3-2-1-181-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-181-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Henn Jõks

Kohtuasi

OÜ MaksiBussid hagi Palamuse valla (Palamuse

Vallavalitsuse kaudu) vastu 50 504 euro 72 sendi suuruse

kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-24878

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ MaksiBussid kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

50 504 eurot 72 senti

Hageja OÜ MaksiBussid (registrikood 10945196), esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja Palamuse vald (Palamuse Vallavalitsuse kaudu

(registrikood 75003140)), esindaja vandeadvokaat Rando

Antsmäe

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24878. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le MaksiBussid (konto nr EE873300334421600001) kassatsioonkaebuselt

7. novembril 2014 tasutud kautsjon 367 (kolmsada kuuskümmend seitse) eurot

31 (kolmkümmend üks) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ MaksiBussid (hageja) esitas 26. juunil 2012 Tartu Maakohtule Palamuse valla (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 50 504 eurot 72 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 3. jaanuaril 2008 sõitjate eriotstarbelise liiniveo avaliku

teenindamise lepingu, mille alusel kohustus hageja kui vedaja osutama kostjale kui tellijale

ühistransporditeenuseid. Leping sõlmiti viieks aastaks ehk leping pidi kehtima 31. detsembrini 2012.

Kostja saatis 29. juunil 2009 hagejale kirja, milles teatas lepingu lõpetamisest selle p 9.5 alusel alates

1. septembrist 2009. Lepingu p 9.5 kohaselt peab lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks huvitatud

pool teatama teisele poolele kirjalikult vähemalt kaks kalendrikuud ette, samuti hüvitama teisele

poolele ennetähtaegse lõpetamisega tekitatud kahju. Lepingu ülesütlemist põhjendas kostja sellega, et

hageja ei pidanud sõidugraafikutest kinni ning avaldas kostjale valet teavet tehtud reiside koguse

kohta. Hageja esitas 23. detsembril 2009 kohtule hagi lepingu ennetähtaegse lõpetamise tühisuse

tuvastamiseks. Tartu Maakohus jättis 19. märtsi 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-70453 hagi

rahuldamata. Tartu Maakohus tuvastas otsuse põhjendustes, et poolte 3. jaanuaril 2008 sõlmitud

tähtajaline leping lõppes 1. septembril 2009 kostja korralise ülesütlemisega. Hageja leiab, et lepingu

ülesütlemisega on kostja tekitanud talle kahju, mis seisneb otseses varalises kahjus ja saamata jäänud

tulus.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vaidles hagile vastu. Poolte leping ei lõppenud korralise ülesütlemisega. Kostja ütles lepingu

üles hageja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu. Hageja pakutav teenus ei olnud kvaliteetne,

pidevalt esinesid häired teenuse osutamisel ja hageja ei teavitanud õigel ajal kostjat ärajäänud

vedudest ning transpordivahendi riketest. Menetluse kestel täpsustas kostja, et hageja lõpetas

veolepingu täitmise alates 1. septembrist 2009 ning sellest järeldub tema tahe lepingu täitmist mitte

jätkata. Lisaks puudus hagejal sel ajal ühistranspordiluba ning ühistranspordiseaduse (ÜTS) ja

veolepingu järgi ei tohtinud ta ühistransporditeenust osutada. 4. septembril 2013 kohtule esitatud

seisukohas leidis kostja, et leping lõppes selle p 9.4 alusel juba 16. juulil 2008. Lepingu p 9.4

kohaselt lõpeb leping ühistranspordiloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral.

Hageja ühistranspordiloa kehtivus lõppes 16. juulil 2008. Lepingu p 9.4 oli äramuutev tingimus,

mistõttu lõppes leping ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisel ja muid tahteavaldusi ei olnud selleks

vaja. Isegi kui kohus loeb lepingu lõppenuks ülesütlemisega, ei pea kostja hüvitama lepingu

ülesütlemisest tekkinud kahju, sest leping öeldi üles asjaolude tõttu, mille riisikot kandis hageja.

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. septembri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 14 473 eurot 97 senti. Hagejal tekkis lepingu ülesütlemisest kahju, mis seisnes saamata

jäänud tulus 13 298 eurot ning otseses varalises kahjus 1175 eurot 97 senti. Menetluskulud jäid

võrdsetes osades poolte kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Maakohtu 19. märtsi 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-

09-70453 juba tuvastatud, et pooltevaheline leping lõppes korralise ülesütlemisega võlaõigusseaduse

(VÕS) § 845 lg 1 alusel. Seetõttu ei ole tähtsust kostja vastuväidetel lepingu lõppemise õigusliku

aluse kohta ning need tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks ei ole kohaldatav VÕS § 845 lg 2, sest kostja ei

öelnud lepingut üles asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab hageja. Kostja märkis lepingu

ülesütlemise alusena lepingu p 9.5. Kuna kostja on tellijana reisijaveolepingu korraliselt üles öelnud,

on hagejal VÕS § 845 lg 1 ja lepingu p 9.5 alusel õigus nõuda ülesütlemisest tekkinud kahju

hüvitamist. Asjaolu, et hagejal endal ei olnud lepingu kestel kehtivat ühistranspordiluba, ei anna alust

eeldada, et leping oleks sel alusel tingimata lõppenud. Kostja ei teinud hagejale etteheiteid

ühistranspordiloa puudumise kohta ja aktsepteeris liinivedude tegemist hageja juhatuse liikme

ühistranspordiloa alusel. Tõenäoliselt oleks leping jätkunud tähtaja lõpuni. Hagejal on õigus nõuda

saamata jäänud tuluna kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise

tõttu kokku hoidis või oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult

omandada.

Arvestades bussijuhtide palgakulu, tõenäolisi remondikulusid, busside amortisatsiooni, kütusekulu,

veosuhte võimalikku tulusust hageja jaoks ning 2009. a lõpus raskendatud võimalusi uute tellimuste

saamisel, määras maakohus saamata jäänud tulu suuruseks 13 298 eurot. Ka bussijuhtide koondamine

oli seotud lepingu ülesütlemisega. Tõendatud kahjuks koondamishüvitiste väljamaksmisel luges

maakohus 1175 eurot 97 senti. Busside müümisega tekkinud võimalikku hinnavahet ei lugenud kohus

kostja süül tekkinud kahjuks.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi

rahuldamata, rahuldades uue otsusega hagi täies ulatuses ning jättes menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus

jättis hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Kostja palus vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi

osaliselt ja jättis menetluskulud kostja kanda. Uue otsusega palus kostja jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

rahuldas vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus

hagi rahuldas, ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normide ebaõige

kohaldamise tõttu osas, milles maakohus hagi rahuldas. Tartu Maakohtu 19. märtsi 2013 otsus

tsiviilasjas nr 2-09-70453 on vaidluse pooltele siduv osas, milles kohus asus seisukohale, et

pooltevahelise lepingu ennetähtaegne lõpetamine kostja poolt ei olnud tühine (kohtuotsuse

resolutsioon on sõnastatud: „Jätta rahuldamata OÜ MaksiBussid hagi Palamuse Vallavalitsuse vastu

lepingu ennetähtaegse lõpetamise tühisuse tuvastamise nõudes."). Kohtuotsuse resolutsioonis ei ole

siduvalt tuvastatud lepingu ennetähtaegse lõppemise kuupäeva ega õiguslikku alust. Kohtuotsuse

põhjendavas osas on maakohus leidnud, et poolte sõlmitud tähtajaline leping lõppes 1. septembril

2009 kostjapoolse korralise ülesütlemisega. Tsiviilasja nr 2-09-70453 menetlemisel ei esitanud

pooled väiteid selle kohta, kas hagejal oli seadusega nõutav kehtiv ühistranspordiluba ja kas selle loa

puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Praeguses asjas on kostja

seevastu algusest peale tuginenud asjaolule, et veolepingu lõpetamise ajal ei olnud hagejal

ühistranspordiluba ning leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu juba 16. juulil

2008. Seega rakendus pooltevahelise lepingu p-s 9.4 sätestatud äramuutev tingimus. Tsiviilasjas nr 2-

09-70453 jõustunud kohtuotsus ei välista tuvastamast, et leping lõppes tegelikkuses juba enne seda,

kui kostja hagejale lepingu ülesütlemisest teatas. Kohtuotsuse resolutsiooniga ei ole tuvastatud,

millistel asjaoludel ja millisest ajast alates leping lõppes, kuna niisuguste asjaolude tuvastamise nõue

ei olnud hagi esemeks. Praegu lahendatavas asjas on võimalik käsitleda ühistranspordiloa kehtivuse

tähtaja möödumise mõju pooltevahelisele lepingule.

Lepingu ülesütlemine ei toonud kaasa ülesütlemisele omaseid õiguslikke tagajärgi, kui leping oli

selleks ajaks juba kehtivuse kaotanud. Kehtiva ühistranspordiloa olemasolu oli lepingusuhte

jätkumise oluliseks eelduseks. Kehtiva ühistranspordiloa puudumine ei võimalda lähtuda eeldusest, et

leping oleks ilmselt jäänud kehtima kokkulepitud tähtajaks. Kuna ÜTS § 10 lg-s 6 ja § 33 lg-s 1

sätestati kehtiva ühistranspordiloa olemasolu kohustuslikkus ning nimetatud nõude eesmärk oli loa

tähtaja möödumisel tuua kaasa lepingu automaatne lõppemine, ei saa ühistranspordiloa nõuet

käsitada dispositiivsena. Seega ei sõltunud lepingu p-s 9.4 sätestatud õigusliku tagajärje saabumine

sellest, kas kumbki pooltest lepingu lõppemisele tugines või mitte. Alust ei ole lugeda hagejale

väljastatud ühistranspordiluba asendatavaks hageja juhatuse liikmele kui FIE-le väljastatud

ühistranspordiloaga. Asjaolu, et pooled jätkasid pärast 16. juulit 2008 lepingu täitmist, ei võimalda

asuda seisukohale, et leping ka tegelikkuses õiguslikult kehtis. Isegi kui mõlemad pooled ekslikult

arvasid, et leping kehtib, ei kõrvalda see äramuutva tingimuse õiguslikke tagajärgi, sest tegemist oli

seadusest tuleneva, mitte dispositiivse nõudega. Kui pooled jätkasid lepingu täitmist veel ligikaudu

ühe aasta jooksul, võis nende vahel tekkida teist liiki võlasuhe, eeskätt nt käsundita asjaajamise suhe.

Kehtiva ühistranspordiloa olemasolu oli asjaolu, mille esinemise riisikot kandsid mõlemad pooled,

s.o mõlemal oli võimalus ja kohustus veenduda loa kehtivuses. Samas ei mõjuta see ÜTS § 10 lg-s 6

ja lepingu p-s 9.4 sätestatud õigusliku tagajärje saabumist. Lepingu lõppemise korral

ühistranspordiloa kehtivuse tähtaja möödumise tõttu ei kohaldu VÕS § 845. Seetõttu puudub õiguslik

alus nõuda kahju hüvitamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 pooltele siduv ka

osas, milles maakohus tuvastas lepingu lõppemise alused ja aja. Ringkonnakohtu seisukoht on

ebatäpne ning ringkonnakohus oleks asja lahendamisel pidanud arvesse võtma ka jõustunud

maakohtu otsuse põhjendusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 õiguslik tähendus

ei ole see, et kohtuotsusest on pooltele siduv vaid selle resolutsioon. Kui kohtuotsusest kehtiks poolte

jaoks vaid resolutsioon, oleks seadusandja nii sätestanud ka sätte tekstis. Selle asemel sätestab

TsMS § 457 lg 1, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, „milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti". Poolte jaoks on lisaks resolutsioonile siduvad ka kohtuotsuse põhjendused, mis on asja

lahendamise materiaalõiguslikeks eeldusteks. Maakohus hindas tsiviilasjas nr 2-09-70453 kõnealuse

veolepingu lõpetamise kehtivust. Seetõttu on siduvad ka maakohtu põhjendused sellele järeldusele

jõudmisel, sealhulgas maakohtu seisukoht, et veoleping lõppes 1. septembril 2009 korralise

ülesütlemisega. Kui kohus on juba lahendanud pooltevahelise vaidluse lepingu lõppemise aluste üle,

ei saa teine kohtukoosseis teises tsiviilasjas asuda eelnevaga võrreldes teistsugusele järeldusele

lepingu lõppemise aluste kohta.

Ka ringkonnakohtu sisuline kriitika on põhjendamatu. Pooltele oli ühistranspordiloa olemasolu ja

kehtivusaeg teada tsiviilasja nr 2-09-70453 menetluse vältel. Pooled olid kuni 4. septembrini 2013

ühisel seisukohal, et ühistranspordiloa kehtivusaeg ei mõjuta veolepingu kehtivust. Praeguses asjas

käsitles kostja ühistranspordiluba ja selle kehtivusaega juba 10. septembri 2012 vastuses

hagiavaldusele. Tsiviilasjas nr 2-09-70453 tehti otsus alles 19. märtsil 2013. Miski ei takistanud

kostjal tugineda ühistranspordiloaga seotud asjaoludele ka tsiviilasjas nr 2-09-70453. Õigusliku

käsitluse ja sellega kaasnenud menetlusliku positsiooni muutmine ei muuda varem teadaolevat

asjaolu uudseks. Asjaolu, et kostja ei tuginenud tsiviilasjas nr 2-09-70453 ühistranspordiloa

kehtivusaja lõppemisele, tähendab, et pooled ei vaielnud selle üle, nagu oleks leping lõppenud loa

kehtivuse lõppemisega.

Kostja esitas väite, et veoleping lõppes samal ajal ühistranspordiloa kehtivusaja möödumisega,

hilinenult alles päev enne maakohtu lõppistungit. Ringkonnakohtul puudus õiguslik alus väidet

arvesse võtta. Seega rajas ringkonnakohus otsuse hilinenult esitatud väitele, mille maakohus jättis

põhjendatult arvesse võtmata. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja tugines algusest peale

asjaolule, et leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu. Kostja tugines sellele, et

hageja ise lõpetas veolepingu konkludentselt, kui ei ilmunud ülesütlemisavaldusest hoolimata

1. septembril 2009 liine teenindama. Kostja luges hagile vastates ühistranspordiloa puudumise hageja

lepingu rikkumiseks. Maakohus määras kohtuistungi, et lõpetada asja arutamine ning pidada

kohtuvaidlused, 6. septembriks 2013. Kostja esitas kohtule uued seisukohad 4. septembril 2013 pärast

tööpäeva lõppu, asudes esimest korda seisukohale, et veoleping lõppes selle p 9.4 alusel juba

16. juulil 2008. Ringkonnakohtu otsus põhineb aga eelkõige ning peamiselt kostja väitel lepingu

lõppemise kohta ühistranspordiloa kehtivusaja lõppemisega. Hagejal ei olnud maakohtus võimalik

kostja uue väite kohta seisukohta võtta ega sellele vastu vaielda.

Ühistranspordiloa puudumine ei lõpeta tagasiulatuvalt pooltevahelist lepingulist suhet. Lepingu

täitmise perioodil ei pööranud kostja ühistranspordiloa olemasolule vähimatki tähelepanu. Kostja oli

teadlik ühistranspordiloa kehtivusajast ning ka kehtivuse lõppemisest. Sellest hoolimata täitis hageja

veolepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud loa puudumine lepingu täitmist takistav asjaolu.

Ekslik on kohtu hinnang, nagu oleksid ÜTS-i sätted imperatiivsed ning välistaksid teistsuguste

kokkulepete võimalikkuse. Samuti on ebaveenev ringkonnakohtu käsitlus, et hageja

ühistranspordiluba ei saanud lugeda asendatuks hageja juhatuse liikmele Harri Luhale väljastatud

ühistranspordiloaga. Selles osas nõustub hageja täielikult maakohtu otsuse põhjendustega. Pooled ei

vaielnud lepingu täitmise perioodil selle üle, et vedusid tehakse H. Luha ühistranspordiloa alusel ning

see on aktsepteeritav.

Kui kohus leiab, et leping siiski lõppes ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisega, palub hageja

VÕS § 6 lg 2 alusel ÜTS-i vastavas osas kohaldamata jätta. Olukorras, kus pooled ei vaidle lepingu

täitmise, lepingu kehtivuse ning ühistranspordiloa asendamise võimalikkuse üle, on selgelt hea usu

põhimõttega vastuolus asuda viis aastat hiljem vastupidisele positsioonile, et välistada hageja kahju

hüvitamise nõue.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud, milline õiguslik tähendus on lepingu edasitäitmisel 16. juulist 2008

kuni 1. septembrini 2009, kui leping lõppes ühistranspordiloa kehtivusega. Hageja hinnangul tuleb

pooltevahelist hilisemat suhet käsitleda suulise lepinguna veolepinguga samadel tingimustel.

Ühistranspordiloa ajutine puudumine ei välista hageja saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet, sest

hagejale väljastati 18. detsembril 2009 uus ühistranspordiluba kehtivusega 17. detsembrini 2014.

Seega on hageja kandnud kahju ka juhul, kui lugeda leping lõppenuks 16. juulist 2008.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning kassatsioonimenetluse kulud hageja

kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas varasemas tsiviilasjas tehtud jõustunud

kohtuotsus oli pooltele siduv lepingu lõppemise aja ja aluse osas. Kolleegium leiab, et jõustunud

kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 ei välista praeguses asjas tuvastamast, et leping lõppes

tegelikult juba enne selle ülesütlemist.

TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tsiviilasja nr 2-09-70453 menetlemisel ei esitanud

pooled väiteid ei hagejal seadusega nõutava kehtiva ühistranspordiloa olemasolu ega selle kohta, kas

loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Seega ei olnud

ühistranspordiloa kehtivuse lõppemine varasemas tsiviilasjas hagi lahendamise aluseks olev asjaolu

ja tsiviilasjas nr 2-09-70453 jõustunud kohtuotsus ei takistanud praeguses asjas tuvastamast, et poolte

leping lõppes äramuutva tingimuse saabumise tõttu 16. juulil 2008.

11. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu järeldusega, et poolte leping lõppes p 9.4 järgi äramuutva

tingimuse saabumisega. Lepingu p 9.4 kohaselt lõpeb leping ühistranspordiloa tähtaja lõppemise või

loa kehtetuks tunnistamise korral. ÜTS § 10 lg 6 kohaselt tuleb avaliku teenindamise lepingus (kaasa

arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks

tunnistamise korral leping lõpeb. Poolte lepingu p 9.4 vastab sellele nõudele. Lepingu p 9.4 oli

äramuutev tingimus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu

otsuse kohaselt on tuvastatud, et alates 16. juulist 2008 ei olnud hagejal kehtivat ühistranspordiluba.

Seda järeldust ei ole kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Seega lõppes leping 16. juulil 2008, kui

hageja ühistranspordiluba kaotas kehtivuse.

12. Kolleegium märgib, et äramuutva tingimuse õiguslikud tagajärjed ei sõltu üldjuhul sellest, kas

tegemist on seaduses sätestatud tingimusega või mitte. Avalik-õiguslikud normid, nagu praegusel

juhul ÜTS § 10 lg 6 ja § 33 lg 1, ei mõjuta alati otseselt pooltevahelise lepingu või selle tingimuste

kehtivust. Eelkõige kaasneb seaduse regulatsioonist erinevate kokkulepete sõlmimisega lepingu

kehtetus TsÜS §-s 87 sätestatud juhtudel. Samas ei saa TsÜS §-st 87 tulenevalt eeldada, et iga

seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise

eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (vt

ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15; 30. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21).

13. Iseenesest on ekslik ringkonnakohtu väide, et praeguses menetluses on kostja algusest peale

tuginenud asjaolule, et veolepingu lõpetamise ajal ei olnud hagejal ühistranspordiluba ning leping oli

lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu juba 16. juulil 2008. Kolleegium ei nõustu aga hageja

väitega, nagu oleks ringkonnakohus rikkunud TsMS § 652 lg-t 2 sellega, et võttis lahendi tegemisel

aluseks kostja hilinenult (päev enne lõppistungit) esitatud väite lepingu lõppemisest ühistranspordiloa

kehtivuse lõppemisega. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hageja ühistranspordiloa kehtivuse

lõppemise 16. juulil 2008 kui faktilise asjaolu esitasid pooled kohtule varasemas menetluses – kostja

30. jaanuari 2013 menetlusdokumendis (I kd, tl 151–153) ja hageja 22. augusti 2013 vastuses sellele

(II kd, tl 3). Vastuses kinnitas hageja ühistranspordiloa kehtivuse lõppemist 16. juulil 2008 ning

käsitles seda asjaolu oma õigusliku arusaamise kohaselt, kuid ei tuginenud väitele, nagu oleks asjaolu

esitatud kohtumenetluses hilinemisega. Kostja esitas seejärel seisukoha sellele faktilisele asjaolule

õigusliku hinnangu andmise kohta. Maakohus leidis küll istungil, et lepingu p-le 9.4 tuginemine on

uus asjaolu, millele kostja varem ei tuginenud (II kd, tl 58), kuid arutas pooltega selle asjaoluga

kaasnevat õiguslikku olukorda ning protokollist ei nähtu, et kohus oleks teavitanud pooli selle asjaolu

arvesse võtmata jätmisest. Maakohtu istungil ei esitanud hageja vastuväidet kostja 4. septembri 2013

seisukoha arvestamise ja asja juurde võtmise kohta (TsMS § 333 lg 2). Maakohtu otsusest nähtub, et

kuigi kohus ei pidanud vaidluse lahendamiseks oluliseks lepingu lõppemise õiguslikku alust, ei

seadnud ta kahtluse alla seda, et kostja tuginemine lepingu lõppemisele p 9.4 alusel hagejal kehtiva

ühistranspordiloa puudumise tõttu on lubatav (otsuse lk 10, neljanda lõigu lõpuosa).

Apellatsioonkaebuses ei väitnud hageja, nagu oleks kostja esitanud uue asjaolu või seisukoha

hilinemisega. Seega võib kostja seisukoha esitamist ja selle arvestamist iseenesest lubatavaks pidada

ning ringkonnakohtul ei olnud TsMS § 652 lg-s 2 sätestatud alust jätta asjaoluga arvestamata.

14. Asunud seisukohale, et vaidlusalune leping lõppes 16. juulil 2008, ei ole ringkonnakohus

tuvastanud, milline suhe oli pooltel pärast seda, kuigi menetluses on tuginetud sellele, et ka pärast

16. juulit 2008 jätkas hageja kostjale teenuse osutamist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada

ja saata vaidlus ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kui leping lõppes 16. juulil 2008, siis sõlmisid pooled suuliselt

uue samasisulise lepingu. Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks, et poolte vahel võis tekkida nt

käsundita asjaajamise suhe. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et hageja on esitanud kahju

hüvitamise nõude. Seega tuli kohtul asjaolude kohaselt hüvitisnõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu

23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13) ning hinnata selle põhjendatust. Muuhulgas

peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust kahjuhüvitise nõude õigusliku hinnangu

kohta (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40;

22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Pooltevahelise õigussuhte

kvalifitseerimisel on TsMS § 272 lg 2 järgi üheks tõendiks ka tsiviilasjas nr 2-09-70453 tehtud

kohtulahend, mille kohaselt täitsid pooled lepingut 1. septembrini 2009 (vt ka Riigikohtu

13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul eeltoodut arvestades anda õiguslik hinnang nii pooltevahelisele õigussuhtele pärast

16. juulit 2008 kui ka hageja kahju hüvitamise nõudele.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Kolleegium märgib, et hageja on maksnud kautsjonit ettenähtust vähem. Kautsjoni maksmisel lähtus

hageja ringkonnakohtu otsuses märgitud hagi hinnast. Ringkonnakohus jättis aga otsuses märkimata

vastuapellatsioonkaebuse hinna 14 473 eurot 97 senti. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse

tervikuna. TsMS § 137 lg 1 järgi on kassatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Seega on kassatsiooniastmes tsiviilasja hinnaks 50

504 eurot 72 senti ja hagejal tuli kautsjonit tasuda 505 eurot 5 senti (TsMS § 140 lg 2). Hageja tasus

kautsjonit 367 eurot 31 senti. Järgides varasemat Riigikohtu seisukohta, ei mõista kolleegium vähem

tasutud kautsjonit kaebajalt välja, kui tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kaebajale nagunii tagastada (Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 18;

19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 14).

Villu Kõve, Malle Seppik, Henn Jõks