3-1-1-2-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-2-15

Otsuse kuupäev

30. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Meelis Salaku süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7,

§ 120 ja § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-14-4462

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Salaku (Salak) kaitsja vandeadvokaat Kristina

Suvalova, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, prokuröri abi Arika Almann

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. jaanuar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus Meelis Salaku süüdistuses KarS §

200 lg 2 p 7, § 120 ja § 121 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Kristina Suvalova kasuks välja 72 (seitsekümmend

kaks) eurot, sh käibemaks 12 eurot, Meelis Salakule kassatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Meelis Salakult Eesti Vabariigi

kasuks välja 72 (seitsekümmend kaks) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 25. juuni 2014. a otsusega tunnistati Meelis Salak lühimenetluses süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Samuti

tunnistati M. Salak süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega. M.

Salak tunnistati süüdi ka KarS § 120 järgi ja karistati 5 kuu pikkuse vangistusega. Üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel mõistis kohus KarS § 64 lg 1 alusel M. Salakule liitkaristuseks 3 aastat ja

9 kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud

karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis kohus M. Salakule 2

aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 alusel määras kohus mõistetud vangistusest kohe

ärakandmisele 2 kuud vangistust ning 2 aastat ja 4 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui M. Salak

2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning täidab kriminaalhooldaja

järelevalve all KarS § 75 lg-s 1 ja lg 2 p-des 2, 4 ja 7 nimetatud kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega

tunnistati süüdi ka Oliver Einla, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-te 1 ja 4, § 134 lg-te 2 ja 5, § 137 lg 1, § 1043 ning § 1045 lg 1 p-

de 2 ja 5 alusel mõistis maakohus kannatanu M. T. isale, kelle nimi on samuti M. T., välja M. Salakult

ja O. E.-lt solidaarselt 643 eurot ja 20 senti, sh 43 eurot ja 20 senti varalise kahju katteks ja 600 eurot

mittevaralise kahju katteks, ning M. Salakult kannatanu A. K. kasuks 1350 eurot. Kohus määras VÕS

§ 1053 lg 2 alusel, et alaealistel vajalike vahendite puudumisel tuleb väljamõistetud summad sisse

nõuda O. Einla isalt O. E.-lt ja M. Salaku emalt A. J. K.-lt.

Menetluskulude katteks mõistis kohus M. Salakult riigieelarve tuludesse 535 eurot ja 20 senti

kaitsjatasu ning 295 eurot ja 80 senti 1/3 osa sundraha. KrMS § 180 lg 3 alusel määras kohus, et

menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult võrdsetes osades 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

1.1. M. Salak tunnistati KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi selles, et viibides 12. mail 2013. a kl 21.30

paiku Tallinnas XXXXX XXX XXX asuva baari juures, võtsid M. Salak ja Oliver Einla ühiselt ja

kooskõlastatult koos K. H. S.-iga vägivalda kasutades võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise

eesmärgil ära M. T. kasutuses olnud mobiiltelefoni Apple iPhone 4 maksumusega 791 eurot.

Mobiiltelefon jäi M. Salaku kätte, kes kasutas seda kuni 25. maini 2013. M. Salak ja O. Einla

tekitasid oma tegudega ühiselt ja kooskõlastatult koos K. H. S.-iga kannatanule füüsilist valu ja

kehavigastuse hematoomi ning otsmiku marrastuse näol.

1.2 M. Salaku süüditunnistamist KarS §-de 121 ja 120 järgi ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud.

2. Põhjendades M. Salaku süüditunnistamist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi märkis maakohus

kokkuvõtlikult järgmist. Süüdistatavate ühtset ja kooskõlastatud tegevust M. T.-lt telefoni hõivamisel

ning selleks vägivalla kasutamist kinnitavad kannatanu ja tunnistajate ütlused ning kirjalikud tõendid

- äratundmiseks esitamise protokoll, K. K. kirjalik teade ja foto isikust, kes kasutab kannatanult

röövitud telefoni, isiku läbivaatuse protokoll, Szolnoki peatuses oleva videokaamera salvestise

vaatluse protokoll ning sideettevõtjalt saadud andmete protokoll. M. Salaku ütlused röövimises

mitteosalemise kohta on paljasõnalised ega kattu teiste tõenditega. Tõendeid kogumis hinnates on

tõendatud, et röövimises osalesid nii M. Salak kui ka O. Einla. Soov kannatanult telefon ära võtta

tekkis süüdistatavatel juba Männi pargis. Sealt alates järgnesid süüdistatavad ja K. H. S. kannatanule

vaid ühel eesmärgil: võtta telefon tema käest ära. Süüdistatavad ja K. H. S. läksid koos kannatanuga

bussi peale, väljusid tema järel Szolnoki peatuses ning järgnesid talle niikaua, kui M. T. lahkus oma

viimasest kaaslasest. Seejärel kasutasid K. H. S. ja O. Einla kannatanu vastupanu mahasurumiseks

füüsilist vägivalda ning M. Salak võttis kannatanu telefoni enda kätte. Seejärel lahkusid süüdistatavad

ja K. H. S. sündmuskohalt. Vägivald oli telefoni äravõtmise ja kannatanu vastupanu mahasurumise

vahend, see oli ajaliselt seotud kannatanu vara hõivamisega ning selline käitumine on kvalifitseeritav

röövimisena. Aktsepteerides oma kaaslaste vägivalda kannatanu suhtes ja võttes telefoni enda kätte,

osales M. Salak röövimises kaastäideviijana. Seejuures oli M. Salak röövimise initsiaator.

2.1. Kannatanu M. T. isa poolt poja huvides esitatud tsiviilhagi summas 43,20 eurot, mis moodustub

telefoni kaitsekile ja tarkvara installeerimisega seotud kuludest, on tõendatud asitõendi vaatluse

protokolli ja telefoni paranduse kohta koostatud arvega. Tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1 ja 4, §-st 128,

§-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-dest 2 ja 5, tuleb nimetatud summa süüdistatavatelt solidaarselt välja

mõista.

M. T.-le tekitatud mittevaraline kahju väljendus selles, et ta ei käinud nädal aega koolis ja kaks

nädalat treeningutel, kuna teda valdas hirmutunne uue võimaliku rünnaku ees ja masendus. Samuti

esines kannatanul ka unehäireid ja ta oli sunnitud kasutama rahusteid. Sel põhjusel on mittevaralise

kahju hüvitamine põhjendatud. Hüvitatavat summat tuleb aga vähendada, kuivõrd kannatanu suhtes

kohaldatud vägivald ei olnud intensiivne ja talle ei tekitatud raskeid vigastusi. Samuti arvestab kohus

VÕS § 140 lg-st 1 lähtudes süüdlaste ja nende perede rasket majanduslikku olukorda. Seetõttu on

põhjendatud vähendada mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurolt 600 eurole.

2.2. Kannatanu A. K. tsiviilhagi summas 1350 eurot tuleb rahuldada, kuivõrd peksmise tagajärjel

kaotas ta kolmest osast koosneva hambaproteesi. Proteesimise vajadus on tõendatud hambaproteesi

vaatluse protokolliga, kannatanu tervisekaardiga, hambaarsti tõendiga ja saatekirjaga hambaravile,

millest nähtub ka ravi maksumus. Peksmise käigus kannatanul hambaproteeside väljalöömist

kinnitavad nii kannatanu kui ka tunnistaja E. K. ütlused. Kohtuistungil tunnistas M. Salak A. K.

tsiviilhagi ja seda saab käsitada hagi õigeksvõtuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg

1 tähenduses.

2.3. Menetluskulude väljamõistmisel arvestas maakohus M. Salaku varalist seisundit ja tema

resotsialiseerumisväljavaateid. Sellest lähtudes pidas kohus põhjendatuks vähendada M. Salaku poolt

hüvitatavate menetluskulude suurust. Kohus leidis, et ka väljamõistetud osas menetluskulude kohene

tasumine käib süüdistatavale ilmselgelt üle jõu, ning seetõttu võimaldas kohus menetluskulude

tasumist ositi võrdsetes osades 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Salaku kaitsja vandeadvokaat K. Suvalova, kes

taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja

materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Kaitsja leidis, et süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi

kvalifitseeritud M. Salaku tegevus tuleb kvalifitseerida ümber omastamiseks KarS § 201 lg 1 järgi.

Seoses süüdistuse ümberkvalifitseerimisega tuleb kergendada M. Salakule mõistetud karistust ja jätta

mõistetud karistus KarS § 74 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata. M. T. ja A. K. tsiviilhagid

palus kaitsja jätta M. Salaku osas rahuldamata. M. Salakult väljamõistetud menetluskulusid tuleb

vähendada ja anda talle nende tasumiseks 12 kuud aega ilma igakuiste maksete tegemise kohustuseta.

Apellandi põhiseisukohad olid järgmised.

3.1. M. Salaku süüditunnistamine röövimises ei põhine asjas kogutud tõenditel. M. Salak ei võtnud

kannatanult telefoni ära ega osalenud selle röövimises. Samas arvestades, et järgmisel päeval sai

M. Salak kannatanu telefoni enda valdusesse, tuleb tema tegevus kvalifitseerida omastamisena

KarS § 201 lg 1 järgi.

3.2. Kohtul puudus õigus rahuldada kannatanu M. T. (sünd 2000. a) isa M. T. (sünd 1975. a) hagi

varalise kahju nõudes, kuna hagi esitas mitteõigustatud isik. Telefoni rikkumisega tekitati kahju M.

T.-le (sünd 2000. a) ja ainult tema saab olla selle kahju puhul hageja. Hagist ei tulene, et selle oleks

esitanud poja nimel seaduslik esindaja. Mittevaralise kahju hagist ei nähtu elulisi asjaolusid ja

dokumente, mis põhjustaksid kahju väljamõistmist kohtuotsuses märgitud ulatuses.

3.3. A. K. hagis on tõendamata, et 1350 eurot maksev hammaste proteesimise vajadus tekkis M.

Salaku tegevuse tagajärjel.

3.4. Tsiviilhagide rahuldamisel satub M. Salaku perekond väga raskesse olukorda, sest M. Salaku

ema A. J. K. on töötu ja kasvatab üksi nelja alaealist last, kellest üks on puudega.

3.5. M. Salakule mõistetud karistus on liiga karm. Kuigi kaassüüdistatavat O. Einlat iseloomustavad

andmed ja eelnev käitumine on sarnased M. Salakut iseloomustava materjaliga ning mõlemale oli

esitatud süüdistus nii röövimises kui ka teistes kuritegudes, kohtles kohus neid ebavõrdselt ning

määras, et M. Salakule mõistetud karistusest tuleb osa reaalselt ära kanda. Kohus ei ole esitanud

veenvaid argumente, miks M. Salaku puhul tuleb kasutada karmimaid karistusmeetmeid. Kohus

arvestas karistuse mõistmisel alusetult, et M. Salakul oli röövimises juhtiv roll ja et ta on menetluse

kestel toime pannud uusi süütegusid.

3.6. Menetluskulusid tuleb vähendada ning määrata nende tasumiseks 12 kuu pikkune periood ilma

igakuiste maksete tegemise kohustuseta, kuivõrd M. Salak on alaealine ja tal puudub sissetulek.

4. Prokuratuur leidis apellatsioonivastuses, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

M. Salaku kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kaitsjatasu katteks mõistis ringkonnakohus M. Salakult

välja 144 eurot riigi tuludesse. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1. Maakohus on andnud hinnangu tõendite usaldusväärsusele ja põhjendanud, miks on M. Salaku

ütlused kannatanu M. T. suhtes toimepandud kuriteo asjaolude kohta ebausaldusväärsed. Kaitsja

väide, et M. Salak ei viibinud kannatanu juures, on vastuolus kõigi teiste asjas antud ütlustega.

Asjaolu, et kannatanu on oma ütlustes väitnud, et tema löömise ajal oli M. Salak temast meetri

kaugusel, pole süüdistusversiooni kahtluse alla seadev asjaolu, kuna süüdistus ei inkrimineerigi M.

Salakule kannatanu löömist. Kaassüüdistatav O. Einla on kinnitanud, et tema võttis vahetult maas

lamavalt kannatanult telefoni, kuid andis selle kohe M. Salakule. Nii kannatanu M. T., tunnistajate

kui ka kaassüüdistatava O. Einla ütlustega on tõendatud, et M. Salak soovis kannatanu telefoni

endale. Kannatanult telefoni äravõtmise eesmärgil järgneti kannatanule kolmekesi ning O. Einla ja K.

H. S. kasutasid tema suhtes füüsilist vägivalda. Vägivalla tulemusel hõivati kannatanu telefon ja kohe

pärast seda jooksid kõik kolm isikut ära. Seega on M. Salaku tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS §

200 lg 2 p 7 järgi.

5.2. Lähtudes TsMS § 222 lg 1 p-st 1, KrMS § 38 lg 1 p-st 1 ja § 41 lg-st 5, oli M. T. isal õigus

esitada hagi poja eest. Poeg oli hagiavalduse esitamise ajal 2013. a juunis 12-aastane ja 2014. a

aprillis 13-aastane. Hagiavaldusest nähtub selgelt, et kannatanuks on avalduse esitaja poeg ja

tsiviilhagi on esitatud tema huvides. Mittevaralise kahju nõuet on hagiavalduses piisavalt

põhjendatud. Hagi alusena äranäidatud faktiliste asjaolude kogum on vahetult puutumuses

süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoga. VÕS § 130 lg 2 kohaselt eeldatakse mittevaralise kahju

olemasolu ja hageja ei pea rahalise hüvitise saamiseks tõendama muud peale kehavigastuse

tekkimise. Maakohus on mittevaralise kahju väljamõistmist põhjalikult käsitlenud ja VÕS § 140

alusel hageja taotletud summat vähendanud.

5.3. Kannatanu A. K. tsiviilhagi osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja leidis

samuti, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Lisaks osutas kolleegium, et kohtuistungil on M.

Salak kannatanu tsiviilhagiga nõustunud. Seega on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440

tähenduses ja kuna puudusid TsMS § 440 lg-s 4 toodud alused, tuli hagi tulenevalt sama paragrahvi

esimesest lõikest rahuldada.

5.4. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et M. Salakule mõistetud karistus on ebaõiglane.

Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud KarS §-st 56 tulenevate põhimõtetega. Lähtudes

toimepandud kuritegude iseloomust ja M. Salaku enda suhtumisest toimepandusse, on tema suhtes

KarS § 74 kohaldamine ja vangistuse osaline täitmisele pööramine põhjendatud ja seaduslik.

5.5. Menetluskuludest on maakohus KrMS § 180 lg 3 alusel jätnud osa riigi kanda ja määranud

menetluskulude hüvitamise ositi. Seejuures on maakohus arvestanud kaitsja poolt esitatud

asjaoludega. Samade asjaolude teistkordne arvestamine ja menetluskulude veelkordne vähendamine

ei ole põhjendatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni M. Salaku kaitsja

K. Suvalova. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning asjas uue otsuse tegemist. M. Salaku

tegevus M. T. suhtes tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi ja kergendada M. Salakule mõistetud

karistust, M. T. ja A. K. hagid M. Salaku vastu jätta rahuldamata ning vähendada M. Salakult

väljamõistetud menetluskulusid, määrates nende tasumiseks 12 kuud ilma igakuiste maksete tegemise

kohustuseta. Kassaator kordab juba apellatsioonis väljendatud seisukohti, et M. Salaku poolt

röövimise kaastäideviimine ei ole tõendatud. M. T. (sünd 1975) ei saa olla hagejaks tema pojale

tekitatud kahju osas ja mittevaralist kahju on hinnatud ebaõigesti. A. K. hagi on tõendamata ja M.

Salaku kohtus antud ütlusi ei saa lugeda hagi õigeksvõtuks, kuna tal ei ole juriidilisi teadmisi, ta on

alaealine ega mõista selle tagajärgi. M. Salakule mõistetud karistus on liiga karm.

7. Kassatsioonile esitas vastuse prokuratuur, leides, et Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a

otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Taotledes M. T.-lt telefoni röövimises M. Salakule inkrimineeritud tegevuse kvalifitseerimist KarS

§ 201 lg 1 järgi, soovib kaitsja ühtlasi uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt

ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kohtud on tuvastanud, et M. Salakul tekkis soov

saada endale kannatanu telefon juba Männi pargis. Sellel eesmärgil järgnesid süüdistatavad ja K. H.

S. kannatanule Männi pargist bussile ja bussist kannatanu elukoha lähedusse, kus kannatanut rünnati.

Vägivalda kasutades võeti kannatanult telefon ära ja selle võttis endale M. Salak. Kolleegium ei

tuvastanud kohtute poolt tõendite uurimisel ega nende hindamisel kriminaalmenetlusseaduse

rikkumist. Maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel leiab kriminaalkolleegium,

et kohtud on andnud M. Salaku tegevusele õige juriidilise hinnangu, kvalifitseerides M. Salaku

tegevuse röövimisena KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Seega jääb kassaatori taotlus M. Salaku tegevuse

ümberkvalifitseerimiseks rahuldamata.

9. Kaitsja poolt esile toodud asjaolusid, mis peaks tingima M. Salakule mõistetud karistuse

kergendamist, on nii maa- kui ka ringkonnakohus arvestanud. Kohtud on mõistetud karistust ja sellest

osa reaalselt ärakandmise vajadust nõuetekohaselt põhjendanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium

nõustub kohtute esitatud põhjendustega. Seega puudub alus M. Salakule mõistetud karistuse

muutmiseks.

10. Tsiviilhagide kohta esitatud kaitsja väidete ja taotluste puhul märgib kriminaalkolleegium

järgmist.

10.1. Tsiviilkohtumenetlusteovõime omandab isik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2

kohaselt 18-aastaseks saades. TsMS § 217 lg 3 kohaselt esindab tsiviilkohtumenetluses teovõimetut

isikut kohtus tema seaduslik esindaja. Käesolevas asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selle üle, et

kannatanu M. T. (sünd 2000. a) oli hagi esitamise ajal alaealine, s.o tsiviilkohtumenetlusteovõimetu.

Seega sai M. T. oma menetlusõigusi realiseerida seadusliku esindaja vahendusel. Nii ongi

kriminaalmenetluses toimitud. Kuigi 7. aprillil 2014. a esitatud hagiavalduse (V kd, tl 132) alguses on

hagejaks märgitud M. T. (sünd 2000. a) seaduslik esindaja, s.o tema isa M. T. (sünd 1975. a), siis

hagiavalduse 3. alajaost (hageja selgelt väljendatud nõue) nähtub üheselt, et M. T. (sünd 1975. a)

esitab materiaalse nõude M. T. (sünd 2000. a) seadusliku esindajana mitte aga kannatanuna. Seega on

M. T. (sünd 1975. a) oma alaealise poja huvides hagi esitamiseks õigustatud isik. Kassaatori väited, et

hagi on esitanud selleks mitteõigustatud isik ja seetõttu puudus hagi läbivaatamiseks alus, jäävad

tagajärjetuks. Nii hagiavalduses kui ka kohtuotsustes on piisavalt ja arusaadavalt põhistatud, milles

seisnes M. T.-le (sünd 2000. a) tekitatud mittevaraline kahju ja millistele tõenditele kohtute

seisukohad tuginevad. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas kohtuotsustes esitatuga ja

jätab seetõttu rahuldamata kaitsja vastuväited M. T. (sünd 1975. a) kasuks mittevaralise kahju

M.Salakult väljamõistmise osas.

10.2. Järgnevalt annab kolleegium hinnangu kassaatori väitele, mille kohaselt ei ole kannatanu A. K.

esitatud hagi 1350 euro nõudes hammaste proteesimise tööde osas põhjendatud, kuivõrd puuduvad

tõendid, et nõutav proteesimise vajadus tekkis M. Salaku tegevuse tagajärjel. Kolleegium nõustub nii

maa- kui ka ringkonnakohtuga selles, et nõude põhjendatust kinnitavad kannatanu ja tunnistaja

ütlused, samuti peksmise käigus välja löödud hambaproteesi vaatluse protokoll, kannatanu

tervisekaart, hambaarsti tõend ja saatekiri hambaravile, millest nähtub ka ravi maksumus. Nõude

suuruse põhjendatuses ei ole kolleegiumil alust kahelda. Seega ei anna kaitsja see väide põhjust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

10.3. Maakohus põhjendas A. K. tsiviilhagi rahuldamist ka M. Salaku poolt kohtuistungil hagi

õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kaitsja

leiab, et M. Salaku kohtus antud ütlusi ei saa lugeda hagi õigeksvõtuks, kuna ta oli alaealine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuigi M. Salaku puhul oli tegemist alaealisega, kes saab

kohtus oma õigusi seoses tsiviilhagiga teostada kas seadusliku esindaja või lepingulise esindaja

vahendusel, ei eksinud kohtud menetlusõiguse normide kohaldamisel. M. Salaku advokaadist kaitsja

ei esitanud hagi õigeksvõtu suhtes kohtuistungi ajal ühtegi vastuväidet. Seega nõustus kaitsja

M. Salaku poolt öelduga, s.t kaitsja võttis konkludentselt M. Salaku esindajana hagi õigeks.

TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses hageja nõude õigeks.

11. Lõpetuseks vastab kolleegium kaitsja taotlusele vähendada süüdistatava varalist seisu arvestades

M. Salakult väljamõistetud menetluskulusid ja määrata nende tasumise ajaks 12 kuud ilma igakuiste

maksete tegemise kohustuseta. Maakohus jättis KrMS § 180 lg 3 alusel osa menetluskuludest

(koopiate tegemise kulud, pool kaitsjatele makstud tasudest ja 2/3 osa sundrahast) riigi kanda ning

võimaldas tasuda menetluskulusid ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse

jõustumisest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui kohus on juba menetluskulusid vähendanud

ning apellatsioonis on taas kord viidatud samadele asjaoludele, mis on andnud maakohtule aluse

seadusliku otsustuse tegemiseks, ei saa neil asjaoludel täiendavalt menetluskulusid vähendada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse

menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.

Nimetatud lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende

hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise

korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut

hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda.

Kolleegium leiab, et kohtud on kaitsja poolt esiletoodud asjaolusid menetluskulude hüvitamise

otsustamisel juba arvestanud. Kaitsja pole välja toonud täiendavaid asjaolusid, mis annaks aluse

esitatud taotluse rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Pealegi võimaldab KrMS §

180 lg 3 menetluskulude hüvitamist ositi, kuid ei võimalda kogu menetluskulu summa tasumise

edasilükkamist, nagu seda taotleb kaitsja. Seega jätab kolleegium ka kaitsja selle taotluse

rahuldamata.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

13. Kaitsja taotleb süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest mõista

Advokaadibüroole Kristina Suvalova välja 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot). Kaitsjal on kulunud

ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks 1,5 tundi. Kolleegium leiab, et

kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 6 ja 22 alusel

rahuldada.

KrMS § 186 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb eelmärgitud menetluskulu välja mõista

M. Salakult riigi kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/