3-2-1-184-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-184-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Jana Vagula hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2011/2616,

alusetult saadu tagastamiseks ja intressi saamiseks,

kohtutäituri tasu väljamõistmiseks, täitemenetluse

lõpetamiseks ning kohtutäituri ametialasel kontol

hoiustatud summa väljamaksmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-8708

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jana Vagula kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jana Vagula, esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik

Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja

juhatuse liige Heiki Raadik

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-8708 muutmata osas,

millega Tartu Ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsuse

samas tsiviilasjas osas, milles maakohus jättis rahuldamata sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude, alusetult saadu tagastamise ja intressinõude, kohtutäituri ametialasel

kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude, ja osas, milles maakohus jättis täitemenetluse

lõpetamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-8708 osas,

millega Tartu Ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsuse

osas, milles maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel kohtutäituri tasu väljamõistmise

nõude menetluse. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kohtutäituri tasu väljamõistmise

nõue TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Jana Vagula kanda.

5. Tagastada Jana Vagula kassatsioonkaebuselt 23. juulil 2014 tasutud kautsjon 50

(viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jana Vagula (hageja) esitas 29. veebruaril 2012 Tartu Maakohtule hagi Swedbank AS-i (kostja)

vastu, milles palus tuvastada, et Ain Vagula ja kostja vahel 8. oktoobril 2007 sõlmitud laenuleping on

tühine, ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2011/2616 lubamatuks. 8. märtsi 2012. a

menetlusdokumendis esitas hageja lõplikud nõuded ja palus tunnistada sundtäitmise täiteasjas

nr 084/2011/2616 lubamatuks ja lõpetada täiteasja menetluse, mõista kostjalt hageja kasuks välja

täiteasjas alusetult saadud 15 930 eurot 77 senti ja intress alusetult saadud summalt alates 4. aprillist

2012 kuni kohustuse täitmiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtutäituri

tasu 2375 eurot 48 senti ning kohustada Tartu kohtutäiturit Oksana Kutšmeid maksma hagejale välja

täiteasjas kohtutäituri kontol hoiustatud 6193 eurot 75 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja abikaasa A. Vagula 8. oktoobril 2007 kostjaga laenulepingu

(laenuleping), mille alusel sai A. Vagula kostjalt laenu 25 581 eurot. 9. oktoobril 2007 sõlmisid

A. Vagula, hageja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu, millega seati hüpoteek hageja ja kostja

ühisvaraks olnud kinnistule (kinnistu), mis asub Tõrvas, Kalda 11. Laenusumma kanti A. Vagula

kontole 10. oktoobril 2007. A. Vagula suri 2. mail 2010. Tartu Maakohus kuulutas 2. juuni 2011. a

määrusega välja A. Vagula pärandvara pankroti. Kostja esitas 22. juulil 2011 täitmisavalduse, et

alustada laenulepingust tuleneva nõude sundtäitmist hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel, ja Tartu

kohtutäitur O. Kutšmei alustas täitemenetlust. Sundtäidetav nõue oli laenu tasumata osa 15 930 eurot

77 senti ja täitekulu 1787 eurot 48 senti, kokku 17 718 eurot 25 senti. Kinnistu müüdi 4. aprillil 2012

enampakkumisel 49 000 euro eest, seega oli hageja lahusvara müügihind 24 500 eurot. Kohtutäitur

on maksnud kostjale enampakkumise tulemusena laekunud rahast välja 15 930 eurot 77 senti, samuti

on kohtutäitur saanud tasu 2375 eurot 48 senti. Ülejäänud 6193 eurot 75 senti on hoiustatud

kohtutäituri ametialasel kontol.

Hüpoteek ei laiene laenulepingule, sest laenusumma kanti üle alles pärast hüpoteegilepingu

sõlmimist. Vara, mille arvel sundtäitmine toimub, oli abikaasade ühisvara, millele sissenõude

pööramiseks peab kohustus kuni 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 20 järgi olema

võetud perekonna huvides. Laenulepingust tulenevat laenu ei võetud perekonna huvides, seega ei

vastuta hageja selle kohustuse eest oma lahusvaraga. Lepingud on tühised ka vastuolu tõttu heade

kommetega nende sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi. Lisaks

rikkus kostja head pangandustava, jättes enne hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist hageja suhtes

täitmata selgitamiskohustuse ja hageja kaasamata laenulepingusse laenusaajana. Hageja sai alles

pärimismenetluses teada, et A. Vagula võttis kostjalt veel laenu. Hageja ei oleks laenu võtmisega

nõustunud, arvestades perekonna igakuiseid sissetulekuid ja juba varem võetud kohustusi.

Kostja on esitanud täitmisavalduses ja A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses ühe ja sama nõude.

Kuna kostja nõue rahuldatakse pankrotimenetluses, saab nõude lugeda täidetuks ja seega on

sundtäitmine praeguses täiteasjas lubamatu. Eeltoodust tulenevalt peab kostja kinnistu poole

mõttelise osa müügist laekunud summa hagejale tagastama, samuti hüvitama täitekulu ning tasuma

intressi alusetult saadud 15 930 eurolt 77 sendilt. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude

rahuldamisel peab kohtutäitur täitemenetluse lõpetama ja tagastama hagejale hoiustatud raha.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hüpoteegi seadmise lepingu järgi olid hüpoteegiga tagatud kõik laenulepingust tulenevad kostja

nõuded, sest laenuleping loetakse sõlmituks selle allkirjastamisest. Hüpoteegi seadmine ei tähenda, et

tagatise andja peaks olema ka laenusaaja. PKS § 20 reguleerib olukorda, kus kohustuste tagamiseks

ei ole panti seatud. Lepingud ei ole heade kommete vastased. Hageja sõlmis hüpoteegi seadmise

lepingu, millega oli nõus tagama talle kuuluva osaga kinnisasjast laenusaaja kohustuste täitmist,

seega aktsepteeris ta ka laenulepingu sõlmimist. A. Vagula pärija on Mart Vagula. Kuna M. Vagula ei

täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles kostja 10. märtsil 2011 laenulepingu üles ja kõik

lepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks. Hüpoteegi seadmise lepingu kohaselt

kohustus kinnisasja igakordne omanik alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete

rahuldamiseks. Asja lahendamisel ei ole tähtsust A. Vagula pärandvara pankrotimenetlusel. Kuna

täitemenetlus oli seaduslik, peab täitemenetluse kulud kandma hageja kui täitemenetluse võlgnik.

Täitemenetlus lõpetatakse täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatu kohaselt.

3. Tartu Maakohus jättis 19. detsembri 2013. a otsusega rahuldamata sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude, alusetult saadu tagastamise ja intressinõude, samuti kohtutäituri ametialasel

kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude. Maakohus lõpetas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 428 lg 1 p 1 alusel kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetluse. Täitemenetluse

lõpetamise nõude jättis maakohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal

laenusaaja vastu sissenõutav nõue, st täitemenetlust alustati õigesti. Hageja suhtes on alustatud

täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi

realiseerimiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega ja sundtäitmist

võimaldab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenev kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument.

Hüpoteegiga olid tagatud kõik laenulepingust tulenevad nõuded. Hüpoteegi seadmise lepingu

osaliseks oli ka hageja, kes lepingut sõlmides kinnitas, et ta on lepingu sõlmimisega nõus. Lepingu

sõlmimisel pidi hageja aru saama, et ühisomandis olevale kinnisasjale seatud hüpoteegiga tagati ka

kõiki A. Vagula kohustusi. Hageja väide, et ta ei vastuta oma lahusvaraga kostja ees, on

põhjendamatu, kuna kostja nõue hageja vastu põhineb hüpoteegi seadmise lepingul ja

asjaõiguslepingul.

A. Vagula pärandvara pankrotimenetlusel ei ole asjas tähtsust. Kostja võib otsustada, kas tema nõue

rahuldatakse pankroti- või täitemenetluses. Kostja võis võtta vastu täitmise täitemenetluses ja

sundtäitmist ei ole alust lubamatuks tunnistada. Seetõttu jääb rahuldamata ka alusetult saadu

tagastamise ja intressinõue. Samuti ei saa rahuldada kohtutäituri kontol hoiustatud summa

väljamõistmise nõuet, sest taotletav summa on hoiustatud tsiviilasjas nr 2-12-19707 tehtud hagi

tagamise määruse alusel. Kohus ei saa käesoleva asja lahendamisel muuta teises tsiviilasjas tehtud

otsustusi.

Kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuna

hageja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega

sätestatud kohustuslikust korrast ja seda korda ei saa enam rakendada. Hageja ei ole 3. augusti

2011. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust TMS § 217 lg-s 1 ettenähtud korras vaidlustanud ja

see on jõustunud.

Täitemenetluse lõpetamise nõue tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata, sest selle

nõudega ei ole võimalik saavutada taotletavat eesmärki. TMS § 48 p-st 4 ja § 50 lg-st 1 tulenevalt ei

lõpeta täitemenetlust kohus, vaid seda teeb kohtutäitur.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulus kinnistu hageja ja A. Vagula ühisomandisse ja

kuna laenulepingust tulenev nõue oli muutunud sissenõutavaks, siis võis kostja hüpoteegipidajana

nõuda laenulepingust tuleneva nõude sundtäitmist kinnistu arvel. Selline õigus tulenes hüpoteegi

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-s 4.1.1 sisalduvast tagatiskokkuleppest.

Maakohus kohaldas TsÜS § 86 õigesti. Laenuleping, hüpoteegi seadmise leping ega asjaõigusleping

ei ole vastuolus heade kommetega. Samuti kohaldas maakohus õigesti TMS § 221 lg-t 1. Kuna

kostjal oli sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu ja nõuet tagas kehtiv tagatiskokkulepe, võis

kohtutäitur hagejale kuuluva 1/2 mõttelise osa kinnistust müüa sundenampakkumisel.

A. Vagula pärandavara pankrotimenetluses kinnitatud jaotusettepanekus ja lõpparuandes on kohus

arvestanud kostja nõudega ka osas, milles tema nõue täitemenetluses juba rahuldati. Kuna

pankrotihaldur teadis nii kohtutäituri korraldatud enampakkumisest kui ka kohtutäiturile esitatud

kostja nõudest, siis oleks ta pidanud jaotusettepaneku koostamisel sellega arvestama. Asjaolu, et

pankrotimenetluses on tunnustatud kostja nõuet ka osas, milles tema nõue rahuldati sundtäitmise

käigus saadud raha arvel, ega ka see, et 28. veebruaril 2014 on kostja saanud pankrotimenetluses

10 905 eurot 98 senti, ei muuda sundtäitmist praeguses täiteasjas lubamatuks. Seega jättis maakohus

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude õigesti rahuldamata.

Kuna täitemenetlus ei ole lubamatu, siis on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata ka alusetult

saadu tagastamise ja intressinõude. Maakohus lõpetas õigesti kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude

menetluse ja jättis õigesti läbi vaatamata täitemenetluse lõpetamise nõude. Samuti jättis maakohus

õigesti rahuldamata kohtutäituri kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud asjaõigusseaduse

(AÕS) § 325 lg-t 1, sest esiteks pidi hageja selleks, et tema vara saaks hüpoteegiga koormata, olema

kostjaga sõlmitava laenulepingu osaline ja teiseks oleks tulnud laenuleping sõlmida pärast

9. oktoobrit 2007. Kumbki tingimus ei olnud täidetud, seega ei ole hüpoteeki hageja varale seatud ja

ei ole alust sundtäita kostja nõuet hageja vara arvel.

Ringkonnakohus kohaldas enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg-t 1 ebaõigesti, sest laenulepingu

ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal ning laenusumma A. Vagula pangakontole laekumise

ning selle kasutamise ajal kehtinud seadus ei sätestanud erandit, et juhul, kui ühe abikaasa lahusvara

hulka kuuluv kohustus on tagatud hüpoteegiga abikaasade ühisvarale, vastutab selle kohustuse

täitmise eest ka teine abikaasa oma lahusvaraga.

Samuti eksis ringkonnakohus TsÜS § 86 kohaldamisel. Hageja ei teadnud hüpoteegi seadmise

lepingut sõlmides, et laenusummat on juba suurendatud, vaid arvas, et see võib suureneda tulevikus.

Ringkonnakohus on eksinud ka TMS § 221 lg 1 kohaldamisel. Kuna kostja esitas sama nõude nii

kohtutäiturile kui ka pankrotihaldurile ja kuna enampakkumise tulemusena laekunud rahast piisas

nõude rahuldamiseks, siis on sundtäitmine lubamatu, sest sundtäidetav nõue on rahuldatud. Kostja

lubadus maksta pankrotihaldurilt jaotise alusel saadud raha tagasi on asjassepuutumatu, sest

pankrotimenetlus on lõppenud ja kostjale tehtud väljamakse õigsust kinnitavad jõustunud

kohtulahendid.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, alusetult saadu tagastamise ja intressinõude,

kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude, ja osas, milles maakohus

jättis täitemenetluse lõpetamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 1

alusel kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetluse, tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1

p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tühistatud osas teeb kolleegium

TsMS § 691 p 3 alusel uue otsuse, millega jätab kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude TsMS § 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• A. Vagula ja kostja sõlmisid 8. oktoobril 2007 laenulepingu, mille alusel sai A. Vagula kostjalt

laenu 25 581 eurot;

• laenusumma kanti 10. oktoobril 2007 A. Vagula arvelduskontole;

• 9. oktoobril 2007 sõlmisid A. Vagula, hageja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu, millega seati hüpoteek hageja ja A. Vagula ühisvaraks olevale kinnisasjale;

• 2. mail 2010 A. Vagula suri;

• Tartu Maakohus kuulutas 2. juuni 2011. a määrusega välja A. Vagula pärandvara pankroti;

• kostja esitas 22. juulil 2011 kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus hüpoteegiga koormatud

kinnistu arvel rahuldada laenulepingust tuleneva nõude 15 930 eurot 77 senti;

• Tartu kohtutäitur O. Kutšmei alustas täiteasjas nr 084/2011/2616 täitemenetlust. Sundtäidetavaks

nõudeks oli laenu tasumata osa 15 930 eurot 77 senti ja täitekulu 1787 eurot 48 senti, kokku

17 718 eurot 25 senti;

• 4. aprillil 2012 müüdi A. Vagula ja hageja ühisvaraks olnud kinnistu enampakkumisel hinnaga

49 000 eurot;

• enampakkumisel laekunud rahast on kohtutäitur kostjale nõude rahuldamiseks maksnud välja

15 930 eurot 77 senti. Kohtutäituri tasuks on arvestatud 2375 eurot 48 senti ja ülejäänud summa ehk

6193 eurot 75 senti on hoiustatud kohtutäituri ametialasel kontol;

• kostja on A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses saanud jaotise alusel 28. veebruaril 2014

10 905 eurot 98 senti.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas sundtäitmine vaidlusaluses täiteasjas on lubamatu, sest:

• kostjal ei olnud õigust võõrandada hüpoteegiga koormatud kinnisasja täitemenetluses, sest hageja

ei olnud kostjaga laenulepingut sõlminud;

• hüpoteegi seadmise leping ja tagatiskokkulepe on heade kommete vastased, kuna kostja ei

teavitanud hagejat tagatava nõude täpsest suurusest;

• kostja nõue on samal ajal rahuldatud A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses.

11. Hageja on esitanud kostja vastu järgmised nõuded:

• tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2011/2616 lubamatuks;

• lõpetada täiteasja menetlus;

• mõista kostjalt hageja kasuks välja täiteasjas alusetult saadud 15 930 eurot 77 senti;

• mõista kostjalt hageja kasuks välja intress täiteasjas alusetu rikastumisena saadult alates

4. aprillist 2012 kuni kohustuse täitmiseni;

• mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtutäituri tasu 2375 eurot 48 senti;

• kohustada Tartu kohtutäiturit O. Kutšmeid maksma hagejale välja kohtutäituri ametialasel kontol

hoiustatud 6193 eurot 75 senti.

12. Esmalt käsitleb kolleegium sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslikuks aluseks on TMS § 221 lg 1, mille järgi võib

võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi

rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 järgi võib muu

dokumendi kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, eelkõige TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud

täitedokumentide puhul, võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada kõik

vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 3 järgi võib

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.

13. Hageja on esmalt esitanud vastuväite, et hageja vara hüpoteegiga koormamiseks pidi ta olema

kostjaga sõlmitava laenulepingu osaline ja selleks, et laenulepingust tulenevad kohustused oleksid

olnud tagatud hüpoteegiga, tulnuks laenuleping sõlmida pärast 9. oktoobrit 2007. Hageja leiab, et

eelnimetatud tingimuste täitmata jätmise tõttu ei taga hüpoteek vaidlusalusest laenulepingust

tulenevaid kohustusi ja ei ole alust sundtäita kostja nõuet hageja vara arvel.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Asjas tuvastatu kohaselt alustati hageja suhtes täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu,

vaid laenusaaja (A. Vagula) rahaliste kohustuste tagamiseks hageja ja A. Vagula ühisvarasse

kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks, st hüpoteegiga koormatud kinnisasja

võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud

asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmist võimaldab TMS § 2 lg 1 p-st 19

tulenevalt kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument. Selline täitemenetlus ei ole suunatud

mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla sissenõudmisele, vaid täitmine seisneb

koormatud kinnisasja võõrandamises ja nõude rahuldamises kinnisasja müügist saadu arvel. Seega on

ekslik hageja seisukoht, et selleks, et laenulepingust tulenevaid kohustusi oleks saanud täita

hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügist saadu arvel, oleks hageja pidanud olema

laenulepingu pooleks. Samuti ei ole asjas tähtsust enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg-l 1.

Pooled ei vaidle, et täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal laenusaaja vastu sissenõutav nõue, seega

alustati täitemenetlust iseenesest õigesti. Hageja väide, et selleks, et hüpoteegipidajal tekiks hageja ja

A. Vagula ühisvaraks oleva kinnisasja võõrandamise õigus, pidanuks ta olema sõlminud kostjaga

laenulepingu, ei ole õige. Hüpoteegiga on võimalik tagada nii hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja

omaniku vastu kui ka nõudeid kolmanda isiku vastu, st võlgnik ja pantija kui koormatud kinnisasja

omanik võivad erineda (AÕS § 278). Ühisvara halka kuuluva kinnisasja koormamiseks on vajalik

kõigi ühisomanike tahteavaldus ja asjas tuvastatud asjaoludel oli see praegu olemas.

14. Teiseks on hageja esitanud vastuväite, mille kohaselt olid nii laenuleping kui ka hüpoteegi

seadmise ja asjaõigusleping vastuolus heade kommetega ja seega tühised. Hageja leiab, et lepingud

olid tema suhtes vastuolus heade kommetega seetõttu, et ta ei teadnud hüpoteegi seadmise lepingut

sõlmides, et laenusummat on juba suurendatud, vaid arvas, et see võib suureneda tulevikus. Hageja

on seisukohal, et kostja oleks pidanud hageja laenulepingu sõlmimisse kaasama või tooma hüpoteegi

seadmise lepingus selgelt välja, milliseid nõudeid hüpoteegiga tagatakse.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et vaidlusalused lepingud ei ole heade kommete vastased ja

tegu ei olnud globaalse tagatiskokkuleppega, mis piiraks ebamõistlikult kinnisasja omaniku

majandusvabadust või edasist toimetulekut. Kolleegium nõustub kohtutega ja märgib, et kohtud on

tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud olulised asjaolud ega ole seejuures menetlusnorme

rikkunud. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

15. Kolmandaks on hageja esitanud vastuväite, et nõue, mida hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel

täidetakse, on juba täidetud A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses.

Kolleegium leiab, et ka see vastuväide ei anna alust tunnistada sundtäitmist lubamatuks. Asjas

tuvastatud vaidlustamata asjaoludel alustati täitemenetlust 2011. aastal, hageja esitas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi 2012. a veebruaris ja 2012. a aprillis müüdi kinnisasi

sundenampakkumisel, mille tulemusel sai kostja müüdud kinnisasja arvel 15 930 eurot 77 senti.

Jaotusettepanek A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses kinnitati 21. augustil 2012, lõpparuanne

11. veebruaril 2014 ja alles 28. veebruaril 2014 on kostjale makstud A. Vagula pärandvara

pankrotimenetluses jaotise alusel 10 905 eurot 98 senti. Seega ei olnud sundtäitmine hagi esitamisel

lubamatu ega muutunud lubamatuks ka hiljem, sest kostja sai pankrotimenetluses jaotisele vastava

summa alles pärast väljamakset täitemenetluses.

Kuna ükski hageja vastuväidetest ei ole asjas tuvastatu kohaselt kinnitust leidnud, siis on kohtud

jätnud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude õigesti rahuldamata.

16. Samuti jätsid kohtud täitemenetluse lõpetamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel õigesti läbi

vaatamata, sest selle nõudega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

TMS § 50 lg 1 esimese lause järgi lõpetab täitemenetluse kohtutäitur otsusega. TMS § 48 lg 1 p 4

kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega täitmisele võetud

täitedokument või kohustus see viivitamata täita on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud

lubamatuks või on määratud sundtäitmise lõpetamine. Seega ei olnud hagejal vajadust esitada oma

õiguste kaitseks lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudele ka täitemenetluse lõpetamise

nõuet.

17. Kohtud jätsid õigesti rahuldamata ka alusetult omandatud 15 930 euro 77 sendi tagastamise ja

intressinõude. VÕS § 1028 lg 1 järgi võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt

midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kui kohustust ei ole olemas, kohustust

ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Praegusel juhul ei omandanud kostja midagi hageja arvel

alusetult, vaid talle tehti väljamakse täitemenetluses toimunud sundenampakkumisel müüdud

kinnisasja eest saadud raha arvel. Kuna alusetult omandatu väljamõistmise nõue jääb rahuldamata,

jääb rahuldamata ka intressinõue.

18. Kolleegium märgib siiski, et tuvastatud asjaoludel võib kostja olla alusetult rikastunud

pankrotivara arvel. Kui kostjale on sama nõude rahuldamiseks tehtud väljamakse nii täitemenetluses

kinnisasja müügist saadu kui ka pankrotivara arvel, on pankrotihalduril õigus esitada VÕS § 1028

lg 1 alusel alusetu rikastumise nõue kostja vastu ulatuses, milles kostja nõue on täitemenetluses saadu

arvel juba rahuldatud. Pankrotihalduril, kes teeb väljamakse sellise kohustuse täitmiseks, mis on teise

isiku täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda üleantu saajalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuigi

kostja võib olla saanud A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses väljamakse tunnustatud nõude

rahuldamiseks ja jõustunud kohtulahendi alusel, ei välista see kostja alusetut rikastumist ka

tunnustatud nõude piires (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-147-02, p 16).

19. Kolleegium leiab, et maakohus lõpetas ekslikult TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel kohtutäituri tasu

väljamõistmise nõude menetluse, põhjendades menetluse lõpetamist sellega, et hageja ei vaidlustanud

3. augusti 2011. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust TMS § 217 lg-s 1 ettenähtud korras ja see

otsus on jõustunud. Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist. Hageja nõudest nähtub, et ta

ei vaidle kohtutäituri tasunõudele vastu mitte sisulistel põhjustel ega ole oma nõuet eitanud

kohtutäituri vastu, vaid käsitab kohtutäituri tasu kahjuna, mis kostja on talle lubamatu sundtäitmisega

tekitanud. Kuna sundtäitmine ei ole lubamatu (vt otsuse p 15), siis jätab kolleegium kohtutäituri tasu

kostjalt väljamõistmise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagiga ei ole hageja

taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

20. Kohtud leidsid õigesti, et kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summa väljamõistmise nõue

tuleb jätta rahuldamata. Asjas tuvastatu kohaselt on hageja nõutav summa kohtutäituri kontol

hoiustatud tsiviilasjas nr 2-12-19707 tehtud hagi tagamise määruse alusel ja õige on kohtute järeldus,

et käesolevas tsiviilasjas ei saa kohus muuta teises tsiviilasjas tehtud otsustusi. Samuti ei saa kohus

kohustada kostjat käsutama kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summasid.

21. Hagi rahuldamata ja osalt läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kõikides

kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 ja 168 lg 2 alusel hageja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus

ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka

kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme

menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjatele hüvitada.

Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2),

andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid

tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik