3-2-1-19-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-19-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 8.aprill.2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

A. H hagi Adavere Agro AS-i ja AS-i Risti Agro vastu

kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-26855

Adavere Agro AS-i suhtes 87 eurot ja 19 senti

AS-i Risti Agro suhtes 2339 eurot ja 65 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Adavere Agro AS-i ja AS-i Risti Agro kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. H

Kostjad Adavere Agro AS (registrikood 10171470) ja AS

Risti Agro (registrikood 10201231), mõlema esindaja

vandeadvokaat Tanel Pürn

Asja läbivaatamise kuupäev

16. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-26855 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 10. detsembri 2013. a otsuse

resolutsiooni punktid 2.3 ja 3.3, millega kostjatelt mõisteti välja igakuine hüvitis alates

1. jaanuarist 2013.

2. Tartu Maakohtu 10. detsembri 2013. a otsuse resolutsiooni punktid 2.3 ja 3.3 sõnastada

järgmiselt:

„2.3. alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse

reolutsiooni p-s 4.

3.3. alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse

reolutsiooni p-s 4."

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, arvestades käesolevas otsuses toodud

põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Maakohtu otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Adavere Agro AS-lt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto)

järgmiselt:

2.1. hüvitis 30.11.2013.a seisuga 359 (kolmsada viiskümmend üheksa) eurot 33 senti ühekordse

maksena;

2.2. 2013.a detsembri eest hüvitis 10 (kümme) eurot 70 senti.

2.3. alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse

reolutsiooni p-s 4.

3. Välja mõista Risti Agro AS-lt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto)

järgmiselt:

3.1. hüvitis 30.11.2013.a seisuga 9641 (üheksa tuhat kuussada nelikümmend üks) eurot 21 senti

ühekordse maksena;

3.2. 2013.a detsembri eest hüvitis 287 (kakssada kaheksakümmend seitse) eurot 09 senti.

3.3. alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse

reolutsiooni p-s 4.

4. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmine

4.1. Otsuse p-des 2.3 ja 3.3 määratud igakuise hüvitise arvestamise metoodika:

4.1.1. igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks seisuga 31. detsember 2013 on kaotatud

brutopäevasissetulek 50,12 eurot, mida tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal

„Põllumajandus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad" Statistikaameti poolt avaldatava

keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine

tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga

aasta 1. augustiks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest

tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse;

4.1.2. indekseeritud brutopäevatasust arvestatakse hüvitise baasmääraks A. H tuvastatud

töövõimekao protsendimäär (käesolevalt kuni 20. juuli 2014. a 60%), millest tuleb maha

arvestada saadud töövõimetuspension;

4.1.3. hüvitise jagamisel endiste tööandjate vahel võtta töövõimetuspensioni mahaarvestamise

järel saadavast summast maha hageja omavastutus 25% (s.o omavastustus 1/4 hüvitisest) ning

saadud summa jagada järgmiselt: AS-i Risti Agro kanda 52,32% ja AS-i Adavere Agro kanda

1,95%.

4.2. A. H on kohustatud teavitama Adavere Agro AS-i ja Risti Agro AS-i koheselt töövõimekao

määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest.

4.3. Adavere Agro AS ja Risti Agro AS on kohustatud igakuise hüvitise A. H välja maksma

hüvitise saamise kuu kolme esimese tööpäeva jooksul."

5. Tagastada tasutud kautsjon Risti Agro AS-ile.

6. Menetluskulud kassatsiooniastmes jätta poolte endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. H (hageja) esitas 9. mail 2012 hagi Adavere Agro AS-i (kostja I) ja AS-i Risti Agro (kostja II)

vastu, milles palus välja mõista kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks kummaltki kostjalt

hüvitis ühekordse maksena ja hüvitis perioodilise maksena. Hageja muutis menetluse kestel korduvalt

nii perioodi, mille eest hüvitist sooviti, kui ka hüvitise suurust. Viimasena esitas hageja nõude

arvestuse 17. septembril 2013, kus formuleeris nõude alternatiivses koosseisus ja suuruses ( II kd, tl

80-81).

Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt on hagejal diagnoositud 3. juulist 2009

kutsehaigus, mille on põhjustanud füüsiline töö koormusega kätele-õlavöötmele-seljale, ebasoodne

mikrokliima ja kõrgendatud traumaoht. Hagejal on tuvastatud kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime

kaotus 60% ulatuses. Töötervishoiuarsti hinnangul on hageja kutsehaigus kujunenud välja kostja I,

kostja II, Kabala Agro OÜ juures ja FIE-na töötamisel. Lähtudes hagejal erinevate tööandjate juures

(sh FIE-na) töötamise ajast ja töölepingutes kokku lepitud tööajast, vastutab kostja I

proportsionaalselt 1,95% ja kostja II proportsionaalselt 52,32% tekitatud kahju eest. Hageja palus

hüvitise arvestamisel võtta aluseks viimases töökohas Viraito OÜ-s saadud sissetuleku, mis

kalendripäeva keskmisena oli 30 eurot ja 97 senti. Kuna hageja lõpetas töötamise juba oktoobris

2007, tuleb töötasu indekseerida.

Hageja väitel on kostjate käitumine olnud õigusvastane, kuna kostjad on rikkunud mitmeid

tööohutusnorme. Kostjate juures valitsenud töötingimused põhjustasid hageja tervisekahjustuse.

Kostjate süüd tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg-st 1 lähtudes eeldada.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leidsid, et hageja ei ole

põhjendanud ja tõendanud, et töövõime kaotuse eest vastutavad kostjad, ning ebaselged on ka

hüvitise arvutamise alused ja metoodika. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu

kutsehaigusega tekkinud kahju ja kostjate tegevuse vahel. Kostjad märkisid, et hageja arvestuste

alusel oleks tema brutokuutöötasu olnud 2000 eurot kuus, mis on ebareaalne. Vastutuse jagamine

vastavalt töötatud ajale oleks põhjendatud üksnes juhul, kui töötingimused oleksid olnud kõigi

tööandjate juures täpselt samad.

3. Tartu Maakohus otsustas 10. detsembri 2013. a lahendiga rahuldada hagi osaliselt, määras otsuse

täitmise korra ja jaotas menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise suhte alusel.

Kohtulahendi resolutsiooniga otsustati:

„1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Adavere Agro AS-ilt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto)

järgmiselt:

2.1. hüvitis 30.11.2013. a seisuga 359,33 eurot ühekordse maksena;

2.2. 2013. a detsembri eest hüvitis 10,70 eurot;

2.3. alates 01.01.2013. a igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse

resolutsiooni p-s 4.

3. Välja mõista Risti Agro AS-ilt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto)

järgmiselt:

3.1. hüvitis 30.11.2013. a seisuga 9641,21 eurot ühekordse maksena;

3.2. 2013. a detsembri eest hüvitis 287,09 eurot;

3.3. alates 01.01.2013. a igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse

resolutsiooni p-s 4."

Maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 4 määras kohus kindlaks kohtuotsuse täitmise, sh igakuise hüvitise

arvestamise metoodika. Menetluskuludest jättis kohus 1/5 hageja kanda ja 4/5 solidaarselt kostjate

kanda.

Maakohus tuvastas, et hageja ei töötanud alates 22. oktoobrist 2007 ja kutsehaigus diagnoositi hagejal

töötervishoiuarsti 3. juuli 2009. a otsusega. Kohus leidis, et hagejal on tuvastatud sissetulekute

vähenemine 60% ulatuses ja vähenemine on tingitud kutsehaigusest. Kostjad ei ole tõendanud, et nad

on täitnud kõiki tööohutuse nõudeid. Kostjate tegevusetus tööohutuse korraldamisel ja töötaja

juhendamisel on viinud hagejal kutsehaiguse tekkeni.

Hageja on hüvitise arvestamisel võtnud proportsionaalselt arvesse nii tegutsemist FIE-na kui ka

töötamist OÜ-s Kabala. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostjate õigusi rikutud, sest hageja on

esitanud kostjate vastu nõude kahju hüvitamiseks vaid osaliselt, s.t kostjatele langevas osas. Seega on

tegemist osavastutusega, kus kutsehaiguse põhjustamise eest vastutavateks on kostjad, OÜ Kabala ja

hageja ise töötamisel FIE-na. Kohus leidis, et hageja arvestused tööaja alusel hüvitise

proportsionaalse jagamise osas on põhjendatud. Kohus leidis, et hageja töötas pikka aega (vähemalt

kümme aastat) pidevalt üle lubatud tööaja normi ning ei järginud töö- ja puhkeaja seaduse sätteid.

Kohus leidis, et nimetatud asjaolu on hüvitise määramisel oluline, sest võis kaasa aidata kutsehaiguse

väljakujunemisele või selle väljakujunemist kiirendada. Kohus leidis, et kuna hageja ei järginud pika

aja jooksul tööajanormi, on tegemist raske hooletusega ja kahjuhüvitist tuleb seetõttu vähendada.

Kohus leidis, et kohane on vähendada hüvitist ¼ ulatuses. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata ka

hageja saadud töövõimetuspension.

Hageja esitatud viimase töökoha töötasu tõendi kohaselt oli tema keskmiseks päevatasuks 484 krooni

ja 58 senti ehk 30 eurot ja 97 senti. Kohus pidas põhjendatuks indekseerida hageja kahjuhüvitist

lähtuvalt sama või sarnast tööd tegevate isikute keskmise töötasu muutumisest. Hageja töötas

põllumajanduses, mistõttu tuleb palga muutmise aluseks võtta keskmine bruto- ja netopalk

tegevusalal „Põllumajandus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad". Kohtu hinnangul on

põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine ühekordse summana kuni lahendi tegemise kuuni, s.o kuni

1.detsembrini 2013 ja sealt edasi igakuise maksena.

4. Kostjad esitasid selle maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlesid maakohtu otsuse

tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks või uue otsuse tegemist, millega jätta

hagi rahuldamata. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas

vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja

selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagiavaldus täies ulatuses. Hageja taotles

menetluskulude jätmist solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis oma 29. septembri 2014. a otsusega kostjate apellatsioonkaebuse ja hageja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus märkis, et

maakohus on hageja nõude kvalifitseerinud lepingulisest suhtest tuleneva nõudena. Ringkonnakohtu

otsuse kohaselt on maakohus kohtulahendis tuvastanud, milles seisnes kostjate töökorralduse

vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja millega kostjad eirasid tööohutuse nõudeid, samuti on

tuvastatud hagejal kahju olemasolu ja selle suurus ning loetud tõendatuks nende asjaolude vaheline

põhjuslik seos.

6. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus muuhulgas, et ta ei nõustu

kostjatega, et puudub põhjuslik seos hageja kahju ja kostjate tegevuse vahel. VÕS § 138 lg 2 kohaselt

vabaneb kahju hüvitama kohustatud isik vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud.

Maakohus on õigesti tuvastanud faktilised asjaolud, mis tõendavad, et kostjate tegevus ja tegevusetus,

millel nende vastutus põhineb, on hagejal kutsehaiguse tekkimisega piisavas seoses, et kutsehaigust

võib pidada kostjate juures tuvastatud töötingimuste tagajärjeks. Ringkonnakohus viitas seejuures ka

VÕS § 138 lg-tele 1 ja 3. Ringkonnakohus nõustus maakohtu kohaldatud kahjuhüvitamise

metoodikaga ning ei pidanud vajalikuks seda muuta.

7. Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas

kahjuhüvitise vähendamisel õigesti VÕS § 139 lg-d 1 ja 3. Hageja ise sai kõige paremini

organiseerida oma töökorraldust ja jälgida, et töökoormus ei tekitaks terviseriske.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostjad esitasid ringkonnakohtu 29. septembri 2014. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles nad

vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse peamiste põhjenduste kohaselt

on kostjad jätkuvalt seisukohal, et nende tegevus ja hagejal kutsehaiguse tekkimine ei ole põhjuslikus

seoses. Hageja kutsehaigus on hageja suure töökoormuse tagajärg, s.t kutsehaigus tekkis hageja enda

käitumise tulemusena. Hageja pidi esitama põhjendused ja tõendid selle kohta, et just kostjate

rikkumised tekitasid talle kutsehaiguse. Kohtud on kohaldanud vääralt VÕS § 127 lg-t 4. Lisaks on

ringkonnakohus kohaldanud vääralt VÕS § 138.

Ekslik on kahju arvestamise kohta kasutatud metoodika.

Kostjad asusid ka seisukohale, et tsiviilasja menetlemisel on rikutud oluliselt menetlusõiguse norme.

Kostjad pidasid üllatuslikuks ringkonnakohtu seisukohta selle kohta, et hageja abilise küsimus ei ole

oluline.

Kostjad leidsid veel, et ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse ebaõigesti muutmata ka maakohtu

otsuse resolutsiooni punktides 2.3 ja 3.3 märgitud igakuise hüvitise väljamõistmise algusaja,

1. jaanuari 2013 osas. Arvestades, et eelnevates maakohtu otsuse resolutsiooni punktides on hüvitis

välja mõistetud kuni 2013. a novembrini ja ka 2013 detsembri eest, ei ole 2013. a osas kahekordse

hüvitise väljamõistmine kuidagi põhjendatud.

9. Hageja vaidles 20. veebruaril 2015 esitatud vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see

rahuldamata. Hageja palub jätta jõusse samas tsiviilasjas tehtud madalama astme kohtute otsused,

kuid parandada maakohtu otsuses esinevad kirjavead, s.t asendada maakohtu otsuse resolutsiooni

punktides 2.3, 2.4. ja 3.3 nimetatud aastaarv „2013" aastaga „2014". Hageja esitas oma

kokkuvõtlikud seisukohad veel 16. märtsil 2015.

10. Kostjad esitasid 13. märtsil 2015 ka oma seisukohad hageja 20. veebruari 2015 vastuse kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 alusel tühistada osas, milles

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2.3 ja 3.3. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada osaliselt. Riigikohus teeb ringkonnakohtu otsuse tühistatud osas uue otsuse, millega

muudab maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3 ja 3.3 osas, milles maakohus mõistis hagejale välja

igakuise hüvitise alates 1. jaanuarist 2013. Kolleegium on seisukohal, et tuvastatud asjaolude alusel

tulnuks mõista maakohtul hagejale igakuine hüvitis välja alates 1. jaanuarist 2014.

12. Vastuseks kostjate kassatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. TsMS § 688 lg 5 teise lause

järgi ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud

tõendeid. Madalama astme kohtud on leidnud, et kostjate kahju hüvitamise kohustuse eeldused on

tõendatud. Kohtud on muuhulgas tuvastanud põhjusliku seose kostjate käitumise ja hageja

tervisekahjustuse vahel. Seejuures ei ole kohtud VÕS § 127 lg-t 4 ebaõigesti kohaldanud ega

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kolleegiumi hinnangul puudus ringkonnakohtul põhjusliku

seose küsimust käsitledes vajadus viidata VÕS §-le 138. VÕS § 138 lg 1 kohaselt võib juhul, kui

tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada

neist igaüks, nõuda kahju hüvitamist neilt kõigilt. Kolleegiumi arvates saab kannatanu

tõendamiskoormise kergendamiseks kohaldada VÕS § 138 eelkõige juhtudel, kus kannatanu suudab

tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest

isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest

kannatanule kahju kindlalt põhjustas.

Maakohus on leidnud, et tegemist on osavastutusega, kus kutsehaiguse põhjustamise eest

vastutavateks on kostjad, OÜ Kabala ja hageja ise töötamisel FIE-na. Kolleegiumi arvates ei ole

sellisel juhul VÕS § 138 alusel põhjusliku seose kindlakstegemine põhjendatud, kuna maakohus on

leidnud, et kutsehaiguse tekkimist mõjutasid nii hageja töötamine kostjate juures, töötamine OÜ-

s Kabala kui ka hageja tegutsemine FIE-na. Sellisel juhul saab kohus põhjusliku seose teha kindlaks

VÕS § 127 lg 4 alusel. Eeltoodud ringkonnakohtu minetus ei muuda põhjusliku seose tuvastamist

madalama astme kohtutes lõpptulemusena siiski ebaõigeks.

13. Kolleegiumi arvates on kohtud arvestanud sellega, et osaliselt viis hageja kutsehaiguse

tekkimiseni tema enda käitumine. Sellest lähtudes sellest on maakohus hageja kahjuhüvitist ¼ võrra

vähendanud. Kolleegium nõustub ka maakohtu otsuses esitatud kahjuhüvitise arvestusega, sh hüvitise

indekseerimisega tegevusalal „Põllumajandus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad"

Statistikaameti avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempo alusel võrreldes eelmise

perioodiga. Riigikohus on varem leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt

makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud

sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib kolleegiumi arvates olla nt üldise

keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise

brutopalga muutust kajastav indeks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11).

14. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on 2013. a eest mõistnud

maakohus hagejale hüvitise välja kahekordselt. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise

eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ei ole kahtlust,

et kahekordne hüvitise väljamõistmine hälbib sellest põhimõttest.

Maakohtu eksimus resolutsiooni sõnastamisel nähtub ka maakohtu otsuse põhjendustest, kus

maakohus on märkinud, et kohtu hinnangul on põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine ühekordse

summana kuni lahendi tegemise kuuni, s.o kuni 1. detsembrini 2013 ja sealt edasi igakuise maksena.

Kostjad on apellatsioonkaebuses (II kd, tl 155) sellele eksimusele ka ringkonnakohtu tähelepanu

juhtinud, kuid sellele vaatamata on ringkonnakohus jätnud maakohtu eksimuse parandamata.

Kolleegium on seisukohal, et selle eksimuse saab kõrvaldada kassatsioonikohus TsMS § 691 p 5

alusel asja ringkonnakohtule tagasi saatmata.

15. Kolleegiumi arvates on kohtud määranud tsiviilasja hinna ebaõigesti. TsMS § 129 lg 2 kohaselt

on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest,

kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude

üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi

esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioon-,

kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama mis esimeses kohtuastmes,

arvestades kaebuse ulatust. Riigikohus on varem leidnud, et juba sissenõutavaks muutunud

osamaksete (ka siis, kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule

lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36).

Kolleegium on seisukohal, et tsiviilasja hind kassatsioonimenetluses tuleb määrata käesoleval juhul

sellest lähtudes, millises ulatuses maakohus hagi kummagi kostja vastu hagi esitamisele järgneva

üheksa kuu osas (mai 2012 kuni jaanuar 2013) rahuldas. Kolleegium määrab TsMS § 137 lg 11 alusel

kostja I suhtes rahuldatud haginõude hinnaks 87 eurot ja 19 senti ja kostja II suhtes rahuldatud

haginõude hinnaks 2339 eurot ja 65 senti.

Eeltoodust tulenevalt on tsiviilasja hind maakohtus olnud hageja nõudes kostja I vastu 116 eurot ja

26 senti ning hageja nõudes kostja II vastu 3119 eurot ja 64 senti.

Ringkonnakohtus oli kostjate apellatsioonkaebuse hind sama suur kui Riigikohtus: kostja I puhul oli

apellatsioonkaebuse hinnaks 87 eurot ja 19 senti ning kostja II puhul 2339 eurot ja 65 senti. Hageja

vastuapellatsioonkaebuse hind oli kostja I suhtes 29 eurot ja 7 senti ning kostja II suhtes 779 eurot ja

89 senti.

16. Risti Agro AS on tasunud kautsjonit 163 eurot ja 55 senti 7. novembril 2014.

Kassatsioonkaebuses on palutud kautsjon tagastada samale arvelduskontole, millelt see tasuti.

Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastatakse TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel tasutud

kautsjon Risti Agro AS-i arvelduskontole.

17. Menetluskulud kassatsiooniastmes jätab kolleegium TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kuigi kolleegium rahuldas kostjate kassatsioonkaebuse osaliselt, oleks kassatsiooniastme

menetluskulude jätmine hageja kanda kolleegiumi arvates ebamõistlik. Käesoleval juhul tingis

kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise maakohtu eksimus resolutsiooni sõnastamisel, mille ka

ringkonnakohus jättis kõrvaldamata. Kolleegiumi arvates on menetluskulude jagamisel

kassatsiooniastmes relevantne ka see, et hageja ei vaielnud vigade parandamisele vastu.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu