3-3-1-86-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-86-14

Määruse kuupäev

26. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Jüri Põld

Kohtuasi

Evely Kaschi ja Väino Viili kaebused varalise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a määrus

haldusasjas nr 3-09-544

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna linna määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna määruskaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. mai 2014. a määruse haldusasjas nr 3-09-544

resolutsiooni p 1 ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a määruse resolutsiooni p 2

samas asjas.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega nõustuda kaebuse muutmisega ja lisada Väino Viili

esitatud Gonsiori tn 25 korteri nr 5 ümberehitamisega tulevikus tekkivate kulude hüvitamise

nõue haldusasjas nr 3-09-544 läbivaadatavate nõuete hulka.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 24. augusti 2000. a otsusega nr 266 kehtestati F. R. Faehlmanni tn 6 ja 8

detailplaneering. 27. aprillil 2004 andis Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (TSAPA) välja

ehitusloa nr 3419 korterelamu püstitamiseks F. R. Faehlmanni tn 8. Kasutusluba väljastati ehitisele

21. oktoobril 2005 (nr 4448) ja uuesti 6. septembril 2006 (nr 5481).

2. Evely Kasch ja Väino Viil (kaebajad) esitasid 22. novembril 2004 halduskohtule kaebused, milles

taotlesid pärast kaebuse täpsustamist ja muutmist TSAPA tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamist

(detailplaneeringu ja selle alusel koostatud ehitusprojekti ning toimuva ehitustegevuse üle järelevalve

teostamata jätmine) ning ehitusloa nr 3419 tühisuse tuvastamist või alternatiivina õigusvastasuse

tuvastamist (haldusasi nr 3-04-382).

3. Kaebajad esitasid 24. septembril 2008 haldusasjas nr 3-04-382 kaebuse täpsustuse, mis sisaldas

taotlust tuvastada kasutuslubade nr 4448 ja nr 5481 õigusvastasus. 21. mai 2009. a kohtuistungil

haldusasjas nr 3-04-382 esitasid kaebajad kasutuslubade tühistamise nõude ning taotlesid kaebetähtaja

ennistamist. Halduskohus eraldas kasutamislubade õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamise ning

tühistamise nõuded iseseisvaks menetlemiseks (haldusasi nr 3-09-1289) ning peatas 22. aprilli 2010. a

määrusega menetluse kuni haldusasjas nr 3-04-382 lahendi jõustumiseni.

4. Kaebajad esitasid 30. novembril 2007 haldusasjas nr 3-04-382 mittevaralise kahju hüvitamise nõude

ja täpsustasid seda 10. augustil 2008. Täpsustatud kaebuse kohaselt taotlesid kaebajad

F. R. Faehlmanni tn 8 hoone osade ning parklarajatise lammutamiseks ettekirjutuse tegemist

(tagajärgede kõrvaldamise nõue) ning alternatiivina mittevaralise kahju hüvitamist. 17. märtsi 2009. a

määrusega võttis halduskohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlusse ja eraldas selle

iseseisvaks menetlemiseks (haldusasi nr 3-09-544). 14. juuli 2009. a määrusega eraldati haldusasjast

nr 3-04-382 ka ehitusloa õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõue ja liideti see haldusasjaga nr 3-

09-544. Asja menetlemine peatati 22. aprilli 2010. a määrusega kuni lahendi jõustumiseni haldusasjas

nr 3-04-382.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 10. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-04-382 kaebuse ja

tunnistas 27. aprilli 2004. a ehitusloa nr 3419 ning TSAPA tegevusetuse ehitusjärelevalves õigus-

vastaseks. Ehitusloa tühisuse tuvastamise nõue jäeti rahuldamata. Otsus on jõustunud.

6. Tallinna Halduskohus uuendas 1. märtsi 2012. a määrustega haldusasjade nr 3-09-1289 ja 3-09-544

menetlused. Haldusasjas nr 3-09-544 võttis halduskohus õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise

nõude menetlusse.

7. Tallinna Halduskohus jättis 28. juuni 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1289 kasutuslubade

tühistamise kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja lõpetas selles osas menetluse. Riigikohtu

halduskolleegium jättis 18. aprilli 2013. a määrusega asjas nr 3-3-1-3-13 halduskohtu määruse

muutmata. Pärast määruse jõustumist loobusid kaebajad kasutamislubade õigusvastasuse ja tühisuse

tuvastamise kaebustest. Halduskohus võttis loobumised 15. oktoobri 2013. a määrusega vastu ja

lõpetas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 3 alusel menetluse.

8. Kaebajad täpsustasid 31. augustil 2012 haldusasjas nr 3-09-544 kaebust. 2. septembril 2013 esitasid

kaebajad kaebuse täiendusena varalise kahju hüvitamise nõuded. Varalise kahjuna märgiti samasse

korterelamusse soetatud korteri nr 5 ümberehitamisega tulevikus tekkivaid kulusid (49 780 eurot), uue

korteri soetamisega V. Viili kantud eluasemelaenu intresse (51 029 eurot 38 senti) ja E. Kaschi

detailplaneeringu menetluses osalemise tõttu saamata jäänud tulu (6400 eurot). Lisaks taotleti

võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 6 alusel preventiivse kahju hüvitise väljamõistmist MTÜ Kadrioru

Saksa Gümnaasiumi Tugiselts ning KÜ Gonsiori XXV kasuks.

9. Tallinna Halduskohus tagastas 9. detsembri 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-09-544 saamata

jäänud tulu nõude ning jättis kaebuse ülejäänud nõuded käiguta, palus kaebajatel selgitada kahjunõude

sisu, tasuda riigilõiv ja võtta seisukoht uute nõuete tähtaegsuse kohta. Tallinna Ringkonnakohus jättis

6. märtsi 2014. a määrusega halduskohtu määruse muutmata ja see jõustus.

10. Kaebajad esitasid 16. jaanuaril 2014 kaebuse täienduse, milles selgitasid, et varalise kahju

hüvitamise nõue on HKMS § 49 lg 1 alusel tähtaegne. Kahju hüvitamise nõue võeti menetlusse

2009. aastal ning varalise kahju hüvitamise nõude esitamine on käsitatav kaebuse täpsustamisena.

Kaebajate hinnangul nähtus varasemast kaebuse täpsustusest, et kahjunõue hõlmas erinevaid kahju

liike. Kaebajad rõhutasid, et neile ei ole senini teada, kas haldusorgan tagab tagajärgede

kõrvaldamisega nende õigused või kaasnevad ajutiseks elukohaks soetatud eluruumi

ümberehitamisega kaebajatele lisakulud. 13. veebruaril 2014 tasusid kaebajad riigilõivu (E. Kasch 195

eurot ja V. Viil 750 eurot).

11. Tallinna linn leidis, et varalise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on möödunud ja selle

ennistamiseks ei ole alust.

12. Tallinna Halduskohus eraldas 17. veebruari 2014. a määrusega haldusasjas nr 3-09-544

mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning lammutamise ettekirjutuse tegemiseks kohustamise nõude

iseseisvaks menetlemiseks (haldusasi nr 3-14-50187). Halduskohus jättis 6. mai 2014. a otsusega need

nõuded rahuldamata. Kaebajate apellatsioonkaebusi menetleb ringkonnakohus asjas nr 3-14-50187.

13. Tallinna Halduskohus tagastas 15. mai 2014. a määrusega haldusasjas nr 3-09-544 kaebuse uue

korteri ümberehitamisega tulevikus tekkivate kulude hüvitamise osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

(p 1), võttis varalise kahju hüvitamise nõude menetlusse eluasemelaenu intresside hüvitamise osas

(p 2) ja lõpetas HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel selle nõude menetluse (p 3). Halduskohtu

põhjendused olid järgmised.

13.1. Uue korteri ümberehitamise kulude hüvitamise nõue on ennatlik. Sellise kahju tekkimist

tulevikus ei saa eeldada, sest kaebajad ei pruugi selliseid kulusid kanda. Kahju tekkimist ei saa pidada

ettenähtavaks ja vältimatuks. Halduskohtusse saab pöörduda üksnes enda õiguste kaitseks (HKMS

§ 44 lg 1) ning veel tekkimata kahju hüvitamist nõuda ei saa. Seega ei ole kaebajatele sellise nõude

esitamiseks ilmselgelt kaebeõigust.

13.2. Eluasemelaenu intresside hüvitamise nõue ei ole tähtaegne ja selles osas tuleb kaebuse menetlus

HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kahju tekkimisest pidid kaebajad olema teadlikud

hiljemalt laenulepingu sõlmimisest arvates. Eluasemelaenu intresside hüvitamise nõue on esitatud ligi

9 aastat pärast kahju tekkimist ning HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaega ei ole seega ilmselgelt

järgitud. Tähtaja ennistamise taotlust ei ole kaebajad esitanud, mistõttu tuleb selle nõude menetlemine

HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kohtu hinnangul ei ole uude korterisse kolimine vastustaja

õigusvastaste toimingute otseseks ega vältimatuks tagajärjeks. Varalise kahju hüvitamise nõuet võiks

põhjusliku seose puudumise tõttu pidada ka perspektiivituks, kuid sellise hinnangu andmiseks peaks

kohus kaebuse läbi vaatama. Kuna kaebus ei ole tähtaegne, siis tuleb menetlus lõpetada.

14. E. Kasch ja V. Viil esitasid halduskohtu määruse peale määruskaebused. Tallinna Halduskohtu

1. juuli 2014. a määrusega tagastati E. Kaschi määruskaebus ja võeti V. Viili määruskaebus

menetlusse, jäeti see rahuldamata ja edastati ringkonnakohtule lahendamiseks. Määruse kohaselt

märkis E. Kasch, et vaidlustatud halduskohtu määruse punktid 1 ja 3 ei puuduta tema õigusi, sest need

hõlmavad üksnes V. Viili varalise kahju hüvitamise nõudeid, küll aga mõjutavad tema õigusi määruse

punktis 14.5 esitatud põhjendused. Halduskohtu hinnangul ei ole põhjenduste vaidlustamine selles

asjas lubatav ning E. Kaschi määruskaebus tuleb tagastada.

15. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 24. septembri 2014. a määrusega V. Viili määruskaebuse

(p 1), tühistas Tallinna Halduskohtu 15. mai 2014. a määruse resolutsiooni punkti 1 ja saatis selles osas

asja halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks (p 2). Ringkonnakohus tühistas samuti

halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 ja saatis selles osas asja halduskohtule menetluse

jätkamiseks.

15.1. Halduskohtule 30. novembril 2007 esitatud kahju hüvitamise nõude ja 10. augusti 2008. a

kaebuse täpsustuse sõnastusest nähtuvalt esitasid kaebajad üksnes mittevaralise kahju hüvitamise

nõude. Varalise kahju hüvitamise nõude esitasid kaebajad esimest korda 2. septembril 2013.

Halduskohus on ebaõigesti lähtunud kaebetähtaja kontrollimisel HKMS § 46 lg-st 4. Kaebajad

tahavad kaebust muuta, mistõttu on asjakohaseks normiks HKMS § 49 lg 1. Kuna algne kaebus esitati

22. novembril 2004 (haldusasi nr 3-04-382), varalise kahju hüvitamise nõue esitati sellest haldusasjast

eraldatud haldusasjas nr 3-09-544 ning kaebuse eesmärgi saavutamiseks on varalise kahju hüvitamise

nõue otstarbekas õiguskaitsevahend, siis ei ole kaebaja eluasemelaenu intresside hüvitamise nõude

puhul kaebetähtaega ületanud. Halduskohus ei ole nõuet käsitanud ilmselgelt perspektiivituna,

mistõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 tühistada ja saata kaebus selles osas halduskohtule

menetluse jätkamiseks.

15.2. Uue korteri ümberehitamise kulude hüvitamise nõue on ebaõigesti tagastatud. Kaebaja väitel oli

ta sunnitud vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu lahkuma vanast elukohast ja soetama samasse

korterelamusse uue korteri, mis tuleb tulevikus ümber ehitada. Nende kulude tekkimine sõltub

omakorda tagajärgede kõrvaldamise nõude rahuldamisest haldusasjas nr 3-14-50187, sest varalise

kahju hüvitamise nõue oli esitatud alternatiivina. Asjaolu, et kaebaja ei ole seni kulusid kandnud, ei

välista iseenesest kahju hüvitamise nõude esitamist.

15.3. VÕS § 134 lg 6 määrab kindlaks üksnes mittevaralise kahju hüvitamise erisused ega mõjuta

varalise kahju hüvitamise nõudeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Tallinna linn esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles leiab, et HKMS § 49 lg 1 kohaldamiseks

puudub alus. Määruskaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a

määruse haldusasjas nr 3-09-544 resolutsiooni punkti 2. Varalise kahju hüvitamise nõue esitati

tähtaega oluliselt rikkudes ning kaebuse muutmine ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas

ega lubatav. Kaebajad esitasid kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude 30. novembril 2007 ning

varalise kahju hüvitamise nõude alles 2. septembril 2013. V. Viili kaebuse eesmärgiks oli ehitusloa

õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine või alternatiivselt mittevaralise kahju, mitte varalise kahju

hüvitamine.

17. V. Viil palub jätta Tallinna linna määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Määruskaebuse piirid määrab kindlaks see, kas vaidlustatakse ringkonnakohtu määrust kogu

vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Riigikohus on seotud määruskaebuse piiridega ega või nendest

väljuda. Tallinna linn on määruskaebuses asunud seisukohale, et ringkonnakohus on kohaldanud

kaebuse muutmise lubatavuse kontrollimisel HKMS § 49 lg-t 1 ebaõigesti. Määruskaebuse

põhjendustest ei nähtu selgelt, kas Tallinna linn vaidlustab ringkonnakohtu määrust osaliselt või

tervikuna, sest põhjendustes märgitud seisukohad võivad käia mõlema kahju hüvitamise nõude kohta.

Lähtuvalt määruskaebuse taotluste sõnastusest on määruskaebuse esitaja kolleegiumi hinnangul

vaidlustanud ringkonnakohtu määruse siiski üksnes Gonsiori tn 25 korteri nr 5 ümberehitamisega

tulevikus tekkivate kulude hüvitamise nõude osas.

19. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et halduskohus on ekslikult käsitanud esitatud

varalise kahju hüvitamise nõudeid uue kaebusena ja pole seetõttu kohaldanud kaebuse muutmise kohta

sätestatut (HKMS § 49). Halduskohtule 2. septembril 2013 esitatud avaldus on kaebuse muutmise

avaldus. Kuna muudetav kaebus oli juba kohtu menetluses, siis tulnuks kohtul otsustada, kas nõustuda

HKMS § 49 alusel kaebuse muutmisega või keelduda sellest (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi

3. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-63-13, p 19). Halduskohus eraldas haldusasjast nr 3-09-544

enne kaebuse muutmise avalduse lahendamist varem haldusasjast nr 3-04-382 eraldatud mittevaralise

kahju hüvitamise ja õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõude (haldusasi nr 3-14-50187). Nende

nõuete eraldamine ei muutnud aga kaebuse muutmise avaldust uueks iseseisvaks kaebuseks.

20. Kaebuse muutmise korral ei ole tegemist uue kaebusega, vaid kaebus loetakse esitatuks muudetud

kujul, mistõttu ei eelda juba menetlusse võetud kaebuse muutmine uute nõuete eraldi menetlusse

võtmist ja seejärel nende tähtaegsuse kontrollimist (HKMS § 124). Kohtul lasub kohustus kontrollida

muutmise avalduse saamisel kohe kõikide HKMS §-s 49 sätestatud tingimuste, sh kaebetähtaja

järgimist. Kaebuse muutmisega nõustumisel lasub kohtul kohustus märkida määruses, milliste kaebuse

nõuete läbivaatamist jätkatakse. Keeldumise korral ei tagastata avalduses esitatud nõudeid HKMS

§ 121 alusel ega lõpetata nende nõuete menetlemist HKMS § 152 mõttes, vaid kohus keeldub HKMS

§ 49 alusel kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest. Kaebuse muutmisest keeldumise määrus on

HKMS § 203 lg 1 ja § 235 lg 1 alusel määruskaebusega ringkonnakohtus ja Riigikohtus vaidlustatav.

21. HKMS § 49 lg 1 esimene lause sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui

see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud

kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. See eeldab muu hulgas kaebeõiguse ja

kaebuse tähtaegsuse kontrollimist. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks kaebuse

esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause).

22. Halduskohus ei ole uue korteri ümberehitamisega V. Viilile väidetavalt tekkivate kulude

hüvitamise nõude tähtaegsust ega kaebuse muutmise otstarbekust kontrollinud. Halduskohus käsitas

kaebuse muutmise avaldust ekslikult uue kaebusena, tuvastas kaebeõiguse ilmselge puudumise ja

tagastas nõude. Ringkonnakohus viitas küll kaebuse muutmist reguleerivale HKMS §-le 49 ja

kontrollis kaebuse lubatavuse hindamisel kaebeõigust, kuid jättis ebaõigesti teised nimetatud normis

sätestatud eeldused kontrollimata.

23. Tallinna linn on seisukohal, et kaebuse muutmine ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks

otstarbekas, sest kaebaja ei soovinud algses kaebuses varalise kahju hüvitamist. Kolleegiumi

hinnangul tõlgendab Tallinna linn kaebaja tahet liiga kitsalt. V. Viilile kuulub ehitusaluse maa vahetus

läheduses asuvas korterelamus korter, mille väärtus võib naaberkinnistult ulatuvate negatiivsete

mõjude tõttu olla vähenenud, ning kaebaja on kaebuse kohaselt pidanud soetama uue korteri ja tegema

seetõttu kulutusi. V. Viil on 2004. aastast vaidlustanud erinevate nõuetega F. R. Faehlmanni tn 8 asuva

korterelamu ehitamiseks väljastatud ehitusluba (haldusasi nr 3-04-382), kasutuslube (haldusasi nr 3-

09-1289), nõudnud lubade tagajärgede kõrvaldamist ning alternatiivina mittevaralise kahju hüvitamist

(haldusasi nr 3-14-50187). Kaebuse esitamise hetkel ei olnud F. R. Faehlmanni tn 8 ehitisel

kasutusluba ning kahju tekkimine ei olnud esialgse kaebuse esitamise ajal selge. Kaebaja on nende

õiguskaitsevahenditega üritanud vaidlusalust kahju vältida või kõrvaldada ning tema esmaseks

eesmärgiks on endiselt varasema olukorra taastamine. Kahju hüvitamise nõuded, sh varem esitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõue, on esitatud alternatiivsetena ning nende lahendamine sõltub

heastamiskaebuse lahendusest. Kaebaja tahet (tagajärgede kõrvaldamine või kahju hüvitamine)

arvestades on varalise kahju hüvitamise nõude esitamine kaebuse eesmärgi saavutamiseks praeguses

asjas otstarbekas.

24. Kohtud on erineval seisukohal kaebeõiguse ilmselge puudumise küsimuses. Kolleegium on

varasemas praktikas kaebuse tagastamise kontekstis selgitanud, et HKMS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud

olukorraga on tegemist vaid juhul, kui kaebaja faktiliste väidete tõendatust eeldades on kaebeõiguse

puudumine ilmselge. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse

menetlemist (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-14, p 9).

25. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-te 1–4 kohaselt hüvitatakse avaliku võimu kandja õigus-

vastase tegevusega või tegevusetusega avalik-õiguslikus suhtes põhjustatud otsene varaline kahju ja

saamata jäänud tulu. Kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete

olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisele lisaks riigivastutuse

seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline

kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse

vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus

kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja

hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete

esitamiseks.

Uue korteri ümberehitamisega tulevikus tekkivate kulude hüvitamise nõude rahuldamise edulootus on

kolleegiumi arvates vähene, sest esiteks ei ole nende kulude kandmine ja seeläbi hüvitatava kahju

tekkimine veel selge ning teiseks ei seondu väidetav kahju otseselt vara halvenemisest tekkinud vara

väärtuse vähenemisega ega kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavate mõistlike

kuludega. RVastS § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 3 võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva

kahju hüvitamist, kuid sellel peab olema siiski piisavalt otsene seos kahju tekitanud tegevusega.

Kaebuse vähene perspektiivikus ei ole kaebeõiguse ilmselge puudumise tuvastamiseks aga asjakohane,

sest kaebeõigus sõltub õiguste riivest (HKMS § 44 lg 1). Seetõttu on halduskohus ebaõigesti tuginenud

HKMS § 121 lg 2 p-le 1. Vähese perspektiiviga nõude lisamisest võib kohus keelduda HKMS § 49

lg 1 alusel ebaotstarbekuse motiivil. Praeguses asjas ei ole aga kolleegiumi hinnangul hüvitamisnõude

rahuldamise edulootus sedavõrd vähene, et oleks õigustatud kaebuse muutmisest otstarbekuse

kaalutlustel keelduda (vt ka otsuse p 22).

26. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse kaebuse muutmisel esitatud uus nõue esitatuks esialgse

kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 ls 2). Uue korteri ümberehitamisega tekkida võivate kulude

hüvitamise nõude tähtaegsuse kontrollimisel tuleb lähtuda seega algse kaebuse esitamise hetkest.

Kaebuse muutmisel muudetakse esialgset kaebust ning lisatud nõue muutub kaebuse osaks, mida võib

lahendada samas menetluses või eraldatuna iseseisvas menetluses. Kuna ehitusluba väljastati

27. aprillil 2004 ning kaebajad esitasid esialgse kaebuse 22. novembril 2004, siis on varalise kahju

hüvitamise nõue HKMS § 49 lg 1 teise lause alusel esitatud tähtaegselt, sest esialgse kaebuse esitamise

hetkeks ei olnud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud.

27. Kolleegium peab vajalikuks juhtida menetlusosaliste ja halduskohtu tähelepanu veel järgnevale.

Kuna kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes enda õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1),

siis peab kaebusest selgelt nähtuma, kellele on haldusorgan oma tegevusega kahju tekitanud. E. Kasch

ja V. Viil ei ole haldusasjas nr 3-09-544 esitanud kattuvaid kahju hüvitamise nõudeid. Esitatud varalise

kahju hüvitamise nõuded, v.a saamata jäänud tulu nõue, puudutavad esmajoones V. Viili õigusi, sest

need seonduvad tema omandis oleva korteri soetamise ja selle võimaliku ümberehitamise kuludega.

Kuigi kaebajad käsitavad seda eluruumi ühise eluruumina, on E. Kasch halduskohtu 15. mai 2014. a

määruse peale esitatud määruskaebuses selgitanud, et selle määruse resolutsiooni punktid 1 ja 3 ei riku

tema õigusi, sest nendes käsitatud nõuded on esitanud V. Viil. Kuna saamata jäänud tulu nõue tagastati

ning teisi varalise kahju hüvitamise nõudeid ei ole E. Kasch esitanud, siis ei ole E. Kasch enam

varalise kahju hüvitamise nõuete osas haldusasjas nr 3-09-544 menetlusosaliseks.

28. Kolleegiumi hinnangul oleks kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusam esitada otsese varalise

kahju hüvitamise nõue, mille aluseks oleks kinnisvara väärtuse vähenemine. Kohtul ja kaebajal tasuks

seetõttu kaaluda, kas kaebaja korterile naaberkinnistult lähtuvate võimalike õigusvastaste negatiivsete

mõjutuste olemust ja ulatust arvestades oleks kaebuse eesmärgi saavutamiseks mõistlik varalise kahju

hüvitamise nõuet veel kord muuta.

29. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse muutmise tingimused kolleegiumi hinnangul täidetud ning

halduskohus on ebaõigesti Gonsiori tn 25 korteri nr 5 ümberehitamisega tulevikus tekkivate kulude

hüvitamise nõude kaebajale tagastanud. Ringkonnakohus on omakorda vääralt saatnud asja

eelnimetatud nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Kaebuse muutmise

eeldused olid täidetud ja kaebuse muutmisega tulnuks nõustada. Kolleegium tühistab seetõttu Tallinna

Halduskohtu 15. mai 2014. a määruse haldusasjas nr 3-09-544 resolutsiooni punkti 1 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a määruse resolutsiooni punkti 2 samas asjas. Kolleegium teeb

selles osas uue määruse, millega nõustub kaebuse muutmisega ja lisab Väino Viili esitatud Gonsiori tn

25 korteri nr 5 ümberehitamisega tulevikus tekkivate kulude hüvitamise nõude haldusasjas nr 3-09-

544 lahendatavate nõuete hulka. Kuna Riigikohus nõustub kaebuse muutmisega, siis jääb Tallinna

linna määruskaebus rahuldamata. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata

riigituludesse.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld