3-2-1-1-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-1-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Sergei Bugajevi hagi OÜ Strantum vastu lepingust

tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks ning

lepingut täitma kohustamiseks ja OÜ Strantum vastuhagi

Sergei Bugajevi vastu 19 386 euro 65 sendi ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-54665

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Bugajevi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

21 677 eurot 37 senti

Hageja Sergei Bugajev, esindaja vandeadvokaat Kaimo

Räppo

Kostja OÜ Strantum (registrikood 10731164), esindaja

vandeadvokaat Ants Karu

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-54665 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 28. märtsi 2014. a otsuse osas, milles

maakohus mõistis välja Sergei Bugajevilt osaühingu Strantum kasuks 19 386 eurot 65 senti

ning viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Maakohtu 28. märtsi 2014. a otsuse resolutsioon on jõustunud järgmises osas:

„2.1. Hagi rahuldada.

2.2. Tuvastada Sergei Bugajevi poolt Sergei Bugajev ja osaühing Strantum vahel 30.08.2012. a

sõlmitud vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingust nr 345-S tulenevate kohustuste

puudumine.

2.3. Kohustada osaühingut Strantum täitma Sergei Bugajevi ja osaühing Strantum vahel

30.08.2012. a sõlmitud lepingut 345-S, mille kohaselt OÜ Strantum kohustub osutama Sergei

Bugajevi eramule asukohaga Remmelga 4, Tabasalu, Harku vald, Harju maakond tasulist vee-

ja kanalisatsiooniteenust."

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Sergei Bugajevile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Bugajev (hageja) esitas 20. detsembril 2012 Harju Maakohtule hagi OÜ Strantum (kostja)

vastu 30. augustil 2012 sõlmitud lepingut nr 345-S täitma kohustamiseks ning lepingust tulenevate

kohustuste puudumise tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 14. oktoobril 2003 lepingu temale kuuluva kinnistu

ühendamiseks veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemiga. 30. augustil 2012 sõlmisid hageja ja kostja vee-

ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S. Lepingu lisas nr 1 fikseeriti veearvesti algnäit ning

vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinnad. Kostja esitas hagejale kuni 29. augustini 2012 osutatud teenuse

eest arve kogusummas 3582 eurot 85 senti. Arves on märgitud tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse

koguseks 1351 m3. Kostja nõue ei seostu vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S

alusel toimuva tarbimisega. Hageja on lepingu alusel esitatud arved tasunud. Kostja lõpetas hageja

võlgnevuse tõttu 18. detsembrist 2012 hageja kinnistu veega varustamise. Kostjal ei olnud õigust

peatada hagejale teenuse osutamist, sest hagejal ei ole lepingust tulenevat võlgnevust.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus tasuda 3582 eurot 85 senti hüvitisena enne lepingu

sõlmimist hageja omavoliliselt tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest. Tuvastusnõude

rahuldamisel ei ole võimalik hageja eesmärki saavutada. Kostja sulges hageja elamu veevarustuse

lepinguta kasutatud teenuse eest tasumata jätmise tõttu. Kostjal oli selleks õigus Harku valla

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (eeskiri) § 28 lg 6 alusel. Harku vallavalitsus

andis kostjale kooskõlastuse hageja kinnistul vee sulgemiseks.

3. Kostja esitas 11. märtsil 2013 vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista

19 386 eurot 65 senti, viivise 786 eurot 92 senti ja viivise 4 eurot 12 senti päevas alates hagi

esitamisest kuni võla tasumiseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Vastuhagiavalduse kohaselt tuvastasid kostja töötajad korralise kontrolli käigus hagejale kuuluval

kinnistul omavolilise veekasutuse ja reovee kanalisatsiooni juhtimise, mille kohta koostati

29. augustil 2012 akt. Omavoliline tarbimine toimub juba 2003. aastast. 30. augustil 2012 sõlmitud

leping ei reguleeri enne sõlmimist omavoliliselt tarbitud teenuse hüvitamist. Tasumata arve tõttu

katkestas kostja hageja kinnistu veega varustamise. Omavolilise veekasutuse ilmnemisel tuleb

lähtuda hüvitise arvestamisel eeskirjas sätestatud metoodikast. Eeskirja § 13 lg 3 kohaselt tasub klient

omavolilise veekasutuse ilmnemisel vee-ettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-,

plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24

tundi ööpäevas. Sealjuures võetakse vee kiiruseks torudes siseläbimõõduga 15 kuni 20 mm – 0,5 m/s,

torudes 25 kuni 40 mm – 1,0 m/s ning torudes 50 mm ja suuremad – 1,5 m/s. Kui omavoliliselt

kasutatud vett oli võimalik kanaliseerida ühiskanalisatsiooni, lisatakse hüvitusele tasu selle

kanaliseerimise eest. Hüvitus arvutatakse, lähtudes vastavale tarbijagrupile kehtestatud teenustasust

veevarustuse ja reovee ning sademevee ärajuhtimise eest. Rakendades eeskirja § 13 lg-s 3 toodud

arvestusprintsiipi, on hageja ühe kuu arvestuslikuks veekoguseks 1271,7 m3. Kostja nõudis hagejalt

hüvitist kuue kuu eest. Võttes hageja veekuluks ühes kuus 1271,7 m3 ja korrutades selle kehtiva

tariifiga, on kostja nõudeks koos käibemaksuga 20 235 eurot 29 senti. Arvates nõudest maha hageja

tasutud 848 eurot 64 senti, jäi kostja nõudeks 19 386 eurot 65 senti.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Eeskirja § 28 lg 6 ja § 13 lg 3 on tühised ning need ei ole kohaldatavad. Eeskiri on kehtiv alates

28. augustist 2008, mistõttu ei saa seda kohaldada varasematele õigussuhetele. Eeskirja § 13 lg-s 3

toodud kahju arvestamise metoodika ei ole kohaldatav käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste

kindlakstegemisel. Hageja kinnistule paigaldati veenäidik juba 2003. aastal ning see fikseeris, et vee

tarbimine ca 9 aasta jooksul sai olla maksimaalselt 1351 m3. Kostja saaks nõuda ainult tegelikult

kantud kulutuste hüvitamist, kuid ta ei ole tõendanud oma kulutuste suurust. Kostja kulu ei ole

suurem kui hageja veearvesti näiduga fikseeritud koguses teenuse osutamise kulu. Tõendamata on

omavolilise ühenduse loomise aeg. Lisaks ei saa vee tarbimist arvestada 2003. aastast, sest kostja on

piirkonnas vee-ettevõtjaks alates 2006. aastast. Enne 2006. aastat ei olnud ka sätestatud mõistet

omavoliline tarbimine. Arvestada tuleb hageja keskmist tarbimist ning tasu ei saa nõuda rohkem kui

kuue kuu eest alates omavolilise tarbimise tuvastamisest. Arvestades eeskirja § 13 lg-s 3 toodud

metoodikat, on hageja vee tarbimiseks ühes kuus 1271,7 m3. Nimetatud koguses vee tarbimine ei ole

eluliselt võimalik ega vasta kostja kuludele käsundita asjaajamisel ega võimalikule lepinguvälisele

kahjule. Eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatu kohaldamine oleks hageja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt

vastuvõtmatu ja äärmiselt ebaõiglane. Eeskirja § 13 lg-s 3 toodud kahju arvestamise metoodika on

põhiseadusega (PS) vastuolus.

5. Harju Maakohus rahuldas 28. märtsi 2014. a otsusega hagi ja vastuhagi. Maakohus tuvastas

lepingust nr 345-S tulenevate hageja kohustuste puudumise ning kohustas kostjat lepingut täitma ja

osutama hagejale tasulist vee- ja kanalisatsiooniteenust. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks

välja 19 386 eurot 65 senti ning viivise kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus jättis kõik hagiga

seotud menetluskulud kostja kanda ning kõik vastuhagiga seotud kulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tarbis hageja veeühendust ning avaldas soovi ühendada oma

kinnistu rajatavate vee- ja kanalisatsioonitorustikega. Kohus tugines hüvitise väljamõistmisel

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg-le 1, § 1023 lg-le 2 ning eeskirja § 13 lg-le 3. Kohus ei nõustunud

hagejaga, et eeskirja § 13 lg 3 ei ole kohaldatav seetõttu, et kostja ei ole esitanud kahjuhüvitise nõuet.

Omavolilise veekasutuse ilmnemisel ei ole võimalik tegelikku tarbimist kindlaks teha ning hüvitise

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eeskirjaga kehtestatud metoodikast. Viidatud eeskiri ongi sätestatud

omavolilise veeühenduse kasutamisel hüvitise nõudmise lihtsustamiseks. Kostja tõendas

teostusjoonisega veetorustiku siseläbimõõdu 25 mm ja hageja ei ole seda ümberlükkavaid tõendeid

esitanud. Kostja esitas nõude eeskirja § 14 lg 1 järgi kuue kuu eest. Esmalt vähendas kostja kooskõlas

eeskirja § 14 lg-ga 2 hüvitise nõuet 3582 euro 85 sendini, kuid hageja keeldus nii suure hüvitise

maksmisest. Hageja ei saa tugineda VÕS § 6 lg-le 2, kuivõrd hagejal endal oli kohustus leping

sõlmida, mida hageja ei teinud. Hageja on aastaid kasutanud tasuta veeühendust. Hageja ei sisustanud

oma taotlust tunnistada eeskirja § 13 lg 3 vastuolus olevaks PS §-dega 3, 19, 32 ja 154. Hagejalt

hüvitise väljamõistmine on põhjendatud. Kohus mõistis välja viivise alates nõude kohtule esitamisest

kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus märkis, et kõigil kohtuotsuses käsitlemata väidetel ja

tõenditel ei ole tähtsust, mistõttu kohus neid ei käsitle.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles kohus rahuldas vastuhagi, ja teha uus otsus, millega jätta vastuhagi rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning kõik menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega.

Asjakohane ei ole hageja väide, nagu ei oleks maakohus hinnanud hageja vee- ja

kanalisatsioonitorustike arendajaga sõlmitud lepingut. Viidatud lepingust ei nähtu hageja teadmist,

nagu oleks tal õigus tarbida vee- ja reoveeteenust lisakokkulepeteta. Tõendatud on hagejal enne

30. augustit 2012 vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutamise lepingu puudumine. Tähtsust ei ole

asjaolul, kas ja kuidas tegi kostja vee-ettevõtjaks saades kinnistute omanikele ettepanekud lepingute

sõlmimiseks. Hageja pidi teadma, et teenuse tarbimiseks peab ta sõlmima lepingu vee-ettevõtjaga ja

teenuse eest tasuma. Samuti pidi ta teadma, et leping sõlmitakse eeskirja alusel, mille kinnitab

kohaliku omavalitsuse volikogu. Heas usus tegutseva omanikuna oli tal võimalik saada teavet vee-

ettevõtja kohta kohalikust omavalitsusest. Hageja allkirjastatud omavolilise veekasutuse ja reovee

ning sademetevee kanaliseerimise aktiga, samuti hageja kirjadega kostjale on tõendatud ja hageja

omaks võtnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 mõttes, et ta tarbis teenust

2003. aastast vastava lepinguta.

Maakohus leidis õigesti, et kohaldada tuleb käsundita asjaajamise regulatsiooni (VÕS § 1018 ja

§ 1023). Kulutuste mõistliku suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 4 p 5 kohasest erinormist, mis delegeerib muuhulgas

omavoliliselt võetud vee ja omavoliliselt ärajuhitud reo-, sademe- ja drenaaživee mahu ja maksumuse

määramise kohalikule omavalitsusele vastava eeskirja koosseisus. Asjaolu, et eeskiri nimetab

tasumisele kuuluvat summat hüvitiseks, ei mõjuta nõude materiaalõiguslikku alust. On ilmne, et

peaaegu kümne aasta jooksul omavoliliselt tarbitud teenuse faktilist mahtu ei ole võimalik veenvalt

tuvastada. Samuti ei ole ootuspärane, et seda tuleks teha omavolilise kasutaja ühepoolselt loodud

tõendite alusel (nt üürileping perioodil 2005–2006 tema ja kolmanda isiku vahel) või keskmise

tegeliku tarbimise alusel pärast omavolilise tarbimise lõppu. Tõsikindlalt on fikseeritud näit vaid

29. augustil 2012, mil fikseerimine toimus mõlema poole kohalolekul. Eeskirja § 13 ei saa käsitada

teenuse kasutamise lepingu tüüptingimusena, sest see rakendub põhjusel, et poolte vahel ei olnud

lepingut sõlmitud. Kohus ei nõustu ka hageja etteheitega kostja tõendile ühendustoru läbimõõdu

kohta. Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 mõttes, mille ümberlükkamiseks hageja

tõendeid ei esitanud.

Eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise arvestamise metoodika ei ole vastuolus PS-ga. ÜVVKS-s on

sätestatud kitsendus, mille kohaselt saab kinnistu omanik tarbida ühisveevärgi teenuseid ainult vee-

ettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel (§ 8 lg 3). Kohalikul omavalitsusel on volitus kehtestada

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Sellise eeskirja kohustuslik sisu on mh

omavolilise veekasutuse määratluse ning mahtude ja maksumuse määramise kord. Vaidlusalune

eeskiri näeb mh ette omavoliliselt kasutatud vee mahu arvestamisel ajalise piirangu (mitte üle 12 kuu

tagasi ja vee-ettevõtjal on õigus seda veel vähendada; § 14 lg-d 1 ja 2). Kostja ongi piiranud hüvitise

nõuet kuue kuu arvestusliku tarbimisega. Tegelikult omavoliliselt tarbitud vee hulka ei ole võimalik

objektiivselt kindlaks teha. Eeskiri annab võimaluse arvestada rikkuja isiku ja rikkumist

iseloomustavate faktiliste asjaoludega. Seetõttu ei ole eeskiri võrreldes rikkumisega

ebaproportsionaalne. Ei ole alust teha kostjale etteheiteid, et ta sissenõutavat hüvitist rohkem ei

vähendanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus eksinud VÕS § 1023 kohaldamisel.

Kostja soovib käsundita asjaajamisel tehtud kulude hüvitamist. Kostja ei ole esitanud lepinguvälise

kahju hüvitamise nõuet, mille puhul tuleks kohaldada eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud metoodikat.

Käsundita asjaajamiseks tehtud kulude kindlaksmääramisel tuleb tuvastada faktiliselt kantud kulud.

Eeskirja § 13 lg-s 3 toodud metoodika ei ole samastatav ega kohaldatav käsundita asjaajamisel tehtud

kulutuste kindlakstegemisele ja tegemist on kahe eraldi alustel esitatava nõudega. Eeskirja § 12 lg 2

sätestab, et omavolilise ühenduse ilmsikstulekul tuleb vee-ettevõtjale hüvitada kahju eeskirja § 13 lg-

te 3 ja 4 alusel. Kuigi viidatud säte reguleerib omavolilise ühenduse korral kahju hüvitamist, viitab

nimetatud säte eeskirja § 13 lg-le 3, mistõttu ka omavolilise tarbimise korral on metoodika aluseks

omavolilise tarbimisega tekitatud kahju hüvitamisele. Kuna ei ole esitatud nõuet VÕS § 1043 alusel,

siis ei tule kohaldada ka eeskirja § 13 lg-t 3. Ringkonnakohus on rahuldanud tõendamata nõude ning

on sellega olulisel määral rikkunud menetlusnormi. Kostja ei ole esitanud mistahes tõendeid kulutuste

kohta, mida hageja kostja arvel säästis.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta hageja seisukohad ja tõendid, millest nähtub tegelik

tarbimine ehk kostja kulutused. Kohtud ei ole põhjendanud oma järeldust, et tarbitud teenuse mahtu

ei ole võimalik veenvalt tuvastada. Hindamata on jäetud tõendid, mis kinnitavad käsundita

asjaajamiseks tehtud kostja kulutusi. Esiteks on hageja esitanud maakohtule tõendid, et hageja

tarbimine 30. septembrist 2012 kuni oktoobrini 2013 oli keskmiselt 11,92 m3 kuus. Puudub mistahes

eluline asjaolu, mistõttu oleks tarbimine pidanud lepingu sõlmimisele eelnenud ajal olema ligi 100

korda suurem. Teiseks on hageja esitanud tõendid, millest nähtub tegelik tarbimine vaidlusalusel

perioodil. Viidatud perioodil kehtinud üürilepingu lisast nähtub, et veemõõdiku näit 8. märtsil 2006

oli 898 m3. See on mitmepoolne dokument, kus kaks isikut on fikseerinud veemõõtja näidu. Kui

ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, tuleb seda otsuses ka märkida, seda

aga ei ole tehtud ja jääb arusaamatuks, kas üldse on tõendit hinnatud. Kostja ei ole nimetatud

veemõõdiku näitu enda andmetega ümber lükanud ega tõendanud, et see ei vasta tegelikkusele. Seega

ajavahemikul 8. märtsist 2006 kuni 29. augustini 2012 oli tarbimine veemõõdiku näitude kohaselt

kokku 453 m3, mille eest tuleb tasuda 1201 eurot 35 senti.

Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata eeskirja § 14 lg 2. Seadusandja on möönnud

võimalust tuvastada kahjuhüvitise suurus tegelikest asjaoludest lähtudes. Kohtute seisukoht, et

omavolilise tarbimise korral tuleb igal juhul kohaldada eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud metoodikat, on

vastuolus eeskirja § 14 lg-s 2 sätestatuga. Ringkonnakohus oleks pidanud võtma VÕS §-de 1018 ja

1023 järgi nõude rahuldamisel aluseks tegelikkuses omavoliliselt tarbitud vee koguse.

Ringkonnakohus on lähtunud kostja omavoliliselt täiendatud tõenditest, millele hageja esitas

vastuväite. Kostja on ühendustoru läbimõõdu tõendamiseks esitanud enda märkustega täiendatud

teostusjoonise, kuhu on teinud juurdekirjutuse toru läbimõõdu kohta. Selline täiendatud teostusjoonis

ei ole tõendiks TsMS-i mõttes.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks osa väiteid ei arvestata ega käsitleta. Esiteks ei ole kohtud

analüüsinud väidet, et kostja käitumine oma õiguste teostamisel on vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja arvestatud koguses vee tarbimine ei ole eluliselt võimalik ega vasta kostja kuludele ega

kahjule. Kostja nõude eesmärgiks on hagejale kahju tekitada. Teiseks ei ole käsundita asjaajamise ega

kahju hüvitamise sätete eesmärgiks isikut karistada. Eeskirja § 13 lg-ga 3 on modelleeritud olukord,

kus vesi jookseb 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas ühtlase kiirusega. VÕS § 127 lg 6 järgi palub

hageja kohtul määrata kahjuhüvitise suuruseks 1201 eurot 35 senti, millest hageja on tasunud

848 eurot 64 senti.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et eeskirja § 13 lg 3 ei ole

tüüptingimus, sest pooled ei olnud lepingut sõlminud. Lepingu nr 345-S p 1.3 kohaselt kohustuvad

pooled täitma lepingu ja muude Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamist reguleerivate

ja teiste õigusaktide tingimusi. Eeskirja § 13 lg 3 on lepingu osa ning tüüptingimus, millega

kaldutakse oluliselt kõrvale seaduses sätestatud kahju hüvitamise ja käsundita asjaajamisel kulude

hüvitamise põhimõtetest. Eeskirja § 13 lg 3 on ebamõistlikult vee kasutajat kahjustav ja seetõttu

tühine.

Ringkonnakohus ei ole analüüsinud maakohtu VÕS § 6 lg 2 ebaõiget kohaldamist ning on maakohtu

põhjendusega nõustudes rikkunud VÕS § 6 lg-s 2 sätestatut. VÕS § 6 lg-st 2 ei tulene, et sätet ei

saaks kohaldada olukorras, kus vastava taotluse esitanud isik on jätnud mõne kohustuse täitmata.

Eeskirja § 13 lg 3 on vastuolus põhiseadusega. Valemi alusel saadud hüvitis annab ebaõige ja

tegelikkusele mittevastava tulemuse, millega ei hüvitata vee-ettevõtja kahju, vaid karistatakse tarbijat

ja rikastatakse vee-ettevõtjat. ÜVVKS § 8 lg 4 p-s 5 antud volitusega on antud avalikule võimule

õigus määrata imperatiivselt kindlaks omavolilise tarbimise maht. Eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud

metoodika peaks vastama tekkinud kulule. Eeskirja § 13 lg 3 alusel hüvitise kindlaksmääramise

metoodika piirab isiku õigust vabale eneseteostusele ja omandipõhiõigust. Vastav säte ei ole

eesmärgipärane ega ka proportsionaalne. Hageja palub tunnistada nimetatud norm põhiseadusega

vastuolus olevaks ning seda mitte kohaldada.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning

§ 692 lg 4 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Hageja on kassatsioonkaebuses märkinud, et vaidlustab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses.

Kolleegium selgitab, et hagejal ei olnud võimalik vaidlustada ringkonnakohtu otsust hagi puudutavas

osas. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude

tuvastada hageja kohustuste puudumine kasutuslepingust nr 345-S ja kohustas kostjat lepingut täitma.

Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi maakohtu otsus apellatsioonkaebusega vaidlustamata osas

jõustunud. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega maakohtu otsus vastuhagi

rahuldavas osas jäeti muutmata. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust

osas, mille peale on kaevatud.

12. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• hagejale kuuluval kinnistul on tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenust alates 2003. aastast;

• kostja on alates 2006. aastast vee-ettevõtjaks Harku vallas, kus asub ka hageja kinnistu;

• 29. augustil 2012 fikseerisid pooled hageja kinnistul omavolilise veekasutuse ja reovee ning

sademevee kanalisatsiooni juhtimise;

• 30. augustil 2012 sõlmisid pooled vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S, mille

lisas 1 fikseeriti veearvesti algnäiduna 1351 m3;

• lepingu nr 345-S alusel esitatud arved on hageja kohaselt tasunud;

• kostja esitas hagejale kuni 29. augustini 2012 osutatud teenuste eest arve 3582 eurot 85 senti,

teenuste koguseks oli märgitud 1351 m3; hageja arvet ei tasunud.

13. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus arvutada hagejalt nõutavat

hüvitist Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud

metoodika alusel. Hageja on seisukohal, et eeskirja § 13 lg 3 ei ole nõude arvutamisel kohaldatav

ning teenuse osutamisel tekkinud kulud tuleb tõendada kostjal. Kohtud on nõustunud kostja

käsitlusega ning mõistnud hagejalt välja hüvitise, lähtudes eeskirja § 13 lg-s 3 esitatud metoodikast.

14. Kostja leidis vastuhagis, et poolte vahel oli enne lepingu sõlmimist käsundita asjaajamise

õigussuhe, ning on tuginenud sellele ka nõude esitamisel. Maakohus on oma otsuses viidanud

VÕS §-dele 1018 ja 1023, kuid ei ole käsundita asjaajamise õigussuhte eeldusi kontrollinud.

Ringkonnakohus märkis, et maakohus on asjakohaselt leidnud, et kohaldada tuleb käsundita

asjaajamise regulatsiooni.

Kolleegium leiab, et kohtud on ebaõigesti jätnud analüüsimata käsundita asjaajamise õigussuhte

eeldused. Kohtud ja kostja on üksnes viidanud Riigikohtu varasematele seisukohtadele, mille

kohaselt võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepinguta tarbimisel olla tegemist käsundita

asjaajamisega (Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 24. aprilli 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 13). Seega ei ole kohtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust

rikkudes selgitanud oma järeldusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (TsMS § 436 lg 1, § 442

lg 8). Riigikohus ei saa tõendeid hinnata (TsMS § 688 lg 5). Kuna kohtud lähtusid asja lahendamisel

sellest, et poolte vahel on käsundita asjaajamise suhe, siis võis rikkumine mõjutada asja lahendamise

tulemust (TsMS § 669 lg 2). Seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et eelviidatud lahendites kohaldati käsundita asjaajamise

sätteid olukorras, kus ettevõtja oli tarbimisest teadlik, kuid isikud keeldusid lepingu sõlmimisest.

Üheks käsundita asjaajamise kohustuslikuks eelduseks on VÕS § 1018 lg 2 järgi asjaajaja tahe

tegutseda teise isiku kasuks (käsundita asjaajamise eelduste kohta vt ka Riigikohtu 15. jaanuari

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Praegusel juhul fikseerisid pooled omavolilise

veekasutuse 29. augustil 2012 (I kd, tl 99). Toimikust ei nähtu, et kostja oleks enne seda teadnud

hageja vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimisest. Kolleegiumi arvates eeldab teise isiku kasuks

tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes, et asjaajaja vähemalt teab, et soodustab oma tegevusega teist

isikut. Ka seda tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel arvesse võtta.

15. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et käsundita asjaajamise õigussuhte

eeldused ei olnud täidetud, eelkõige kui kostjal puudus tahe tegutseda hageja kasuks (VÕS § 1018

lg 2), võib kostja nõue tuleneda mõnest teisest lepinguvälisest võlasuhtest. Kostja esitas nõude

omavolilisest vee tarbimisest tuleneva hüvitise saamiseks. Maa- ega ringkonnakohus ei ole seotud

poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8). Kohus kohaldab õigust asjas

tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Kui pool on esitanud nõude hüvitise saamiseks, tuleb kohtul

vastavalt asjaoludele hüvitisenõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13). Sealjuures

peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust nõudele antud õigusliku hinnangu kohta

(vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 5. jaanuari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40).

Kolleegiumi hinnangul võib omavolilise tarbimise puhul ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue

nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete

(VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul vajadusel selgitada pooltele õiguslikku olukorda ja anda lisaaega seisukohtade

esitamiseks nõude uue õigusliku kvalifikatsiooni kohta.

16. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud eeskirja

§ 13 lg-t 3 ning § 14 lg-t 2.

Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et eeskiri on asjas kohalduv õigusakt ning eeskirja § 13 lg 3

eesmärk on lihtsustada omavolilise veekasutuse korral ettevõtjale makstava hüvitise arvutamist.

ÜVVKS (1. jaanuarist 2011 kuni 14. juulini 2013 kehtinud redaktsioonis) § 8 lg 3 kohaselt toimub

ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise

lepingu alusel. ÜVVKS § 8 lg 4 p 5 kohaselt sõlmitakse ÜVVKS § 8 lg-s 3 nimetatud leping

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Eeskirja kinnitab kohaliku omavalitsuse

volikogu ning see peab sisaldama muuhulgas omavoliliselt võetud vee ja omavoliliselt ärajuhitud reo-

, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee määratlust ning nende mahu ja maksumuse

määramise korda. Eeskirja § 13 lg 1 kohaselt loetakse omavoliliseks veekasutuseks või reovee ning

sademetevee kanaliseerimiseks muuhulgas juhtumit, mil puudub vee-ettevõtjaga vastav leping. Ka

1. jaanuaril 2015 jõustunud ÜVVKS § 8 lg 42 kohaselt on ühisveevärgist veevõtt ja

ühiskanalisatsiooni abil reo-, sademe- ja drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimine

omavoliline muuhulgas, kui puudub vee-ettevõtjaga vastav leping, välja arvatud juhul, kui vee-

ettevõte esitab regulaarselt tarbitud vee või ärajuhitud reovee eest kliendile arveid ning klient on

arved õigeaegselt tasunud. Seega kohaldub eeskiri lisaks lepingulistele nõuetele ka lepinguvälistele

nõuetele. Kolleegiumi arvates reguleerib eeskiri omavolilise veekasutuse juhtumeid sõltumata sellest,

kas poolte vahel on varem leping olnud või mitte, kuivõrd ÜVVKS ega eeskiri eelkirjeldatud

olukordi ei erista. Seetõttu tuleb kostja nõude lahendamisel arvestada ka ÜVVKS-is ja eeskirjas

sätestatud avalik-õigusliku regulatsiooniga (avalik-õiguslike normide kohaldamise kohta

eraõiguslikele nõuetele vt ka Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10).

17. Kohtud on aga põhjendamatult eeskirja § 13 lg 3 kõrval jätnud kohaldamata eeskirja § 14 lg 2.

Eeskirja § 14 lg 2 kohaselt võib vee-ettevõtja eeskirja § 13 lg-tes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid

vähendada lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Kolleegium möönab, et

eeskirja § 14 lg 2 sõnastusest ei tulene otseselt ettevõtja kohustust eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud

hüvitise suurust vähendada. Samuti ei ole sõnaselgelt antud hüvitise vähendamise õigust kohtule.

Tegemist on aga avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks

(vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). Seetõttu tuleb eeskirja

§ 14 lg-t 2 tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus.

18. Kolleegium märgib, et hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid

asjaolusid arvestada ka VÕS nii deliktiõiguse kui ka alusetu rikastumise sätete alusel (ülal p 15).

Kahju hüvitamise nõude puhul võimaldab kahjuhüvitise suurust vastavalt asjaoludele vähendada

VÕS § 140. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies

ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi

suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Alusetu rikastumise

regulatsiooni alusel on ettevõtjal õigus nõuda rikkumise teel saadu harilikku väärtust (VÕS § 1037

lg 1). Kolleegiumi hinnangul on eeskirja § 13 lg 3 alusel sellisel juhul võimalik arvutada vaid saadu

maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. Vajadusel on kohtul

võimalik hüvitist vähendada ka VÕS § 6 lg 2 alusel. Seega, tõlgendades koosmõjus eeskirja § 13 lg-

t 3, § 14 lg-t 2 ning VÕS-i vastavaid sätteid, tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada eeskirja

§ 13 lg-s 3 esitatud metoodika kõrval tegelikku tarbimist näitavaid asjaolusid.

19. Hageja on kassatsioonkaebuses leidnud, et kohtud on muuhulgas ebaõigesti kohaldanud VÕS § 6

lg-t 2. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud on VÕS § 6 lg-t 2 ekslikult tõlgendanud. Maakohus

leidis, et hageja ei saa VÕS § 6 lg-le 2 tugineda, kuivõrd hagejal oli kohustus leping sõlmida, mida ta

pika aja jooksul ei teinud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Praegu oleks VÕS § 6 lg 2

funktsiooniks piirata ebamõistliku hüvitisenõude suurust, mitte nõude olemasolu. VÕS § 6

kohaldamist ei välista asjaolu, et nõudeõigus tulenes hageja tegevusest (vt nt Riigikohtu 16. märtsi

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 13). Vajadusel tuleb kohtul asja uuel läbivaatamisel võtta

uuesti seisukoht ka VÕS § 6 lg 2 kohaldumise kohta.

20. Hageja on vaidlustanud kohtute tegevuse tõendite hindamisel ja otsuste põhjendamisel. Hageja

leiab, et kohtud on alusetult jätnud tähelepanuta hageja esitatud tõendid, millest nähtub tegelikult

hageja tarbitud vee kogus. Kolleegiumi hinnangul on hageja väited põhjendatud. Kohtud on hageja

esitatud tõendeid kõrvale jättes rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ning § 436 lg-t 1. Kohus ei

saa jätta tähelepanuta tõendeid, mis võimaldavad määrata tarbitud teenuse ja kostjale tekitatud kahju

suurust või võivad anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks (vt ka ülal p 18). Asja uuel läbivaatamisel

tuleb ringkonnakohtul eespool toodud Riigikohtu juhiseid arvestades anda hinnang hageja esitatud

tõenditele.

21. Hageja on vastu vaielnud ühendustoru läbimõõtu tõendava teostusjoonise kui tõendi lubatavusele.

Hageja leiab, et tegemist ei ole tõendiga TsMS-i mõttes. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Selles osas

võib nõustuda ringkonnakohtuga, et teostusjoonis on käsitatav TsMS § 229 mõttes dokumentaalse

tõendina, mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt (TsMS § 232).

22. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kostja nõue tuleneb lepingu sõlmimisele eelnevast

perioodist, siis ei ole asja lahendamisel tähtsust hageja väitel eeskirja § 13 lg 3 kui tühise

tüüptingimuse kohta. Seetõttu on ringkonnakohus põhjendatult tüüptingimuste regulatsiooni

kohaldamata jätnud.

23. Kuna kohtud tõlgendasid ja kohaldasid vastuhagi rahuldamisel valesti eeskirja § 13 lg-t 3 (ülal p-

d 16–18), siis ei ole põhjust käsitleda hageja väiteid eeskirja § 13 lg 3 põhiseadusvastasuse kohta.

24. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Ants Kull, Malle Seppik