3-1-1-3-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-15

Otsuse kuupäev

6. aprill 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Dobrõnini süüdistuses KarS § 414 lg 2

p-de 1 ja 2 ning KarS § 415 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-2336

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Olga

Dorogan, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Aleksei Dobrõnini kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 24. märtsi 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri

2014. a otsus Aleksei Dobrõnini kriminaalasjas ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru

Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole Aleksei Dobrõninile kassatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 168 (sada kuuskümmend kaheksa) eurot,

sh käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Dobrõninile esitati karistusseadustiku (KarS) § 414 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistus selles,

et ta hankis lõhkeaineid ja nende segusid (trotüül, heksogeen, šneideriit, ammooniumnitraat,

kaaliumnitraat ja suitsuta püssirohi), hoidis neid oma garaažiboksis Kohtla-Järvel ja müüs need (v.a

suitsuta püssirohu) 10. aprillil, 6. juunil ja 9. augustil 2012 A. K.-le. Samuti esitati A. Dobrõninile

süüdistus KarS § 415 lg 1 järgi selles, et ta hankis lõhkeseadeldise olulisi osi (detoneernöörid,

süütenöörid ja elektridetonaatorid), hoidis neid oma garaažiboksis Kohtla-Järvel ning müüs osa neist

10. aprillil ja 6. juunil 2012 A. K.-le.

2. Viru Maakohtu 24. märtsi 2014. a otsusega tunnistati A. Dobrõnin osaliselt süüdi, osaliselt aga

mõisteti õigeks.

2.1 A. Dobrõnin tunnistati süüdi KarS § 414 lg 1 järgi läbiotsimisel tema garaažiboksist leitud

suitsuta püssirohu, detoneernööri ja kahe süütenööri hoidmises. Kohus ei nõustunud prokuröriga, et

detoneer- ja süütenööri tuleb pidada lõhkeseadeldise oluliseks osaks KarS § 415 lg 1 mõttes. Seda

seetõttu, et nad sisaldasid ise lõhkeainet, mistõttu vastab nende käitlemine KarS § 414 lg-le 1.

A. Dobrõninit karistati kirjeldatud teo eest kahe ja poole aasta pikkuse vangistusega, millest arvestati

maha eelvangistuses viibitud kolmkümmend kolm päeva. Ühe kuu ja kakskümmend seitse päeva

vangistust pidi süüdistatav ära kandma kohe, ülejäänud aga jäeti täitmisele pööramata, kui

A. Dobrõnin ei pane nelja-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

2.2 A. K.-le müüdud objektide käitlemises mõisteti A. Dobrõnin menetluslikel kaalutlustel õigeks.

Maakohus asus seisukohale, et tõendid saadi ebaseadusliku jälitustegevusega ja neile ei saa tugineda.

A. Dobrõninilt lõhkeainet ostnud A. K. tegi kuriteo matkijana jälitustoiminguid. Selleks tegevuseks ja

A. Dobrõnini telefoni pealtkuulamiseks antud jälitustoimingu load ei olnud seaduslikud. Jälitusload

andnud kohus tõi määrustes välja üksnes deklaratiivset laadi kaalutlused, nentides, et prokuröri

esitatud teave vajab kontrollimist ja seda on võimalik teha üksnes jälitustoimingutega (salajase

pealtkuulamise ja salvestamise ning kuriteo matkimisega). Lubades ei ole põhjendust, miks kohtunik

leidis, et prokuröri esitatud teave vajab kontrollimist, ja miks on tõendite kogumine muude

menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Ka ei põhistanud jälitustoimingu

tegemiseks lubasid andnud kohtunik konkreetsete jälitustoimingute vajalikkust ja hiljem konkreetse

jälitustoimingu jätkamise põhjendatust. Seega olid jälitustoimingud ebaseaduslikud, mistõttu ei saa

tugineda nende toimingute protokollidele. Ka ei saa eeltoodust tulenevalt arvestada A. K. ütlusi,

milles ta kirjeldab enda tegevust kuriteo matkijana. Samuti luges kohus jälitustoimingute

ebaseaduslikkuse tõttu mittekasutatavateks tõenditeks lõhkeainete vaatluse protokollid, nende kohta

tehtud lõhkeaineekspertiisi aktid ja nendelt ainetelt võetud DNA-proovide ekspertiisi aktid. Isegi kui

tugineda lõhkeaineekspertiisi aktidele, ei tõenda asjaolu, et tegu oli lõhkeainega, seda, et süüdistatav

neid aineid käitles. Samuti ei tõendaks A. Dobrõnini süüd tuginemine DNA-ekspertiisi aktidele, sest

seisukoht "ei saa kindlalt välistada [süüdistatavalt] pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles

segaproovis" ei kinnita, et süüdistatav käitles ainet.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga

Dorogan, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A. Dobrõnini süüdistunnistamist KarS § 414 lg 2

p-de 1 ja 2 ning § 415 lg 1 järgi.

3.1 Jälitustoimingu load vastasid seaduse nõuetele. Neis on selgelt märgitud, et kohtunik tutvus

jälitusloa taotlustega ja kriminaalasja ning jälitustoimiku materjalidega. Kohtunik on arusaadavalt

selgitanud veendumust, et prokuröri esitatud teave vajab kontrollimist ja seda on võimalik teha

üksnes jälitustoimingutega. Kohtunik arvestas kuriteo ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huvisid ja

asjaolusid, et KarS §-de 414 ja 415 alusel läbiviidavas kriminaalmenetluses on lubatud teha

jälitustoiminguid, ning seda, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on kas välistatud või

oluliselt raskendatud. Põhjendused võivad olla küll napid, aga seadus ei näe ette põhistuste

minimaalpikkust ja praktikas on antud veelgi lühema motiveeriva osaga jälitustoimingu lube.

3.2 Detoneer- ja süütenööri hoidmine tuleb subsumeerida KarS § 415 lg 1 järgi, sest ekspertiisiaktide

kohaselt on nad lõhkeseadeldiste osad.

4. Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus tutvus jälitustoimikuga ja leidis, et maakohtu hinnang jälitustoimingu lubade

seadusele mittevastavuse kohta on korrektne. Ehkki seadus ei sätesta, kui pikk peab olema

jälitustoimingu loa põhjendav osa, saab siiski väita, et see peab olema piisav selleks, et jälgida

eeluurimiskohtuniku veendumuse kujunemist jälitustoimingu vajalikkuse kohta. Kohus ei saa vaid

viidata prokuröri seisukohtadele ja piirduda deklaratiivsete lausetega. Praegusel juhul on load

üldsõnalised ega vasta eeltoodud nõuetele.

4.2 Detoneer- ja süütenööri õigusliku hinnangu puhul viitab prokurör ekspertiisiaktidele, mille

kohaselt saab ekspertiisiobjekte kasutada lõhkeseadeldiste osadena ja need on kasutuskõlblikud.

Maakohus aga leidis õigesti, et kuivõrd nöörid sisaldavad lõhkeainet, ei ole nad lõhkeseadeldise

olulised osad, mistõttu tuleb nende hoidmine subsumeerida KarS § 414 lg 1 alla.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör O. Dorogan. Prokurör

taotleb, et Riigikohus tutvuks jälitustoimikuga ja saadaks asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

5.1 Jälitustoimingu load on piisavalt põhjendatud. Neis on välja toodud, et A. Dobrõnin otsib

sõjaaegsetest lahingupaikadest lõhkematerjali ja müüb seda. Seda väidet oli vaja jälitustoimingutega

kontrollida. Ka on järgitud ultima ratio-põhimõtet. Seadus ei võimalda tunnistada jälitustoimingu

luba ebaseaduslikuks üksnes põhjusel, et loas toodud põhistused ei paista kohtule piisavad.

5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14 jõuti

järeldusele, et jälitustoimingu loa ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega. Vajadusel

peab kohus ise kontrollima, kas jälitustoiming oli õigustatud või mitte. Seega ei tohtinud maa- ja

ringkonnakohus piirduda jälitusloa ebaseaduslikkuse tuvastamisega, vaid oleksid pidanud ise

kontrollima, kas jälitustoimingu tegemiseks esines õiguslik alus. Kohtud seda ei teinud ja rikkusid

seeläbi oluliselt menetlusõigust.

5.3 Detoneer- ja süütenöörid on lõhkeseadeldise osad ja nende käitlemise eest tuleb mõista karistus

KarS § 415 lg 1 järgi.

6. A. Dobrõnini kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina vaidleb kassatsioonivastuses prokurörile vastu ja

leiab, et prokurör kordab apellatsioonis esitatud seisukohti. Ringkonnakohus on neile vastanud ja

leidnud õigesti, et maakohtu otsus on õiguspärane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium hindab esmalt jälitustoimingutega saadud teabe tõendina kasutamise lubatavust (I),

analüüsib lõhkeainet sisaldavate detoneer- ja süütenööri ebaseadusliku käitlemise kvalifitseerimist

(II) ning võtab lõpetuseks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja otsustab menetluskulude

hüvitamise (III).

I

8. Maakohus ei tuginenud kriminaalasja arutamisel kuriteo matkimise käigus saadud teabele, sest

pidas matkimise aluseks olevaid kohtu väljastatud jälitustoimingu lube põhistamiskohustuse

mittetäitmise tõttu ebaseaduslikeks. Viru Maakohus on praeguse kriminaalasja kohtueelses

menetluses koostanud viis jälitustoiminguluba, millega anti menetlejale õigus matkida kuritegu

(lõhkeaine ost) ja kuulata pealt A. Dobrõninile kuuluvat kahte mobiiltelefoninumbrit: 5. aprillil,

4. mail, 4. juunil, 5. juulil ja 3. augustil 2012.

9. Viru Maakohtu 5. aprilli 2012. a määruse asjasse puutuv tekst on järgmine (jälitustoimik, lk 6;

kirjaviis on muutmata; kohtu loa kriminaaltoimikusse võtmata jätmise kohta vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-12, p 10):

"[---] alustati menetlust [---] selle kohta, et Aleksei Dobrõnin ebaseaduslikult käitleb lõhkeainet

Uurimise eesmärk on kinnitada versiooni, et A. Dobrõnin koos teiste isikutega otsib välja sõjaaegsed

paigad, kust on võimalik lõhkeainet ja relvi leida ning seejärel käitleb oma leide ning müüb.

Uurimisele ei ole teada kõik isikud ja peidukohad, mistõttu on vajalik telefoni pealtkuulamine ja

kuriteo matkimine., seetõttu ülalnimetatud kriminaalasjas on vajalik tõendite kogumiseks, kuriteo

avastamise eesmärgil, kuriteo toimepanijate selgitamisel kasutada jälitustoiminguna tehniliste

sidekanalite kaudu edastatava teabe salajast pealtkuulamist ja salvestamist ning kuriteo matkimist.

Kohtunik on veendunud, et prokuröri poolt esitatud teave vajab kontrollimist ning seda on võimalik

teostada üksnes jälitustoimingutega, s.o. salajase pealtkuulamisega ja salvestamisega ja kuriteo

matkimisega.

Arvestades antud kuriteo ohtlikust, õiguskorra kaitsmise huvisid, ka seda, et kriminaalmenetluses on

lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, samuti asjaolu, et selles kuriteo on tõendite kogumine

muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud, lähtudes tõe väljaselgitamise

huvidest on taotlus igati põhjendatud ja seaduslik."

10. Jälitustoimingu loa andmisel tuleb järgida viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtet: tõendite

kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-14, p 20).

Kolleegium on selgitanud, et jälitustoimingu eelduste olemasolu (s.h ultima ratio-põhimõtte

järgimise) põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi

tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on

pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (vt otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 772).

11. Kolleegiumi hinnangul on Viru Maakohtu 5. aprilli 2014. a määrus deklaratiivne. Kohus on

ultima ratio-põhimõtet kajastades viidanud vaid üldsõnaliselt kuriteo ohtlikkusele, õiguskorra

kaitsmise vajadusele, jälitustoimingute tegemise põhimõttelisele lubatavusele ja tõe väljaselgitamise

huvidele, kuid jätnud korrektselt põhjendamata, miks selles kriminaalasjas on tõendite kogumine

võimalik vaid jälitustoimingutega.

12. Eelöeldu ei tähenda siiski, et 5. aprilli 2012. a loa alusel kogutud ja jälitusprotokollis kajastatud

teabe tõendina kasutamine on põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu lubamatu. Nimelt sätestas

2012. aastal kehtinud KrMS § 111, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on

järgitud seaduse nõudeid. Kolleegium on asunud seisukohale, et nõuetekohase põhistuse puudumine

jälitusloas ei olnud käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel",

mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa

alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus peab ise

kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti jälitustegevusele seatud nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet

(vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 779). Maa- ega ringkonnakohus seda praeguses

kriminaalasjas ei teinud, mistõttu kohtud rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

13. Järgnevalt analüüsibki kolleegium ise, kas tõendite kogumine oli selles kriminaalasjas muude

menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud.

14. Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt

raskendatud, võib jõuda kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata kuriteo kõrge

organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate

tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö

konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne (vt otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-14-14, p 772).

15. A. Dobrõnini tegevuse uurimiseks alustati kriminaalmenetlust KarS § 414 lg 2 p 2 alusel,

lähtudes menetleja hinnangul usaldusväärse infoallika ütlustest, mille kohaselt pakkus A. Dobrõnin

talle müüa trotüüli, samuti ütlustest, et süüdistatava sõnul oli tal peidetud metsa peidikutesse palju

lõhkeainet, et A. Dobrõnin on küllaltki ettevaatlik inimene ega räägi kuigivõrd oma tegevusest seoses

lõhkeainetega, et ta käib koos tuttavatega teise maailmasõja aegsetes lahingupaikades lõhkeainet

välja kaevamas ja et ta kasutab kahte telefoninumbrit, millest ühega teeb tavakõnesid, teisega aga

räägib lõhkeainete ja tulirelvade teemadel.

16. Eelviidatud teave on piisav, et õigustada praeguses kriminaalasjas kooskõlas ultima ratio-

põhimõttega jälitustoimingutega tõendusteabe kogumist. Kui keegi lubab teisele inimesele müüa

lõhkeainet, saab selle müümise üldjuhul tuvastada vaid siis, kui see tehing koos aine üleandmisega ka

toimub. A. Dobrõnin oli olemasolevale teabele tuginedes ettevaatlik ja tegutses konspiratiivselt: ei

rääkinud oma kuritegelikust käitumisest kuigivõrd, peitis lõhkeainet menetlejale teadmata kohtadesse

ja kasutas sel teemal suhtlemiseks eraldi telefoninumbrit. Sedavõrd varjatult käituva inimese tegude

kohta tõendite kogumine avalike menetlustoimingutega on niisama hästi kui välistatud. Menetlejale

teadaoleva info kohaselt käitlesid lõhkematerjali ka koos A. Dobrõniniga seda otsimas käinud

tuttavad, kelle isikud ei olnud aga menetlejale teada. Seetõttu ei olnud võimalik tunnistajate

ülekuulamine. Ka teadaolevate tunnistajate ülekuulamine kohtueelse uurimise alguses ei oleks olnud

alternatiiv jälitustoimingutele, kuna suure tõenäosusega ei oleks nad süüstanud ennast ega

A. Dobrõninit. KarS § 414 paikneb üldohtlike süütegude peatükis ja kujutab endast abstraktset

ohudelikti. Tegemist on kannatanuta kuriteoga, mistõttu ei tulnud kõne alla tõendite kogumine

kannatanu ülekuulamise teel. Seetõttu oli jälitustoimingutega, sh kuriteo matkimise ja salajase

pealtkuulamisega, tõendite kogumine kooskõlas loa andmise ja toimingu tegemise ajal kehtinud

KrMS § 110 lg-ga 1.

17. Ülejäänud Viru Maakohtu jälitustoimingu load on kolleegiumi hinnangul seevastu piisavalt

põhjendatud. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest

nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus

sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (vt

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 773).

17.1 4. mai 2012. a määruses märgitakse: "A. Dobrõnin müüs 10.04.2012 matkijale 1 300 g

lõhkeainet- trotüüli, elektridetonaatori ja süütenööri ning avaldas, et tal on veel palju kõikvõimalikke

lõhkematerjale. [---] Peale selle tunnistaja avaldas, et A. Dobrõnin pakkus talle pneumo- või

deaktiveeritud püstoli ümber teha, lisada summuti ja teha kõlblikuks tulirelvaks." Lisaks põhjendas

maakohus jälitustoimingu tähtaja pikendamist sellega, et teada ei ole kõik lõhkematerjali

ebaseadusliku käitlemisega seotud isikud ja lõhkematerjali peidukohad, (jälitustoimik, lk 16).

17.2 4. juuni 2012. a määruses on järgmine tekst: "A. Dobrõnin müüs 02.05.2012 matkijale 3248 mm

pikkuse detoneeriva süütenööri ning avaldas, et tal on veel palju kõikvõimalikke lõhkematerjale,

mida lubas müüa juuni algul. [---] Peale selle tunnistaja avaldas, et A. Dobrõnin pakkus talle

pneumo- või deaktiveeritud püstoli ümber teha, lisada summuti ja teha kõlblikuks tulirelvaks."

(jälitustoimik, lk 28).

17.3 5. juuli 2012. a kohtumääruses korrati 4. juuni 2012. a jälitusloas olnud teksti (jälitustoimik,

lk 38).

17.4 3. augusti 2012. a jälitustoimingu loast nähtuvad järgmised põhjendused: "A. Dobrõnin müüs

02.05.2012 matkijale 3248 mm pikkuse detoneeriva süütenööri ning avaldas, et tal on veel palju

kõikvõimalikke lõhkematerjale, mida lubas müüa juuni algul. [---] Viimasel kohtumisel rääkis

A. Dobrõnin, et , et lõhkeaine, mida ta oli lubanud muretseda, ei ole hetkel võimalik ära tuua. Tuleb

oodata. Uurimise eesmärk on jätkata A. Dobrõnini tutvusringkonna tuvastamist, A Dobrõninilt

matkimise käigus lõhkeainete ära võtmist, samuti tuvastada kuriteo toime pannud isikud, kes võivad

omada puutumust selle kuriteoga." (jälitustoimik, lk 46).

18. Kolleegium möönab, et ka kajastatud kohtumäärustes ei sisaldu otsesõnu selgitusi selle kohta,

miks oli vältimatu tõendite jätkuv kogumine jälitustoimingutega. Samas viidatakse neljas viimases

kohtumääruses erinevalt 5. aprilli 2012 a. määrusest sellele, et A. Dobrõnin on matkimise käigus

kahel korral lõhkeainet üle andnud ja lubanud seda ka edaspidi teha. Sellises olukorras, kus ka

lõhkeaine hoidmise kohad ja aineid ebaseaduslikult käitlevad muud isikud olid ikka veel teadmata,

oli jälitustoimingutega tõendite kogumise jätkamise vajadus väga selge ja seeläbi ka jälitustoimingu

lubadest välja loetav. 5. juuli 2012. a määruse tekst küll kattub 4. juuni 2012. a jälitusloa tekstiga, ent

on aru saada, et luba oli vaja pikendada seetõttu, et lubatud lõhkeaine müüki (üleandmist) ei ole veel

toimunud ja tuvastatud ei ole lõhkeaine peidukohti.

19. Eelöeldu tähendab, et kriminaalasja õigeks lahendamiseks võib olla tarvis tugineda teistsugusele

tõendikogumile, kui kohtud on seni tuvastanud. Riigikohus seda teha ei saa (KrMS § 363 lg 5),

mistõttu tuleb kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. Kolleegium lisab, et olles küll

enne tuvastanud, et jälitustoimingute loa andmisel olid täidetud KrMS § 110 lõikes 1 nimetatud

eeldused, peab asja uuel arutamisel vajaduse korral ‒ kahtluse tekkimisel kohtu omal algatusel või

kaitsja taotlusel ‒ hindama jälitusprotokollide tõendina lubatavust ka sellest vaatepunktist, kas

jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduse nõudeid, sh hindama, kas lõhkeaine ostu-müügi

matkimisel oli tegemist lubatud teoprovokatsiooniga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2004. a otsus asja nr 3-1-1-110-04, p 11.3).

II

20. Kolleegium nõustub prokuröriga selles, et detoneer- ja süütenöörid on lõhkeseadeldise olulised

osad, mistõttu nende ebaseaduslik käitlemine kujutab endast mitte KarS § 414, vaid KarS § 415 järgi

kvalifitseeritavat kuritegu. Maa- ja ringkonnakohus on ekslikult tõlgendanud KarS § 415 lg-s 1

sisalduvat koosseisutunnust „lõhkeseadeldis või selle oluline osa, välja arvatud lõhkeaine“, kuna teo

kvalifitseerimisel ei ole määrava tähtsusega lõhkeaine sisaldumine detoneer- ja süütenööris.

21. Vaadeldes KarS § 414 lg 1 ja § 415 lg 1 sanktsioone, saab teha järelduse, et lõhkeseadeldise ja

selle olulise osa ebaseaduslik käitlemine (KarS § 415) on võrreldes lõhkeaine ebaseadusliku

käitlemisega (KarS § 414) raskem kuritegu. See on seletatav asjaoluga, et lõhkeaine

kahjustuspotentsiaal ei ole üldjuhul sama suur kui lõhkeseadeldisel. Esiteks ei ole pelgalt lõhkeaine

plahvatuse esilekutsumine sedavõrd hõlbus, nagu see on lõhkeseadeldise puhul, millel on plahvatust

esile kutsuv mehhanism (vt lõhkeseadeldise definitsiooni KarS §-s 413). Teiseks on lõhkeainet

keerulisem transportida (nt kohta, kus soovitakse esile kutsuda plahvatus) kui kompaktset

lõhkeseadeldist. Kolmandaks on lõhkeseadeldise kompaktsusest tulenevalt lõhkeseadeldise

detoneerimisega kaasnevad potentsiaalsed kahjustused ümbritsevale keskkonnale suuremad kui

lõhkeaine detonatsioonil, sest lõhkeaine võib paikneda suurel pinnal laialivalgunult (s.o

mittekompaktselt) ega pruugi seetõttu tekitada lõhkeseadeldisega võrreldava intensiivsusega

lööklainet.

22. KarS § 415 alla ei saa subsumeerida lõhkeseadeldise mistahes osa käitlemist - see osa peab olema

oluline.

Olulisuse

kindlakstegemisel

tuleb

lähtuda

eespool

kirjeldatud

lõhkeseadeldise

kahjustuspotentsiaalist. Kui lõhkeseadeldise osa kannab endas seda kahjustuspotentsiaali piisaval

määral, on tegu olulise osaga, vastupidisel juhul aga mitte. Detoneer- ja süütenöörid sisaldavad

kolleegiumi hinnangul küllaldasel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, et lugeda neid

lõhkeseadeldise oluliseks osaks. Detoneer- ja süütenöör on toodetud spetsiaalselt lõhkeseadeldises

oleva lõhkeaine detoneerimiseks. Seega on nad esiteks väga efektiivsed vahendid, sest on toodetud

tööstuslikult ja on sellest lähtudes ülimalt töökindlad. Teiseks on paljude lõhkeseadeldiste

detoneerimine ilma detoneer- või süütenöörita mõeldamatu või vähemalt mõeldamatu sellisel moel, et

plahvatuse esilekutsuja end ise ei kahjustaks. Seetõttu kätkevad detoneer- ja süütenöör endas suurel

määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, mistõttu on tegu lõhkeseadeldise olulise osaga KarS §

415 mõttes.

23. Eeltoodust tulenevalt on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud detoneer- ja süütenööri käitlemise

subsumeerimisel ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb kohtuotsused ka seetõttu tühistada.

III

24. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 361 lg 1 p-le 6 ning § 362 p-dele 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse.

25. Kassatsiooniväliselt juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et DNA-ekspertiisiaktis

sisalduva eksperdiarvamuse hindamisega seonduvat selgitas Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-

14 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2014. a otsus, p-d 11‒12).

26. Süüdistatava kaitsja esitas koos kassatsioonivastusega taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi

tasu suurus Ida-Viru Advokaadibüroole kogusummas 168 eurot (sh käibemaks 28 eurot). Taotluste

kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooniga tutvumiseks 3 pooltundi ja kassatsioonivastuse koostamiseks 4

pooltundi. Kokku osutas kaitsja A. Dobrõninile õigusabi 7 pooltundi. Kolleegium leiab, et taotlus on

põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 26. novembri 2013. a otsuse (30. septembril 2014 jõustunud redaktsioonis) p-de 4 ja 16

alusel rahuldada. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud

menetluskulu jätta KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/