3-2-1-11-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-11-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. aprill 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Anneli Vinkli hagi Osaühingu Saare Arendusbüroo Grupp

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 022/2013/5032

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-37777

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anneli Vinkli kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Anneli Vinkel, esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp

Kostja Osaühing Saare Arendusbüroo Grupp (registrikood

10404902), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel

Asja läbivaatamise kuupäev

23. märts 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37777 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Anneli Vinkli kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Lel Zelenovile Anneli Vinkli kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anneli Vinkel (hageja) esitas 14. augustil 2013 Harju Maakohtule Osaühingu Saare Arendusbüroo

Grupp (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas

nr 022/2013/5032. Samuti palus hageja hagi tagamiseks täitemenetluse peatada. Harju Maakohus

peatas 15. augusti 2013. a määrusega hagi tagamise korras täitemenetluse kuni hagi kohta tehtava

kohtulahendi jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt mõisteti tsiviilasjas nr 2-12-8729 tehtud 26. juuni 2013. a määrusega hagejalt

ja Aldo Vinklilt kostja menetluskulude katteks välja 5445 eurot 52 senti. Kostja on pöördunud selle

nõude täitmiseks kohtutäituri poole. Hageja on täitemenetluses võlgnik, Aldo Vinkli suhtes on

17. septembril 2012 välja kuulutatud pankrot. Hageja leidis, et nimetatud nõude sundtäitmine tuleb

tunnistada lubamatuks, sest hageja tasaarvestas kostja menetluskulude nõude hageja menetluskulude

nõudega kostja vastu. Kostjalt mõisteti tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud lahendiga hageja ja Aldo

Vinkli kasuks välja 6315 eurot 13 senti. Tasaarvestamise asemel erinevatel aegadel täitemenetluse

korraldamine võib viia olukorrani, kus ühe isiku nõue saab rahuldatud, aga teisel mitte.

Tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud määrusest nähtub, et menetluskulud on mõistetud välja hageja ja

Aldo Vinkli kasuks, kuid tuleb üle kanda OÜ-le Hermastu Kinnisvara (Hermastu), mis tähendab, et

menetluskulude käsutamise õigus, sh tasaarvestamise õigus, on eelkõige hagejal, selleks pole vaja

Hermastu nõusolekut.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal ei ole kostja vastu nõuet, mida ta saaks tasaarvestada.

Kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-11-31408 ei ole jõustunud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

17. oktoobril 2013 maakohtu määruse osaliselt, vähendades hüvitise 2229 euro 43 sendini. Lisaks

peab selle määruse kohaselt kostja väljamõistetu tasuma Hermastule. See tähendab, et kostjal ei ole

rahalist kohustust hageja vastu. Hageja ei ole kostjale tasaarvestusavaldust esitanud. Kostja sai selle

kohtult koos hagimaterjalidega alles 24. augustil 2013. Menetluskulude hüvitis kuulub Aldo Vinkli

pankrotivarasse.

3. Harju Maakohus jättis 30. jaanuari 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus tühistas varem kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Maakohtu otsuse kohaselt esitas hageja hagi lisana kostjale 14. augusti 2013 tasaarvestusavalduse,

mille kohaselt tasaarvestab kostja nõutud 5445 eurot 52 senti hageja kasuks välja mõistetud

6315 euro 13 sendi suuruse nõudega. Tsiviilasjas nr 2-11-31408 mõistis Tallinna Ringkonnakohus

17. oktoobri 2013. a määrusega praeguse asja kostjalt Aldo Vinkli ning praeguse asja hageja kasuks

välja menetluskulu 2229 eurot 43 senti ning kohustas kostjat kandma väljamõistetud menetluskulu

Hermastu arvelduskontole.

Maakohus leidis, et menetluskulude käsutamise õigus, sh tasaarvestamise õigus, on eelkõige hagejal

ning selleks ei ole vaja Hermastu nõusolekut.

Hageja tasaarvestusavalduses märgitud aktiivnõue ei olnud tasaarvestusavalduse esitamise ajal,

s.o 14. augustil 2013 sissenõutav, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2013. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-11-31408 on muudetud Pärnu Maakohtu 12. augusti 2013. a määrust. Seega sai

hageja kostja vastu esitada tasaarvestusavalduse pärast Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2013. a

määruse jõustumist, s.t pärast 13. jaanuari 2014. Tasaarvestamisavalduse tegemise ajal ei olnud

hagejale veel teada, millises summas on tal õigus kostjaga nõudeid tasaarvestada. Hageja saab

tasaarvestada üksnes enda nõuet kostja vastu, mitte Aldo Vinkli nõuet kostja vastu, nagu ta on

ekslikult 14. augusti 2013. a avalduses teinud.

Tasaarvestuse tegemiseks peab tasaarvestav pool esitama tasaarvestusavalduse ning tasaarvestus

jõustub, kui teine pool on tasaarvestusavalduse kätte saanud. Praeguses tsiviilasjas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagiavalduse esitamisel ei olnud hageja tasaarvestusavaldus kostjale kätte

toimetatud. Seega puudus eeldus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg 1 järgi, s.o nõue ei olnud hagi esitamise ajal tasaarvestatud. Täitemenetlust alustati

31. juulil 2013 ning vaidlust ei olnud selle üle, et hageja sai täitmisteate koos täitedokumendiga kätte

5. augustil 2013. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et tasaarvestusavalduse sai kostja kätte koos

hagiavaldusega. Seega toimetati tasaarvestusavaldus kostjale kätte pärast seda, kui hageja oli kätte

saanud täitmisteate. Riigikohus leidis asjas nr 3-2-1-104-10, et TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest

tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel

üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate

kättetoimetamist.

Lisaks leidis hageja, et kostja ei käitunud täitemenetluse alustamist taotledes kooskõlas heade

kommetega. Kostja andis hagejale aega täita kohustus vabatahtlikult enne täitemenetluse algatamist.

Hageja kohustust ei täitnud. Kohased ei ole hageja väited selle kohta, et erinevatel aegadel

täitemenetluse korraldamine võib viia olukorrani, kus ühe isiku nõue saab rahuldatud aga teisel mitte

ning seda veel kostja majanduslikku olukorda arvestades. Millegagi ei ole tõendatud, et kostja poleks

suuteline hageja nõuet rahuldama. Ainuüksi hageja viited kostja majandustulemustele ei ole

asjakohased. Lisaks on kostjal jätkuvalt nõue hageja vastu.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja aktiivnõue ei olnud tasaarvestuse tegemise ajal sissenõutav,

mistõttu tasaarvestus ei ole kehtiv. Ebaõige on hageja seisukoht, et menetluskulud mõistetakse välja

TsMS § 173 lg 1 alusel kohtuotsusega. Kohtuotsusega otsustatakse üksnes menetluskulude jaotus

menetlusosaliste vahel. Sellest lahendist ei tulene veel hageja rahaliselt kindlaks määratavat nõuet

kostja vastu. Menetluskulud mõistetakse välja eraldi määrusega.

Asjakohane on ka maakohtu viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-104-10, vaatamata sellele, et

nimetatud lahend on tehtud täitemenetluse seadustiku enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsioonist

juhindudes, mil kehtis sundtäitmise hagi esitamiseks 30-päevane hagi aegumistähtaeg alates

täitmisteate kättetoimetamisest. Riigikohtu järeldus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

aluseks saab olla üksnes selline tasaarvestus, mis on tehtud enne täitmisteate kättetoimetamist

võlgnikule, ei ole seotud hagi aegumistähtaja pikkusega.

Maakohus hindas hagi aluseks olevat hageja 14. augusti 2013. a tasaarvestusavaldust ja leidis

põhjendatult, et tasaarvestus ei ole kehtiv, mistõttu sundtäitmine on lubatav. Sundtäitmine ei

muutunud lubamatuks hagejal nõude tekkimise tõttu kostja vastu menetluse kestel. Kostja

majanduslik seisund ei ole tasaarvestuse kehtivuse hindamisel oluline.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja rahuldada uue

otsusega hagi või alternatiivselt saata asi tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Kaebuse kohaselt on kohtud valesti mõistnud TMS § 221 olemust ja Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-

1-104-10, mis tehti enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS redaktsiooni kohta. Sellest ajast on varem

TMS-s kehtinud piirangud kõrvaldatud ning laiendatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamise võimalusi.

Menetluskulud mõistetakse välja kohtuotsusega ja seega ei ole asjakohane maakohtu väide, et hagejal

ei ole kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 kohast nõuet. Lisaks jõustus ringkonnakohtu

määrus menetluskulude väljamõistmise kohta praeguse hagi menetlemise ajal ning tasaarvestuse

eeldused olid täidetud. Sundtäitmise oleks saanud tunnistada lubamatuks osaliselt.

TMS § 221 eesmärk on välistada olukord, et toimuks mitu ajaliselt erinevat täitemenetlust poolte

vahel, mh et ei müüdaks kahe isiku vara. Kohtud on jätnud hindamata kostja majandusliku seisundi.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tasaarvestusolukorda ei ole, sest kostja ei ole

kohustatud maksma hagejale, vaid Hermastule. Hagi rahuldamine on vastuolus pankrotiseadusest

tuleneva keeluga, nõude käsutamise õigus oleks Aldo Vinkli pankrotihalduril.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille järgi

võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi

rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja

seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab

täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

64-12, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse

lõpetama. Hagi on võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (vt nt

Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 16). Sel juhul ei ole alust

täitemenetlust täielikult lõpetada.

10. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud

vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud

pärast kohtulahendi jõustumist.

TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus

avataks uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada

vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel.

Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi

(elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1

mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (erandit vt käesoleva otsuse p 11).

Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid

tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli

võimalik seal maksma panna (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11), kuid seda ei tehtud, siis ei anna

TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast

täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

11. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks selgitada järgmist.

TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise

alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel

menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta

kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne

hagi. Näiteks kehtib see juhul, kui kostjal tekkis alles kassatsioonimenetluse käigus nõue hageja

vastu, mille kohta oleks olnud küll võimalik teha ja ka Riigikohtule edastada tasaarvestusavaldus,

kuid kassatsioonimenetluse iseloomu tõttu ei oleks saanud kohus selle kohta enam seisukohta võtta.

Sellisel juhul tekkis tasaarvestusolukord küll selle kohtumenetluse kestel, mil tehti täitedokumendiks

olev kohtulahend, kuid kohus ei ole saanud objektiivsetel põhjustel võtta tasaarvestusavalduse kohta

seisukohta, st puudub jõustunud kohtulahend TMS § 221 lg 2 tähenduses. Sel juhul ei lahendataks

TMS § 221 järgset hagi menetledes juba lahendatud vaidlust uuesti.

Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium veel järgmist. TMS § 221 lg-s 1 sätestatud

hagi ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega täitemenetlust venitada. Kui võlgnik

esitab koos sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ka hagi tagamise taotluse, paludes

TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel juhtudel võimalik

täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata. Hagi tagamise taotluse

hoolikam kontroll võib olla vajalik mh juhtudel, mil võlgnik tugineb hagis tasaarvestusolukorra

olemasolule, seda eelkõige juhul, mil tasaarvestusolukord ei tulene kohtulahendist. Kolleegium

viitab, et hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise korral on võlgnikul ka pärast täitemenetluse

toimumist õigus sissenõudjalt nõuda põhjendamatu täitemenetlusega tekitatud kahju hüvitamist või

alusetult saadu tagastamist (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18).

12. Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud tsiviilasjas nr 3-2-1-104-10 tehtud Riigikohtu lahendi

kohta võetud seisukohas. Kolleegium leiab, et viidatud lahendis väljendatud seisukoht (TMS § 221

lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist,

kuid enne täitmisteate kättetoimetamist) oli seotud enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221

regulatsiooniga hagi esitamise (aegumis)tähtaja pikkuse ja selle kulgema hakkamise kohta. Praegu

kehtiv TMS § 221 lg 3 lubab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse

lõpuni (ega ole aegumistähtaeg). Pealegi ei seo TMS § 221 lg 2 tasaarvestusavalduse tegemise

tähtaega täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Tasaarvestusavalduse tegemise õigust on

kolleegium selgitanud käesoleva otsuse p-des 10 ja 11.

13. Kolleegium selgitab, et hageja saab tasaarvestuseks kasutada nõuet, mis on tema kasuks

kohtulahendiga välja mõistetud, ka sel juhul, kui väljamõistetud summa oli palutud üle kanda teisele

isikule. Tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud kohtulahendite kohaselt taotlesid hagejad, et nende kasuks

välja mõistetav menetluskulu kantaks üle Hermastule. Hageja kui üks selle nõude omaja võis nõuet

käsutada ja hiljem ka käsutust muuta.

14. Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud määruse

põhjendavas osas on märgitud, et menetluskulud on kostjalt välja mõistetud solidaarselt hagejate (s.t

praeguse asja hageja ja Aldo Vinkli) kasuks. Seetõttu tuleb vastata küsimusele, kas üks

solidaarvõlausaldaja saab kasutada kogu solidaarvõlausaldajate kasuks välja mõistetud summat

tasaarvestuse tegemiseks kehtivalt ka teise solidaarvõlausaldaja suhtes. Kolleegium vastab sellele

küsimusele jaatavalt. Seadusest ei tulene keeldu selliselt tasaarvestust teha erinevalt nt VÕS § 67 lg 1

kolmandas lauses sätestatust, mille kohaselt võib iga solidaarvõlgnik võlausaldaja nõude

tasaarvestada üksnes enda nõudega. Solidaarvõlausaldajate vahelistes suhetes vastab VÕS § 67 lg 1

kolmandale lausele VÕS § 74 lg 4, st solidaarvõlausaldaja ei saa kasutada tasaarvestuseks nõuet, mis

kuulub vaid teisele solidaarvõlausaldajale. Praegusel juhul ei soovinud hageja kasutada

tasaarvestuseks sellist nõuet, mis kuulunuks vaid Aldo Vinklile, nõue kuulus hagejale ja Aldo

Vinklile solidaarselt.

Kolleegium selgitab ka seda, et solidaarvõlausaldaja käsutusõigust nõude tasaarvestamiseks ei mõjuta

asjaolu, kui teisel solidaarvõlausaldajal see käsutusõigus mingil põhjusel puudub, sh nt pankroti

väljakuulutamise tõttu.

15. Kokkuvõttes oli hagejal seega materiaalõiguslikult õigus tasaarvestada tema ja Aldo Vinkli

kasuks jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud nõue täitemenetluses tema vastu esitatud, samuti

kohtulahendiga välja mõistetud nõudega.

Kohtud on jätnud aga tasaarvestusel põhineva hagi rahuldamata, kuna hageja tasaarvestusavalduse

tegemise hetkel ei olnud tasaarvestuse eeldused täidetud, hageja nõue ei olnud muutunud

sissenõutavaks. Kolleegium nõustub kohtute järeldustega, et tasaarvestuse eeldused ei olnud sel

hetkel täidetud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt ei saa tasaarvestuseks kasutada nõuet, mis ei ole

sissenõutav.

Ringkonnakohus ei ole aga teinud õiget järeldust maakohtu tuvastatud ja määruskaebuses väidetud

asjaolust, et tasaarvestuse eeldused täitusid maakohtu menetluse ajal, vahetult enne otsuse tegemist.

Maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja nõude aluseks olev kohtulahend jõustus 13. jaanuaril

2014. Maakohus tegi otsuse 30. jaanuaril 2014. Toimikust nähtub, et asjas toimunud viimasel

kohtuistungil 3. detsembril 2013 andis maakohus pooltele aega kompromissi sõlmimiseks

3. jaanuarini 2014. Samuti teatas maakohus, et soovi korral võivad pooled esitada kohtukõne teesid

hiljemalt 14. jaanuaril 2014 ning et kohtulahend tehakse 30. jaanuaril 2014 (tl 139−140). Kuna

3. detsembril 2013 kohtuvaidlus sisuliselt lõppes, ei saa hagejale ette heita, et ta ei teavitanud

maakohut tema kasuks 13. jaanuaril 2014 jõustunud kohtulahendist. Kolleegiumile teadaolevate

andmete alusel (Riigikohtu infosüsteem) saadeti Riigikohtu 13. jaanuari 2014. a määrus, millega

jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-11-31408, hagejale ja tema ning Aldo

Vinkli esindajale lihtpostiga 14. jaanuaril 2014. Lihtpostiga saadetis jõuab tavapärasel juhul saajani

järgmisel päeval, praegu seega eelduslikult 15. jaanuaril 2014.

TsMS § 652 lg 1 p 2 ning lg 3 p 2 lubavad ringkonnakohtul võtta apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

arvesse ja tuvastada ka neid asjaolusid ning hinnata tõendeid, mis jäid maakohtus mh mõjuval

põhjusel esitamata või hindamata. Praegusel juhul võib eespool märgitud põhjustel olla tegemist

sellise olukorraga, kuna maakohus ei saanud hinnata tasaarvestuse eelduste täitumist menetluse lõpus.

Sellistel asjaoludel pidanuks ringkonnakohus selgitama hagejale võimalust esitada

tasaarvestusavaldus menetluses uuesti. See vastanuks ka menetlusökonoomia põhimõttele.

Ringkonnakohtu eksimus tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Asja uuel läbivaatamisel on

ringkonnakohtul võimalik välja selgitada, kas hageja soovib teha uue tasaarvestusavalduse. Kui

hageja seda teeb ning tasaarvestuse eeldused on täidetud, on võimalik sundtäitmine tunnistada

osaliselt lubamatuks.

16. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus asja uuesti

lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Ants Kull, Peeter Jerofejev