seonduvalt ka isiku kaitseõiguse tagamisel. KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja

süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse,

täielikkuse ja objektiivsuse. VTMS § 2 alusel kohaldatakse seda sätet ka väärteomenetluses. Seega ei

pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui

menetleja ei pea seda vajalikuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-

39-11, p 11). Menetlusalusele isikule tutvustati tema õigusi ülekuulamisel, s.t menetlustoimingu

käigus, mis puudutas teda vahetult.

7.3 Väärteoasja menetlemisel ei ole eksitud ka materiaalõiguse kohaldamisel. KPS § 13 lg 2 kohaselt

on nakkepüünis kutselise püügi vahend. KPS § 11 lg 3 p 4 sätestab küll, et harrastuskalapüügivahend

on nakkevõrk, mis on kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 kohaselt nakkepüünise alaliik, kuid KPS § 11 lg

41 kohaselt on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme

nakkevõrku. Väärteoasjas on kindlaks tehtud, et T. Tautsil oli neli nakkevõrku. Maakohus on

tuvastanud tunnistaja S. S.-i ütlustega, et nakkepüünis oli püügikorras.

8. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 1 tühistab kolleegium maakohtu

otsuse osas, milles T. Tautsi karistati KarS § 276 järgi seadusliku korralduse eiramise eest ja lõpetab

selles osas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel. VTMS § 174 p 1 alusel jätab kolleegium

maakohtu otsuse muus osas muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

9. Kassaator esitas Riigikohtule taotluse hüvitada T. Tautsile õigusabikulu 4291 eurot 20 senti

(sh käibemaks). Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu

maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-104-09, p 15;

29. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-82-09, p 22.1; 7. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-60-14,

p 10.1). Esitatud arvetest nähtuvalt on vandeadvokaadist kaitsjal Ants Kuningal kulunud maakohtus

T. Tautsi kaitsmisele 13,4 tundi. Tema tunnitasu oli 100 eurot. Koos käibemaksuga on kaitsjatasu

1608 eurot. Kassatsioonimenetluses kulus kaitsjatel Riigikohtus 16,1 tundi. Advokaadi tunnitasu koos

käibemaksuga oli Riigikohtus 110 eurot (vandeadvokaadi abi Rauno Klemm) ja 205 eurot

(vandeadvokaat Martin Triipan) ning aega kulus vastavalt 14,1 ja 2 tundi. Koos käibemaksuga

taotletakse kaitsja tasu hüvitamist 2353 eurot 20 senti. Kriminaalkolleegium on arvamusel, et

kaitsjate taotluses näidatud ühe tööühiku hind on põhjendatud ja väärteomenetluses osutatud

õigusteenus on väärteoasja toimikust nähtuvalt tehtud, need toimingud on olnud T. Tautsi kaitseks

vajalikud.

10. VTMS § 23 kohaselt hüvitab väärteomenetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule

menetluskulud riik. Võttes arvesse, et menetlus lõpetatakse ainult ühe väärteo osas, hüvitab

kolleegium menetluskulud pooles osas, seega kulud maakohtu menetluses 804 eurot ja kulud

kassatsioonimenetluses 1176,6 eurot, kokku 1980,6 eurot (sh käibemaks).

/allkirjastatud digitaalselt/