3-2-1-177-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-177-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Liivatee Talu hagi Aivar Ilau vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-2494

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Liivatee Talu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

6000 eurot

Hageja osaühing Liivatee Talu (registrikood 10465585),

esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel

Kostja Aivar Ilau

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-2494. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada osaühingule Liivatee Talu kassatsioonkaebuselt 6. novembril 2014 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Liivatee Talu (hageja) esitas 19. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule hagi Aivar Ilau

(kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 008/2013/3306.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. juulil 2011 notariaalse hüpoteegi seadmise ja

asjaõiguslepingu, millega seati hageja kinnisasjale kostja kasuks hüpoteek hüpoteegisummaga

60 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegiga tagati kõik

kostja nõuded Lembit Tõnsi (võlgnik) ja hageja vastu, mis tulenevad kostja, võlgniku ja hageja

(käendajana) vahel 12. juulil 2011 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Kohtutäitur

alustas notariaalse lepingu alusel hageja vastu täitemenetlust (täiteasi nr 008/2013/3306).

Kostja ja võlgniku vaheline laenuleping oli rahatu ja kostjal puudus õigus nõuda hüpoteegi

realiseerimist. Võlgnik ei ole 12. juulil 2011 ega hiljem kostjalt laenu saanud. Hageja andis

nõusoleku hüpoteegi seadmiseks eeldusel, et kostja laenas võlgnikule raha. Kuna kostja võlgnikule

laenu ei andnud, siis ei tekkinud hüpoteegiga tagatavat nõuet. Kostja ja võlgnik pidasid läbirääkimisi

40 000 euro laenamiseks. Laenu tagamiseks tuli seada hüpoteek hageja kinnistule, kus asub võlgniku

tootmisüksus. Pooled allkirjastasid laenulepingu enne notariaalse lepingu sõlmimist. Kostja lubas

laenu anda kohe pärast notariaalakti sõlmimist. Kostja keeldus andmast nõusolekut hüpoteegi

kustutamiseks. 13. ja 15. mail 2013 laenas hageja kostjale kokku 4500 eurot, mida kostja ei ole

tagastanud.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitis, et võlgnik palus temalt sularahas laenu 60 000 eurot, et lõpuni viia Pakri Saarte

Loodushoiu Ühingu, mille juhatuse liikmeks võlgnik on, projekt Pakri saarte vahelise

pargaseühenduse loomiseks. Laenu tagamiseks seadis Pakri saartega seotud Külli Heinleht hageja

juhatuse liikmena hagejale kuuluvale kinnistule hüpoteegi. Laenu andmiseks võttis kostja

60 000 eurot laenu Aivar Riisalult. Võlgnik on ka varem kostjalt laenu saanud, esimest korda

30 000 eurot 18. jaanuaril 2011 projekti alustamiseks. Võlgnik soovis projekti lõpuniviimiseks saada

lisaks lühiajalist laenu 60 000 eurot. 13. ja 15. mail 2013 kanti kostja kontole kokku 4500 eurot võla

viivise katteks. Võlgnik nõudis, et kostja annaks nõusoleku laenu tagatiseks oleva hüpoteegi

kustutamiseks, kuid kostja keeldus. Pärast seda hageja juhatuse liikmed enam kostja telefonikõnedele

ei vastanud. Kui kostja leidis hüpoteegiga koormatud kinnistule ostja, siis keeldusid hageja esindajad

müümisest.

3. Harju Maakohus jättis 29. mai 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et sundtäitmine täiteasjas nr 008/2013/3306 on lubatav. Kohus tühistas hagi

tagamise, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 008/2013/3306 kuni tsiviilasjas nr 2-14-2494

tehtava lahendi jõustumiseni.

Maakohus luges tõendatuks, et kostja sai A. Riisalult 11. juulil 2011 sularahas laenu 60 000 eurot.

Seega oli kostjal olemas raha võlgnikule laenu andmiseks. Hageja ei tõendanud, et võlgnikul olid

2011. a juulis olemas piisavad rahalised vahendid ja et ta laenu ei vajanud. Kostja põhistas usutavalt,

et võlgnik võis laenu vajada, sest võlgnik oli 13. detsembri 2010 seisuga Pakri Saarte Loodushoiu

Ühingu seaduslikuks esindajaks ning vajas laenu pargaseühenduse loomiseks. 12. juuli 2011

laenulepingu p-s 1.1.2 toodud kinnitusega oli tõendatud, et laenuandja annab laenusumma laenusaaja

kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast. Lisaks allkirjastasid pooled hüpoteegi seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p 3.2.1 kohaselt tagati hüpoteegiga kõik nõuded võlgniku vastu,

mis tulenesid 12. juulil 2011 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Hageja ei

tõendanud, et võlgnik ei saanud 12. juuli 2011 laenulepingu alusel raha.

Kohus ei lugenud eluliselt usutavaks võlgniku ütlusi, et ta allkirjastas laenulepingu selleks, et pärast

lepingu sõlmimist laenu saada. Asjakohatud ja eluliselt ebausutavad olid hageja juhatuse liikme

selgitused, et kuna raha ei liikunud notari deposiidikonto kaudu, siis laenulepinguga raha üle ei antud.

Asjaolu, et hageja juhatuse liikmed ei viibinud raha üleandmise juures, ei tõenda, et laenulepingus

märgitud raha võlgnikule üle ei antud. Kohus pidas eluliselt usutavaks, et 13. ja 15. mail 2013 hageja

tehtud maksed kostjale võisid olla laenu tagastamisega viivitamise eest tasutud viivis. Kostja esitas

võlgnikuga peetud telefonivestluse salvestise, kus võlgnik tunnistas, et tal on kohustusi, mida tuleb

püüda täita. Tõendeid kogumis hinnates järeldas kohus, et kostja on võlgnikule üle andnud

60 000 eurot sularaha. Kuna laenulepingust ei nähtunud intresside või viivise kokkulepet, siis sai

kostja nimetatud lepingu alusel laenusaajalt nõuda põhisummat 60 000 eurot, mis ei välista seadusest

tulenevaid nõudeid.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus jõusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tegutses maakohus vaidlustatud lahendi tegemisel

kooskõlas menetlusnormidega ja kohtu siseveendumuse kujunemine on lahendist jälgitav. Kohus on

poolte väidetele piisava põhjalikkusega vastanud. Maakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid,

tuvastanud nende lubatavuse ja analüüsi tulemusena lugenud põhjendatult tõendatuks laenulepingust

tuleneva rahasumma andmise laenusaaja kasutusse ja käsutusse. Kostja ei ole viidanud menetluses

asjaolule, nagu ei oleks hageja tõendanud, et ta ei vajanuks laenu ja et tal oli raha olemas. Kostja ei

ole selliselt väitnud ega kohus jaganud ümber tõendamiskoormist, vaid tegemist oli kohtu arutlusega,

mis tõendeid kogumis hinnates, sh tunnistajate ütlusi kaaludes kujundas kohtu siseveendumuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust

ning tõendite igakülgse hindamise kohustust. Kohtud on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja

oleks pidanud tõendama, et võlgnik ei saanud 12. juulil 2011 laenulepingu alusel raha. Tõendada ei

saa negatiivset asjaolu. Võlgnik on kinnitanud, et ta ei saanud kostjalt raha. Kohus ei põhjendanud,

miks ei ole usutav, et võlgnik allkirjastas laenulepingu selleks, et pärast selle lepingu sõlmimist laenu

saada. Kostja ning võlgnik olid head tuttavad ning nende vahel oli ennegi olnud laenusuhteid. Kohus

on hagejale ette heitnud, et hageja ei ole tõendanud, et võlgnikul oli piisavalt raha ning ta seetõttu

laenu ei vajanud. Kohtu järeldus tõendamiskoormise jagamisel jääb arusaamatuks. Hageja ei ole

kunagi väitnud, et võlgnik laenu ei vajanud. Hageja ja võlgnik on kinnitanud, et võlgnik ei ole

kostjalt kokkulepitud laenu kätte saanud. Seega ei pidanudki hageja tõendama, et võlgnik laenu ei

vajanud. Kuigi A. Riisalu võis kostjale laenu anda, ei ole tõendatud, et kostja saadud summa

võlgnikule edasi laenas. Ei ole eluliselt usutav, et nii suur summa nagu 60 000 eurot antakse üle

sularahas ja selle kättesaamise kohta ei leidu kinnitust. Selliselt laenu üleandmine oleks laenuandjale

äärmiselt riskantne. Maakohus ei analüüsinud, kas on tõenäoline, et kostja andis sularahas laenu

märki maha jätmata, vaid leidis vaikimisi, et kui kostjal oli raha laenu andmiseks, siis järelikult kostja

raha võlgnikule andis. Selline järeldus on oletuslik.

Maakohus luges võlgniku laenuvajaduse põhistatuks seetõttu, et võlgnik Pakri Saarte Loodushoiu

Ühingu seadusliku esindajana võis vajada laenu, et viia lõpuni projekt pargaseühenduse loomiseks.

See järeldus ei saa kinnitada asjaolu, et kostja andis laenusumma üle. Ei ole eluliselt usutav, et

võlgnik oleks võtnud eraisikuna 60 000 euro suuruse laenu, kui tegelikult vajas laenu tema juhitav

äriühing. Lisaks ei ole kohus tuvastanud, kas võlgnik oli ka laenulepingu sõlmimise ajal ühingu

esindaja. Seega on jäänud asjas olulised asjaolud välja selgitamata.

Laenulepingu punkti 1.1.2 sõnastus ei võimalda teha järeldust, nagu oleks laenusaajale laenusumma

juba üle antud, vaid kinnitab, et laenusumma tuleb üle anda sama päeva jooksul. Kostja seda ei

teinud. Maakohus pidas eluliselt usutavaks, et 13. ja 15. mail 2013 hageja tehtud maksed võisid olla

viivise katteks. Samas on kohus lugenud laenulepingu alusel tuvastatuks, et laenulepingust ei nähtu

intressi või viivise kokkulepet. Maakohtu järeldused on vastuolulised. Ka kostja esitatud salvestistes

umbmääraselt öeldu ei kinnita, et viidatud kohustus tuleneks 12. juuli 2011 laenulepingust (pooltel oli

ka varasemaid laenusuhteid) ega laenusummat. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et võlgnik sai kostjalt

12. juuli 2011 laenulepingu alusel 60 000 eurot.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kumb pool pidi tõendama, et raha on laenulepingu

alusel üle antud. Maa- ja ringkonnakohus lugesid tõendatuks, et kostja andis laenusumma üle

hagejale ja hageja ei tõendanud, et võlgnik raha ei saanud.

10. Kolleegium leiab, et kohtud on tõendamiskoormise valesti jaotanud. Kuivõrd tõendamiskoormise

ebaõige jaotus võis kaasa tuua ebaõige lahendi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida

tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit

asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega üldreegli kohaselt peab laenuandja võla

olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele

saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest. Käesoleval juhul ei selgu lahenditest, millest

lähtuvalt on kohtud tõendamiskoormise ümber jaganud. Laenulepingu p 1.1.2 kohaselt annab

laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast (tl 40). Kohtud

ei tuvastanud, et lepingu p 1.1.2 saaks lugeda kviitungiks raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse

§ 95 mõttes, mille laenusaaja peaks teiste tõenditega ümber lükkama (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09,

p 10). Lisaks on kostja ka kinnitanud, et andis võlgnikule sularaha üle sama päeva õhtul pärast notari

juures lepingu allkirjastamist (tl 90). Seetõttu pidi kostja tõendama, et on laenusumma võlgnikule üle

andnud.

11. Lisaks on Riigikohus ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kontekstis leidnud, et lepingu

alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale

tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise

võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab

(teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus

tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib

täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja

sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12,

p 16; 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22).

12. Kolleegium ei pea vajalikuks menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes saata asja läbivaatamiseks

maakohtule, nagu hageja on TsMS § 692 lg 5 järgi taotlenud. Tegemist ei ole TsMS § 669 lg-s 1

sätestatud menetlusõiguse normi rikkumisega ega sellise juhuga, kus ringkonnakohus peaks ilmselt

saatma asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtusse või see oleks muul põhjusel asja kiiremaks

lahendamiseks vajalik (TsMS § 692 lg 5 teine lause). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus saab asja

ise lahendada, selgitades menetlusosalistele tõendamiskoormist ja võimaldades vajadusel esitada uusi

tõendeid.

13. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu