3-1-1-11-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-11-15

Otsuse kuupäev

18. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Peeter Kangro süüdistuses KarS § 275 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

14. oktoobri

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-11703

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peeter Kangro kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko

Paabumets, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sirle Melk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus ja Tartu Maakohtu 16. juuni

2014. a otsus Peeter Kangro süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 275 järgi ja KarS

§ 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse osas.

2. Lõpetada kriminaalmenetlus Peeter Kangro süüdistuses KarS § 275 järgi võimuesindaja

solvamises seoses tema ametikohustuste täitmisega KrMS § 274 lg 1 alusel.

3. Tunnistada Peeter Kangro võimuesindaja laimamise eest seoses tema ametikohustuste

täitmisega süüdi KarS § 275 järgi ja mõista talle karistuseks 2 kuud vangistust.

4. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada kahe kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu 31. juuli

2006. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 8 päeva vangistuse võrra

(seisuga 16. juuni 2014) ja mõista Peeter Kangrole kohtuotsuste kogumi eest ärakantavaks

liitkaristuseks 3 (kolm) aastat 2 (kaks) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust, mille kandmise

aja algust arvestada alates 16. juunist 2014. a.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. Kassatsioon jätta rahuldamata.

7. Peeter Kangrole kassatsioonimenetluses vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumetsa poolt

osutatud riigi õigusabi eest määrata Advokaadibüroole In Jure 144 (ükssada nelikümmend

neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Peeter Kangro anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 275 järgi selles, et

24. aprillil 2013 kella 13.20 paiku solvas ta Tartu Vangla vangistushoone esimesel korrusel oleva

valvuriruumi juures ametiülesandeid täitvat Tartu Vangla vanemvalvurit E. R.-i, öeldes talle: "Mina

ennast pederastidel läbi otsida ei lase."

Samuti esitas P. Kangro 24. ja 25. aprillil 2013 Tartu Vangla direktorile kaks märgukirja, milles ta

laimas valede faktiväidete esitamisega Tartu Vangla vanemvalvur E. R.-i kui võimuesindajat seoses

tema poolt ametikohustuste täitmisega. 24. aprillil 2013 Tartu Vangla dokumendiregistris numbri all

6-24/3552 registreeritud märgukirja kohaselt nimetas E. R. 16. aprillil 2013 raamatukogust tulles

P. Kangrot pederastiks. Seda kuulsid pealt kaks kinnipeetavat ning vanglateenistuja. 25. aprillil 2013

Tartu Vangla dokumendiregistris numbri all 2-3/1376 registreeritud märgukirja kohaselt nimetas E. R.

24. aprillil 2013 umbes kell 13.15 P. Kangrot taas pederastiks. P. Kangro kahjustas märgukirjades

esitatud valede faktiväidetega E. R.-i kui võimuesindaja mainet Tartu Vanglas.

2. Tartu Maakohtu 16. juuni 2014. a otsusega tunnistati P. Kangro süüdi KarS § 275 järgi ja talle

mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu

Maakohtu 31. juuli 2006. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta ja 8 päeva

vangistuse võrra (16. juuni 2014. a seisuga) ja kohtuotsuste kogumi eest mõisteti P. Kangrole

liitkaristuseks 3 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus

16. juuni 2014.

2.1. Maakohus leidis, et vangla vanemvalvur E. R. on KarS § 275 mõttes võimuesindaja, kes täitis

kooliminejaid läbi otsides turvakontrolli-alaseid töökohustusi. Kohtu hinnangul on sõnal "pederast"

solvav tähendus. Tegu on tõendatud kannatanu E. R.-i, tunnistajate A. N.-i, T. L.-i ja E. A. ning

süüdistatava enda ütlustega.

2.2. P. Kangro süü 24. ja 25. aprillil 2013 Tartu Vangla direktorile kahe märgukirja esitamises, milles

ta laimas valede faktiväidete esitamisega E. R.-i seoses vanglaametniku poolt tema ametikohustuste

täitmisega, on tõendatud eelkõige tunnistaja A. M.-i ütlustega, kes lahendas P. Kangro kaebusi.

Kohtuistungil ütlusi andnud kannatanu ja tunnistajad ei kinnitanud kaebustes esitatud väiteid, nagu

oleks E. R. kasutanud P. Kangro suhtes ebatsensuurset väljendit "pederast". Kohus leidis, et P. Kangro

avaldustes väljendatu on otsitud ja kantud soovist E. R.-i kui vanglaametniku mainet kahjustada.

Laimamine on sellise faktiväite esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu

mainet avalikkuse silmis. Sellise valeväite esitamine, nagu oleks E. R. P. Kangrot pederastiks

nimetanud, võib kohtu arvates suure tõenäosusega tuua kaasa E. R.-i kui ametniku maine languse nii

direktsiooni kui ka tema töökaaslaste seas. Kohtu hinnangul laimas P. Kangro E. R.-i vähemalt

kaudse tahtlusega, kuna valeväiteid sisaldavate pöördumiste esitamisega pidi P. Kangro möönma, et

see kahjustab E. R.-i mainet.

3. Maakohtu otsuse apelleerisid P. Kangro ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko

Paabumets.

4. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja P. Kangro õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 275

järgi, sest maakohus ei ole veenvalt põhjendanud P. Kangro käitumises KarS § 275 teokoosseisu

esinemist.

4.1. Kaitsja arvates ei ole vanemvalvur E. R. võimuesindaja KarS § 275 mõttes. Võimuesindaja on

isik, kes talle antud volituste alusel on pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma

organisatsiooni, nt politseiametnik. E. R.-i ametijuhendist ei nähtu, et ta oleks pädev teostama

avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni. E. R. ei olnud ka avalikku korda kaitsev muu isik,

kui ta otsis plaanipäraselt läbi vange, sest ta täitis vaid ametijuhendist tulenevat kinnipeetavate

läbiotsimise kohustust avastamaks vanglas keelatud esemeid ja aineid.

4.2. Tunnistajate A. N.-i, T. L.-i, E. A., E. T. ja S. R.-i ütlustest ega teistest tõenditest ei nähtu, et

P. Kangro oleks E. R.-i suhtes kasutanud lauset "Mina ennast pederastidel läbi otsida ei lase". Sellise

lause kasutamise kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.

4.3. Meelevaldne ja väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks P. Kangro möönnudE. R.-i suhtes lause

"Mina ennast pederastidel läbi otsida ei lase" kasutamist. Süüdistatav on ka selgitanud, et juhul kui ta

siiski võis nii öelda, siis käis see kõigi kohta, kes käituvad sarnaselt, s.o ahistavad läbiotsimisel.

Süüdistatav ei soovinud kedagi solvata, vaid tahtis öelda, et teda enam ei ahistataks.

4.4. See, kas mingi konkreetne sõna on solvav või mitte, on iga inimese subjektiivne arvamus ja kuna

maakohus ei ole sõna "pederast" tunnistanud üldtuntud solvavaks sõnaks KrMS § 60 lg 3 alusel, on

see sõna objektiivselt neutraalse alatooniga, mis on igapäevases kõnekasutuses käibiv.

4.5. Lisaks ei ole kaitsja hinnangul veenvalt tõendatud, et E. R. oli kuidagi solvunud. Maakohus on

siinkohal väljunud E. R.-i emotsionaalse solvumise hindamisel süüdistusakti piiridest, mis on oluline

kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

4.6. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, kuidas P. Kangro on E. R.-i valede faktiväidetega

laimanud. Maakohus on vaid tunnistajate ütlusi tsiteerinud, andmata oma hinnangut tunnistajate

ütlustes sisalduvale teabele. Selliselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS

§ 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes.

4.7. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata tunnistajate S. R.-i, E. U. ja K. M.-i

ütlused. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis, vaid on aprioorselt eelistanud vanglaametnike

ütlusi vangide ütlustele ning on sellega rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

5. Süüdistatav P. Kangro taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist järgmiste

põhjendustega.

5.1. Esitatud süüdistus ei olnud piisavalt selge ja apellandil ei olnud võimalik aru saada kas ette

heideti E. R.-i kohta ebaõige faktiväite või ebakohase väärtushinnangu esitamist. Tõendatavate

asjaolude ring on ebaõige faktiväite ja ebakohase väärtushinnangu esitamise puhul erinev.

5.2. Tõendatud ei ole sõna "pederast" halvustav tähendus. Mingit sõna halvustavat või alavääristavat

tähendust ei saa tuvastada pelgalt vabalt redigeeritavale internetisõnastikule tuginevalt.

5.3. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Süüdistatava käitumise õigusvastasuse

hindamisel ei ole arvestatud sellega, et süüdistatav oli tundnud end pikemat aega seksuaalselt

ahistatuna ning tema eesmärk ei olnud mitte vanglaametniku alandamine või alavääristamine, vaid

enda kaitsmine seksuaalse ahistamise vastu.

5.4. P. Kangrole jääb arusaamatuks, miks luges maakohus usutavaks vanglaametniku A. M.-i ütlused,

kuigi need on vastuolus tunnistajate S. R.-i ja E. U. ütlustega.

5.5. Maakohus jättis välja kutsumata ja üle kuulamata tunnistaja J. K., kes kuulis

pealt 24. aprilli 2013. a sõnavahetust ja kelle ülekuulamist süüdistatav taotles.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

P. Kangro ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhistused olid järgmised.

6.1. Maakohus on analüüsinud kõiki tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohalt tähtsaid

tõendeid ja piisavalt põhistanud P. Kangrole KarS § 275 järgi esitatud süüdistuse tõendatust.

6.2. P. Kangro poolt E. R.-i solvamine ja laim on kvalifitseeritav KarS § 275 järgi, sest valvur on

vanglaametnikuna võimuesindaja, kes täidab VangS § 111 lg-st 1 tulenevaid ülesandeid.

6.3. 24. aprillil 2013 kella 13.20 paiku olid sündmuse tunnistajateks lisaks kannatanule ka tunnistajad

T. L., E. A. ja A. N. (seda tõendavad tunnistajate ja kannatanu ütlused ning videosalvestise vaatluse

protokoll). Samas ei olnud tunnistajad E. T., A. M., S. R., E. U. ja K. M. sündmuse juures. Sündmuse

ajal kohal viibinud tunnistajate ja kannatanu ütlustega on tõendatud, et süüdistatav P. Kangro ütles

vanemvalvur E. R.-ile, et ta "pederastidel end läbi otsida ei lase".

6.4. Maakohtu istungi protokollis kajastatu kohaselt möönis süüdistatav, et ta võis süüdistuses talle

etteheidetava lause E. R.-ile öelda. Seega ei ole maakohus süüdistatava ütlusi ebaõigesti tõlgendanud.

6.5. Hoolimata sellest, et sõna "pederast" ei ole ebatsensuurne, on selle kasutamine meie

kultuuriruumis siiski pahatahtlik ning praegusel juhtumil kannatanu E. R.-i suhtes ilmselgelt solvav.

Kuni aastani 1992 oli pederastia kriminaalkorras karistatav tegu, mis ilmselgelt on mõjutanud sõna

"pederast" kasutamist pigem pahatahtlikkust väljendavana kui neutraalset sisu kandvana. Eriti kehtib

viimatiöeldu vanglates - märkis ka maakohus.

6.6. Kannatanu ütluste kohaselt ütles P. Kangro talle suunatud lause "Mina ennast pederastidel läbi

otsida ei lase" valjuhäälselt, üleoleval ja kilkaval hääletoonil, mis ringkonnakohtu hinnangul

võimendas veelgi süüdistatava öeldud lauses sisalduvat solvangut.

6.7. Maakohtu analüüs selle kohta, kuidas tajus kannatanu süüdistatava poolt väljaöeldut, ei ole

süüdistuse piiridest väljumine.

6.8. P. Kangro 24. ja 25. aprillil 2013 esitatud E. R.-i laimavate märgukirjade puhul nõustus

ringkonnakohus täielikult maakohtu põhjendustega süüdistuse tõendatuse kohta. Ringkonnakohus

leidis, et tunnistajate S. R.-i ja K. M.-i ütlused ei kinnita süüdistatava ütlusi E. R.-i väidetava

sõnakasutuse kohta. Ainuüksi tunnistaja E. U. ja süüdistatava ütlused ei lükka ümber kannatanu

E. R.-i, tunnistajate A. M.-i, A. N.-i, T. L.-i, E. A., E. T. ütlusi. Tunnistaja A. M., kes lahendas

P. Kangro kaebuseid, vestles selle käigus tunnistajate E. U., K. M.-i, J. K. ja S. R.-iga. Tunnistajad

kinnitasid, et sõnavahetust ei olnud, ja selle sisus nad ei avaldanud, et E. R. oleks kasutanud sõna

"pederast".

6.9. Seoses süüdistatava avaldatuga, et kohus jättis üle kuulamata tunnistaja J. K., märkis

ringkonnakohus, et maakohus on menetlusõiguslikult toiminud õigesti. KrMS § 227 lg 1 p-dest 2 ja 3

lähtudes esitab kaitsja kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitseakti, kus muuhulgas esitatakse ka

tõendid, mida kaitsja soovib kohtus esitada. Arutatavas kriminaalasjas esitatud kaitseaktis ei taotletud

tunnistaja J. K. kutsumist kohtuistungile.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Kangro kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

M. Paabumets. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust tõendite selektiivse uurimisega ja osa tõendite

tõendikogumist kõrvalejätmisega. Kassaator taotleb P. Kangro õigeksmõistmist tema käitumises

kuriteokoosseisu ja süü puudumise tõttu. Kaitsja põhjendused on järgmised.

7.1. Maakohus on jätnud piisavalt põhjendamata, miks ei arvestata tunnistajate S. R.-i, E. U., K. M.-i

ja E. T. ütlustega ning teiste tõenditega, mis välistavad P. Kangro süü. Arvesse on võetud tunnistajate

T. L.-i, E. A. ja A. N.-i vastuolulised ütlused ning sellest tulenevalt on jäetud kõrvaldamata kahtlus

P. Kangro süüdiolekus KarS § 275 järgi. Nimetatud rikkumiste kõrvaldamata jätmisega on

ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ning KrMS § 339

lg 2 mõttes. Kõrvaldamata on kahtlus, kas P. Kangro ikka ütles E. R.-ile „Mina ennast pederastidel

läbi otsida ei lase". Seega on kohtud rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme

tuvastatud asjaoludele.

7.2. Esitatud süüdistus ei ole piisavalt selge ja arusaadav. P. Kangrot süüdistatakse E. R.-ile "Mina

ennast pederastidel läbi otsida ei lase" ütlemises, kuid kohtuotsustest jääb arusaamatuks ja segaseks,

kas P. Kangrole heidetakse ette nimetatud fraasi ütlemist või sõna "pederast" kasutamist suhtluses

E. R.-iga. Eelnevast tulenevalt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339

lg 2 mõttes.

7.3. Isegi kui möönda, et E. R.-i puhul on tegemist võimuesindajaga, on ringkonnakohus jätnud

veenvalt põhjendamata, kas KarS §-st 275 tulenevalt E. R.-i laimamine või solvamine toimus seoses

E. R.-i poolt ametikohustuste täitmisega.

7.4. Isegi kui pidada E. R.-i emotsionaalse solvumise hindamist süüdistuse piiresse jäämiseks, on

tõendamata, et E. R. talle öeldu tõttu solvus. Sellega on kohtud rikkunud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. E. R.-i emotsionaalse solvumise hindamisel on maakohus

väljunud süüdistusakti piiridest, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

7.5. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, kuidas süüdistatav märgukirjades E. R.-i valede

faktiväidetega laimas.

7.6. Ringkonnakohus ei ole oma otsusega maakohtu otsuses esinevaid rikkumisi kõrvaldanud ja on

seetõttu rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja p 8 mõttes.

Ringkonnakohus on ka ebaõigesti viidanud KrMS § 227 lg 1 p-dele 2 ja 3. Nimetatud paragrahvi 1.

lõikel puuduvad punktid. Maa- ja ringkonnakohus, jättes süüdistatava taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata, on rikkunud süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata

jätmisega ei olnud võimalik selles kriminaalasjas kindlaks teha, kas P. Kangro poolt 24. ja 25. aprilli

2013. a märgukirjades nimetatud faktiväited on tõesed või mitte.

8. Ringkonnaprokurör leiab kassatsioonivastuses, et kassatsioonis esitatud seisukohad ja vastuväited

kattuvad üldjoontes apellatsioonis esitatud seisukohtadega, millele ringkonnakohus on vastanud.

Kassatsioon ei anna alust maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks. Samas tuleb

kriminaalmenetlus osaliselt P. Kangro suhtes lõpetada, kuna 1. jaanuaril 2015 jõustunud

karistusseadustiku muudatuste kohaselt on võimuesindaja solvamine KarS § 275 järgi käsitatav

väärteona. Võimuesindaja laimamine on jätkuvalt käsitatav kuriteona ja kvalifitseeritav KarS § 2751

järgi. Prokurör leiab, et kuna väärtegu ei ole KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kohaselt aegunud, on võimalik

jätkata võimuesindaja solvamise menetlemist väärteomenetluse raames.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kriminaalmenetlusõiguse järgimist kontrollides saab Riigikohus selgitada, kas I ja II astme kohtute

siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku

arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kaitsja kordab

kassatsioonis täies ulatuses apellatsioonis esitatud väiteid, millele ringkonnakohus on ammendavalt

vastanud. Kassaator viitab kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, kuid taotleb sisuliselt kohtute poolt

tõenditele antud hinnangu muutmisega uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis on vastuolus KrMS

§ 363 lg-ga 5.

10. Kassaator viitab korduvalt kohtuotsuste ebapiisavatele põhjendustele, millega on väidetavalt

rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalkolleegium juhib kassaatori

tähelepanu kohtupraktikale, mille kohaselt kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral

on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse

põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7

otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et

seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses

põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab

seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või

kuriteo osas üldse koostamata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).

11. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuste järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on

piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt süüdistatav süüdi

tunnistati. Kohtute poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumist kolleegium ei tuvastanud. Seega ei anna

kassatsioonis esitatud väited ja taotlused alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

12. Seoses 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega peab kriminaalkolleegium

vajalikuks KrMS § 3602 lg 3 alusel väljuda kassatsiooni piiridest, märkides järgmist.

12.1. Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine

võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo

toimepanemisest

kuni

kohtuotsuse

jõustumiseni

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle

toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt

siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo

toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele

selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni

kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6).

Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris,

ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes, sest sellisel juhul ei ole seadusandja hinnang

konkreetse teo karistamisväärsusele muutunud.

12.2. Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis

teo toimepanemise ajal. See tähendab, et enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast

1. jaanuari 2015 kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud

eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi

loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Selline

regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 ja EIÕK art 7 lg-st 1 tulenevale

põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks

seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse

kindlaksmääratuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk

kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Kuid sõltumata sellest, millise

seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule

soodsaimast redaktsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas

nr 3-1-1-139-05, p 23).

13. Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema

ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole

selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu. KarS § 5 lg 1 lause 1 kohaselt on

seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda,

tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kuna

P. Kangro suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja praegu kehtiv KarS § 275

lg 1 redaktsioon välistab P. Kangrole süüksarvatud võimuesindaja solvamise karistatavuse kuriteona,

leevendab see tema olukorda ja omab tagasiulatuvat jõudu KarS § 5 lg 2 lause 1 mõttes.

14. Kui isiku tegevus ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule, puudub tema suhtes kriminaalmenetluse

alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes ja isik tuleb KrMS § 274 lg-st 1 lähtuvalt õigeks mõista. Kui aga

seadusandja tegevuse tulemina vastab varem kuriteona kvalifitseeritav tegevus nüüd väärteo

tunnustele, tuleb KrMS § 274 lg 1 kohaselt kriminaalmenetlus määrusega lõpetada.

Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nimelt võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse

tulemina süüdi väärteos. Seetõttu tuleb arutatavas kriminaalasjas kriminaalmenetlus lõpetada

P. Kangro suhtes vanglaametniku solvamise eest.

15. Kuni 1. jaanuarini 2015 oli võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku laimamine või

solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav kuriteona KarS § 275 järgi. Maa- ja

ringkonnakohus tegid otsuse enne 1. jaanuari 2015 ja P. Kangro tunnistati põhjendatult süüdi nii

vanglaametniku laimamise kui solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega KarS § 275

järgi. Erinevalt võimuesindaja solvamisest on võimuesindaja laimamine seoses tema ametikohustuste

täitmisega jätkuvalt kuriteona karistatav ka kehtiva KarS § 2751 lg 1 järgi. Punktides 12.1 ja 12.2

sedastatust

tulenevalt

jätab

kriminaalkolleegium

muutmata

kohtuotsused

P. Kangro

süüditunnistamises võimuesindaja laimamises seoses tema ametikohustuste täitmisega KarS § 275

järgi.

16. Nii varasem KarS § 275 kui praegune KarS § 2751 lg 1 näevad võimuesindaja laimamise eest

seoses tema ametikohustuste täitmisega karistustena ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase

vangistuse. P. Kangrole mõisteti võimuesindaja solvamise ja laimamise eest karistuseks kolm kuud

vangistust. Kuna P. Kangro süüdistuse maht vähenes seoses kriminaalmenetluse osalise lõpetamisega,

siis tuleb temale mõistetud karistust kergendada. Kuivõrd P. Kangrot karistati KarS § 275 lg järgi

kolme osateo eest, millest ühe osas kriminaalmenetlus lõpetatakse, väheneb ka P. Kangro süü ühe

osateo võrra. Kahe laimamise episoodi eest P. Kangrole karistuse mõistmisel lähtub kolleegium KarS

§ 56 alusel süü suurusest ja maakohtu poolt arvestatud asjaoludest ning mõistab talle KarS § 275 järgi

karistuseks 2 kuud vangistust. Kahe kuu pikkust vangistust tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada

Tartu Maakohtu 31. juuli 2006. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 8 päeva

vangistuse võrra (seisuga 16. juuni 2014) ja mõista Peeter Kangrole kohtuotsuste kogumi eest

ärakantavaks liitkaristuseks 3 (kolm) aastat 2 (kaks) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust, mille

kandmise aja algust arvestada alates 16. juunist 2014. a.

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium

osaliselt

Tartu

Ringkonnakohtu

14. oktoobri

2014.

a

ja

Tartu

Maakohtu 16. juuni 2014. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab P. Kangrole võimuesindaja

laimamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega KarS § 275 järgi karistuseks 2 kuud

vangistust, korrigeerib KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristust ja lõpetab P. Kangro suhtes

kriminaalmenetluse võimuesindaja solvamises seoses tema ametikohustuste täitmisega puudutavas

teos.

18. Kaitsja taotleb riigi õigusabi tasu 288 euro hüvitamise kindlaksmääramist, sh käibemaks 48 eurot.

Taotluse kohaselt kulus kassatsiooni koostamisele ja esitamisele aega 6 tundi. Kriminaalkolleegium

märgib, et kassatsiooni argumendid kattuvad oma põhisisult apellatsiooni väidetega, kusjuures ükski

nendest argumentidest ei ole maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Seetõttu leiab

kolleegium, et taotlus tuleb rahuldada pooles ulatuses. Kolleegium peab KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes

kassatsioonimenetluses määratud kaitsjale põhjendatud tasuks 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Tasu

määramisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning

kaitsetoimingu tegemise ajal kehtiva "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste,

maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse

ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb

eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/