3-4-1-6-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-4-1-6-15 Otsuse kuupäev 20. märts 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Indrek Koolmeister Kohtuasi Peeter Kangro, Reimo Otsa, Mario-Vaino Suka, Steven Sõstra ja Genno Toomsalu kaebus tunnistada kehtetuks 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimised, kuna kaebajad ei saanud valimistel osaleda ja neid on sellega diskrimineeritud Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Peeter Kangro, Reimo Otsa, Mario-Vaino Suka, Steven Sõstra ja Genno Toomsalu kaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Vanglas karistust kandvad Peeter Kangro, Reimo Ots, Mario-Vaino Sukk ja Genno Toomsalu esitasid Tartu Linna Valimiskomisjonile 4. märtsil 2015 esindaja vahendusel kaebuse tunnistada Riigikogu valimistulemused kehtetuks seetõttu, et vangistuses viibivaid isikuid diskrimineeritakse, kuna enamikul neist ei lubata hääletada, kuid osal lubatakse. 2. 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste tulemuste tühistamist taotlesid kaebajad põhjusel, et vangistuses viibivatel isikutel ei olnud õigust valimistel osaleda, mis on vastuolus muuhulgas Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) ja sellest lähtuva Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Seejuures diskrimineeritakse vangistuses viibivaid isikuid sellega, et vähemalt kahel neist lubati valimistel hääletada. Tulenevalt PS §-st 123 on EIÕK välislepinguna kõrgemalseisev akt kui seadused. Valimisõiguse piirang on vastuolus ka põhiseadusega (PS). 3. Tartu Linna Valimiskomisjon teavitas 5. märtsil 2015 kaebajate esindajat kaebuse edastamisest Vabariigi Valimiskomisjonile (VVK). VVK andis 5. märtsil 2015 kaebajate esindajale tähtaja kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Esindaja vastas tähtaegselt 6. märtsil 2015, selgitades, et esindab viit Tartu Vanglas karistust kandvat isikut ja lisas volikirja, millest nähtus lisaks eespool punktis 1 nimetatud isikutele ka Steven Sõstra (Sõstar) volitus, kes samuti kannab karistust Tartu Vanglas. 4. VVK jättis oma 11. märtsi 2015. a otsusega nr 91 P. Kangro, R. Otsa, M-V. Suka ja G. Toomsalu kaebuse rahuldamata ning S. Sõstra kaebuse läbi vaatamata. S. Sõstart ei saa kaebajana käsitleda,

kuna kaebuses ei olnud teda kaebajana nimetatud. Ülejäänud kaebajate kohta märkis VVK, et nad on vaidlustanud kõikide maakonna valimiskomisjonide toiminguid hääletamistulemuste kindlaks tegemisel. Lähtuvalt Riigikohtu praktikast tuleb hääletamisõiguse tagamiseks taotleda enda valijate nimekirja kandmist ja kandmata jätmise korral see halduskohtus vaidlustada. Kaebusest ei nähtunud, et kaebajad oleksid seda teinud; kui nad seda siiski tegid, ei saaks halduskohtu otsust vaidlustada VVK-s. Riigikogu valimiste seadusest (RKVS) tulenevalt saab hääletada vaid valijate nimekirja kantud isik. Viidatud kinnipeetavad, kes said Riigikogu valimistel hääletada, kanti valijate nimekirja kohtuotsuste alusel. Nende isikute suhtes tehtud kohtuotsused ei puuduta teisi kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvaid isikuid. Samade kohtuotsuste alusel algatati Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlused, mis liideti ühte menetlusse, kuid tänaseks ei ole selles asjas otsust tehtud. Kuni Riigikohus ei ole sätteid kehtetuks tunnistanud, need kehtivad ja haldusorganid peavad neist lähtuma. VVK jättis väited kinnipeetavate kandideerimisõiguse takistamise kohta tähelepanuta, kuna kandidaadid registreeriti 20. jaanuaril 2015 ja seega on ses osas kaebetähtaeg möödunud. KAEBAJATE SEISUKOHAD 5. Riigikohtule 15. märtsil 2015 esitatud kaebuses taotleb esindaja, kes on märkinud kaebuse esitamise üksnes volituse alusel, volitajaid nimetamata, 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste tulemuste kehtetuks tunnistamist, kuna kaebajad ei saanud valimistel osaleda, samuti et vangistuses viibivaid isikuid diskrimineeritakse. Kaebajad ei nõustu VVK seisukohtadega. 6. Tulenevalt PS §-st 123 tulnuks jätta kohaldamata RKVS § 4 lõiked 3 ja 6, mis keelavad vanglakaristust kandvatel isikutel osaleda Riigikogu valimistel. EIÕK 1. lisaprotokolli artikliga 3 ja asjakohase EIK praktikaga tagatud õigusi on rikutud. Kahele vangile, kellest üks kannab eluaegset vangistust, hääletamise võimaldamine Riigikogu valimistel diskrimineerib teisi karistust kandvaid isikuid, mis rikub EIÕK artiklit 14. Samuti on see vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 40, ÜRO kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25, Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksiga ja Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklitega 26 ja 27. RKVS § 4 lõigetest 3 ja 6 tulenev keeld on vastuolus nii rahvusvahelise õiguse kui ka põhiseadusega. Rahvusvahelist normi tuleb tõlgendada ühtselt, sest kui iga riik tõlgendaks seda erinevalt, ei oleks normidel sisu ega mõtet. EIÕK-s sätestatud õigusi tuleb sisustada nii, nagu neid on sisustanud EIK. 7. EIK on järjekindlalt pidanud EIÕK-ga vastuolus olevaks regulatsiooni, mis välistab kõigi kohtulikult süüdi mõistetud ja vangistuses viibivate isikute õiguse osaleda valimistel (otsused Hirst vs. Ühendkuningriik, 6. oktoober 2005; Greens ja MT vs. Ühendkuningriik, 23. november 2010; Scoppola vs. Itaalia, 22. mai 2012 nr 126/05). EIK nõuab, et konventsioonis sätestatud õigused tuleb tagada praktiliselt ja tõhusalt.

8. Üldist seadusest tulenevat kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse piirangut on ebaproportsionaalsuse tõttu tauninud ka ÜRO Inimõiguste Komitee (12. juuli 1996. a üldise selgituse nr 25(57) punkt 14), samuti Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjon (CDL-AD(2006)018 punkt 78). EIK on leidnud, et valimistulemusi puudutava kaebuse läbivaatamisel tuleb juhinduda Veneetsia Komisjoni heade tavade koodeksist valimisküsimustes (Namat Aliyev vs. Aserbaidžaan, 8. aprill 2010), märkides, et rikkumine ühe isiku suhtes annab märku kogu valimiste võimalikust ebaõiglusest tervikuna. Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksi punkti I.1.1.d.v. järgi on soovitatav otsustada hääleõiguse piirang üksikjuhtumi kaupa. Eelnimetatud koodeksit ei ole Eestis terviktekstina ettenähtud korras avaldatud ja see, nii nagu ka EIK praktika, ei ole vangidele kättesaadav, mistõttu on neil oma õigusi keeruline kaitsta. 9. 1920. a põhiseadusest pärinev vangide hääletamise ja kandideerimise piirang lähtus praktilistest kaalutlustest, kuid tänapäeval korraldatakse hääletamist vanglates vahistatutele. 10. Kui isikult, kelle kohus on kuriteos süüdi tunnistanud, võetakse ära üks olulisematest rahvusvahelistest kaitstud õigustest ehk õigus valimistel hääletada, on tegu topeltkaristusega, mis on vastuolus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusega. 11. Riigikohus on viidanud oma praktikas RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 võimalikule vastuolule EIÕK-ga (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus nr 3-4-1-7-11, p 11 ning 22. jaanuari 2013. a määrus nr 3-4-1-26-12, p 38). 12. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 27. veebruari 2015. a viivitamata täitmisele kuulunud otsuses nr 3-15-412, et RKVS § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev kõikehõlmav hääletamise keeld isikutele, kes on süüdi mõistetud ja kannavad vanglakaristust, on vastuolus EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3 ning tulenevalt PS §-de 57 ja 58 ning § 123 lõike 2 koosmõjust ka põhiseadusega. Seetõttu võimaldati kaebuse esitanud süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandval isikul Riigikogu valimistel hääletada. 13. Selline olukord on diskrimineeriv, kuivõrd ka teised Tartu Vanglas karistust kandvad isikud on esitanud taotlusi enda kandmiseks valijate nimekirjadesse ja pöördunud halduskohtusse, kuid nende kaebusi ei ole veel lahendatud. Valimisja kandideerimisõiguse realiseerimiseks ei pea isik pöörduma kohtusse, vaid riik peab rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi täitma ka meeldetuletuseta. 14. VVK edastas kaebuse Riigikohtule 16. märtsil 2015, vaieldes kaebusele vastu, jäädes oma otsuses toodud seisukohtade juurde ja paludes kaebuse rahuldamata jätta ning tuues välja, et kaebuses ei ole märgitud, kes on kaebuse esitajateks. VVK selgitas, et edastas vaidlustatud otsuse kaebajale 12. märtsil 2015. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Esmalt käsitleb kolleegium seda, keda tuleb käsitada Riigikohtule kaebuse esitajatena. Esindaja on märkinud kaebuses üksnes, et esitab kaebuse volituse alusel, märkimata, kes on volitajad. Digitaalselt allkirjastatud kaebusega samas Digidoci konteineris oli ka P. Kangro, R. Otsa, M- V. Suka, S. Sõstra ja G. Toomsalu volikiri kaebuse esitamiseks muuhulgas Riigikohtule. Eeltoodust lähtuvalt loeb kolleegiumi need isikud kaebuse esitajateks. 16. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 37 lõike 1 kohaselt võib isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja tunnistada hääletamistulemus mh riigis täies ulatuses või osaliselt kehtetuks. 17. Kaebajate taotluseks on tunnistada Riigikogu 1. märtsi 2015. a hääletamistulemused kehtetuks. Kaebajad on seisukohal, et ka kinnipeetavatel peab olema õigus valida ning nende võrdsusõigust on rikutud. 18. VVK jättis P. Kangro, R. Otsa, M-V. Suka ja G. Toomsalu kaebuse rahuldamata. VVK jättis S. Sõstra kaebuse läbi vaatamata, kuna teda ei olnud kaebuses kaebajana nimetatud. Kolleegium leiab, et õige on seisukoht, mille järgi ei saa kaebusega liituda uued isikud, kui on antud tähtaeg algselt esitatud kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kui aga esindaja teatab puuduste kõrvaldamise käigus, et lisaks algselt kaebuses nimetatutele esindab ta veel teisi isikuid, tuleb seda käsitleda lisandunud isikute poolt hiljem eraldi esitatud kaebusena. 19. Kolleegiumi hinnangul vaidlustasid kaebajad VVK-s ja vaidlustavad ka Riigikohtus sisuliselt seda, et neid ei ole kantud valijate nimekirja, mistõttu ei saanud nad Riigikogu valimistel hääletada. 20. Kolleegium on seisukohal, et VVK 11. märtsi 2015. a otsus nr 91 ei riku kaebajate õigust osaleda valimistel, kuna VVK ei otsusta selle üle, kas kaebajad kanda valijate nimekirja või mitte. Kaebajate valijate nimekirja kandmise otsustab vallavõi linnasekretär ning tema tegevuse peale esitatud kaebuse on pädev läbi vaatama halduskohus. 21. Riigikohus selgitas 22. jaanuari 2013. a määruse nr 3-4-1-26-12 punktis 32, kuidas ja kelle tegevust tuleb vaidlustada, kui isikut ei ole valijate nimekirja kantud: „RKVS § 22 lõike 2 järgi koostatakse valijate nimekiri rahvastikuregistrisse kantud andmete alusel valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga. Seega on RKVS § 25 lõike 2 alusel võimalik avaldust valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks esitada kõige varem 30 päeva enne valimiste toimumist. Kui kaebaja esitab RKVS § 25 lõike 2 alusel 30 päeva enne valimisi vallavõi linnasekretärile avalduse valimisnimekirjas muudatuse tegemiseks, peab viimane vastama kaebajale viivitamatult. Kaebajal on RKVS § 25 lõike 5 alusel õigus edastada avalduse rahuldamata jätmise peale kaebus halduskohtule. Kaebus esitatakse vallavõi linnasekretärile, kes edastab kaebuse kohtule 24 tunni jooksul. Kohus peab sama sätte lõike 6 järgi lahendama kaebuse kolme tööpäeva jooksul. PS § 15 lõike 2 järgi on halduskohtul õigus tunnistada RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 põhiseadusvastaseks ning seeläbi RKVS § 25 lõike 7 punkti 2 järgi kaebus rahuldada ja teha vallavõi linnasekretärile ettekirjutus

korraldada isiku kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid." 22. Kolleegium märgib täiendavalt, et kaebajatel oli võimalik enne 2015. aasta Riigikogu valimisi RKVS § 25 lõike 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks vallavõi linnasekretärile. RKVS § 25 lõike 1 punkti 1 järgi tehakse valijate nimekirjas muudatusi, kui valijate nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel Riigikogu valimise seaduse kohaselt on õigus hääletamisest osa võtta. Kuigi RKVS § 22 lõike 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad võinud vallavõi linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lõike 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. Kaebajad seda aga teadaolevalt ei teinud, erinevalt kaebajate poolt viidatud kinnipeetavatest, kes seetõttu said valimistel osaleda. 23. Tuginedes PSJKS § 46 lõike 1 punktile 2 jätab kolleegium kaebuse rahuldamata. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister