3-1-1-78-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-78-14

Määruse kuupäev

18. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a

otsuse tunnustamine ja täitmise lubatavaks tunnistamine

Jevgeni Rabotinski, Svjatoslav Borissovi, Konstantin Saprini

ja Jelena Turaikevitši suhtes nendelt vara konfiskeerimise osas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-795

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jelena Turaikevitši, Jevgeni Rabotinski ja Svjatoslav Borissovi

kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv ning Konstantin Saprini

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valeriy Gimaev,

määruskaebused

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuur, riigiprokurör Eve Olesk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni

2014. a määrus, millega tunnustati Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a

otsust Jevgeni Rabotinski, Svjatoslav Borissovi, Konstantin Saprini ja Jelena Turaikevitši vara

konfiskeerimise osas ja tunnistati konfiskeerimine lubatavaks, ning saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Svjatoslav Borissovi kasuks välja 524 (viissada kakskümmend neli)

eurot, sh käibemaks 104 (ükssada neli) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti

määruskaebemenetluses Riigikohtus valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Jevgeni Rabotinski kasuks välja 304 (kolmsada neli) eurot ja

60 (kuuskümmend) senti, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot

määruskaebemenetluses Riigikohtus valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsusega tunnistati Konstantin Saprin ja

Jevgeni Rabotinski süüdi kvalifitseeritud narkokuritegude eest ja neid karistati vangistusega

12 aastaks. Kvalifitseeritud narkokuritegude ja kvalifitseeritud tulirelvakuriteo eest mõisteti süüdi

Svjatoslav Borissov, keda karistati 12 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Jelena Turaikevitš tunnistati

süüdi rahapesus ja teda karistati 1 aasta pikkuse tingimisi vangistusega.

1.1 Kohus konfiskeeris süüdimõistetutelt solidaarselt kriminaaltulu 1. detsembrist 2008 kuni

27. septembrini 2009 toimepandud narkokuriteo eest 30 000 eurot ja ajavahemikul 6. augustist 2010

kuni 15. septembrini 2010 toimepandud narkokuriteo eest 102 000 eurot. Lisaks konfiskeeriti

S. Borissovilt tulirelvad ja nende laskemoon. J. Turaikevitšilt konfiskeeriti rahapesu vahetuks objektiks

olev sõiduauto Mercedes-Benz CLS 350 registreerimisnumbriga XXX XXX.

1.2 Kohus jättis jõusse konfiskeerimise tagamiseks tehtud arestimismäärused, sh õigusabi korras Eestis

K. Saprini valduses olnud sularaha 27 534 Eesti krooni, 74 260 Vene rubla, 100 euro ja 126 dollari

arestimine (Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus nr 1-10-13471); S. Borissovi valduses olnud

sularaha 61 200 Eesti krooni ja 4 500 euro arestimine (Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus nr

1-10-13473); J. Turaikevitši nimel oleva sõiduki Mercedes-Benz CLS 350 registreerimisnumbriga

XXX XXX arestimine (Harju Maakohtu 2. detsembri 2010. a määrus nr 1-10-15923) ja J. Rabotinski

valduses olnud ning OÜ-le Ida Portal kuuluva sõiduauto BMW registreerimisnumbriga YYY YYY

arestimine (Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus nr 1-10-13476).

2. Helsingi teise astme kohus jättis 25. jaanuari 2013. a otsusega Espoo esimese astme kohtu otsuse

konfiskeerimise osas muutmata. Samas märgiti, et esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta

prokuröri vastuapellatsioonis märgitud võetuste kohta. Arvestades S. Borissovilt ja K. Saprinilt

konfiskeerimisele kuuluvat kriminaaltulu, määras Helsingi teise astme kohus, et jõusse jäetakse ka Harj

Maakohtu 7. juuni 2011. a arestimismäärused (kuni konfiskeerimise täideviimise või asjas muu otsuse

tegemiseni). Eestis oli Harju Maakohtu 7. juuni 2011. a määrustega K. Saprinilt konfiskeerimise

tagamiseks arestitud kullast kaelakett (määrus nr 1-11-6779) ning S. Borissovilt kullast kaelakett, kullas

käekett ja kullast käekell koos rihmaga (määrus nr 1-11-6781).

3. Soome Riigikohus ei andnud 9. augusti 2013. a otsusega süüdistatavate kaebustele menetlusluba.

Ühtlasi jõustus Helsingi teise astme kohtu otsus.

4. Soome Vabariigi Lääne-Uusimaa prokuratuur esitas 1. novembril 2013. a Justiitsministeeriumi

kaudu Eesti Vabariigis tunnustamiseks ja täitmiseks Helsingi teise astme kohtu 25. jaanuari 2013. a

otsuse, millega jäeti jõusse Espoo esimese astme kohtu otsus J. Rabotinski, S. Borissovi, K. Saprini ja

J. Turaikevitši varade konfiskeerimise kohta. Taotlus tugines rahapesu ning kriminaaltulu avastamise,

arestimise ja konfiskeerimise konventsioonile (edaspidi ka konventsioon). Riigiprokuratuur edastas

nimetatud taotluse KrMS § 481 alusel 27. jaanuaril 2014. a Harju Maakohtule.

5. Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määrusega tunnistati J. Rabotinski, S. Borissovi, K. Saprini ja J.

Turaikevitši suhtes tehtud Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a kohtuotsuse

täitmine Eesti Vabariigis KrMS § 483 lg 1 p 1 alusel lubatavaks. Määruse resolutsioonist nähtuvad

järgmised menetlusotsustused.

5.1 K. Saprinilt, S. Borissovilt ja J. Rabotinskilt konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 alusel solidaarselt

kriminaaltulu 132 000 eurot.

5.2 KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti S. Borissovilt Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrusega

arestitud 61 200 krooni (3 911,39 eurot) ja 4 500 eurot, mis asuvad Maksu- ja Tolliameti hoiusel SEB

Pangas. Need summad tuleb kanda riigituludesse ning arvata konfiskeeritavast summast maha.

5.3 KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti K. Saprinilt Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrusega

arestitud sularaha 27 534 krooni, 74 260 Vene rubla, 100 eurot ja 126 USA dollarit, mis asuvad Maksu-

ja Tolliameti hoiusel SEB Pangas. Need summad tuleb kanda riigituludesse ning arvata

konfiskeeritavast summast maha.

5.4 KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeeriti K. Saprinilt Harju Maakohtu 7. juuni 2011. a määrusega

arestitud 102-grammine kullast kaelakett koos ristiga, millel on reljeefsed kaunistused (tagaküljel kiri

„Spasi i sohrani“) ja S. Borissovilt Harju Maakohtu 7. juuni 2011. a määrusega arestitud 144-

grammine kullast lüliline kaelakett koos ristiga, millel on viie tumeda kiviga reljeefsed kaunistused

(tagaküljel kiri „Spasi i sohrani“); 132-grammine, 235 mm pikkune ja 19 mm laiune lüliline kullast

käekett ning 68,4-grammine kullast käekell koos rihmaga. Esemete realiseerimisest saadav tulu

määrati kanda riigituludesse.

5.5 KarS § 83 lg 2 alusel konfiskeeriti J. Turaikevitši nimele registreeritud sõiduauto Mercedes-Benz

CLS 350 registreerimisnumbriga XXX XXX. Realiseerimisest saadav tulu määrati kanda

riigituludesse.

5.6 S. Borissovilt konfiskeeriti KarS § 83 lg 4 alusel püstol Glock 19 ja selle juurde kuuluvad

relvasalved ning helisummuti; püstol Glock 17 ja selle juurde kuuluv relvasalv; isetehtud püstol ja

selle juurde kuuluv relvasalv; püstolkuulipilduja Kedr ja selle juurde kuuluvad helisummuti, relvasalv

ning padrunid.

5.7 Kuna Espoo esimese astme kohus ei tuvastanud, et OÜ Ida Portal nimele registreeritud sõiduk

BMW registreerimisnumbriga YYY YYY oleks saadud kuriteo tulemusena ning et see on

registreeritud äriühingu nimele konfiskeerimise vältimiseks ja seda ei ole kohtuotsusega

konfiskeeritud, vabastati J. Rabotinskilt äravõetud ja OÜ Ida Portal nimele registreeritud sõiduk BMW

aresti alt.

6. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

6.1 Konventsiooni artikli 14 lg 1 kohaselt reguleerib konfiskeerimismääruse täideviimiseks vajalikke

toiminguid taotluse saanud riigi, s.t praegusel juhul Eesti seadus. Sama artikli lõike 2 järgi tuleb

konfiskeerimismääruse täideviimisel arvestada üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi

süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis. Eesti kohus ei või asuda tuvastama välisriigi

konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid.

6.2 Teod, milles Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohus J. Rabotinski, S. Borissovi, K. Saprini ja

J. Turaikevitši süüdi mõistis, on karistatavad ka Eesti Vabariigi karistusseadustiku järgi. Samuti näeb

Eesti karistusseadustik nende kuritegude puhul ette kriminaaltulu ja kuriteo vahetu objekti

konfiskeerimise võimaluse. Kohus ei tuvastanud rahvusvahelisest koostööst keeldumise ja kohtuotsuse

mittetunnustamise alust.

6.3 Konventsiooni ja kriminaalmenetluse seadustiku alusel ei ole Eesti kohtul õigus hakata

kriminaalasja uuesti Eestis läbi vaatama. Eelnevast tulenevalt on kaitsjate väited, et Soomes toimunud

kriminaalmenetluse käigus on kohtutoimikus tõendeid ümber kirjutatud, muudetud leheküljenumbreid

ning asitõendeid kaotatud ning arestitud raha allikad on tõendamata, esitatud hilinenult. Asjakohased

taotlused ja tõendid tuli esitada kriminaalasja sisuliselt lahendanud Soome kohtule. Vastuseks

kaitseväitele Soomes toimunud kriminaalmenetluses kaitse-ja tõlkeõiguse tagamata jätmise kohta

selgitas maakohus, et Espoo esimese astme kohtu otsusest nähtuvalt oli süüdistatavatele tagatud nii

kaitsja kui ka tõlk. Seega olid isikutele nende menetluslikud õigused kindlustatud.

7. Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse peale esitasid määruskaebused K. Saprini kaitsja

Valeriy Gimaev ning J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši kaitsja Tarmo Pilv.

8. K. Saprini kaitsja taotles Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse tühistamist osas, millega

K. Saprinilt konfiskeeriti sularaha ja kuldkett, samuti selle vara vabastamist aresti alt. Kaitsja

põhjendused olid järgmised.

8.1 Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 831 lg-t 1 ja § 84, kui ta konfiskeeris K. Saprinile

kuuluva vara. KarS § 831 lg 1 kohaselt peab olema tõendatud, et vara on saadud tahtliku süüteo

tulemusena. Soome kohtu otsuses ei ole tuvastatud, et K. Saprinilt ära võetud kaelakett ja sularaha on

saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega tuleb nimetatud vara päritolu KrMS § 7 lg-le 3

tuginedes lugeda legaalseks.

8.2 Kaelaketi konfiskeerimisel ei kohaldu KarS § 84, kuna nimetatud säte näeb ette konfiskeerimise

asendamise üksnes teatud rahasumma väljamõistmisega. Espoo esimese astme kohus on tuvastanud, et

K. Saprin sai koos teiste süüdimõistetutega kuriteo tulemusena 132 000 eurot tulu, kuid nimetatud vara

on ära tarvitatud. Eesti karistusseadustik ei näe ette, et kuriteoga saadud sellise vara konfiskeerimist, mi

on võõrandatud, ära tarvitatud või mille äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, oleks

võimalik asendada muu vara konfiskeerimisega.

9. J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši kaitsja vandeadvokaat T. Pilv taotles määruskaebuses

Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse tühistamist osas, millega tunnistati lubatavaks nende suhtes

tehtud Espoo esimese astme kohtu otsuse täitmine Eestis ja konfiskeeriti süüdimõistetutelt raha,

väärisesemed ning sõiduauto Mercedes-Benz. S. Borissovilt tulirelvade ja laskemoona konfiskeerimist

kaitsja ei vaidlustanud. Kaitsja põhjendas kaebust järgmiselt.

9.1 Määruse resolutsiooni kohaselt tunnistas Harju Maakohus Espoo esimese astme kohtu 7. juuli

2011. a otsuse täitmise Eesti Vabariigis lubatavaks täies ulatuses. Väljudes kohtule esitatud taotluse

piiridest, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuivõrd Eestis ei ole välisriigi kohtuotsus

karistuse kandmise osas tunnustatud, viibivad J. Rabotinski ja S. Borissov Viru Vanglas alusetult.

9.2 Soome Vabariigis ei olnud isikute kaitseõigus tagatud. Tõlgi osalemisest hoolimata tekkis

kaitsealuste ja nende advokaatide vahel keelebarjäär. Kaitsealused pöördusid kohtumenetluses ka Eesti

saatkonna poole Soomes, kuid nende pöördumine jäeti tähelepanuta.

9.3 KrMS § 482 lg 2 annab kohtule võimaluse taotleda välisriigilt Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet

Kuigi kaitsja taotles maakohtus selle võimaluse kasutamist, jäeti taotlus arusaamatutel põhjustel

rahuldamata.

9.4 Maakohus ei tohtinud konfiskeerida S. Borissovi sularaha ja kuldketti, kuna süüdimõistev

kohtuotsus on Soomes tehtud menetlusnormide ilmse rikkumise tagajärjel. Kaitsja hinnangul on alusetu

ka J. Turaikevitši nimele registreeritud sõiduauto Mercedes-Benz konfiskeerimine. Sõiduauto ostis

omanik enda raha eest ja tõendatud ei ole väidetavalt kriminaalsel teel saadud raha kasutamine sõiduki

soetamisel.

10. Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määrusega jäeti kaitsjate määruskaebused rahuldamata ja

Harju Maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, lisades

järgmist.

10.1 Ekslik on vandeadvokaat T. Pilve seisukoht, mille kohaselt maakohus väljus taotluse piiridest, kui

tunnistas Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu 7. juuli 2011. a otsuse täitmise lubatavaks

tervikuna. Maakohtu määruse sisust nähtuvalt tunnistas kohus välisriigi kohtuotsuse täitmise

lubatavaks üksnes taotluse piirides, s.o varade konfiskeerimise osas.

10.2 Kaitsja taotles maakohtult Soome Vabariigilt lisateabe küsimist KrMS § 482 lg 2 järgi, kuid tegi

seda hilinenult alles kohtuvaidluste käigus. Konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt ja kooskõlas

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12 ei saanud kohus ise asuda

välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastama. Maakohus kontrollis kõiki

õigusabitaotluse rahuldamise eeldusi ega tuvastanud rahvusvahelisest koostööst keeldumise ja

kohtuotsuse mittetunnustamise alust.

10.3 Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et S. Borissovilt arestitud rahasummade ja kullast kaelaketi

konfiskeerimine on lubamatu põhjusel, et selle vara seotus kuritegudega on tõendamata. Espoo

esimese astme kohus on põhjalikult analüüsinud Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti poolt

14. septembril 2010 esitatud andmeid, mille kohaselt S. Borissovil puudusid deklareeritud sissetulekud

ning tema elukaaslase sissetulekud olid aastatel 2008-august 2010 vastavalt 19 309, 39 618 ja

465 krooni. Seega on Espoo esimese astme kohus tuvastanud, et S. Borissovi korterist leitud vara ei ole

kooskõlas pere sissetulekutega ja S. Borissov ei ole andnud vara päritolu kohta mõistlikku selgitust.

10.4 Põhjendatud on ka J. Turaikevitšilt sõiduauto Mercedes-Benz konfiskeerimine. J. Turaikevitš on

Soomes jõustunud kohtuotsusega rahapesus süüdi mõistetud. Espoo esimese astme kohus on piisava

põhjalikkusega analüüsinud, et J. Turaikevitšil polnud raha 399 000 krooni maksnud sõiduauto

ostmiseks, ja järeldanud, et auto osteti S. Borissovi raha eest. Kuna J. Turaikevitšile oli teada, et

S. Borissovi sissetulekud ei ole suured, pidi ta auto maksumust teades mõistma, et sõiduk on soetatud

kuritegelikul teel saadud raha eest

10.5 Konfiskeerimise asendamise korras on KarS § 84 alusel võimalik ära võtta nii sularaha kui ka

esemeid (nt kuldkett), s.o igasugust süüdimõistetule kuuluvat vara, millel on materiaalne väärtus. Kui

Harju Maakohtu 24. märtsi 2014. a istungil teatas K. Saprin, et temalt läbiotsimisel ära võetud raha oli

tema õe oma ning ta pidi selle raha eest õele Venemaalt asju ostma, siis Soome Vabariigi kohtuotsusest

nähtuvalt on K. Saprin väitnud, et raha kuulub tema tööandjale, kuid ei ole seda tõendanud.

Konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda jõustunud Espoo esimese astme kohtu 7. juuli

2011. a otsusest, milles leiti, et K. Saprini sissetulekuid arvestades on sellises koguses valuuta

valdamine ebaharilik ja see tuleb kriminaaltuluna konfiskeerida. Kullast käeketti puutuvalt nentis

ringkonnakohus, et Espoo esimese astme kohus ei ole tõepoolest tuvastanud, et nimetatud käekett

oleks saadud kuritegelikul teel, mistõttu Harju Maakohus konfiskeeris selle põhjendatult KarS § 831 lg

1 ja § 84 alusel, kuivõrd saadud kriminaaltulu on ära tarvitatud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse J. Rabotinski, S. Borissovi ja

J. Turaikevitši kaitsja T. Pilv ning K. Saprini kaitsja V. Gimaev, taotledes Harju Maakohtu 31. märtsi

2014. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määruse tühistamist. V. Gimaev taotles

ka K. Saprinile kuuluva arestitud sularaha ja kuldketi vabastamist aresti alt. Täiendavad seisukohad

määruskaebusele esitas J. Rabotinski ja S. Borissovi teine kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm.

11.1 Vandeadvokaat T. Pilv kordab suuresti ringkonnakohtus esitatud põhjendusi. K. Namm leiab, et ka

KrMS § 492 lg 3 alusel loovutamisel tuleb isikule liikmesriigis mõistetud karistust Eesti Vabariigis

täpsustada KrMS 19. ptk 5. jaos sätestatu kohaselt. Samuti on kaitsjate arvates eksitav Harju Maakohtu

määruse resolutiivosa p 1, mis loeb tunnustatuks Espoo esimese astme kohtu otsuse tervikuna.

Ringkonnakohus eksib, asudes seisukohale, et maakohus on kontrollinud kõiki õigusabitaotluse

rahuldamise eeldusi. Välisriigi jõustunud kohtuotsus peab olema kooskõlas Eesti õiguse

üldpõhimõtetega. Soomes toimunud kriminaalmenetluses kaitseõiguse rikkumise tuvastamine ei ole

süüküsimuse lahendamine, vaid välisriigi kohtuotsuse legitimeerimise eeldus KrMS § 436 lg 1 p 2 ja §

477 lg 1 p 4 järgi.

11.2. K. Saprini kaitsja kordab samuti ringkonnakohtus juba esitatud seisukohti.

12. Prokurör esitas määruskaebustele vastuse, milles taotleb nende rahuldamata ning maa- ja

ringkonnakohtu määruse tühistamata jätmist.

12.1 Prokurör nõustub kohtutega, et kohtuotsuse täitmise ja tunnustamise menetluses ei saa Eesti

kohus asuda ümber hindama välisriigi kogutud tõendeid, mistõttu tuleb aluseks võtta üksnes Espoo

esimese astme kohtu 7. juuli 2014. a otsuses toodud asjaolud.

12.2 Prokurör ei nõustu kaitsjaga, et K. Saprinilt sularaha konfiskeerimine ei ole võimalik, kuivõrd

tõendatud ei ole äravõetud sularaha kuritegelikku päritolu. Kuigi Espoo esimese astme kohus järeldas,

et K. Saprini sissetulekuid arvestades on sellises summas valuuta valdamine ebaharilik, ei ole Espoo

esimese astme kohus oma otsusega konfiskeerinud K. Saprinilt leitud sularaha kui süüteoga saadud

vara. Seetõttu tuleb Harju Maakohtu määruse resolutsiooni p 4 muuta ning konfiskeerida K. Saprinilt

äravõetud sularaha KarS §-de 831 ja 84 alusel. K. Saprinilt äravõetud kullast kaelaketti puutuvalt

möönab prokurör, et Soome kohus ei ole tuvastanud, et nimetatud ese oleks saadud kuritegelikul teel,

ja selles osas ei ole kohtutes ka vaidlust olnud. Kaitsja väide, et Eesti seadus ei näe ette sellise vara

arestimist konfiskeerimise tagamiseks, mis pole saadud kuritegelikul teel, on aga ekslik. KarS § 84

alusel on võimalik asendusena konfiskeerida igasugust süüdlasele kuuluvat vara, millel on materiaalne

väärtus.

12.3 Prokuröri hinnangul kannavad J. Rabotinski ja S. Borissov vangistust Eestis seaduslikult.

J. Rabotinski ja S. Borissov kui Eesti Vabariigi kodanikud loovutati Soome Vabariigile kooskõlas

KrMS § 492 lg-ga 3 tingimusel, et neile välisriigis mõistetud karistus tuleb täita Eestis. Pärast välisriigi

kohtuotsuse jõustumist tuuakse välisriigile loovutatud ja vangistusega karistatud Eesti Vabariigi

kodanikud tagasi karistust kandma ilma välisriigi kohtuotsust tunnustamata.

12.4 Kohtud on kontrollinud õigusabitaotluse rahuldamiseks kõiki vajalikke eeldusi ega ole tuvastanud

kohtuotsuse tunnustamise keeldumise aluseid ei taotluse esitamise aluseks olnud konventsiooni ega ka

KrMS § 436 või § 477 lg 1 mõttes. Rikutud ei ole ka süüdimõistetute kaitseõigust, kuivõrd kõigile

süüdimõistetutele oli tagatud kaitsja Soome kohtumenetluses. Kõik võimalikud vastuväited oleks

süüdimõistetutel tulnud esitada Soome kohtutele. Samuti leiab prokurör, et kuigi küsimuste esitamise

ajal maakohtus viitas kaitsja võimalusele KrMS § 482 lg 2 korras lisateavet küsida, vastavat taotlust

asja arutamise ajal ei esitatud. Kohtulike vaidluste ajal esitatud taotluses soovis kaitsja sisuliselt seda,

et Eesti kohus kontrolliks välisriigis kogutud tõendeid ja annaks hinnangu välisriigis toimunud

menetlusele.

12.5 Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud Espoo esimese astme kohtu otsuses

sisalduvaid asjaolusid, mille alusel on Soome kohus järeldanud, et J. Turaikevitšil ei võinud olla nii

suurt summat sularaha auto ostmiseks ning et sõiduk osteti S. Borissovi raha eest, mistõttu on

sõiduauto Mercedes-Benz konfiskeerimine õiguspärane.

12.6 Harju Maakohtu määruse resolutsiooni p 3 tuleb täpsustada ja konfiskeerida S. Borissovilt

äravõetud ning Harju Maakohtu 18. oktoobri 2010. a määrusega arestitud 61 200 Eesti krooni ja

4 500 eurot KarS §-de 831 ja 84 alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium selgitab esmalt kohtute pädevust konfiskeerimist puudutava õigusabitaotluse

läbivaatamisel ja välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel (I), hindab kaitsjate väiteid õigusabitaotluse

piiridest väljumise kohta (II), käsitleb vastuolu õigusabitaotluse ning tunnustatava välisriigi

kohtuotsuse vahel (III), seejärel analüüsib asenduskonfiskeerimisega seonduvat (IV) ning lõpetuseks

võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotlused (V).

I

14. Kolleegium märgib, et rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise

konventsioon (edaspidi ka konventsioon) on nii Soome Vabariigile kui ka Eesti Vabariigile

rahvusvahelise koostöö osas siduv ning et konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt arvestab täitev riik

üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on

süüdimõistva või muu kohtulahendi aluseks. Seega ei või Eesti kohus asuda ise tuvastama välisriigi

konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas

õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele

kohalduvad konventsiooni artiklid 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni

konventsiooni artikli 18 sätetest või KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12, p 16).

Seetõttu on praeguses määruskaebemenetluses asjakohatud kaitsjate taotlused hinnata ümber Soomes

toimunud kriminaalmenetluse esemeks olnud asjaolusid.

15. KrMS § 477 lg 1 kohaselt on välisriigi kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine välistatud muu hulgas

juhul, kui süüdistatavale ei olnud välisriigis tagatud kaitseõigust või kriminaalmenetlus toimus talle

arusaamatus keeles (p 4). Seda keeldumisalust on kohtud praeguses kriminaalasjas ka hinnanud ja

tuvastanud, et süüdistatavatele tagati Soome kohtumenetluses tõlge ning kaitsja abi, samuti

kaebeõigus. Taolise järelduse aluseks on Soome kohtute otsused, samuti on kaitsja olemasolule

viidanud J. Rabotinski, S. Borissovi ja J. Turaikevitši kaitsja T. Pilv (vt eespool p 9.2). Selles osas

jäävad kaitsjate määruskaebused tagajärjetuks.

II

16. Järgnevalt hindab kolleegium kaitsjate väiteid selle kohta, et maakohus väljus asja lahendamisel

esitatud taotluse piiridest, tunnustades Espoo esimese astme kohtu otsuse täitmise Eestis lubatavaks

tervikuna, mitte ainult vara konfiskeerimise osas.

16.1 Soome Vabariigi Lääne-Uusimaa prokuratuur esitas Justiitsministeeriumi kaudu Eesti Vabariigile

õigusabitaotluse konventsiooni alusel kriminaaltulu ja kuriteo objektide kohta tehtud

konfiskeerimisotsustuste täitmiseks (taotluse p 6; I kd, tl 16).

16.2 Harju Maakohus ei ole määruse resolutsiooni p-s 1 sõnaselgelt välja toonud, et Espoo esimese

astme kohtu 7. juuli 2011. a otsust tunnustatakse ja täidetakse üksnes konfiskeerimist puudutavas osas.

See, et maakohus tunnistas Soome Vabariigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks osaliselt, s.o varade

konfiskeerimist puudutavalt, nähtub aga maakohtu määruse sisust, nagu on õigesti leidnud ka

ringkonnakohus.

17. Kuna praeguse menetluse esemeks on Soome kohtuotsuse tunnustamine konfiskeerimist

puudutavas osas, jätab kolleegium tähelepanuta kaitsjate väite, et J. Rabotinski ja S. Borissov

kannavad neile Soomes mõistetud vangistust Eestis ebaseaduslikult.

18. Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotlus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse Helsingi teise

astme kohtu otsuse täitmiseks (taotluse p 1). Edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse

just apellatsioonikohtu otsuse täitmist, ja et Helsingi teise astme kohtu otsuse resolutsiooni lugedes

tuleb silmas pidada Soomes toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12, p 15). Kuigi enamik

tunnustatavas kohtuotsuses tehtud konfiskeerimis- ja arestimisotsustusi tuleneb Espoo esimese astme

kohtu otsusest, mis kaebemenetluses jäi muutmata, on kohtud formaalselt eksinud, tunnistades

lubatavaks vaid Espoo esimese astme kohtu otsuse täitmise. Seda eksimust ei saa kolleegiumi

hinnangul siiski pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses,

kuna sellega ei kaasnenud ebaseaduslik või põhjendamatu kohtulahend.

III

19. Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu otsusega konfiskeeriti J. Rabotinskilt, S. Borissovilt

ja K. Saprinilt solidaarselt kriminaaltulu 132 000 eurot, J. Turaikevitšilt rahapesu vahetuks objektiks

olnud sõiduauto Mercedes-Benz ning S. Borissovilt relvakuriteo objektiks olnud relvad ja laskemoon.

Soome kohtute otsustest tulenevalt jäi jõusse ka süüdimõistetute Eestis asuvate varade arestimine.

20. Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotluse p-s 6 kirjeldatakse õigusabi eesmärgina nende

konfiskeerimisotsustuste täitmist, mis puudutavad sama taotluse p-s 7 nimetatud vara ja relvakuriteo

objekte, mis on Eestis ära võetud ja arestitud. Õigusabitaotluse p 7 seitsmes alapunktis on loetletud

S. Borissovi valduses olnud sularaha, kuldesemed, relvad ja laskemoon, J. Rabotinski valduses olnud

sõiduauto, K. Saprini valduses olnud sularaha ja kuldehe ning J. Turaikevitši valduses olnud sõiduauto.

Lisaks on taotluses täpsustatud, et konfiskeeritavaid tulirelvi ja laskemoona ei ole vaja Soome

tagastada, teiste objektide kohta taotlus sellist täpsustust ei sisalda.

21. Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotlusest (p-d 1, 6 ja 7; I kd, tl-d 9-17) ei nähtu selgelt, et õigusabi

oleks taotletud narkokuritegudega saadud kogu kriminaaltulu (132 000 eurot) konfiskeerimiseks.

Samuti ei ole selge, milliste abinõude rakendamist taotletakse Eestilt nende konfiskeerimise

tagamiseks arestitud varade suhtes, mida Espoo esimese astme kohtu otsusega kriminaaltuluna ei

konfiskeeritud.

21.1 Riigiprokuratuuri 27. jaanuari 2014. a kaaskirjas, millega Soome Vabariigi õigusabitaotlus

edastati Harju Maakohtule, taotleti üldsõnaliselt Espoo esimese astme kohtu otsuse tunnustamist

süüdimõistetute varade konfiskeerimise osas. 24. märtsil 2014. a toimunud kohtuistungil taotles

riigiprokurör ka 132 000 euro konfiskeerimist (I kd, tl 151 pöördel). Harju Maakohtu 31. märtsi

2014. a määrusega tunnustati Espoo esimese astme kohtu otsust konfiskeerida J. Rabotinskilt,

S. Borissovilt ja K. Saprinilt solidaarselt kriminaaltulu 132 000 euro suuruses summas (resolutsiooni p

2).

21.2 Vaidlust ei ole selles, et Soome kohtud ei lugenud J. Rabotinskilt, S. Borissovilt ja K. Saprinilt

äravõetud ja arestitud sularaha ning kuldesemeid kriminaaltuluks. Ka riigiprokurör märgib vastuses

kaitsjate määruskaebustele, et Harju Maakohus on määruse resolutsiooni p-des 3 ja 4 ekslikult

konfiskeerinud K. Saprinilt ja S. Borissovilt äravõetud sularaha KarS § 831 lg 1 alusel, mitte aga

KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel. Nimetatud vara (sularaha ja kuldesemed) arestiti kriminaaltulu

konfiskeerimise tagamiseks ja jäeti aresti alla kuni konfiskeerimisotsuse täitmiseni või asjas muu

otsuse tegemiseni. Lääne-Uusimaa prokuratuuri taotluse p 7 on sõnastatud järgmiselt: „Palume, et

Eestis pööratakse täitmisele Helsingi teise astme kohtu otsus kriminaaltulu ja kuriteo objektiks oleva

vara konfiskeerimise kohta. Taotlus puudutab Svjatoslav Borissovilt, Jevgeni Rabotinskilt, Konstantin

Saprinilt ja Jelena Turaikevitšilt konfiskeerimisele määratud Eestis asuvaid varasid. Vara on järgmine:

[---]“.

22. Seega esineb kolleegiumi hinnangul vastuolu tunnustatava kohtuotsuse ja õigusabitaotluse vahel:

õigusabitaotlus käsitleb konfiskeeritava varana ka konfiskeerimise (asendamise) tagamiseks arestitud

vara, mida Soomes kohtuotsusega konfiskeeritud ei ole, samuti ei ole selge taotluse ulatus

kriminaaltulu 132 000 euro konfiskeerimise osas. Jättes selle vastuolu kõrvaldamata, rikkusid Harju

Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ning

kriminaalasjas tehtud kohtumäärused tuleb tühistada. Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse

lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata.

23. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid. Praktika ühtlustamiseks

peab kolleegium seoses asja lahendamisel ilmnenud vastuoluga õigusabi taotluse ning tunnustatava

kohtuotsuse vahel vajalikuks selgitada järgmist.

23.1 Konventsiooni artikli 13 lg 1 punkti a ning KrMS § 476 järgi osutab Eesti Vabariik taotlevale

riigile abi selle riigi kohtu määratud konfiskeerimisotsustuse täitmisel. KrMS § 481 kohaselt toimub

välisriigi konfiskeerimist puudutava kohtuotsuse tunnustamine Harju Maakohtus ja Eestis täidetava

konfiskeerimise otsustab kohus määrusega (KrMS § 483 lg 1, § 484 lg 6, § 487 lg 2). Eeltoodust

tuleneb, et tunnustada ja täita tuleb välisriigi jõustunud kohtulahendit. Õigusabitaotluse ja tunnustatava

kohtulahendi vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. Konventsiooni artikli 27 lg 3 punkti a alapunkti

iii kohaselt tuleb välisriigi konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise taotluses ära näidata, millises

ulatuses täitmist taotletakse. Õigusabitaotlus võib olla kitsam kui välisriigis tehtud

konfiskeerimisotsustus, kuid lubatav ei ole taotlus, mis on kohtu konfiskeerimisotsusest laiem (nt

taotletakse abi vara konfiskeerimiseks, mida kohus ei ole konfiskeerinud).

23.2 Kolleegium osutab täiendavalt, et kuni 31.detsembrini 2014 kehtinud KrMS § 477 lg 1 p 11

keelas sellise vastuolu korral välisriigis mõistetud karistuse või kohaldatud mõjutusvahendi täitmise

üksnes juhul, kui ei esitatud tunnistust, kui tunnistus oli ebatäielik või ei vastanud selgelt kohtuotsusele

või muu asutuse otsusele. Nimetatud punkt lisati seadustikku 19. juunil 2008. a vastuvõetud

muudatusega, mille eesmärk eelnõu seletuskirja (238 SE) kohaselt oli üle võtta Euroopa Liidu

Nõukogu 24. veebruari 2005. a raamotsus 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise

põhimõtte kohaldamise kohta. Tunnistuse mõiste hõlmas viidatud sätte mõttes üksnes raamotsuses

tunnistusena käsitatavat menetlusdokumenti.

23.3 Seega tõi vaid KrMS § 477 lg 1 p-s 11 nimetatud vastuolu õigusabitaotluse ja välisriigi

tunnustatava kohtuotsuse või muu asutuse otsuse vahel automaatselt kaasa rahvusvahelisest koostööst

keeldumise, muudel juhtudel tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluses ilmnenud vastuolu

välja selgitada ja võimaluse korral kõrvaldada. Muu hulgas on kohtul KrMS § 482 lg-le 2 tuginedes

õigus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu taotlevalt riigilt lisateavet. Ka konventsiooni artikkel 28 lg 1

sätestab, et kui taotlus ei vasta konventsiooni 3. ptk sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et

täitev riik saaks sellega tegeleda, võib ta taotlevalt riigilt nõuda taotluse täiendamist või lisateavet.

IV

24. Kolleegium nõustub K. Saprini kaitsja V. Gimaevi määruskaebuses toodud väitega, et

konfiskeerides K. Saprinilt konfiskeerimise asendamise korras kullast kaelaketi, on kohtud vääralt

kohaldanud KarS § 84. Asja uuel arutamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, et KarS § 84 sõnastusest

tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna

konfiskeeritava vara väärtusele.

24.1 KarS § 84 toimeala hõlmab nii vahetu kui ka laiendatud kriminaaltulu (KarS §-d 831 ja 832)

konfiskeerimise. Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg,

vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui

kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS §

84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-le

831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimine, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav

summa peab vastama konfiskeeritava vara väärtusele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi

2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11, p-d 9-10 ja 20. veebruari 2012. a määrus kriminaalasjas nr

3-1-1-1-12, p 13).

24.2 Seoses tsiviilhagiga on kolleegium selgitanud, et kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada,

millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses otsustus, kas on

vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle

otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava

kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad

olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte täitemenetluse korraldamisele. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.5).

24.3 Kriminaaltulu puudutavalt on kolleegium möönnud, et näiteks olukorras, kus kuriteo toimepanija

kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu parendamiseks, on põhimõtteliselt

võimalik, et kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu mõistetakse KarS § 84 alusel välja, jättes

vajadusel vara omanikule kuuluva eseme (nt sama kinnistu) konfiskeerimise asendamise nõude

tagamiseks aresti alla (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-43-13, p 49).

24.4 Seega võib ka KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu

asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva

kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette

konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga

täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel.

Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-13, p 42).

25. Eeltoodust tulenevalt selgitab kolleegium varasemat seisukohta, mille järgi konfiskeerimise

asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu

objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-12, p 18).

Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule

pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud

vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita

asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise

tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust

asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.

26. Ka konventsiooni artikkel 13 lg 3 lubab esitada konfiskeerimistaotluse, mis seisneb nõudes maksta

raha kriminaaltulu väärtuses, kui konfiskeerimiseks sobiv vara asub täitva riigi territooriumil. Samas

on konventsiooni sama sätte teises lauses kirjas, et kui nõudes ettenähtud summa jääb tasumata, pöörab

taotluse saanud riik nõude konfiskeerimiseks sobivale mis tahes varale. Kui konfiskeerimistaotlus

käsitleb kindlat vara, võivad osalisriigid sama artikli kolmanda lõike järgi kokku leppida, et täitev riik

konfiskeerib vara väärtusega võrdse rahasumma. Seega, olukorras, kus välisriigi jõustunud

kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa

õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks

konfiskeerima.

V

27. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a määruse ja Tallinna

Ringkonnakohtu 3. juuni 2014. a määruse. Kuna menetlusõiguse rikkumine sai alguse maakohtust,

saadab kolleegium kriminaalasja KrMS § 361 lg 1 p 6 ja lg 2 ning § 341 lg 3 alusel uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul

juhinduda selle otsuse punktidest 23-26 (KrMS § 341 lg 4).

28. K. Saprini kaitsja V. Gimaev ei ole esitanud taotlust kaitsjatasu hüvitamiseks.

29. S. Borissovi, J. Rabotinski ja J. Turaikevitši kaitsja T. Pilv esitas taotluse menetluskulude

hüvitamiseks summas 3404 eurot (sh käibemaks).

29.1 Kaitsja edastatud arved ja spetsifikatsioonid kajastavad järgmiste õigusabiteenuste osutamise

kulusid tunnitasu määraga 120 eurot: 6. novembri 2013. a arve 8 tunni ja 20 minuti ulatuses

õigusabiteenuse osutamise eest (materjalide läbitöötamine, õigusliku positsiooni kujundamine ning

S. Borissovi kaitse kriminaalasjas) summas 1200 eurot (sh käibemaks); 26. märtsi 2014. a arve 8 tunni

ja 20 minuti ulatuses õigusabiteenuse eest (materjalide läbitöötamine, õigusliku positsiooni

kujundamine ja S. Borissovi kaitse kohtuistungil) summas 1200 eurot (sh käibemaks); 17. oktoobri

2014. a arve 10 minuti ulatuses õigusabiteenuse osutamise eest (kriminaalasjas nr 1-14-795

menetlusdokumentide tõlkimine) summas 24 eurot (sh käibemaks) ja 17. oktoobri 2014. a arve 3 tunni

ja 29 minuti ulatuses õigusabiteenuse osutamise eest (S. Borissovi ja J. Rabotinski kaitse

kriminaalasjas nr 1-14-795) summas 500 eurot (sh käibemaks). Lisaks hõlmas kaitsja taotlus

7. detsembri 2014. a õigusabiteenuse osutamise arvet summas 480 eurot (sh käibemaks), millest

nähtub vaide koostamine ja esitamine Viru Vanglale ning vaideotsuse koostamine ja esitamine Tallinna

Halduskohtule.

29.2 Kolleegium selgitab, et menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle

menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata

jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. novembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-75-14, p 53; 10. aprilli 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-35-13, p 20). Eeltoodust tulenevalt tuleb T. Pilve taotlus jätta läbi vaatamata

osas, mis ei puuduta Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud õigusabiteenust.

Kolleegium arvestab menetluskulude hüvitamisel üksnes 17. oktoobri 2014. a õigusabiteenuse

osutamise arveid summas 24 eurot ja 500 eurot.

29.3 Kuivõrd kolleegium teeb asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb riigil KrMS § 175

lg 1 p-st 1 ja § 187 lg-st 1 tulenevalt hüvitada süüdistatavate valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe

tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). Kolleegiumi hinnangul

on õigusabi eest makstud tunnihind põhjendatud ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik,

mistõttu tuleb menetluskulu hüvitamise taotlus 524 euro ulatuses (sh käibemaks) hüvitada. Esitatud

dokumentidest nähtub, et selles kriminaalasjas on S. Borissovile ja J. Rabotinskile osutatud õigusabi

eest koostatud arve S. Borissovile, mistõttu peab kolleegium põhjendatuks mõista menetluskulu

summas 524 eurot (sh käibemaks 104 eurot ja 80 senti) riigilt välja S. Borissovi kasuks.

30. S. Borissovi ja J. Rabotinski kaitsja vandeadvokaat K. Namm palus esitatud määruskaebuse

täiendavates seisukohtades jätta riigi kanda õigusabikulud summas 592,60 eurot (sh käibemaks

96 eurot). Kaitsja tunnitasu ilma käibemaksuta on 120 eurot. Kaitsjal on kriminaalasjas nr 1-14-795 S.

Borissovi ja J. Rabotinski kaitseülesannet täites täiendavate seisukohtade koostamiseks, sh asja

materjalidega tutvumiseks kulunud 4 tundi. Peale selle kaasnesid toimikuga tutvumisega sõidukulud

summas 16,60 eurot.

30.1 Kolleegiumi hinnangul on õigusabi eest makstud tunnihind põhjendatud ja ka osutatud

õigusteenus on olnud tervikuna vajalik. Arvesse tuleb aga võtta seda, et Riigikohtus

määruskaebemenetluses osutasid S. Borissovile ja J. Rabotinskile õigusabi kokku kaks kaitsjat ning

kaitsjate määruskaebused rahuldatakse vaid osaliselt. K. Namm esitas üksnes ühe uue argumendi

võrreldes S. Borissovi ja J. Rabotinski teise kaitsja poolt varem esitatuga, mis lisaks ei ole aluseks asja

uueks arutamiseks tagasisaatmisele. Kolleegium peab seetõttu põhjendatuks õigusabi osutamist 2 tunni

ulatuses.

30.2 Kuna kriminaalkolleegium teeb asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb riigil

KrMS § 175 lg 1 p-st 1 ja § 187 lg-st 1 tulenevalt hüvitada valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Õigusabi teenuse arve on esitatud D. Rabotimkaya (kliendilepingus D. Rabotinskaya)

nimele. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust

sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava

huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas

isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne

muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista

süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 48).

Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit. Eeltoodust lähtuvalt tuleb

riigilt J. Rabotinski kasuks välja mõista 304,60 eurot (sh käibemaks 48 eurot ja sõidukulud).

/allkirjastatud digitaalselt/