3-1-1-22-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-15

Otsuse kuupäev

23. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Tarmo Paio süüdistuses KarS § 157 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-1729

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Paio kaitsja vandeadvokaat Mart Missik, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. märts 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2014. a otsus osas, millega tühistati Pärnu

Maakohtu 1. novembri 2013. a otsus, tunnistati Tarmo Paio süüdi karistusseadustiku (KarS) §

157 järgi, karistati teda 265 päevamäära suuruse rahalise karistusega ja mõisteti temalt välja

kriminaalmenetluse kulu ning sundraha.

2. Mõista Tarmo Paio süüdistuses KarS § 157 järgi õigeks 14. märtsil 2012 toimepandud teos.

3. Lõpetada Tarmo Paio suhtes kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §

274 lg 1 alusel 7. mail ja 5. juunil 2012 toimepandud tegudes, kuna süüdistatava tegevus vastab

väärteo tunnustele.

4. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega Eesti Vabariigilt mõisteti Tarmo Paio

kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 300 eurot.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Tarmo Paio kasuks välja 2160 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend)

eurot, sealhulgas käibemaks 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, valitud kaitsjale

maakohtus makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo Paio anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 157 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemises. Süüdistuse kohaselt töötas ta Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri

korrakaitsebüroo

Haapsalu

politseijaoskonna

patrullteenistuse

vanema

ametikohal

juhtivspetsialistina, olles ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. 31. märtsini 2013 kehtinud avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 67 järgi oli ta kohustatud hoidma saladuses talle teenistuse tõttu teatavaks

saanud riigi- ja ärisaladust, teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud

konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Isikuandmeid töötleva isikuna oli ta isikuandmete kaitse

seaduse (IKS) § 26 lg 2 järgi kohustatud hoidma saladuses talle tööülesannete täitmisel teatavaks

saanud isikuandmeid ka pärast töötlemisega seotud tööülesannete täitmist või töö- või teenistussuhte

lõppemist. Isikuandmete avaldamine oli kuni 30. juunini 2014 kehtinud politsei- ja piirivalve seaduse

(PPVS) § 712 lg 2 kohaselt lubatud üksnes sellisel juhul ja sellises ulatuses, kui see oli vältimatult

vajalik ohust või korrarikkumisest teavitamiseks. Süüdistatav avaldas ebaseaduslikult talle

ametitegevuse tõttu teatavaks saanud teiste isikute eraelu puudutavaid andmeid alljärgnevalt.

1.1 14. märtsil 2012 kell 9.24 alanud telefonivestluses avaldas ta H. P.-le karistusregistri arhiivis

olevat teavet T. T. poolt ajavahemikul 2003-2008 toimepandud süütegude ja karistuste kohta, saades

selle teabe politsei infosüsteemi (POLIS) alamsüsteemi MIS kaudu.

1.2 7. mail 2012 kell 16.14 alanud telefonivestluses avaldas ta S. S.-ile teavet A. O. varasemate

mootorsõiduki joobes juhtimiste ja karistatuse ning viimase mootorsõiduki joobes juhtimise eest

määratud karistuse kohta. Kõnealuse teabe sai süüdistatav Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo

Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja A. K. käest, kes sisenes 3. mail

2012 kell 8.55 POLIS-e alamsüsteemi KAIRI, tegi A. O. isikukoodi järgi päringu karistusregistrisse

ja edastas saadud andmed T. Paiole.

1.3 5. juunil 2012 ajavahemikul kell 11.09-11.13 toimunud kohtumisel avaldas ta K. A.-le A. I.

elukohtade aadressid. Need andmed sai süüdistatav Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu

politseijaoskonna patrullteenistuse vanemspetsialistilt I. K.-lt, kes tegi teabe saamiseks POLIS-e

alamsüsteemi MIS kaudu päringu.

1.4 5. juunil 2012 kell 13.43 alanud telefonivestluses avaldas ta R. V.-le S. M.-i elukoha aadressi ja

telefoninumbrid. Need andmed sai süüdistatav A. K.-lt, paludes viimasel vaadata S. M.-i andmeid

POLIS-e alamsüsteemi MIS kaudu.

2. Pärnu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsusega mõisteti T. Paio süüdistuses KarS § 157 järgi

õigeks, kriminaalmenetluse kulu jäeti riigi kanda ja süüdistatavale otsustati hüvitada valitud kaitsjale

makstud tasu 2160 eurot.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Indrek Kalda, kes taotles otsuse tühistamist, T. Paio süüditunnistamist KarS § 157 järgi ja tema

karistamist vangistusega 1 aastaks, jättes mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2014. a otsusega prokuröri apellatsioon rahuldati ja

maakohtu otsus tühistati. T. Paio tunnistati KarS § 157 järgi süüdi, teda karistati vangistusega 1

aastaks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata. T. Paiolt mõisteti riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulu ja sundraha.

Riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja 720 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud

tasu katteks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Paio kaitsja vandeadvokaat Mart

Missik, kes taotles otsuse tühistamist, kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2014. a otsusega asjas nr 3-1-1-42-14 kaitsja

kassatsioon rahuldati, kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistati ringkonnakohtu otsus

osas, millega T. Paio tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 157 järgi ning temalt mõisteti välja

kriminaalmenetluse kulu ja sundraha ning kriminaalasi saadeti tühistatud osas uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus, T. Paio tunnistati

süüdi KarS § 157 järgi ja teda karistati 265 päevamäära (6996 euro) suuruse rahalise karistusega.

Süüdistatavalt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulu ja sundraha. Eesti Vabariigilt mõisteti T. Paio

kasuks välja 300 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Paio kaitsja vandeadvokaat M. Missik,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus osa tõendite hindamata jätmisega

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ka jäeti otsus põhistamata osas, mis

puudutab A. I. eraeluliste andmete avaldamist, ja see on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud

rikkumisena. Karistuse mõistmisel kohaldati vääralt materiaalõigust ja otsus jäeti karistuse raskuse

osas põhistamata. Ekslikult leiti, et valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu on

ebamõistlikult suur.

9. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Kalda kaitsja seisukohtadega ei nõustu.

Prokurör märgib, et ringkonnakohus hindas kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega ja leidis õigesti, et

kaitsja esitatud tõendid süüdistatavale etteheidetava teo karistatavust ei välista. Põhjalikult käsitleti ka

süüdistatavale mõistetud karistuse raskust.

10. Kaitsja leiab täiendavas avalduses, et alates 1. jaanuarist 2015 ei ole KarS §-s 157 kirjeldatud

käitumine kuriteona karistatav ja seetõttu tuleb T. Paio KarS § 5 lg-st 2 tulenevalt õigeks mõista.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab

teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud

isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Riigikohtu praktika järgi on

KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui

tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle

toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt

siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo

toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele

selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni

kohaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6).

12. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtib KarS § 157 lg 1 järgmises sõnastuses: „Kutse- või

ametitegevuses teatavaks saanud isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest isiku poolt, kellel oli

seadusest tulenev kohustus andmeid mitte avaldada, ja kui puudub käesoleva seadustiku §-s 1571

sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“ Vaadeldava

süüteokoosseisu sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et

KarS § 157 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav

väärteona.

13. Kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tõusetub küsimus süüdlase kriminaalvastutusest

üksnes siis, kui süüteokoosseisu subjekt avaldab ebaseaduslikult delikaatseid isikuandmeid, pannes

selle teo toime omakasu eesmärgil, või kui ta tekitab delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku

avaldamisega teisele isikule kahju (KarS § 1571 lg-d 2 ja 4). Süüdistusaktis sisalduvast

teokirjeldusest nähtuvalt ei süüdistata T. Paiot delikaatsete isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises.

See tähendab, et kõne alla võib tulla üksnes tema võimalik vastutus väärteo eest. Kassatsiooni

esitamise tõttu ei ole ringkonnakohtu süüdimõistev otsus jõustunud. Kuna kehtiv KarS § 157 lg 1

redaktsioon välistab süüdistatavale etteheidetava käitumise karistatavuse kuriteona ja leevendab

seega T. Paio olukorda, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.

Arvestades, et T. Paio kriminaalvastutus on süüdistuse esemeks olevate tegude eest välistatud, ei ole

vajalik analüüsida ka kassaatori väiteid, milles ringkonnakohtule heidetakse ette osa tõendite

hindamata

jätmist

ja

kohtuotsuses

põhistuste

puudumist.

Küsimust

valitud

kaitsjale

apellatsioonimenetluses makstud tasu põhjendatusest on ringkonnakohus samas põhjalikult vaaginud,

ja kuigi kassaator kõnealuste järeldustega ei nõustu, ei nähtu kassatsioonist ühtegi sisulist argumenti,

mis apellatsioonikohtu seisukohad kummutaks. Seetõttu vaeb kolleegium järgnevalt üksnes seda, kas

T. Paio suhtes saab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada.

14. KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s

1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik

ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on

kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas

süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.

aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12). Süüdistuse järgi pani T. Paio arutatava kohtuasja

esemeks olevad teod toime 14. märtsil, 7. mail ja 5. juunil 2012. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8

kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo

aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes

eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-20-10, p 8).

Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada 14.

märtsil 2012 toimepandud teo osas, kuivõrd väärteomenetluse alustamine on osutatud süüteo puhul

aegumise tõttu takistatud. Selles teos tuleb T. Paio õigeks mõista.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus, tunnistati T. Paio

süüdi ja teda karistati KarS § 157 järgi ning mõisteti temalt välja kriminaalmenetluse kulu ja

sundraha. Kriminaalkolleegium mõistab süüdistatava 14. märtsil 2012 toimepandud teos õigeks.

Ülejäänud tegudes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 274 lg 1 alusel, kuna T. Paio tegevus

vastab väärteo tunnustele. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega riigilt mõisteti

süüdistatava kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 300 eurot. Lisaks

mõistab Riigikohus KrMS § 181 lg 1 ja § 183 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja maakohtu

menetluses valitud kaitsjale makstud tasu 2160 eurot, sealhulgas käibemaks 432 eurot. Kaitsja

kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

/allkirjastatud digitaalselt/