3-4-1-7-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-4-1-7-15 Otsuse kuupäev 20. märts 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Indrek Koolmeister Kohtuasi Raivo Paala 15. märtsi 2015. a kaebus tunnistada kehtetuks 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste e-hääletuse tulemused, samuti valimistulemused tervikuna põhjustel, et vangistuses viibinud isikud ei saanud valimistel osaleda ning et osa vangistatud isikutest sai hääletada Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Raivo Paala kaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Raivo Paala esitas Tartu Linna Valimiskomisjonile ja Vabariigi Valimiskomisjonile (VVK) 4. märtsil 2015 kaebuse tunnistada kehtetuks 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste e- hääletuse tulemused, samuti tühistada Riigikogu valimised seetõttu, et vangistuses viibivad isikud ei saanud hääletada ja neid diskrimineeritakse, kuna vähesel osal neist lubatakse hääletada. 2. Kaebaja taotles võimalust kontrollida e-hääletamise tulemust ja alternatiivselt tühistada e- hääletamise tulemused. E-häälte lugemine ja tulemuste kontroll ei ole läbipaistev. Ajakirjanduse info järgi ei lubatud ühel isikul e-häälte lugemist vaadelda. 3. 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste tulemuste tühistamist taotles kaebaja põhjusel, et vangistuses viibivatel isikutel ei olnud õigust valimistel osaleda, mis on vastuolus muuhulgas Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) ja sellest lähtuva Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Seejuures diskrimineeritakse vangistuses viibivaid isikuid sellega, et vähemalt kahel neist lubati valimistel hääletada. Tulenevalt PS §-st 123 on EIÕK välislepinguna kõrgemalseisev akt kui seadused. Valimisõiguse piirang on vastuolus ka põhiseadusega (PS). Piirangu tõttu ei saanud kaebaja Riigikogu valimistel hääletada selle isiku poolt, kes piirangu puudumisel oleks valimistel kandideerinud. 4. Vangide valimis- ja kandideerimisõiguse rikkumine on käsitletav karistusseadustiku § 89 lõike 1 alusel inimsusevastase kuriteona.

5. Tartu Linna Valimiskomisjon teavitas 5. märtsil 2015 kaebajat tema kaebuse edastamisest VVK-le. VVK andis kaebajale 5. märtsil 2015 tähtaja kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja esitas oma täiendavad seisukohad tähtaegselt. 6. VVK jättis 11. märtsi 2015. a otsusega nr 92 R. Paala kaebuse läbi vaatamata Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 69 lõike 3 alusel. Asjaolu, et ühel isikul ei lubatud elektrooniliste häälte lugemisel vaatlejana osaleda, ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Samuti ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute hääletamis- ja kandideerimisõiguse piirang. Isiku subjektiivseid õigusi ei riku ka valimisseadusest tulenev piirang, mis välistab temale meelepärase isiku kandideerimise. Pealegi oli väidetava kandideerimisõiguse rikkumise vaidlustamise tähtaeg kaebuse esitamise ajaks möödunud. Ka väidetav kinnipeetavate diskrimineerimine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. RKVS § 70 lõikest 1 ja § 72 lõikest 1 tulenevalt saab isik kaebuse esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks. Kuritegude uurimine ei ole VVK pädevuses. KAEBAJA SEISUKOHAD 7. Riigikohtule esitatud kaebuses taotleb kaebaja 1. märtsi 2015. a Riigikogu valimiste e-hääletuse tulemuste kehtetuks tunnistamist, samuti valimistulemuste tervikuna tühistamist seetõttu, et vangistuses viibinud isikud ei saanud valimistel osaleda ning neid diskrimineeriti. Kaebaja ei nõustu VVK seisukohaga, et tema kaebus oli esitatud kolmandate isikute kaitseks. 8. Tulenevalt PS §-st 123 tulnuks jätta kohaldamata RKVS § 4 lõiked 3 ja 6, mis keelavad vanglakaristust kandvatel isikutel osaleda Riigikogu valimistel. EIÕK 1. lisaprotokolli artikliga 3 ja asjakohase EIK praktikaga tagatud õigusi on rikutud. Kaebaja subjektiivne huvi seisneb selles, et ligi 2300 isiku valimisõiguse ebaseaduslik piiramine muudab ebaseaduslikuks Riigikogu valimised tervikuna, mistõttu ei ole ka valimiste tulemus legitiimne. Kahele vangile, kellest üks kannab eluaegset vangistust, hääletamise võimaldamine Riigikogu valimistel diskrimineerib teisi karistust kandvaid isikuid, mis on EIÕK artikli 14 rikkumine. Samuti on see vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 40, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25, Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksiga ja Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklitega 26 ja 27. RKVS § 4 lõigetest 3 ja 6 tulenev keeld on vastuolus nii rahvusvahelise õiguse kui ka põhiseadusega. Rahvusvahelist normi tuleb tõlgendada ühtselt, sest kui iga riik tõlgendaks seda erinevalt, ei oleks normidel sisu ega mõtet. EIÕK-s sätestatud õigusi tuleb sisustada nii, nagu neid on sisustanud EIK. 9. EIK on järjekindlalt pidanud EIÕK-ga vastuolus olevaks regulatsiooni, mis välistab kõigi kohtulikult süüdi mõistetud ja vangistuses viibivate isikute õiguse osaleda valimistel, kui sellise sätte mõju on absoluutne ega ole hinnatav kaasuse põhiselt (otsused Hirst vs. Ühendkuningriik, 6. oktoober 2005; Greens ja MT vs. Ühendkuningriik, 23. november 2010; Scoppola vs. Itaalia, 22. mai 2012

nr 126/05). EIK nõuab, et konventsioonis sätestatud õigused tuleb tagada praktiliselt ja tõhusalt. 10. Üldist seadusest tulenevat kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse piirangut on ebaproportsionaalsuse tõttu tauninud ka ÜRO Inimõiguste Komitee (12. juuli 1996. a üldise selgituse nr 25(57) punkt 14), samuti Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjon (CDL-AD(2006)018 punkt 78). EIK on leidnud, et valimistulemusi puudutava kaebuse läbivaatamisel tuleb juhinduda Veneetsia komisjoni heade tavade koodeksist valimisküsimustes (Namat Aliyev vs. Aserbaidžaan, 8. aprill 2010), märkides, et rikkumine ühe isiku suhtes annab märku kogu valimiste võimalikust ebaõiglusest tervikuna. Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksi punkti I.1.1.d.v. järgi on soovitatav otsustada hääleõiguse piirang üksikjuhtumi kaupa. Eelnimetatud koodeksit ei ole Eestis terviktekstina ettenähtud korras avaldatud ja see, nii nagu ka EIK praktika, ei ole vangidele kättesaadav, mistõttu on neil oma õigusi keeruline kaitsta. 11. 1920. a põhiseadusest pärinev vangide hääletamise ja kandideerimise piirang lähtus praktilistest kaalutlustest, kuid tänapäeval korraldatakse hääletamist vanglates vahistatutele. 12. Kui isikult, kelle kohus on kuriteos süüdi tunnistanud, võetakse ära üks olulisematest rahvusvahelistest kaitstud õigustest ehk õigus valimistel hääletada, on tegu topeltkaristusega, mis on vastuolus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusega. 13. Riigikohus on viidanud oma praktikas RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 võimalikule vastuolule EIÕK-ga (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus nr 3-4-1-7-11, p 11 ning 22. jaanuari 2013. a määrus nr 3-4-1-26-12, p 38). 14. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 27. veebruari 2015. a viivitamata täitmisele kuulunud otsuses nr 3-15-412, et RKVS § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev kõikehõlmav hääletamise keeld isikutele, kes on süüdi mõistetud ja kannavad vanglakaristust, on vastuolus EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3 ning tulenevalt PS §-de 57 ja 58 ning § 123 lõike 2 koosmõjust ka põhiseadusega. Seetõttu võimaldati kaebuse esitanud süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandval isikul Riigikogu valimistel hääletada. 15. Selline olukord on diskrimineeriv, kuivõrd ka teised Tartu Vanglas karistust kandvad isikud on esitanud taotlusi enda kandmiseks valijate nimekirjadesse ja pöördunud halduskohtusse, kuid nende kaebusi ei ole veel lahendatud. Valimis- ja kandideerimisõiguse realiseerimiseks ei pea isik pöörduma kohtusse, vaid riik peab rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi täitma ka meeldetuletuseta. 16. E-valimiste süsteem ei ole piisavalt läbipaistev ega võimalda e-hääletuse tulemust kontrollida. Ajakirjanduse vahendusel on teada, et isikule, kes soovis osaleda e-häälte lugemise juures vaatlejana, see keelati. E-hääletuse tulemusi ei saanud kontrollida ka vangistuses viibivad isikud, kes rahvusvahelise õiguse järgi pidanuks saama valimistel osaleda. 17. VVK edastas R. Paala kaebuse Riigikohtule 16. märtsil 2015, vaieldes kaebusele vastu, jäädes

oma otsuses toodud seisukohtade juurde ja paludes kaebuse rahuldamata jätta. VVK selgitas, et edastas vaidlustatud otsuse kaebajale 12. märtsil 2015. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 37 lõike 1 kohaselt võib isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas, linnas, maakonnas või riigis või elektroonilise hääletamise tulemus täies ulatuses või osaliselt kehtetuks. 19. Kaebaja taotleb esiteks 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste e-hääletuse tulemuste kehtetuks tunnistamist, teiseks Riigikogu valimiste tulemuste tervikuna kehtetuks tunnistamist ning kolmandaks vanglakaristust kandvate isikute diskrimineerimise tuvastamist. 20. Kaebaja leiab, et e-valimiste süsteem ei ole piisavalt läbipaistev ega võimalda e-hääletuse tulemust kontrollida, tuginedes seejuures ajakirjandusest leitud teabele, et ühel isikul ei lubatud viibida elektrooniliste häälte lugemise juures. Tulenevalt RKVS § 601 lõikest 1 teeb elektroonilise hääletamise komisjon kindlaks elektroonilise hääletamise tulemused. Sama paragrahvi lõige 7 sätestab elektrooniliselt antud häälte lugemise avalikkuse. RKVS § 71 lõike 1 esimene lause sätestab, et kui huvitatud isik leiab, et elektroonilise hääletamise komisjoni toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile. 21. Ei ole teada, et kaebaja oleks soovinud elektrooniliste häälte lugemisel osaleda. Järelikult ei saanud elektrooniliste häälte lugemine või tema mitteosalemine sellel ka tema õigusi rikkuda. Lähtuvalt RKVS § 72 lõikest 1 on kaebeõiguse eelduseks isiku enda õiguste rikkumine. Kuna praegusel juhul ei saanud vaidlustatav toiming isiku õigusi rikkuda, on VVK õigesti kaebuse ses osas läbi vaatamata jätnud. 22. Teiseks taotleb kaebaja Riigikogu valimiste tulemuste tervikuna kehtetuks tunnistamist, kuna enamik vanglakaristust kandvatest kinnipeetavatest ei saanud hääletada. RKVS § 72 lõige 1 sätestab, et huvitatud isik võib esitada kaebuse Riigikohtule, kui ta leiab, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi. 23. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 22. jaanuari 2013. a määruses nr 3-4-1- 26-12 pidanud ebatõenäoliseks, et kinnipeetavate hääleõiguse rikkumine võiks oluliselt mõjutada hääletamistulemust selliselt, et see annaks aluse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamiseks (määruse punkt 30). Kolleegium märkis, et isiku kinnipidamisasutusse paigutamine ei muuda isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi, nii et kinnipeetavate hääled jagunevad valimisringkondade vahel. Kinnipeetavad, kellel ei ole Eesti kodakondsust või kes on alaealised, ei saa niikuinii Riigikogu valimistel hääletada.

24. Kolleegium jääb praeguses asjas eeltoodud seisukoha juurde. Riigikogu valimistel oli 11. märtsi 2015. a seisuga loetud 574 173 häält (VVK kodulehe andmetel). Eelmises punktis viidatud määruse tegemise ajal oli Eestis 2532 vanglakaristust kandvat kinnipeetavat, 16. märtsi 2015. a seisuga oli neid 2277 (Vanglateenistuse kodulehe andmetel). Seega mõjutas võimalik ebaseaduslik hääletamisõiguse puudumine käesoleval aastal toiminud Riigikogu valimiste tulemusi tõenäoliselt veelgi vähem kui eelmises punktis viidatud lahendi tegemise ajal. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Järelikult tuleb kaebus ka ses osas rahuldamata jätta. 25. Kolmandaks taotleb kaebaja vanglakaristust kandvate isikute diskrimineerimise tuvastamist. 26. Kaebaja ei ole teadaolevalt süüdimõistetud kinnipeetav. Järelikult ei esita ta kaebust enda subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja huvi kinnipeetavate põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks on sama, mis kaebaja taotluse puhul tunnistada kehtetuks Riigikogu valimiste tulemused tervikuna. Samadel põhjendustel tuleb ka selles osas jätta kaebaja taotlus rahuldamata. 27. Tuginedes PSJKS § 46 lõike 1 punktile 2 jätab kolleegium R. Paala kaebuse rahuldamata. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister