3-2-1-183-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-183-14

Määruse kuupäev

Tartu, 1. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

M. M hagi M. M vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-50163

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. M esindaja vandeadvokaat Rünno Roosmaa

Kostja M. M, esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Asja läbivaatamise kuupäev

2. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-50163 ja

saata M. M apellatsioonkaebus ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt 11. septembril 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

OÜ-le Advokaadibüroo TAMAR.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus mõistis 31. märtsi 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2-547/2004 M. M (kostja) E. T

kasuks välja alaealise lapse M. M (hageja) ülalpidamiseks elatise 1650 krooni (105 eurot 45 senti)

kuus.

2. Hageja esitas 3. märtsil 2014 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus suurendada

maakohtu 31. märtsi 2005. a otsusega väljamõistetud elatist 72 euro 5 sendi võrra ja mõista kostjalt

hageja kasuks välja elatis 177 eurot 50 senti kuus, seades elatise suuruse sõltuvusse Vabariigi

Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast. Hagi kohaselt on hageja kasvades tema vajadused

suurenenud. Hageja ema on osaliselt töövõimetu, tema töötasu on ca 400 eurot kuus, toetus ja

pension ca 237 eurot kuus.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on füüsilisest isikust ettevõtja,

kelle sissetulek on alla 355 euro kuus. Kostja kasvatab lisaks hagejale kuueaastast last, kes jääks

elatise suurendamise korral halvemasse olukorda. Lisaks elatise maksmisele on kostja ostnud

hagejale vajalikke asju ning soovib seda teha ka edaspidi. Kostjal on haiguse tõttu vaja teha kulutusi

ravimitele.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 20. juuni 2014 kirjeldava ja põhjendava osata otsusega ja 8. juuli 2014. a

täiendava otsusega hagi ning suurendas maakohtu 31. märtsi 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2-

547/2004 väljamõistetud elatise suurust, mõistes kostjalt hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras (s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

töötasu alammäärast alates 1. jaanuarist 2014 ehk 177 eurot 50 senti) alates hagi esitamisest kuni

hageja täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määrates kostjalt

väljamõistetavate hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks 350 eurot.

Maakohus menetles asja kirjalikult lihtmenetluses. Maakohtu otsuse kohaselt ei tule elatist

alammäärani suurendades tõendada lapse vajaduste rahuldamiseks kuluvat summat. Samas peab

kostja tõendama alamäärast väiksema elatise väljamõistmiseks (elatise suurendamata jätmiseks)

mõjuvat põhjust PKS § 102 lg 2 järgi. Kostja ei ole alammäärast väiksema elatise väljamõistmise

mõjuvaid põhjusi tõendanud. Kostja ei ole töövõimetu, ta töötab ja saab töötasu, talle kuulub pool

mõttelist osa kahest kinnisasjast, kostja on ühe sõiduki omanik ja mitme sõiduki kasutaja, talle

kuulub osaühingu osa ja ta on selle osaühingu juhatuse liige. Lisaks on kostja füüsilisest isikust

ettevõtja ning tema pangakontole on ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 18. maini 2014 laekunud

kokku 14 758 eurot 13 senti. Kostjal on abikaasa, kes töötab ja saab sissetulekuid. Ei ole tõendatud

ega usutav, et kostja teine alaealine laps jääb hagejaga võrreldes halvemasse olukorda. Hagi

rahuldamise tõttu peab kostja hüvitama hagejale menetluskulud, s.o riigilõivu 100 eurot ja

õigusabikulud 250 eurot.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse ja täiendava otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada

otsuse osas, milles väljamõistetud elatis ületab 130 eurot kuus, ja teha uue otsuse, millega rahuldada

hagi osaliselt ja suurendada maakohtu 31. märtsi 2005. a otsusega kindlaksmääratud elatise suurust

130 euroni kuus alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja palus maakohtu

otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 21. augusti 2014. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast.

Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonkaebust ei pea tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 637 lg 2¹ järgi menetlema, kuna hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, maakohus ei

andnud luba otsuse edasikaebamiseks, maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi ega rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud tõendeid.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna vastupidise väitmiseks alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse kohaselt märkis ringkonnakohus valesti, et maakohus ei andnud luba otsuse

edasikaebamiseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohus ei kohaldanud selgelt valesti

materiaalõiguse normi ega hinnanud selgelt valesti tõendeid. Maakohus jagas tõendamiskoormuse

valesti, kui leidis, et elatise suurendamise asjas peab kostja tõendama, et esineb alus mõista välja

alammäärast väiksem elatis. Maakohus hindas valesti kostja varalise seisundi kohta esitatud tõendeid

ja järeldas seetõttu ekslikult, et kostja suudab maksta elatist 177 eurot 50 senti kuus. Tõendite

kohaselt on kostja keskmine sissetulek ca 388 eurot 44 senti kuus. Kuna kostjal on lisaks hagejale

veel üks alaealine laps, ei võimalda sissetulek kostjal maksta hagejale elatist üle 129 euro 33 sendi

kuus. Maakohus on alusetult arvestanud kostja varalise seisundi kindlakstegemisel sõidukitega, mille

omanik ta ei ole. Lisaks on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhjendamatult suur õigusabikulu.

8. Hageja leiab, et määruskaebus on esitatud hilinenult. Samas vaidleb ta määruskaebusele vastu,

leides, et ükski määruskaebuse väide ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Lisaks palub

hageja, et Riigikohus mõistaks kostjalt välja kassatsioonimenetluses kantud 360 euro suuruse

õigusabikulu vastuse koostamise eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701

lg 3 järgi tühistada ning asi saata kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks

ringkonnakohtule.

10. Määruskaebus on esitatud tähtaegselt. Avaliku e-toimiku kohaselt on ringkonnakohtu määrus

toimetatud kostja esindajale kätte 27. augustil 2014. Määruskaebus esitati Riigikohtule 11. septembril

2014, s.o TsMS § 698 lg-s 2 määruskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja viimasel päeval.

11. Maakohus lahendas hageja elatise suurendamise hagi kooskõlas TsMS §-s 405 sätestatuga

lihtmenetluses. Sellises asjas esitatud apellatsioonkaebuse võtab ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21

järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

12. Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohus ei andnud otsuse edasikaebamiseks luba. Maakohus

on nii 20. juuni 2014. a kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse kui ka 8. juuli 2014. a täiendava

otsuse resolutsiooni juures TsMS § 442 lg-t 6 järgides märkinud otsuse edasikaebamise korra ja

tähtaja. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt ei ole TsMS § 442 lg-s 6 sätestatud nõude täitmine

võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsus edasi kaevata. Edasikaebamise

luba tuleb TsMS § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena (vt nt Riigikohtu 6. aprilli

2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 14; Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-113-12, p 9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

13. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast.

Apellatsioonkaebusest tulenevalt ei olnud ilmne, et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse

normi.

Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt mh välja

hageja õigusabikulu katteks 250 eurot. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et

apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud hagejal menetluses lepingulist esindajat ja hageja seaduslik

esindaja on lepingulise esindaja puudumist menetlusdokumentides kinnitanud. Kohtul on alust

TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise

menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud

kohtumenetluses.

Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et hageja ei esitanud maakohtule menetluskulude nimekirja.

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi võis kohus lihtmenetluses hagi

menetlemisel mh näha ette menetluskulude suuruse juba menetlust lõpetavas kohtulahendis,

võimaldades menetlusosalistel esitada enne oma menetluskulude nimekirjad. Seega juhul, kui ka

hageja esindamine oleks toimunud kohtumenetluses, siis ei oleks kohtul ikkagi alust lepingulise

esindaja kulu väljamõistmiseks.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse

menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on

põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda

(Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18; Riigikohtu 18. aprilli

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-13, p 12). Kuna apellatsioonkaebusest tulenevalt ei olnud

ilmne, et maakohus ei ole kostja hüvitatavate hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel

selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, ei olnud ringkonnakohtul alust apellatsioonkaebuse

menetlemisest keelduda.

Eeltoodut arvestades ei pea kolleegium otstarbekaks käsitleda kostja määruskaebuse väiteid selle

kohta, et maakohus kohaldas selgelt valesti materiaalõiguse normi ja hindas selgelt valesti tõendeid

ning see võis lahendit oluliselt mõjutada.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

15. Määruskaebuselt asutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel

määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada kostja esindaja advokaadibüroo kontole.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull