3-3-1-3-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-3-15 Otsuse kuupäev 15. aprill 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi Kohtuasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 6. aprilli 2010. a otsuse, 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D ja 29. novembri 2010. a vaideotsuse nr 6.12/356-1 tühistamiseks ning toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-30 Menetluse alus Riigikohtus Romeo Kalda kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Romeo Kalda kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-30. Jätta Tartu Halduskohtu 25. juuni 2012. a otsuse haldusasjas nr 3-11-30 resolutsiooni p 2 muutmata, asendades otsuse põhjendused resolutsiooni p 2 puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega. 3. Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja menetluskulud 7 eurot ja 44 senti ning kohustada Viru Vanglat kandma nimetatud summa L. K. arvelduskontole nr EE342200221012449098. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. R. Kalda (kaebaja) suhtes alustati inspektor-kontaktisiku K. Luuri 31. märtsi 2010. a ettekande alusel distsiplinaarmenetlust. Ettekandes viidati võimaliku distsiplinaarsüüteona kaebaja ebaviisakale käitumisele vanglateenistuse ametnikuga. Eelnimetatud ettekande peale märgiti kolm resolutsiooni. Ühe resolutsiooniga määrati 1. aprillil 2010 distsiplinaarmenetluse läbiviijaks N. Puškarjov. Teise resolutsioonina on märgitud "prl M. Lepiste 27.04.2010" ning kolmanda resolutsiooniga otsustas Viru Vangla direktor 6. aprillil 2010 määrata distsiplinaarasja menetlejaks neljanda üksuse inspektorkontaktisiku P. Metsari. Distsiplinaarmenetluse viis läbi ja tegi ettepaneku distsiplinaarkaristuse määramiseks P. Metsar ning karistuse määras teise üksuse peaspetsialist-üksuse juht N. Puškarjov. 2. R. Kalda esitas distsiplinaarmenetluse raames Viru Vanglale 7. aprillil 2010 taotluse E8 osakonna koridori kaamerate videosalvestiste säilitamiseks. Taotleja hinnangul nähtub videosalvestistelt, et vanglateenistuse ametnike ettekannetes märgitu ei vasta tegelikkusele. Lisaks palus kinnipeetav võimaldada tal nende salvestistega tutvuda. Viru Vangla rahuldas 21. aprillil 2010 taotluse osaliselt. Vangla otsustas säilitada E8 osakonna koridori kaamerate videosalvestised, kuid keeldus nende

näitamisest taotlejale. 3. R. Kaldal paluti 31. märtsil 2010 kirjutada toimunud intsidendi kohta seletuskiri. Esitatud seletuskirjas märkis R. Kalda, et tal ei olnud vanglateenistuse ametnikuga konflikti. 4. Inspektor-kontaktisik P. Metsar teavitas 6. aprillil 2010 kinnipeetavat, et tema suhtes algatati 1. aprillil 2010 distsiplinaarmenetlus. 26. aprillil 2010 tutvustati kinnipeetavale distsiplinaarmenetluse protokolli, millele R. Kalda esitas oma vastuväited. Distsiplinaarmenetluses antud selgitustes ja distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes juhtis kaebaja muu hulgas tähelepanu asjaolule, et videosalvestisi ei ole distsiplinaarmenetluses uuritud ning need peaksid olema lisatud tõendina distsiplinaarmenetluse materjalide hulka. 5. Viru Vangla karistas 29. aprilli 2010. a käskkirjaga nr 6.-3/822-D Romeo Kaldat Viru Vangla kodukorra p 8.1.3 rikkumise eest vangistusseaduse (VangS) § 67 ja § 63 lg 1 p 2 alusel ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga. Käskkirja kohaselt käitus kinnipeetav 31. märtsil 2010, kui karjus vanglaametniku K. Luuri peale ja lausus, et "sina ei tule mulle oma arvamust peale suruma, seda infot stendi peal ei olnud", ebaviisakalt. Kinnipeetava distsiplinaarsüütegu on tõendatud inspektorkontaktisikute K. Luuri, M. Lepiste, M. Bendi ning valvur V. Naprejevi 31. märtsi 2010. a ettekannetega. Menetlustoimingute tegemise vajalikkuse üle otsustab menetleja. Asjaolu, et kinnipeetav ei nõustu ettekannete sisuga, ei tähenda, et vanglateenistuse ametnike väited ei vastaks tõele. Oma käitumisega häiris kinnipeetav vanglateenistuse ametnikke ja näitas üles üleolevat ja negatiivset suhtumist. Kinnipeetaval ei ole õigust hakata vanglaametnikuga vaidlema. R. Kalda eksis viisaka käitumise nõude vastu, kuid olulisem on asjaolu, et pärast ebasoodsa vastuse saamist hakkas ta vanglaametnikuga vaidlema ning tema peale karjuma, sest pidas oma seisukohta tähtsamaks ja õigemaks, mistõttu on tegemist raske rikkumisega. Kinnipeetaval on mitmed kehtivad distsiplinaarkaristused erinevate rikkumiste eest ja kuna isik jätkab distsiplinaarsüütegude toimepanemist, siis ei ole ta ilmselgelt teinud varasematest karistustest soovitud järeldusi. Raske rikkumise tõttu oleks distsiplinaarkaristusena noomituse määramine ebaproportsionaalne. Kuna distsiplinaarsüüteo toime pannud isik kasutab pikaajalisi kokkusaamisi, siis on süüteo raskust arvestades põhjendatud määrata distsiplinaarkaristusena üks pikaajalise kokkusaamise keeld. 6. Kaebaja esitas 9. aprillil 2010 Justiitsministeeriumile vaide Viru Vangla direktori 6. aprilli 2010. a otsuse peale ning palus selle tühistada ja teha ettekirjutus toimingu tagasitäitmiseks. Kaebaja hinnangul algatas vangla direktor ebaõigesti juba lõpetatud distsiplinaarmenetluse. Kaebaja esitas 18. mail 2010 Viru Vanglale vaide käskkirja nr 6.-3/822-D kehtetuks tunnistamiseks. Vaide esitaja leidis, ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. 7. Viru Vangla jättis 29. novembri 2010. a vaideotsusega nr 6.-12/356-1 mõlemad vaided rahuldamata. 8. Kaebaja esitas 2. jaanuaril 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla direktori 6. aprilli 2010. a otsuse ja tunnistada menetluse alustamise otsus õigusvastaseks. Kaebaja palus tühistada ka Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D ning tunnistada VangS § 63 lg 1 p 2 osas, mis sätestab distsiplinaarkaristuse liigina ühe pikaajalise kokkusaamise keelu,

põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja hinnangul on nimetatud norm vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatuga. Samuti palus kaebaja tühistada vaideotsuse osas, millega vangla lahendas pädevust omamata vangla direktori otsuse peale Justiitsministeeriumile esitatud vaide, ning tunnistada õigusvastaseks vangla toimingud, mis seisnesid vaide Justiitsministeeriumile edastamata jätmises ning 18. mail 2010 esitatud vaide tähtajaks lahendamata jätmises. 9. Kaebuse kohaselt on vangla distsiplinaarmenetluses oluliselt rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) nõudeid. 1. aprillil 2010 alustatud distsiplinaarmenetlus lõpetati, kuid Viru Vangla 6. aprilli 2010. a otsusega algatati see uuesti. Menetlust on alustatud ebaõigesti kaks korda ja viimase otsuse tegi selleks pädevust mitteomav isik. 31. märtsi 2010. a seletuskirja koostamise ajal ei teadnud kaebaja, milles teda süüdistatakse ning mille kohta ta peab seletusi andma. Distsiplinaarmenetlusest ja võimalikust rikkumisest sai kaebaja teada 6. aprillil 2010. Sellega rikuti VangS § 64 lg-s 2 sätestatut. Kaebaja ei ole etteheidetavat distsiplinaarsüütegu toime pannud. Vanglaametnikuga suheldes ta ei karjunud ega käitunud ebaviisakalt. Kaebaja palus kohtul nõuda vanglalt välja intsidenti kajastavad E8 koridori kaamerate videosalvestised ning vaadata need kohtuistungil tõendusmaterjalina läbi. Haldusmenetluses on vangla vääralt jätnud videosalvestised läbi vaatamata, kuigi kaebaja on nimetatud tõendi säilitamise ja tõendina kasutamise tahet selgelt väljendanud. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kaalutlusvigadega ja tuleb tühistada. 10. Tartu Halduskohus rahuldas 25. juuni 2012. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus tühistas Viru Vangla 29. aprilli 2010. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6.-3/822-D (p 2) ning 29. novembri 2010. a vaideotsuse nr 6.-12/356-1 (p 3) ning tunnistas vaidlustatud vangla toimingud õigusvastaseks (p 4). Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tegemisel rikkus vangla kaalutlusreegleid ning kaalumisviga tingib käskkirja tühistamise. Koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist ei nähtu, et menetleja oleks videosalvestised läbi vaadanud, ning samuti puudub seletus, miks ei peetud videosalvestiste läbivaatamist vajalikuks. Vastustaja küll mainib, et kaebaja esitatud väiteid, asjaolusid ja tõendeid on arvestatud ning menetluse käigus on kontrollitud kõiki olulise tähendusega asjaolusid, kuid ei anna konkreetset hinnangut videosalvestisele. Halduskohtu hinnangul ei saa vaidlustatud otsuse põhjendustele tuginedes välistada, et haldusorgan võinuks teha teistsuguse otsustuse juhul, kui ta oleks videosalvestise läbi vaadanud, kuna menetlusreeglite rikkumised võisid mõjutada otsuse langetamist. Halduskohtule esitatud ühe videosalvestise läbivaatamisel selgus, et olukorda on vaja veel uurida, kuna vanglaametnike ettekannetes antud seletused ei ühti videosalvestiselt nähtuvaga. Teist asjassepuutuvat videosalvestist vastustaja kohtule ei esitanud. Haldusasja asjaoludest ei nähtu, et Viru Vangla direktor alustas juba lõpetatud distsiplinaarmenetlust uuesti. Distsiplinaarmenetluse läbiviija ei saa samal ajal olla menetluses ka tunnistaja. Viru Vangla direktori 6. aprilli 2010. a otsus vahetada menetlejat oli seega õiguspärane ning tehtud tema pädevuse piires. Eelnimetatud otsuse peale esitatud vaide on vangla aga jätnud ebaõigesti Justiitsministeeriumile edastamata ja lahendanud pädevust ületades selle ise (VangS § 11 lg 41)). Vaideotsus tuleb seetõttu tühistada täies ulatuses. Vangla on rikkunud ka vaiete lahendamise tähtaega, mistõttu tuleb vaidemenetluse läbiviimisega

seotud toimingute peale esitatud tuvastamiskaebus rahuldada. 11. Viru Vangla esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu otsuse üksnes osas, millega tühistati Viru Vangla 29. aprilli 2010. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 6.-3/822-D. Vangla leidis, et distsiplinaarmenetlus oli nõuetekohane, kaebaja on distsiplinaarsüüteo toime pannud ning valitud karistus oli proportsionaalne. Videosalvestis kinnitab vanglateenistuse ametnike ettekannetes märgitut, halduskohtu otsuses väidetud vastuolusid ei esine. 12. R. Kalda esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse VangS § 63 lg 1 p 2 suhtes, tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta norm kohaldamata. 13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. augusti 2014. a otsusega Viru Vangla apellatsioonkaebuse ja jättis R. Kalda vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D peale esitatud tühistamiskaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus uuris uuesti videosalvestist ja leidis tõendeid kogumis hinnates, et vastuolu videosalvestiselt nähtu ja vanglateenistuse ametnike ettekannetes märgitu vahel ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid (videosalvestis, nelja ametniku ettekanded ja ütlused), et kaebaja karjus vanglateenistuse ametniku peale ja see on käsitatav ebaviisaka käitumisena, millega isik pani toime distsiplinaarsüüteo. Videosalvestis kinnitab ettekannetes märgitud vanglateenistuse ametnike asukohti ja liikumisi vaidlusaluse sündmuse ajal. Kohus kontrollis kaebaja väidet teise videosalvestise hävitamise kohta kinnisel istungil ning tegi kindlaks, et vastustaja ei ole sellist menetluslikku rikkumist toime pannud. Vastustaja pidi karistuse valiku tegemisel arvestama kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristustega. Käskkirja õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et need karistused on hiljem kohtumenetlustes tühistatud. Vanglateenistus ei saa karistuse määramisel ette näha, millised kehtivad distsiplinaarkaristused võidakse hiljem tühistada. Distsiplinaarkaristuste arvestamise tulemusena võib vanglateenistus määrata küll rangema distsiplinaarkaristuse, kuid kui neid ei saaks arvestada, siis võiks karistus osutuda jällegi süüteo raskust arvestades vääritavast kergemaks. Määratud distsiplinaarkaristus ei ole seetõttu varasemate, distsiplinaarkaristuse määramise hetkel kehtinud karistuste arvestamise tõttu ebaproportsionaalne. Kaebajat ei karistatud distsiplinaarsüütegude kogumi, vaid üksnes vanglaametniku peale karjumise eest. Vangla ei olnud kohustatud koguma distsiplinaarmenetluses täiendavaid tõendeid videosalvestistelt, kuna distsiplinaarsüütegu oli nelja vanglateenistuse ametniku ettekannete ja ütlustega piisavalt tõendatud. Menetleja vahetamine oli menetluse erapooletuse tagamise eesmärgil põhjendatud. Distsiplinaarmenetlust ei algatatud kaks korda, vaid tegu oli lubatava ümbersuunamisega. Kinnipeetavat tuleb VangS § 64 lg 2 alusel esmalt informeerida distsipliinirikkumisest ja seejärel anda võimalus seletuskirja esitamiseks. Kaebajalt on seega seletuskirja esitamist nõutud ennetavalt ning sellega on vangla teinud menetlusvea. Nimetatud menetlusviga ei tingi aga HMS § 58 alusel haldusakti tühistamist, kuna rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ning kaebaja sai esitada selgitused ja vastuväited distsiplinaarmenetluse hilisemas faasis. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu koosseisu enamuse hinnangul on VangS § 63 lg 1 p 2 põhiseadusega kooskõlas. Karistusena ühe

pikaajalise kokkusaamise keelamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Keeld on proportsionaalne, kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkide ja demokraatliku ning sotsiaalse õigusriigi põhimõtetega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei nõua, et riigisiseses õiguses peaksid pikaajalised kokkusaamised üldse lubatavad olema. Abielu saab elada ka siis, kui abikaasadel võimaldatakse kohtuda vaid lühiajaliselt. 14. Ringkonnakohtu kohtunik Madis Ernits jäi eriarvamusele ja leidis, et VangS § 63 lg 1 p 2 on vastuolus PS §-ga 18 ning § 27 lg-ga 2 ning pikaajalise kokkusaamise keeld distsiplinaarkaristusena on seega lubamatu. Pikaajalise kokkusaamise keeld distsiplinaarkaristusena on alandava iseloomuga ning riivab põhiseaduslikku abielu garantiid. Sõltumata õigustusest, millega võidakse põhjendada kinnipeetava karistamist pikaajalise kokkusaamise keeluga, puuduvad õigustused kinnipeetava abikaasale kokkusaamise keelamiseks. Keeld piirab intensiivselt abikaasade õigusi, sel on faktiline mõju mõlemale abikaasale ning see võib viia abielu purunemiseni. Kolmanda isiku õiguste sedavõrd intensiivne riive ei ole vajalik ega mõõdukas, pikaajalise kokkusaamise keeld kui abielu riive on seetõttu ebaproportsionaalne. Keeld distsiplinaarkaristusena on alandava iseloomuga, isikut haavav, solvav, temas ängi ja alaväärsustunnet tekitav ning võib kaasa tuua vaimse või füüsilise vastupanu murdumise. Distsiplinaarkaristusena pikaajalise kokkusaamise keelu rakendamine ei ole kinnipeetavale mõistlikul määral ettenähtav ning ületab vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavustunde, sest seab kinnipeetava jaoks tähtsa õigushüve sõltuvusse asjaoludest, mis isikust päriselt ei sõltu ning võimaldab rakendada sanktsiooni, mille kaudseks, kuid ettenähtavaks tagajärjeks võib olla abielu purunemine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 15. R. Kalda esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D peale esitatud tühistamiskaebuse rahuldada. Kaebaja hinnangul on VangS § 63 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus ning ta nõustub ringkonnakohtuniku eriarvamuses normi põhiseadusvastasuse kohta esitatud põhjendustega. Kaebaja jääb varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et pole distsiplinaarsüütegu toime pannud, vaidlustatud käskkiri on kaalumisvigadega ja määratud karistus ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus on teinud videosalvestiste põhjal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta meelevaldseid ja ebaõigeid järeldusi. Haldusmenetluses on vastustaja vääralt jätnud videosalvestised läbi vaatamata ning asjakohase teabe analüüsimata. Ringkonnakohus on hinnanud tõendeid, sh vanglaametnike ettekannetes kajastatu vastavust videosalvestisest nähtuvale, halduskohtust erinevalt, kuid pole piisavalt põhjendanud, miks ta on andnud samale tõendikogumile teistsuguse hinnangu. Vangla on teadlikult jätnud kohtule ühe videosalvestise esitamata. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajat ei karistatud süütegude kogumi eest. Käskkirjast nähtub selgelt, et kaebajat karistati vanglaametniku peale karjumise, tema poole näpuga vibutamise, vanglaametnike häirimise ning nendega vaidlemise eest kogumis. Karistuse valikul on raskendava asjaoluna arvestatud kaebajal tol hetkel kehtinud distsiplinaarkaristustega, mis hiljem on kohtumenetlustes tühistatud. Kaebaja palub

vastustajalt välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskuluna menetlusdokumentidest koopiate tegemisel tasutud riigilõivu 7 eurot 44 senti ja kohustada vanglat kandma see summa riigilõivu tasunud isiku arvelduskontole. 16. Viru Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja jääb apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde ning nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. VangS § 63 lg 1 p 2 on põhiseadusega kooskõlas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 17. R. Kaldat karistati selle eest, et ta käitus 31. märtsil 2010 vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakalt. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt karjus R. Kalda vanglateenistuse ametniku peale. Sellega rikkus kaebaja vangla hinnangul tol ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra punkti 8.1.3, mis nägi ette, et kinnipeetav peab olema vanglateenistuse ametnikega ja teiste isikutega suheldes viisakas. Käskkirja kohaselt häiris kaebaja oma käitumisega ametikohuseid täitnud vanglaametnikke ning näitas üles üleolevat ja negatiivset suhtumist neisse. Vangla pidas sellist teguviisi raskeks rikkumiseks ja karistas kaebajat ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga, mis on distsiplinaarkaristustest kartserikaristuse kõrval üks rangemaid karistusi. 18. Praeguse asja lahendamisel on kohtud uurinud ja hinnanud ühte videosalvestist. Kaebaja seisukoht, et vangla on ühe videosalvestistest hävitanud ning jätnud kohtule tahtlikult esitamata, ei ole kohtumenetluses kinnitamist leidnud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega videosalvestiste säilitamise kohta ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Kolleegium on ringkonnakohtust erineval seisukohal aga haldusmenetluses ühe videosalvestise uurimata jätmise õiguspärasuse küsimuses. 19. Kõiki distsiplinaarmenetluses esitatud asjakohaseid tõendeid tuleb hinnata kogumis, erapooletult ja igakülgselt. Kaebaja esitas distsiplinaarmenetluse ajal vanglale videosalvestise säilitamise taotluse. Samuti juhtis kinnipeetav mitmel korral distsiplinaarmenetluse käigus vangla tähelepanu videosalvestise säilitamise ja tõendina arvestamise vajadusele, sh ka distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud märkustes (I kd, tl 36). Kaebaja hinnangul pidanuks videosalvestisest nähtuma, et distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavate vanglateenistuse nelja ametniku ettekannetes väidetu ei vasta tõele. Vangla nõustus küll videosalvestise säilitamisega, kuid jättis selle distsiplinaarmenetluses uurimata, kuigi oli teadlik kinnipeetava soovist kasutada salvestisi tõendina. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on kaebaja vastuväidetele küll viidatud, kuid puuduvad selgitused, mis põhjustel on tõendi uurimisest keeldutud. Ka üheski teises distsiplinaarmenetluse dokumendis ei ole veenvalt põhjendatud, miks jäetakse üks tõend tõendikogumist kõrvale ega hinnata seda. Nimetatud tõendi uurimine võimaldanuks distsiplinaarmenetluse läbiviijal hinnata vanglateenistuse ametnike paiknemise ja liikumise vastavust ettekannetes märgitule ja seeläbi hinnata nende ettekannete usaldusväärsust. Kohtumenetluses on nii halduskui ka ringkonnakohus pidanud seda videosalvestist asjakohaseks tõendiks ja otsustes sellele tuginenud. Kolleegium ei näe põhjusi, et käsitada kohtumenetluses olulist tõendit haldusmenetluses asjakohatuna. Seega on vangla selles asjas

rikkunud distsiplinaarmenetluse reegleid, sest on jätnud ühe tõendi hindamata. 20. Teiste distsiplinaarmenetluse normide rikkumiste kohta esitatud väited on ringkonnakohus põhjendatult ümber lükanud. Ringkonnakohus on põhjalikult ja kogumis hinnanud haldusja halduskohtumenetluses esitatud tõendeid ning teinud õige järelduse, et vangla on järginud üldiselt distsiplinaarmenetluse norme ning üksikud menetluslikud minetused seoses distsiplinaarmenetluse algatamisest teatamisega ei vii HMS § 58 alusel vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseni. Ka videosalvestise haldusmenetluses uurimata jätmine ei tingi kolleegiumi hinnangul selles asjas iseseisvalt Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.3.-3/822-D tühistamist, sest mõlemas kohtuastmes on asjakohane videosalvestis läbi vaadatud, sellel kajastatud teavet vanglateenistuse ametnike ettekannetes märgituga võrreldud ning teabe vastavust hinnatud. 21. VangS § 67 p 1 näeb ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra punkti 8.1.3 kohaselt oli kinnipeetav kohustatud olema viisakas vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega. 22. HKMS § 229 lg-st 2 tulenevalt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega ning on HKMS § 229 lg 3 alusel nendega seotud, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse esitaja seisukohaga, et ringkonnakohus on tõendeid halduskohtust erinevalt hinnates rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus on võtnud karjumise tuvastamisel aluseks halduskohtuga sama tõendikogumi, vaadanud kohtuistungil uuesti läbi asjakohase videosalvestise ja võrrelnud seda ettekannetes kajastatud asjaoludega. Samuti on ringkonnakohus võtnud seisukoha vanglateenistuse ametnike ettekannetes kajastatu usaldusväärsuse kohta. Ringkonnakohus on tõendeid põhjalikult analüüsinud ja veenvalt põhjendanud, miks tuleb tõendeid kogumis hinnates asuda halduskohtu otsuses märgitust erinevale seisukohale. Otsus on kooskõlas HKMS § 61 lg 1 nõuetega, mis näeb ette, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. 23. Vanglateenistuse ametnikuga karjudes suhtlemine kui faktiline asjaolu on seega kohtumenetluses tõendatud ja kolleegium võtab selle otsuse tegemisel aluseks. Väide, et kaebaja käitus ebaviisakalt ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, on aga õiguslik hinnang teole ega ole käsitatav faktiliste asjaolude tuvastamisena. Kolleegium peab seetõttu andma õigusliku hinnangu, kas kaebaja karjumine vanglateenistuse ametniku peale on praegusel juhul kvalifitseeritav Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.3 mõttes ebaviisaka käitumisena, mis on käsitatav distsiplinaarsüüteona. 24. Kaebajale heidetakse ette sotsiaalse käitumisreegli (viisakusnormi) rikkumist. Vanglaametnikega karjudes suhtlemine on taunitav ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas. Selline käitumine võib raskendada vanglas distsipliini tagamist. Kolleegiumi hinnangul ei lükka kaebaja seisukohad ümber vangla ja ringkonnakohtu järeldust, et kaebaja eksis elementaarsete viisakusreeglite vastu ning pani

seeläbi toime vangla kodukorra p 8.1.3 rikkumise. Distsiplinaarsüüteona ei ole kvalifitseeritud mitte kaebaja väljendusvabaduse kasutamist, vaid selle vabaduse kasutamist ebakohasel viisil ning kaebajat on karistatud ühe teo, mitte tegude kogumi eest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 231 lg 6). 25. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti hinnanud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust üksnes varasemate distsiplinaarkaristuste arvestamise kontekstis ega ole hinnanud rikkumise raskust. Üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena. Kinnipeetava ebaviisakas käitumine ei sea iseenesest ohtu vangla julgeolekut ega takista vanglaametnike tööd sellisel määral, et oleks alust kvalifitseerida sellist üleastumist raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Selles asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. 26. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada. See aga ei tähenda, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel võib kohus jätta muutunud asjaolud arvestamata. HKMS § 158 lg 2 alusel teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning haldusakti õiguspärasuse kindlaks haldusakti andmise aja seisuga. Haldusakti tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik enam tugineda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 10). Haldusakti tühistamisel on erga omnes mõju ehk tühistamine on siduv kõigile ning tühistatud haldusaktil puudub õigusmõju. Kohtutel tuli sellega haldusakti, milles on arvesse võetud tühistatud haldusakti mõju, õiguspärasuse kontrollimisel arvestada. Halduskohtu otsuse tegemise ajaks olid Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirjas nr 6.-3/822-D viidatud distsiplinaarkaristused tühistatud (haldusasjad nr 3-10-2097, nr 3- 10-1214 ja nr 3-3-1-51-11). Vangla on karistuse määramisel arvestanud seega kehtetute karistustega, mis ilmselgelt on mõjutanud rangema karistuse kohaldamist. Valitud karistus on eelnevat arvestades ebaproportsionaalne ja seetõttu õigusvastane. 27. Kuna valitud karistus on ebaproportsionaalne, siis ei ole VangS § 63 lg 1 p 2 asja lahendamisel asjassepuutuvaks normiks. VangS § 63 lg 1 p 2 oleks asjassepuutuv üksnes siis, kui selle normi kohaldamise eeldused oleksid täidetud. Kuna VangS § 63 lg 1 p 2 kohaldamine oli õigusvastane, siis puudub selles asjas normi põhiseaduspärasuse kontrollimiseks alus. 28. Kolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist. Distsiplinaarkaristusena ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei ole üldjuhul sedavõrd raske sekkumine isiku põhiõigustesse, sh perekonnaelu põhiõigusesse, et ületaks kinnipidamisega kaasnevaid mõistlikke piiranguid. Vangla sisekorraeeskirja §-st 45 tulenevalt on kinnipeetavale tagatud vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul ning selle distsiplinaarkaristusena keelamine ei tähenda seda, et isikul puuduks õigus taotleda pooleaastase ajavahemiku kestel asjakohasel põhjusel uuesti pikaajalist kokkusaamist. Vangla peab uue pikaajalise kokkusaamise korraldamise taotluse kaalutlusõiguse alusel lahendama, võttes seejuures arvesse ka taotleja varasemat käitumist. Distsiplinaarkaristusena

ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei tähenda seega vältimatult, et isikul puudub igal juhul pooleaastase ajavahemiku jooksul võimalus pikaajaliseks kokkusaamiseks. Perekonnaelu riive intensiivsust vähendab ka asjaolu, et ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei võta kinnipeetavalt õigust taotleda lühiajalisi kokkusaamisi ning piiratud ei ole ka teiste suhtlemisvahendite kasutamine (kirjade saatmine, telefonikõnede tegemine). 29. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-11-30 ja jätab Tartu Halduskohtu 25. juuni 2012. a otsuse haldusasjas nr 3-11-30 resolutsiooni p 2 muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendused tuleb resolutsiooni p 2 puudutavas osas asendada käesoleva otsuse põhjendustega. 30. Halduskohtus ei kandnud kaebaja menetluskulusid. Apellatsiooniastmes oli kaebaja menetluskuluks menetlusdokumentidest koopiate tegemisel tasutud riigilõiv 7 eurot ja 44 senti. Kaebaja palub nimetatud kulu vanglalt välja mõista ja kohustada vanglat kandma selle summa riigilõivu tasuja arvelduskontole. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus ei ole iseseisev nõue HKMS § 37 mõttes ning selle menetlusliku taotluse lahendamist apellatsiooniastmes ei tule menetluskulude jaotamisel arvestada. Ringkonnakohtus oli halduskohtule esitatud nõuetest vaidluse all üksnes Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D tühistamise nõue, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja rahuldab kaebuse selles osas, siis tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulu (7 eurot ja 44 senti) mõista vastustajalt välja täies ulatuses ning kohustada Viru Vanglat kandma nimetatud summa riigilõivu tasunud isiku arvelduskontole. Kautsjoni tasumise kohustusest oli R. Kalda Riigikohtu määrusega vabastatud. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi