3-2-1-180-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-180-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 18.märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Ants Kull

Kohtuasi

Eero Metsvahi hagi Indrek Kurvitsa vastu õigusliku

aluseta saadud 22 364 euro 22 sendi tagastamiseks ja

käsundita asjaajamisest tekkinud 1183 euro 30 sendi

suuruse kulutuse hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-48191

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eero Metsvahi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 832 eurot 39 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eero Metsvahi, esindaja vandeadvokaat Raul

Tosmann

Kostja Indrek Kurvits

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1 Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-48191 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Eero Metsvahi kanda.

3. Arvata Eero Metsvahi kassatsioonkaebuselt 11. novembril 2014 tasutud kautsjon 158 eurot

32 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eero Metsvahi (hageja) esitas 21. novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi Indrek Kurvitsa (kostja)

vastu võlgnevuse ja viivise nõudes tulenevalt poolte sõlmitud laenulepingutest ning kulutuste

hüvitamise kokkuleppest. Hageja täpsustas korduvalt nõuet. 21. novembri 2013. a

menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadud

22 364 eurot 22 senti. 22. novembri 2013. a menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt kostjalt

välja mõista õigusliku aluseta saadud 22 364 eurot 22 senti ja kulutused 5636 eurot. Hageja lõplikuks

nõudeks on 21. jaanuari 2014. a menetlusdokumendi kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue

22 364 euro 22 sendi saamiseks ja käsundita asjaajamisest tulenev nõue 1183 euro 30 sendi

saamiseks.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt võttis hageja enda nimel, kuid kostja kui sõbra huvides,

pangalaenu 320 000 krooni, mida kostja kasutas oma äriühingule busside ostmiseks. Samuti andis

hageja kostjale väikelaenu 30 000 krooni. Kokku andis hageja kostjale 22 364 eurot 22 senti

(350 000 krooni) ja on selle summa nelja osamaksega kostja kontole üle kandnud. Lisaks kohustus

kostja hüvitama hagejale põhilaenu võtmisega talle tekkinud kulud. Kostja on tagastanud hagejale

kokku 1137 eurot 32 senti (17 799 krooni). Alates 29. maist 2010 pole kostja laenu tagasimakseid

teinud ja hageja saatis talle 1. märtsil 2012 laenulepingu ülesütlemise avalduse. Kostja vastuse

kohaselt ei ole tal hageja vastu rahalisi kohustusi. Kuivõrd kostja eitas laenulepingute sõlmimist ja

hageja võimalused tõendada nende suuliste lepingute olemasolu on piiratud, muutis hageja

21. jaanuari 2014. a menetlusdokumendi kohaselt nõude õiguslikku alust, leides, et kostja sai hagejalt

22 364 eurot 22 senti õigusliku aluseta. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ka kulutuste hüvitamist

(1183 eurot 30 senti), mis tekkisid hagejal kostja huvides ja kasuks võetud pangalaenude tõttu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt võttis hageja pangalaenu omal algatusel

sooviga saada kostja äriühingus varjatud osalust. Raha kostja kontole kandes ei sõlmitud hagejaga

mingeid kokkuleppeid ning seega ei võtnud kostja endale kohustust raha tagastada. Pärast seda, kui

hageja muutis oma nõude õiguslikku alust, esitas kostja 4. veebruaril 2014 taotluse teha vaheotsus,

leides et hageja nõue on aegunud. Samuti palus kostja määrata kindlaks otsuse täitmise kord juhuks,

kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja taotles määrata täitmise tähtajaks alates otsuse

jõustumisest mitte rohkem kui üks aasta.

3. Tartu Maakohus rahuldas 11. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt alusetust rikastumisest tuleneva

nõude osas ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 364 eurot 22 senti. Maakohus määras

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel, et kostja on kohustatud tasuma temalt

väljamõistetud 22 364 eurot 22 senti ühekordse maksena, kandes selle summa hageja pangakontole

mitte hiljem kui ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskuludest jättis maakohus

5,03% hageja ja 94,97% kostja kanda.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kostjale üle andnud

22 364 eurot 22 senti ja kostja ei ole raha tagastanud. Kostja sai selle raha olukorras, kus pärast raha

üleandmist selgus, et poolte vahel puudus võlasuhe, millest oleks hagejale tulenenud kohustus

kostjale raha anda ja kostjale õigustus selliselt üle antud raha omandada. Seega sai kostja hagejalt

raha ilma õigusliku aluseta (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027, § 1028 lg 1). Kostja pole tõendanud

oma väidet, et hageja andis kostjale raha sooviga omandada varjatud osalus kostja asutatud

äriühingus. Kostja esitatud tõendid ei tõenda vastusoorituse saamist. Hageja alusetu rikastumise nõue

ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et

tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Selline teadmine (subjektiivne asjaolu), s.o pooltevahelise

võlasuhte puudumine, sai hagejale selgeks pärast seda, kui hageja saatis kostjale 29. veebruaril 2012

koostatud kirja (pealkirjastatud laenulepingu ülesütlemise avaldusena), ja mitte varem kui pärast

29. märtsil 2012 kostja seisukohtade hagejale avaldamist.

Käsundita asjaajamisest tulenev nõue (VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2, § 1023 lg 1) tuleb jätta

rahuldamata, sest hageja pole näidanud (esitanud asjaolusid), et ta tegutses just käsundita asjaajamise

raames ja ainuüksi kostja huvides.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude 22 364 euro 22 sendi saamiseks. Kostja palus jätta uue

otsusega see nõue aegumise tõttu rahuldamata ja kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda. Kostja

palus alternatiivselt jätta hagi alusetu rikastumise nõudes rahuldamata ja kõik menetluskulud

maakohtus hageja kanda või muuta menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud tervikuna või

suuremas osas hageja kanda.

Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja

kasuks väljamõistetud summa suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6531 eurot 83 senti. Ringkonnakohus kontrollis TsMS § 651 lg 1

järgi maakohtu otsust osas, mille peale on edasi kaevatud (s.o kostjalt hageja kasuks 22 364 euro

22 sendi väljamõistmise osas). Ringkonnakohus jättis maakohtus kantud menetluskuludest 79%

hageja kanda ja 21% kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kuludest jäi 71% hageja kanda ja 29%

kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja andis kostjale 22 364 eurot 22 senti õigusliku aluseta

ning kostjal tuleb alusetult saadu hagejale välja anda. Samas leidis maakohus valesti, et hageja sai

alusetu rikastumise nõudest teada alles 29. märtsil 2012 (kostja vastus hageja laenulepingu

ülesütlemise avaldusele, kus kostja eitas laenulepingu olemasolu) ning seetõttu ei ole hageja alusetust

rikastumisest tulenev nõue aegunud. Alusetult saadu väljaandmise nõude aegumise algusaja

määramisel on oluline, millal muutub alusetult saadu väljaandmise nõue sissenõutavaks. Riigikohtu

seisukoha järgi tekib tehingu tühisuse korral alusetult saadu väljaandmise nõue kohe pärast tehingu

(alusetut) täitmist (nt alusetult makse tegemist), mitte siis, kui kohus tuvastab tehingu tühisuse.

Oluline on teadmine nõude aluseks olevatest asjaoludest, mitte neile antav võimalik ekslik õiguslik

hinnang. Kuigi praegusel juhul ei ole tegemist lepingu tühisusega, hakkas aegumistähtaeg kulgema

soorituse tegemise hetkest (makse tegemisest kostjale), kuna sel hetkel hageja sai teada või pidi teada

saama oma õiguste rikkumisest.

Hageja on kandnud kostjale raha järgmiselt: 19. novembril 2007 (120 000 krooni), 13. detsembril

2007 (10 000 krooni), 16. juulil 2008 (200 000 krooni), 20. oktoobril 2009 (20 000 krooni). Kostja ei

eita raha saamist. Seega on hagejal kostja vastu neli erinevat alusetust rikastumisest tulenevat nõuet,

mille aegumistähtaeg algab erinevatel aegadel. Kuna hagiavaldus esitati 21. novembril 2012, siis on

hageja eeltoodud nõuded TsÜS § 151 lg 1 ja § 136 lg 2 järgi aegunud. Samas nähtub asja

materjalidest, et kostja maksis hagejale 24. märtsil 2008 (500 krooni), 28. augustil 2008

(5299 krooni), 1. detsembril 2008 (7000 krooni) ja 28. mail 2010 (5000 krooni) kokku 17 799 krooni.

Seega on kostja osa võlgnevusest tasunud, mis on käsitatav TsÜS § 158 lg 2 järgi nõude

tunnustamisena. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt

nõude tunnustamisega. Kuna kostja maksed on käsitatavad 19. novembril 2007 tekkinud võlgnevuse

tunnustamisena, siis ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud 19. novembril 2007 tekkinud võlgnevus

tasumata osas 6531 eurot 83 senti (120 000 – 500 – 5299 – 7000 – 5000 = 102 201 krooni), ning see

summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas on hagi aegunud, sest maksete

tegemisega ei ole kostja ülejäänud alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid tunnustanud.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust, ei ole TsMS § 445 lg 1 kohaldamine põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohtu otsus

tühistati, ja jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka apellatsiooniastme

menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud

ringkonnakohtus kostja kanda. Hageja palub alternatiivselt saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks ning jätta sel juhul maakohtus kantud menetluskuludest 5,03% hageja ja 94,97%

kostja kanda ning apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg

hakkas kulgema hageja soorituse tegemise hetkest (makse tegemisest kostjale). Oma järeldust

ringkonnakohus ei põhjendanud ning rajas otsuse kostja paljasõnalistele väidetele, jättes hageja

tõendatud asjaolud tähelepanuta. Hageja on tõendanud, et ta ei teadnud ega saanudki teada enne

kostja saadetud vastuse kättesaamist (29. märts 2012), et hageja rahalisel sooritusel ei olnud

õiguslikku alust. Ringkonnakohtu seisukoht aegumistähtaja kulgemise kohta oli ka pooltele üllatav

(hagi piiride ületamine), sest pooled sellisele aegumistähtaja alguse määramise võimalusele ei

tuginenud ning seda menetluses ei arutatud. Eeltoodud menetlusõiguse normide rikkumine tõi kaasa

ka materiaalõiguse normi (TsÜS § 151 lg 1) ebaõige kohaldamise. Viidatud sätte järgi aegumise

kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui muutis maakohtu määratud menetluskulude

jaotust. Kostja taotles maakohtu otsuse muutmist menetluskulude jaotuse osas vaid juhul, kui

ringkonnakohus jätab tema apellatsioonkaebuse muus osas rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas

apellatsioonkaebuse põhiosas, st aegumise vastuväite osas. Seega ei olnud ringkonnakohtul alust

muuta menetluskulude jaotust.

7. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

8. Pooled esitasid Riigikohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldused, lisades

menetluskulusid tõendavad arved.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles jäeti rahuldamata

käsundita asjaajamisest tulenev hageja nõue 1183 euro 30 sendi saamiseks, samuti osas, milles

rahuldati alusetust rikastumisest tulenev hageja nõue 6531 euro 83 sendi ulatuses. Viidatud sätte teise

lause järgi jõustub kohtuotsus osalise vaidlustamise korral vaidlustamata osas. Hageja ei vaidlustanud

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis käsundita asjaajamisest tuleneva hageja nõude

rahuldamata. Riigikohtus on hageja vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, milles maakohtu otsus

tühistati (s.o osas, milles jäeti alusetust rikastumisest tulenev hageja nõue 15 832 euro 39 sendi

saamiseks rahuldamata). Samuti vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsust osas, milles

ringkonnakohus muutis maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Tulenevalt TsMS § 688

lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on

kaevatud.

11. Kaebuse kohaselt vaieldakse kassatsiooniastmes alusetust rikastumisest tuleneva hageja nõude

aegumise üle. Maakohus leidis, et see nõue ei ole aegunud, ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

22 364 eurot 22 senti. Maakohtu otsuse põhjendustel saab nõude aegumise algusajaks lugeda

29. märtsi 2012. Ringkonnakohus leidis, et nõue on osaliselt aegunud, ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 6531 eurot 83 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel tuleb hageja nelja nõude

aegumise kulgema hakkamise ajaks lugeda vastavalt 19. novembrit 2007, 13. detsembrit 2007,

16. juulit 2008 ja 20. oktoobrit 2009.

12. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on määranud alusetu

rikastumise väljaandmise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamise aja valesti ning pole oma

järeldust põhjendanud.

TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev

nõue. Seega algab viidatud sätte järgi aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama

asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja

rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust

(vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). Hageja sai

rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada hetkel, kui ta tegi kostjale raha ülekanded

19. novembril 2007, 13. detsembril 2007, 16. juulil 2008 ja 20. oktoobril 2009. Seega leidis

ringkonnakohus õigesti, et hagejal on kostja vastu neli erinevat alusetust rikastumisest tulenevat

nõuet, mille aegumistähtaeg algab erinevatel aegadel, ning hageja nõude aegumistähtaja kulgema

hakkamise ajana ei saa käsitada 29. märtsi 2012, mil hageja sai kostja vastusest teada, et kostja eitab

pooltevahelist lepingulist suhet ning seega ei olnud hageja sooritusel õiguslikku alust.

Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et TsÜS § 143 järgi ei või kohus

kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks,

tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud

poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. See nõue kehtib ka ringkonnakohtule, kes

TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (vt selle kohta

Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13). Viidatud lahendi samas p-s on

kolleegium selgitanud lisaks, et aegumise tõendamisel tuleb kohustatud isikul osutada, millal algas

aegumistähtaja kulgemine. Praeguses asja on kostja leidnud, et hageja pidi oma õiguste rikkumisest

teada saama kostjale rahaülekannete tegemisel (I kd, tl 114 pöördel). Seega on ekslik ka

kassatsioonkaebuse väide, et asjas ringkonnakohtu kohaldatud aegumistähtaja alguse määramise

võimalusele ei tuginetud.

13. Kolleegiumile jääb arusaamatuks kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus muutis alusetult

maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Mõlemad kohtud rahuldasid hagi osaliselt, kuigi

mõistsid kostjalt välja erinevad summad. Seetõttu kohaldus asjas TsMS § 163 lg 1, mille järgi hagi

osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või

osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis TsMS § 163 lg-le 1 tuginedes 5,03% menetluskuludest

hageja kanda ja 94,97% kostja kanda (arvestades, et hagis nõutud 23 547 eurost 52 sendist mõisteti

välja 22 364 eurot 22 senti). Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud summa osas ja rahuldas nõudest 6531 euro 83 sendi suuruse osa, muutis ta kõnealuse

sätte alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ka asja menetluskulude jaotust. Arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust (maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles hageja käsundita

asjaajamisest tulenev nõue 1183 euro 30 sendi saamiseks jäeti rahuldamata), jättis ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskuludest 71% hageja kanda ja 29% kostja kanda. Hageja väited kostja

apellatsioonkaebuse piiride ületamise kohta on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta.

14. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt

selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

15. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

teise lause alusel arvata riigituludesse.

Villu Kõve, Jaak Luik, Ants Kull