3-1-1-14-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-14-15

Otsuse kuupäev

25. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Andrus Prousi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-11294

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrus Prousi kaitsja vandeadvokaat Rainer Kuulme,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Eneli Laurits

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a ja Harju Maakohtu 21. aprilli

2014. a otsus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Andrus Prous anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises järgmistel asjaoludel.

2. A. Prous oli OÜ STAFORD & KO (edaspidi Staford) juhatuse liige.

3. Varalise kasu saamise eesmärgil lõi A. Prous AS-i DnB Nord Liising (edaspidi DnB) seadmete

liisingu juhile T. P.-le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis viis selleni, et T. P.

sõlmis DnB-d esindades 2. oktoobril 2008 Stafordiga müügilepingu. Selle lepinguga müüs

Staford DnB-le AS-i HOTRONIC (edaspidi Hotronic) kui liisinguvõtja huvides ühe

kehaskaneerimisseadme L-3 COMMUNICATIONS Provision 100 ja kolm röntgenseadet L-3

COMMUNICATIONS PX 6.4 kogumaksumusega 5 732 872 krooni 64 senti ehk 366 397 eurot

34 senti (koos käibemaksuga).

4. A. Prous teadis, et 2. oktoobri 2008. a müügilepingu objektiks olnud seadmed kuulusid alates

4. aprillist 2008 Riigi Kinnisvara AS-ile (edaspidi RKAS). Nimelt oli A. Prous Hotronicu

juhatuse esimehena sõlminud 31. märtsil 2008 RKAS-iga müügilepingu, millega Hotronic müüs

needsamad turvakontrolliseadmed 3 767 676 krooni eest RKAS-ile. Seadmete omand läks

lepingu kohaselt RKAS-ile üle 4. aprillil 2008.

5. Eeltoodud asjaoludel tekitas A. Prous DnB esindaja T. P.-le ebaõige ettekujutuse sellest, et

2. oktoobri 2008. a müügilepingu objektiks oleva inimese skaneerimise seadme ja kolme

röntgenseadme omanik on müügilepingu sõlmimise hetkel Staford. Ühtlasi varjas A. Prous

asjaolu, et nende esemete omand on varem üle antud RKAS-ile. A. Prous sai selliselt 5 732 872

krooni 30 senti (366 397 eurot 32 senti) varalist kasu, põhjustades DnB-le samas summas varalist

kahju. Nimelt kandis DnB osutatud summa 3. oktoobril 2008 müügilepingu alusel Stafordi

pangakontole.

Maakohtu otsus

6. Harju Maakohtu 21. aprilli 2014. a otsusega tunnistati A. Prous KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi ja

teda karistati 1 aasta ning 2 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi 3-

aastase katseajaga täitmisele pööramata.

7. Maakohus märkis, et süüdistuse kohaselt seisnes pettus selles, et A. Prous lõi DnB esindajas T. P.-

s ebaõige ettekujutuse, justkui oleksid kehaskaneerimisseade ja röntgenseadmed Hotronicu või

Stafordi omandis, varjates nende müüki RKAS-ile. Vaidlust ei ole selle üle, et Hotronic ja RKAS

sõlmisid 31. märtsil 2008 müügilepingu, millega Hotronic müüs samad seadmed RKAS-ile.

Kahtlust ei ole ka selles, et turvakontrolliseadmete omand läks 4. aprillist 2008 RKAS-ile.

A. Prous pidi aru saama, et seadmete omanik ei saanud enam olla ei Hotronic ega Staford.

A. Prous esitas DnB-le ebaõigeid andmeid, luues DnB-le ebaõige ettekujutuse, nagu oleks

turvakontrolliseadmete omanik A. Prousi kontrolli all olev ettevõte. Olles teadlik, et

turvakontrolliseadmed kuulusid RKAS-ile, alustas A. Prous 2008. a suvel DnB-ga läbirääkimisi

samade seadmete müügi ja liisimise üle. Läbirääkimised päädisid sellega, et 2. oktoobril 2008

müüs Staford seadmed DnB-le, kes liisis need samal päeval Hotronicule. A. Prousi eesmärk oli

saada oma firmadele tagatiseta finantseering. Kaitseväide, mille kohaselt oli DnB müügi- ja

liisingulepingut sõlmides teadlik, et Hotronic on seadmed RKAS-ile müünud, ega omistanud

sellele tähtsust, on paljasõnaline. Mõlemad A. Prousiga suhelnud DnB liisinguhaldurid, kelle

ütlustes pole alust kahelda, kinnitasid kohtus, et kõnesoleva müügitehingu puhul olid

tagatisvaraks kehaskaneerimisseade ja kolm röntgenseadet, mis asusid Viru Vanglas. Mõlemad

tunnistajad kinnitasid, et tagatisvara oli liisingufirma jaoks oluline. Kuna A. Prousi väitel oli

tegemist riigisaladuse all oleva objektiga, siis tagatisvara olemasolu kohapeal ei kontrollitud.

Raha pidi liisingufirma kandma Stafordi kontole, mis ei olnud DnB jaoks kummaline, sest see oli

samuti A. Prousi kontrollitav ettevõte. Tunnistaja väitel selgitas A. Prous, et RKAS-il ei olnud

eelarves raha seadmete ostuks, mistõttu seadmed on renditud Viru Vanglale ja viimane ostab

seadmed välja nelja aasta jooksul. Ei saa nõustuda kaitsja väitega, justkui oleks DnB müügi- ja

liisingulepingut sõlmides teadnud, et Hotronic on seadmed müünud RKAS-ile. Kohtule on

esitatud Gate Technologies Ltd. arve Hotronicule ühe kehaskanneri ja kolme röntgenseadme

ostmise kohta summas 246 550 naela. Sama arve oli liisingulepingu aluseks. Juhul, kui DnB-le

oleks esitatud ka müügileping RKAS-iga, nagu kaitsja väidab, polnuks liisinguandjal pruukinud

e-kirjas pärida seadmete oluliste andmete kohta, sest sellised andmed olid müügilepingus. DnB

küsis Hotronicult RKAS-iga sõlmitud lepinguid liisingumaksetega hilinemisel ja alles

26. jaanuaril 2010 faksiti seadmete müügileping DnB-le. Seega on nii tunnistajate ütluste kui ka

kirjavahetusega tõendatud, et A. Prous, esindades lepingueelsetel läbirääkimistel ühtaegu nii

Stafordi kui ka Hotronicut, viis DnB töötajad eksitusse ja lõi mulje, nagu oleks RKAS-ile

müüdud turvakontrolliseadmed endiselt tema juhitava ettevõtte omandis. Asjaolul, et A. Prous oli

valmis liisingumakseid tasuma ja tegi seda ligi pooleteise aasta vältel, ei ole tähtsust.

8. DnB sattus A. Prousi esitatud ebaõigete andmete tõttu eksimusse ja tegi eksimuse mõjul

varakäsutuse, kandes Stafordi kontole 5 732 872 krooni 30 senti ehk 366 397 eurot 32 senti. DnB

oli müügilepingut ja liisingulepingut sõlmides teadlik, et seadmed asusid Viru Vanglas ja

liisingulepingu alusdokumendiks oli Gate Technologies Ltd. 27. märtsi 2008. a arve.

Paljasõnaline ja tunnistajate ütlustega ümber lükatud on kaitsja väide, et poolte vahel sõlmitud

liisinguleping ja müügileping olid näilikud, sest poolte tegelik eesmärk oli sõlmida laenuleping, ja

et DnB ning Hotronicu tavapärane praktika oligi sõlmida laenulepingute asemel liisingulepinguid.

Ei ole eluliselt usutav, et DnB esindajatel oleks olnud põhjus sõlmida A. Prousiga tagatiseta

lepingut. A. Prous ei pöördunud mitte panga, vaid liisingufirma poole. Viimase ülesanne oli juba

nimest tulenevalt liisingute, mitte laenude väljastamine. Kohtus uuritud e-kirjad tõendavad, et

liisingufirma oli huvitatud tagatisvara olemasolust ja küsis nii asjakohaseid ostudokumente kui ka

liisitava vara seerianumbrit või tehasetähist. Seadmete kui tagatise vajadust on kinnitanud ka DnB

tolleaegsed töötajad. Samuti näitab tehingu olemust liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akt,

mille kohaselt omandas liisingufirma seadmed Hotronicu huvides ja volitas viimast need ka vastu

võtma. DnB-l oli äratuntav oluline huvi omandi ülemineku vastu. Tagatisvara hoolikamal

kontrollimisel võinuks A. Prousi pettus ilmneda juba enne lepingu sõlmimist. Samas ei ole

oluline, miks petetu petjat uskus. DnB tugines liisingulepingu sõlmimisel kliendi

usaldusväärsusele, mis põhines A. Prousiga seotud ettevõtete eelneval käitumisel.

9. Staford esitas DnB-le arve süüdistuses märgitud summa ülekandmiseks ja DnB kandis Stafordile

selle summa üle. 3. oktoobril 2008 laekus Stafordi kontole 5 732 872 krooni 30 senti. Sellest

summast 3 000 000 krooni kanti Hotronicu kontole ja 2 000 000 krooni eest osteti AS-i Hotronic

Grupp aktsiaid. A. Prousi pettuse tulemina vähenes DnB vara süüdistuses märgitud summa võrra

ja A. Prousi juhitava äriühingu vara suurenes sama summa võrra. KarS §-s 209 sätestatud

kuriteokoosseisu täitmise seisukohalt ei ole oluline, kas saadud rahast kavatseti mingi osa tagasi

maksta või mitte. Samuti ei ole oluline, milline on liisitud vara väärtus praegu. Kelmuse

objektiivse koosseisu täitmiseks ei pea süüdlane vara vahetult endale võtma ja see võib minna ka

kolmanda isiku vara hulka (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-114-12). On tuvastatud, et tehingu

tulemusel said A. Prousi juhitavad äriühingud vabu käibevahendeid. Nii Stafordi kui ka

Hotronicu varaline seisund on süüteo tulemusel paranenud.

10. Asjakohane ei ole kaitsja väide, justkui tuleks A. Prous õigeks mõista ainuüksi seetõttu, et

Stafordi

suhtes

on

kriminaalmenetlus

lõpetatud.

Stafordi

suhtes

lõpetati

menetlus

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 2 alusel aegumise tõttu. A. Prousi tegu ei ole

aegunud, kuna aegumise katkestas kahtlustatavale tõkendi (elukohast lahkumise keelu)

kohaldamine 19. septembril 2012.

Apellatsioon

11. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Prousi kaitsja vandeadvokaat Rainer Kuulme,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohtu otsus

12. Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

13. Ringkonnakohus märkis, et maakohus analüüsis põhjalikult kõiki kaitseargumente ja on need

kohtuistungil uuritud tõenditega kummutanud. Ei ole alust tõendeid ümber hinnata. Asjas ei ole

kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevalt apellandist leidis

kohtukolleegium, et maakohus ei ole A. Prousile esitatud süüdistuse piiridest väljunud.

14. Kohtuistungil uuritud tõendid ei kinnita apellandi väidet, et süüdistatav esitas DnB-le enne

müügi- ja liisingulepingu sõlmimist Hotronicu ja RKAS-iga sõlmitud turvakontrolliseadmete

müügi lepingu. Kuna A. Prous esitas DnB-le üksnes AS-ile Hotronic väljastatud Gate

Technologies Ltd. arve, mis oli ka 2. oktoobri 2008. a müügilepingu aluseks, viiski ta DnB

töötajad eksimusse, luues mulje nagu oleks RKAS-ile müüdud ja Viru Vanglas asuvad

turvakontrolliseadmed endiselt tema juhitava ettevõtte omandis. Tunnistaja ütlustega on

tõendatud, et liisingulepingu sõlmimisel on tagatisvara oluline ja DnB töötajad ei teadnud, et

seadmed, mida A. Prous liisida soovis, ei kuulu tema kontrolli all olevatele ettevõtetele. Lisaks on

tunnistajad kohtus kinnitanud, et turvakontrolliseadmete müügist RKAS-ile said nad teada alles

pärast seda, kui Hotronicul tekkisid raskused liisingumaksete tasumisel. Jättes DnB-le esitamata

Hotronicu ja RKAS-i vahel sõlmitud turvakontrolliseadmete müügi lepingu, tekitas A. Prous DnB

esindaja T. P.-le ebaõige ettekujutuse, et 2. oktoobri 2008. a müügilepingu objektiks olevate

turvakontrolliseadmete omanik on Staford. Sellega kallutas A. Prous T. P.-d sõlmima

müügilepingut (ja ka liisingulepingut), kuigi teadis, et Staford ei saa täita võlaõigusseaduse

(VÕS) § 208 lg-st 1 tulenevat kohustust anda liisinguandjale üle turvakontrolliseadmete omand.

15. Kuigi ei ole tuvastatav, et A. Prous oleks 2. oktoobri 2008. a lepingust isiklikult kasu saanud, on

tõendatud, et Staford arve alusel tasus DnB süüdistuses märgitud summa Stafordi pangakontole.

Sellest summast 3 000 000 krooni kanti edasi Hotronicule ja 2 000 000 krooni eest osteti AS-i

Hotronic Grupp aktsiaid. Stafordi arve tasumisega tekkis DnB-l varaline kahju 5 732 872

krooni 30 senti. Selliselt tekitas A. Prous vabad käibevahendid Hotronicule. See ongi käsitatav

varalise kasuna. Nagu maakohus õigesti leidis, tekkis DnB-l varaline kahju tehingute tegemise

hetkel ja asjaolu, et süüdistatav oli valmis liisingumakseid tasuma, tehes seda ligi pooleteise aasta

vältel, ei ole kelmuse koosseisu täitmise seisukohalt tähtis.

16. Põhjendamatu on kaitsja etteheide, et menetlus maakohtus ei olnud õiglane. Maakohus käsitles

süüdistatava terviseseisundiga seotud probleeme mitmel istungil. Kohus andis süüdistatavale

võimaluse paluda kohtuliku uurimise ajal vaheaegu ja lühendada istungipäevi. Samas ei nähtu

kriminaaltoimikust, et süüdistatav või tema kaitsja oleksid kohtumenetluse käigus esitanud

taotlusi maakohtu ajaplaneerimise peale või kaebusi süüdistatava tervisliku olukorra halvenemise

kohta. Väide, et kohustus kohtuistungitel osaleda põhjustas A. Prousile mittevajalikku kannatust

ja valu, olles vastuolus KrMS § 9 lg-ga 3, on esimest korda esitatud alles apellatsioonis.

17. See, et maakohus keeldus vastu võtmast kaitsja esitatud uusi tõendeid, ei kujutanud endast

kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, sest need tõendid ei olnud seotud A. Prousile esitatud

süüdistusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

18. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Prousi kaitsja vandeadvokaat

R. Kuulme, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme

kohtule teises kohtukoosseisus. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda.

19. Kassaator märgib, et ringkonnakohus ei ole apellatsioonis esile toodud menetlusõiguse olulisi

rikkumisi sisuliselt käsitlenud, jättes seega maakohtu vead kõrvaldamata. Ringkonnakohus on

sarnaselt maakohtuga kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust ning jätnud otsuses käsitlemata

kaitsja väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.

20. Kohtud on A. Prousi süüdi tunnistades väljunud KrMS § 268 lg 1 nõudeid eirates süüdistuse

piiridest. Süüdistuse kohaselt tekitas A. Prous T. P.-le ebaõige ettekujutuse, et seadmete omanik

on müügilepingu sõlmimise hetkel Staford. Maakohus on aga süüdistuse piirest väljudes

käsitanud pettusena ebaõige ettekujutuse loomist sellest, et seadmed on kas Hotronicu või

Stafordi omandis. Ringkonnakohtu otsus on selles küsimuses vastuoluline, kuna esmalt märgib

ringkonnakohus õigesti, et süüdistusaktis heideti A. Prousile ette just seda, et ta esitas DnB-le

ebaõigeid andmeid, nagu oleks seadmete omanik Staford. Vastuolus eelnevaga on

ringkonnakohus märkinud aga ka seda, nagu oleks A. Prousile ette heidetud ebaõige ettekujutuse

loomist, et turvakontrolliseadmed on A. Prousi juhitava ettevõtte (mitte konkreetselt Stafordi)

omandis. Kohus on seega asunud süüdistust omal initsiatiivil parandama. Prokuratuuri esitatud

süüdistuse põhjal ei oleks olnud võimalik A. Prousi süüdi tunnistada. Nimelt leidis

kohtumenetluses tõendamist, et sõlmitud lepingute üheks alusdokumendiks oli Gate Technologies

Ltd. arve, millest nähtuvalt ostis seadmed mitte Staford, vaid hoopis Hotronic. Seega oli

DnB 2. oktoobri 2008. a müügilepingu ja liisingulepingu sõlmimisel teadlik ja nõus, et Staford ei

ole seadmete omanik. Seetõttu ei saanud A. Prous ainuüksi Gate Technologies Ltd. arvet silmas

pidades esitada DnB-le valeandmeid, justkui oleks seadmete omanik Staford. Eelviidatud osas on

kohtuotsus vastuoluline, kuna jääb arusaamatuks, kas A. Prous väitis kohtute arvates DnB

esindajale seda, et seadmed kuuluvad Hotronicule, või seda, et need on Stafordi omad.

21. Lugedes paljasõnaliseks kaitsja seisukoha, mille kohaselt oli DnB müügilepingut ja

liisingulepingut sõlmides teadlik, et Hotronic on seadmed RKAS-ile müünud, ja et DnB-le anti

üle ka Hotronicu ja RKAS-i vahel sõlmitud müügileping, ei ole kohtud käsitlenud järgmisi kaitsja

kohtukõnes toodud argumente.

22. Esiteks nähtub 2. oktoobri 2008. a lepingutest ja nende alusel koostatud üleandmise-vastuvõtmise

aktist, et lepingute objektiks olevad seadmed asusid Viru Vanglas, s.t seadmete otsest ega kaudset

valdust DnB-le ega Hotronicule üle ei antud, ehkki see on asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 kohaselt

vallasomandi tekkimise eeldus. Seega ei leppinud pooled kokku, et seadmete omand läheb DnB-

le. Ka kohtus tunnistajana üle kuulatud DnB töötajad kinnitasid DnB teadlikkust asjaolust, et

seadmed asuvad Viru Vanglas. DnB töötajad ei ole selgitanud, mil viisil pidi seadmete

omandiõigus DnB-le üle minema.

23. Teiseks nähtub enne 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimist DnB-le üle antud Gate Technologies

Ltd. arvest, et seadmeid ei olnud ostnud mitte Staford, vaid Hotronic. T. P. ütluste kohaselt esitati

just see arve DnB-le enne liisingulepingu sõlmimist ja see arve oli ka lepingute sõlmimise alus.

Seega oli DnB-le teada, et Staford ei ole seadmete omanik.

24. Kolmandaks nähtub A. Prousi 25. juuli 2008. a e-kirjast E. K.-le, et selles ei räägita seadmete

rentimisest, vaid müügist Viru Vanglale. Ka T. P. kinnitas kohtus, et talle teadaolevalt pidi Viru

Vangla tasuma seadmete eest 4 aasta jooksul. Samuti on T. P. kohtus kinnitanud, et DnB oli nõus

seadmete müügiga Viru Vanglale, märkides, et juhul, kui seadmete eest tasumise aeg oleks

olnud 4 aastat, siis oleks DnB jaoks kõik korras olnud. Seejuures ei ole oluline, et seadmete eest

tasumise ajavahemikuna on meilisõnumis ekslikult nimetatud 4 aastat (tegelikult oli see lühem).

Oluline on see, et DnB-le oli teada, et seadmed olid müüdud RKAS-ile. E. K. ja T. P. ütluste

kohaselt finantseeriti Hotronicut varem tuvastatud rahavoo alusel, mitte seetõttu, et seadmed olid

tagatiseks. 25. juuli 2008. a e-kirjast nähtub ka poolte varasem praktika, mille kohaselt läks eseme

omandiõigus liisingulepingu sõlmimisel üle mitte DnB-le, vaid seadme kolmandast isikust

tellijale ja DnB oli sellega nõus.

25. Neljandaks ilmneb T. P. 30. septembri 2008. a meilisõnumist A. Prousile, et müüja nime (Staford)

on vaja ainuüksi lepingu vormistamiseks. T. P. ei küsi dokumente, mis tõendaksid Stafordi

omandiõigust seadmetele. Tunnistajate ütluste kohaselt piisas DnB-le krediidi väljastamiseks

Hotronicu (mitte Stafordi) nimele esitatud Gate Techologies Ltd. arvest.

26. Viiendaks ei saa pidada usaldusväärseteks T. P. ütlusi, justkui ei oleks A. Prous DnB-le enne

liisingulepingu sõlmimist Hotronicu ja RKAS-i vahel sõlmitud lepingut üle andnud

põhjendusega, et leping on kaetud riigisaladusega.

27. Kuuendaks on T. P. nii selles kriminaalasjas kui ka tsiviilasjas nr 2-11-9843 antud ütlustes

kinnitanud, et DnB jaoks ei olnud sisulist vahet, kas müüja on Staford või Hotronic, kuna DnB

võttis krediidiriski Hotronicu kui liisinguvõtja vastu. Seega ei saanud A. Prous luua DnB-le

ebaõiget ettekujutust, et seadmete omanik on Staford, sest DnB-le ei olnud see asjaolu

liisingulepingu sõlmimisel tähtis. Samuti on T. P. märkinud, et krediidi andmisel Hotronicule ei

lähtunud DnB krediidikomitee seadmetest ega nende kuuluvusest ning kui Hotronic oleks

liisingulepingut täitnud, siis ei oleks DnB jaoks üldse tekkinud küsimust seadmete

omandiõigusest. Hotronicule finantseeringu andmisel lähtuti T. P. ütluste kohaselt vaid Hotronicu

maksevõimest, s.t finantseerimine toimus rahavoo alusel. Seega ei olnud DnB jaoks tähtis, kellele

seadmed liisingulepingu sõlmimise ajal kuulusid.

28. Seitsmendaks on kõik tunnistajatena üle kuulatud DnB tolleaegsed töötajad kinnitanud, et

liisingulepingute puhul on tavapärane, et pärast liisingulepingu ülesütlemist pöördutakse esimese

asjana liisinguvõtja või vara valdaja poole nõudega liisinguvara liisinguandjale üle anda. DnB-le

oli liisingulepingu sõlmimise ajal teada, et vara asub Viru Vanglas. Ometigi ei nõudnud DnB

kordagi Viru Vanglalt seadmete üleandmist. See asjaolu kinnitab täiendavalt, et DnB oli juba

liisingulepingut sõlmides teadlik, et seadmed on müüdud RKAS-le.

29. Tsiviilasjas nr 2-11-9843 tuvastasid nii maakohus, ringkonnakohus kui ka Riigikohus, et A. Prous

ei käitunud pettuslikult (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p 24). Kõnealuses

kriminaalasjas ei ole kohtud tsiviilasjas tehtud lahendeid käsitlenud.

30. Kohtud on jätnud sisulise tähelepanuta tõendid selle kohta, et pooled ei sõlminud

2. oktoobril 2008 tavapärast liisingulepingut. Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-62-13 tehtud

otsuse punktis 23 rõhutanud, et tuvastatud asjaolude järgi ei olnud DnB ja Hotronicu sõlmitud

leping majanduslikus mõttes tavapärane liisinguleping, kus liisinguandja omandab kolmandalt

isikult liisinguvõtja jaoks liisingueseme ja annab selle seejärel liisinguvõtja kasutusse.

31. Kohtud rikkusid kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et tuginesid tunnistajate ütlustele

valikuliselt, jättes kõrvale A. Prousi õigustavad ütlused. Võrreldes tunnistajate ja süüdistatava

ütlusi nähtub, et ainuke lahknevus on küsimuses, kas A. Prous esitas enne DnB-ga müügi- ja

liisingulepingu sõlmimist DnB-le RKAS-iga sõlmitud müügilepingu või mitte. Arusaadavatel

põhjustel ei soovinud DnB töötajad E. K. ja T. P. kohtuistungil RKAS-iga sõlmitud müügilepingu

saamist selgesõnaliselt kinnitada. Samas nähtub aga nende ütlustest kogumis, et tegelikult oli

RKAS-iga sõlmitud müügileping DnB-le esitatud juba enne 2. oktoobri 2008. a lepingute

sõlmimist.

32. Kuna DnB-le olid teada kõik turvakontrolliseadmete müügiga seotud olulised asjaolud, ei saa

rääkida ka pettusest. Eelnevat silmas pidades on ilmne, et DnB ja Stafordi vahel sõlmitud

müügileping ning DnB ja Hotronicu vaheline liisinguleping on näilikud tehingud (samale

seisukohale asusid kohtud ka tsiviilasjas nr 2-11-9843). DnB ja Hotronicu tegelik tahe oli

suunatud laenulepingu sõlmimisele Stafordi kaudu. Tehingu tegelikest asjaoludest olid teadlikud

ja sellega nõus kõik skeemis osalejad (sh DnB).

33. Maakohus on otsuses mh märkinud, et kui DnB-le esitati müügileping, poleks liisinguandjal

pruukinud e-kirjas pärida seadmete oluliste andmete kohta, sest sellised andmed olid juba olemas

müügilepingus. Selline põhjendus on väär, sest kohtu viidatud e-kirjas palus T. P. A. Prousilt

seadmete

kohta

seerianumbreid/tehasetähist.

Selliseid

andmeid

RKAS-iga

sõlmitud

müügilepingus ei ole.

34. Varalist kahju ei tekkinud, kuna DnB sai varakäsutust tehes (raha Stafordi pangakontole kandes)

varalises kasus väljenduva õiguse: Hotronic võttis liisingulepinguga endale rahalise kohustuse

tagastada DnB-le varakäsutusega võrdne summa, millele lisandusid intressid. Ühtlasi on DnB

saanud Hotronicult raha summas (koos intressidega ligi 200 000 eurot), mis ületab seadmete

võimalikku turuväärtust. Seega ei ole DnB-le seadmetest ilmajäämisega kahju tekkinud.

Kassatsioonivastus

35. Prokuratuur palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

36. Kassatsioonivastuses leitakse, et maakohus on põhjalikult analüüsinud A. Prousi pettuslikku

käitumist ja korrektselt tuvastanud, et A. Prous viis kannatanu ebaõigeid andmeid esitades

eksimusse, mille tagajärjel sõlmis kannatanu süüdistuses nimetatud lepingud. A. Prous jättis

eksliku mulje, et seadmed on tema kontrolli all oleva äriühingu omandis. Tunnistaja T. P. on

kohtule selgitanud, et A. Prous esitas DnB-le seadmete tootja arve, millelt nähtus, et seadmete

ostjaks oli Hotronic. Müügilepingu sõlmimisele eelnenud vestluses A. Prousiga lepiti kokku, et

müügihind tasutakse Stafordile ja Hotronic müüb seadmed enne Stafordile. Kohtule on esitatud

ka

Stafordi

ja

Hotronicu

vaheline

müügiarve

2009-M0667,

mis

käsitleb

samade

turvakontrolliseadmete müüki Stafordilt Hotronicule.

37. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-62-13 väljendatud seisukohad tsiviilkohtumenetluses tuvastatu

kohta pole kõnealuses kriminaalasjas siduvad. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et

A. Prous kavandas süüdistuses nimetatud seadmete müügi ja liisimise skeemi eesmärgiga petta

DnB-lt välja tagatiseta raha. Tsiviilkohtumenetluses see ei ilmnenud, sest seal kehtib teine

tõendamisstandard.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

38. Selle kriminaalasja keskmes on vaidlus kahe küsimuse üle: 1) kas DnB esindaja T. P., kui ta

2. oktoobril 2008 DnB nimel Hotronicuga turvakontrolliseadmete liisingulepingu ja Stafordiga

nendesamade seadmete müügilepingu sõlmis, teadis, et lepingute objektiks olevad seadmed ei ole

Stafordi omandis, ja 2) kas turvakontrolliseadmete kuuluvus oli selline asjaolu, mis määras või

kujundas DnB esindaja otsust lepingud sõlmida, s.o kas tegemist oli varalise kasu saamise suhtes

põhjusliku asjaoluga (vt selle kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2009. a otsus

asjas nr 3-1-1-98-09, p 13).

39. Süüdistusversiooni kohaselt nõustus T. P. DnB esindajana sõlmima turvakontrolliseadmete

liisingulepingu Hotronicuga ja samade seadmete müügilepingu Stafordiga üksnes seetõttu, et

A. Prous oli talle loonud ebaõige ettekujutuse. Ja nimelt sellest, nagu kuuluksid need seadmed

müügilepingu sõlmimise ajal Stafordile. T. P. lähtus lepingut sõlmides teadmisest, et DnB saab

Hotronicule liisitavate seadmete omanikuks ja seega on need kasutatavad tagatisena, kui Hotronic

peaks liisingulepingust tulenevat maksekohustust rikkuma. Kui T. P. oleks teadnud, et tegelikult

seadmed tagatise nõuetele ei vasta (kuna Staford ei saa nende omandit DnB-le üle anda), poleks

DnB lepinguid sõlminud ja Stafordile 5 732 872 krooni 64 senti (366 397 eurot 34 senti) üle

kandnud. DnB ei soovinud anda Hotronicule tagatiseta laenu.

40. Kaitseversiooni järgi olid aga 2. oktoobril 2008 sõlmitud liisinguleping ja müügileping näilikud

(TsÜS § 89), sest pooled soovisid nendega varjata laenulepingut, mis DnB ja Hotronicu vahel

tegelikult sõlmiti. Selle versiooni kohaselt teadsid DnB esindajad, sh T. P., et müügilepingu ja

liisingulepingu objektiks olevad seadmed Stafordile ei kuulu ja tagatisvara moodustada ei saa.

DnB sõlmis lepingud, kuna oli huvitatud Hotronicule kui pikaajalisele ja usaldusväärsele

lepingupartnerile laenu andmisest, et teenida sellelt intressitulu. DnB andis Hotronicule laenu

üksnes viimase rahavoo alusel ja seadmed laenu tagatisena polnud DnB jaoks olulised. Umbes

pooleteise aasta vältel pärast 2. oktoobri 2008. a liisingulepinguna vormistatud laenulepingu

sõlmimist tasus Hotronic DnB-le nõuetekohaselt lepingujärgseid makseid, tagastades DnB-lt

saadud 366 397 eurost 34 sendist koos intressidega 199 974 eurot 15 senti. Maksete tasumine

katkes seetõttu, et Hotronic muutus maksejõuetuks.

41. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus

KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu

järelevalvet

selle

üle,

kas

kohtud

on

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu

seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-33-08, p-d 7 ja 8 ning 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-

d 719 ja 902).

42. Selles asjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus rikkunud KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevat

kohtulahendi põhistamise kohustust. Maakohus jättis mitmed olulise tähtsusega kaitseväited

sisuliselt analüüsimata ega ole kõrvaldanud nendest tulenevaid kahtlusi süüdistusversiooni

paikapidavuses. Kohtuotsuse argumentatsioon on lünklik. Ringkonnakohus nendele vigadele

tähelepanu ei pööranud, vaid piirdus peaasjalikult maakohtu seisukohtade kordamisega,

apellatsiooni argumentidesse sisuliselt süvenemata. Kohtuotsused on ebajärjekindlad küsimuses,

milline oli A. Prousi poolt DnB esindajale väidetavalt loodud ebaõige ettekujutuse sisu.

Kolleegium märgib siinjuures, et esimese ja teise astme kohus pole pööranud ka tähelepanu

kaitsja esitatud ning maakohtu poolt tõendina vastu võetud kohtuotsustele tsiviilasjas nr 2-11-

9843.

43. Kohtud on väljendanud vastukäivaid seisukohti, kas A. Prousi poolt DnB esindajale loodud

ebaõige ettekujutuse sisuks oli see, et turvakontrolliseadmed kuuluvad Stafordile, või see, et

seadmete omanik on kas Staford või Hotronic. Nii on maakohus muu hulgas märkinud: "

[s]üüdistuse kohaselt seisnes pettus selles, et A. Prous lõi AS DnB Liising (edaspidi DNB)

esindajas T. P.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, s.t esitas liisinguandjale selgitusi nii

suuliselt kui meili teel ning ostuarvega, justkui oleksid kehaskaneerimise seade ja X-Ray seadmed

AS Hotronicu (edaspidi Hotronic) või OÜ Staford & KO (edaspidi Staford) omandis ning varjas

asjaolu, et liisingusse pakutavad esemed on juba müüdud Riigi Kinnisvara AS-ile (edaspidi

RKAS)." (kohtutoimik (KoTo), kd 3, tl 170) Kolleegium märgib, et süüdistuses ei ole märgitud,

nagu oleks A. Prous esitlenud DnB-le seadmete ühe võimaliku omanikuna Hotronicut. Ka

järgnevas tekstis on maakohus tõdenud, et "DNB-le oli lepingueelsetel läbirääkimistel ja

müügilepingu sõlmimisel nii A. Prousi selgituste kui esitatud meilide näol loodud ettekujutus, et

turvakontrolli seadmete omanikuks on A. Prousi kontrolli all olev ettevõte." (KoTo, kd 3, tl 170

pöördel) A. Prousi kontrolli all oleva ettevõttena käsitati seejuures nii Stafordi kui ka Hotronicut.

Seda, et A. Prous lõi ebaõige ettekujutuse turvakontrolliseadmete kuulumisest "tema juhitavale

ettevõttele" (mitte tingimata Stafordile), on märgitud ka maakohtu otsuse leheküljel 8 (KoTo,

kd 3, tl 171 pöördel). Ringkonnakohus märkis otsuse punktis 8: "/.../ nii tunnistajate E. K. ja T. P.

ütlustega kui kirjalike tõenditega on tõendatud, et süüdistatav, esinedes lepingueelsetel

läbirääkimistel üheaegselt nii OÜ Staford & KO kui AS Hotronic seadusliku esindajana, viis

pangatöötajaid eksitusse ning lõi mulje, nagu oleksid RKASi-le müüdud turvakontrolli seadmed

endiselt tema juhitava ettevõtte omandis." (KoTo, kd 4, tl 38) Järgnevalt kordas ringkonnakohus

sama seisukohta: "Tunnistaja E. K. ütlustega on leidnud tuvastamist, et liisinglepingu sõlmimisel

on tagatisvara seadmete näol oluline ning tal ei olnud aimu, et seadmed, mida A. Prous liisida

soovis, ei kuulu tema kontrolli all olevatele ettevõtetele." (KoTo, kd 4, tl 38). Erinevalt

eelmärgitust tõdes aga ringkonnakohus oma otsuse punkti 9 viimases lõigus järgmist: "[j]ättes

AS-ile DnB Liising esitamata AS-i Hotronic ja RKAS-i vahel 31.03.2008 sõlmitud

turvakontrolliseadmete müügilepingu, tekitaski A. Prous AS-i DnB Nord Liising esindajale T. P.-

le

ebaõige

ettekujutuse

selles,

et

müügilepingu

nr

093842

objektiks

olevate

turvakontrolliseadmete omanik on müügilepingu sõlmimise hetkel OÜ Staford & KO."

44. Arvestades A. Prousile esitatud süüdistuse sisu, peab kolleegium eelmises punktis kirjeldatud

vastuolu kohtuotsustes oluliseks. Lähtudes maa- ja ringkonnakohtu tuvastatust, ei väitnud

A. Prous DnB-le, et turvakontrolliseadmete omanik on kindlasti Staford. Omanik võis olla kas

Staford või Hotronic. Kohtuotsustest ei nähtu, kuidas sai selline teave kutsuda kannatanus esile

süüdistuses kirjeldatud eksimuse. Kui DnB esindaja teadis, et seadmete omanik võib olla ka

Hotronic, mitte Staford, pole kohtute tuvastatut arvesse võttes selge, kuidas tekkis DnB esindajal

väidetav

tõsikindel

ettekujutus,

et

Stafordil

on

võimalik

müügileping

täita

ja

turvakontrolliseadmete omand DnB-le üle anda. Ühtlasi ei nähtu kohtuotsustest, miks pidanuks

DnB, kui ta oli huvitatud seadmete omandamisest, sõlmima lepingud seadmete liisimiseks

Hotronicule ja liisitavate seadmete ostmiseks Stafordilt olukorras, kus A. Prousilt saadud info

kohaselt võis seadmete omanik olla just Hotronic, mitte Staford. DnB selline käitumine võiks olla

seletatav sellega, kui pooled pidasid 2. oktoobri 2008. a müügilepingut sõlmides silmas, et

Staford

võtab

müügilepinguga

võlaõigusliku

kohustuse

võõrandada

DnB-le

turvakontrolliseadmed, mille ta alles tulevikus (Hotronicult) omandab. Müügilepingu sellist sisu

pole kohtud aga kindlaks teinud. Kohtud pole tuvastanud, millal Staford 2. oktoobri 2008. a

müügilepingus nimetatud seadmed DnB esindaja ettekujutuse kohaselt omandas või omandama

pidi.

45. Isegi kui eeltoodud vastuolu oleks võimalik kõrvale jätta ja lähtuda ringkonnakohtu otsuse punkti

9 viimasest lõigust, mille kohaselt oli A. Prousi poolt kannatanule loodud ebaõige ettekujutuse

sisuks see, et seadmed kuuluvad Stafordile, ei saa kohtuotsuste põhjendusi veenvateks pidada.

Põhjendades süüdistusversiooni eelistamist, tuginesid kohtud esmajoones DnB töötajate

tunnistajatena antud ütlustele, nende usaldusväärsust sisuliselt käsitlemata, samuti mõningatele

kaudsetele tõenditele, nt e-kirjadele, milles DnB soovis turvakontrolli seadmete kohta teatavaid

tehnilisi andmeid (seerianumber lepingu jaoks). Ühtlasi tõdesid kohtud, et kaitseversioon pole

eluliselt usutav. Samas, nagu juba sissejuhatavalt märgitud, on kohtud jätnud analüüsimata

mitmed kaitseväited, mida kummutamata ei ole võimalik kõrvaldada kahtlusi süüdistusversiooni

paikapidavuses. Esmajoones osutab kolleegium järgnevale.

46. Turvakontrolliseadmed, mille omandamisse DnB 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimisel

väidetavalt uskus, on vallasasjad. AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja

üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et

omand läheb üle omandajale. Seega eeldab vallasomandi üleminek osundatud sätte kohaselt

lisaks asjaõiguskokkuleppe sõlmimisele ka seda, et võõrandaja annaks asja valduse omandajale

üle. AÕS § 93 näeb ette, et kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel

omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.

Käsitletavas asjas on kohtud tuvastanud, et DnB esindaja teadis 2. oktoobri 2008. a lepinguid

sõlmides, et lepingute objektiks olevad seadmed asuvad Viru Vanglas ja nende valdaja ei ole

Staford, vaid riik Viru Vangla kaudu. Seega ei saanud Staford seadmete valdust DnB-le üle anda

ja tuvastatu kohaselt DnB müügilepingus nimetatud seadmete valdust ka ei omandanud. DnB

teadis, et seadmed jäid ka pärast 2. oktoobri 2008. a müügilepingu ja liisingulepingu sõlmimist

riigi (Viru Vangla) valdusse. Ühtlasi ei ole kindlaks tehtud sedagi, nagu oleks Staford loovutanud

DnB-le seadmete väljanõudeõiguse (AÕS § 93). 2. oktoobri 2008. a müügileping (KoTo, kd 2, tl

69) sellist kokkulepet ei sisalda (lepingu punkt 3.1 räägib vaid müüja kohustusest anda ostjale

hiljemalt 10. oktoobriks 2008 üle vara valdus) ja kohtuotsustest ei nähtu, et pooled sõlminuksid

eraldi kokkuleppe väljanõudeõiguse loovutamise kohta. Seega asjaoludel, mida DnB esindaja

kohtute poolt tuvastatu kohaselt 2. oktoobri 2008. a lepingute sõlmimisel teadis, ei saanud

turvakontrolliseadmete omand objektiivselt DnB-le üle minna. Järelikult sai DnB esindajal

tekkida süüdistuses nimetatud eksimus üksnes juhul, kui Staford ja DnB siiski sõlmisid AÕS §-s

93 nimetatud kokkuleppe või kui DnB - professionaalse liisinguandja - seadmete liisingu juht

T. P. ei olnud teadlik vallasomandi tekkimise õiguslikest eeldustest. Kumbagi eelmises lauses

nimetatud võimalust ei ole kohtud käsitlenud ega tuvastanud. Seda hoolimata sellest, et kaitsja

osutas vallasomandi ülemineku eelduste puudumisele nii maakohtus peetud kaitsekõnes (KoTo,

kd 3, tl 151) kui ka apellatsioonis (KoTo, kd 3, tl 180-181).

47. Kohtud on otsesõnu tuvastanud, et 2. oktoobri 2008. a liisingulepingu alusdokumendiks oli Gate

Technologies Ltd. 27. märtsi 2008. a arve Hotronicule ühe kehaskanneri ja kolme röntgenseadme

ostmiseks summas 246 550 Suurbritannia naelsterlingit. Kohtuotsustes puudub aga selgitus selle

kohta, kuidas sai DnB teha arvest, mille kohaselt oli seadmed ostnud Hotronic, järelduse, et

samad seadmed kuuluvad hoopis Stafordile. Prokuratuuri kassatsioonivastuses viidatakse

täiendavalt Hotronicu poolt Stafordile väljastatud müügiarvele 2009-M0667, mis väidetavalt lõi

näiliku olukorra, justkui kuuluksid seadmed Stafordile. Kolleegium märgib, et kohtud pole oma

põhistustes kassatsioonivastuses osutatud arvele tuginenud.

48. Kohtuotsustes ei ole käsitletud kelmuse subjektiivset koosseisu. Kohtud ei ole tuvastanud (isegi

mitte konstateerinud) A. Prousi tahtlust kelmuse objektiivse koosseisu tunnustele vastavate

asjaolude suhtes. Seejuures tuleb silmas pidada, et teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse loomine eeldas ja eeldab KarS § 209 kohaselt toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust.

Käesolevas asjas on süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks vaja muu hulgas tuvastada, kas

A. Prous teadis (KarS § 16 lg 3), et turvakontrolliseadmete kuuluvus on selline asjaolu, mis

määrab või kujundab DnB otsust lepingud sõlmida, või ei olnud DnB väidetav huvi seadmete

omandamise vastu DnB esindajate käitumist ja muid asjaolusid arvestades A. Prousi jaoks

piisavalt äratuntav.

49. Maakohus võttis käesolevas kriminaalasjas tõendina vastu tsiviilasjas nr 2-11-9843 tehtud Harju

Maakohtu, Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused (KoTo, kd 2, tl 115-

136 pöördel ja tl 158 pöördel). Viidatud tsiviilasjas, milles ei ole küll veel jõustunud menetlust

lõpetavat

lahendit,

käsitletakse

samuti

küsimust,

kas

A. Prous

esitas

DnB-le

turvakontrolliseadmete kuuluvuse kohta valeandmeid ja kas DnB oli 2. oktoobri 2008. a lepinguid

sõlmides teadlik, et ta seadmeid ei omanda. Kriminaalasja lahendanud kohtud ei ole hinnanud,

kas ja kui, siis milline tähendus kõnealustel kohtuotsustel kriminaalasjas on. Ühtlasi kordab

kolleegium Riigikohtu varasemat seisukohta, et võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega

seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad

asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja

veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 16. jaanuari 2003. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 28 ning 18. juuni 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3).

50. Kolleegium leiab, et põhistamiskohustuse (KrMS § 3051 lg 1) eespool kirjeldatud rikkumised on

piisavalt kaalukad, käsitamaks neid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 2 tähenduses. Ühtlasi on vead maakohtu otsuse põhistuses kogumis sedavõrd arvukad ja

ulatuslikud, et neid ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb KrMS § 362 p-st 2

ja § 361 lg 1 p-st 6 ning § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 2 juhindudes nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises

kohtukoosseisus. Kassatsioon - selles esitatud alternatiivne taotlus - tuleb rahuldada.

51. Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

/allkirjastatud digitaalselt/