3-1-2-4-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-4-14

Otsuse kuupäev

18. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Jüri Rosina süüditunnistamises KarS § 141 lg 2

p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu

20. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-5359

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri

Rosina

kaitsja

vandeadvokaat

Ahto

Sirendi,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Raul Heido

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jüri Rosina süüdistusasjas KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kaitsja vandeadvokaat Ahto

Sirendi teistmisavaldus rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroo Ann Saar OÜ-le teistmismenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, sh

käibemaks 72 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Jüri Rosinalt Eesti Vabariigi

kasuks välja 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot.

4. Menetluskulu

tuleb

tasuda

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole

nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank, nr

EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198

Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ja

selgitus: "Jüri Rosin, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-06-5359,

menetluskulu". Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates

otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse

kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 10. juuli 2006. a otsusega tunnistati Jüri Rosin süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja

talle mõisteti karistuseks seitse aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 178 lg 1, § 179

lg 1 ja § 182 järgi ning talle mõisteti karistuseks iga süüteo eest kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1

alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti seitse aastat vangistust.

Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 4. mai 2005. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa, s.o üheksa kuu vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti J.

Rosinale seitse aastat ja üheksa kuud vangistust.

2. J. Rosin tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta tekitas 15. detsembril 2005 enda

elukohas alkoholijoobe kahele alaealisele, 11-aastasele A-le ja 17-aastasele D-le. Kasutades ära

kannatanute seisundit, milles nad ei olnud võimelised vastupanu osutama ja toimunust aru saama,

astus ta nendega oraalsesse suguühendusse. Veel tunnistati J. Rosin süüdi selles, et ta hoidis enda

elutoa põrandal fotosid, millel oli kujutatud nooremat kui 14-aastast isikut erootilises poosis, tehes

nende vaatamise võimalikuks tema elukohas viibivatele alaealistele (KarS § 178 lg 1), näitas 11-

aastasele A-le pornograafilise sisuga videot ja ajakirju (KarS § 179 lg 1) ning kallutas mõlemat

alaealist alkoholi tarvitamisele (KarS § 182).

3. Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja ning

süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.

4. Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06 tühistati maa- ja

ringkonnakohtu otsus J. Rosina süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle

KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning kriminaalasi saadeti selles osas

uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt

menetlusõigust, rajades kohtuotsuse alaealise kannatanu A kohtueelses menetluses antud ütlustele.

Kannatanut kohtuistungil üle ei kuulatud ega kaalutud sisuliselt ka ülekuulamise võimalikkust.

4.1 Riigikohus märkis, et kohtud ei kasutanud seaduslikke võimalusi tagada alaealise tunnistaja

huvide kaitse kohtumenetluses. Lisaks kohtuistungi kuulutamisele osaliselt või täielikult kinniseks

alaealise huvides (KrMS § 12 lg 1 p 3) ja kohustusele toimetada alla neljateistaastase kannatanu

ülekuulamine lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1),

annab seadus võimaluse vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil.

Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või omal initsiatiivil lubada kannatanu

kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras, samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest

varjavat vaheseina. Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise üheks aluseks just kannatanu

kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille

tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva

kannatanu ütluste andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1).

4.2 Mõnes olukorras, näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete

tagajärgede tõttu, ei ole kannatanu või tunnistaja võimeline andma ütlusi ka kirjeldatud meetmete

rakendamisel. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad alaealisele kahjulikke

tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine.

Kuid sellisel juhul ei saa kannatanu terviseseisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri

diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada eksperdi arvamuse alusel. Alles siis

tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS §

291 p 5 alusel.

5. Kriminaalasja uue arutamise tulemina tunnistati J. Rosin Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2007. a

otsusega süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust. KarS § 64

lg 1 alusel loeti Tartu Maakohtu 10. juuli 2006. a otsusega mõistetud kuue kuu pikkune vangistus

kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristusena mõisteti talle kuus aastat vangistust.

5.1 Maakohus määras A-le psühholoogiaekspertiisi, et teha kindlaks, kas ta suudab osaleda

kohtuistungil ja anda ütlusi kas istungil või kaugülekuulamise teel. Eksperdiarvamuses märgitu

kohaselt ei ole kannatanu emotsionaalse arengu seisukohalt sündmuse uuesti meenutamine turvaline.

Kannatanu ei suuda anda adekvaatseid ütlusi vahetul ülekuulamisel kohtusaalis. Samuti jäävad

probleemid suuresti püsima ka kaugülekuulamisel. A korduvülekuulamine ei tooks kohtuasja

asjaoludesse rohkem selgust, küll aga võib last kahjustada. Sündmusest teatud aja möödudes (1-2

aastat) ei ole laps võimeline eristama, kas ta mäletab reaalset fakti või teistelt kuuldut. Võõrastega

suhtlemisel vallanduvad kannatanul psühholoogilise kaitse mehhanismid, sh unustamine ja

väljatõrjumine. Ülekuulamisel on kannatanu üldiselt ärev ja pinges, kuid ilmneb mõningane erinevus

neutraalsete ja ebameeldiva sündmusega seotud küsimustele vastamise vahel: vastuseks rasketele

küsimustele kannatanu enamasti vaikib. Kuigi kannatanu vaimne areng ei ole eakohane, on ta

võimeline õigesti tajuma ja vastavalt oma arengutasemele kirjeldama konkreetseid kogemusi oma

lähiümbruses toimunust. Kannatanu käitumisest saab järeldada, et toimunu oli tema jaoks negatiivse

tähendusega. Eksperdiarvamusele tuginedes jättis maakohus rahuldamata kaitsja taotluse A

ülekuulamiseks kohtuistungil. Samas pidas kohus kohtueelses menetluses antud kannatanu ütlusi

usaldusväärseks.

5.2 Kohus tugines J. Rosina süüditunnistamisel A videosalvestatud ülekuulamisele; samuti D, A

vanema venna ja kannatanute emade ütlustele. Osaliselt tugines kohus ka süüdistatava enda ütlustele

osas, milles need langesid kokku teiste menetlusosaliste ütlustega.

6. Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

ning süüdistatava apellatsioonid rahuldamata. Riigikohtu 14. mai 2008. a määrusega jäeti kaitsja

kassatsioon menetlusse võtmata.

7. Süüdimõistetu esitas kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK), viidates Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 ja lg 3 punkti d rikkumisele. Kaebuse kohaselt ei

võimaldatud süüdistatavale esitada küsimusi kannatanule, kelle kohtueelses menetluses antud ja

videosalvestatud ütlustel põhines kaebaja süüdimõistmine. 19. detsembri 2013. a otsuses asjas

Rosin vs. Eesti leidis EIK, et J. Rosina suhtes on rikutud konventsiooni art 6 lõiget 1 ja lg 3 punkti d

nende koostoimes, sest puudusid tasakaalustavad meetmed, mis oleks võimaldanud õiglaselt ja

nõuetekohaselt hinnata A ütluste usaldusväärsust. Seega ei tagatud kaebajale õiglast kohtumenetlust.

EIK mõistis J. Rosina kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 5200 eurot.

7.1 EIK kaalus, kas kaebaja poolt A ülekuulamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmine oli

põhjendatud; kas kannatanu ütlused olid kaebaja süüdimõistmisel ainsaks või otsustavaks tõendiks

ning kas rakendati piisavalt tasakaalustavaid meetmeid, sealhulgas rangeid menetluslikke

kaitsemeetmeid, mis võimaldasid nende ütluste usaldusväärsuse õiglast ja nõuetekohast hindamist.

7.2 Psühholoogiaeksperdi arvamusest nähtub, et asja uuesti käsitlemist ei peetud kannatanu jaoks

turvaliseks; ekspertide arvates ei oleks A suutnud anda vahetul ülekuulamisel kohtusaalis ütlusi ja

probleemid oleksid suures osas alles jäänud ka kaugülekuulamisel. Kuna seksuaalkuritegude

menetluses tuleb kannatanute kaitseks kasutada erimeetmeid, seda eriti alaealisi puudutavate

kohtuasjade korral, võib järeldada, et A mitteosalemine kohtuistungil ja tema kohtueelses uurimises

antud ütluste tõendina arvestamine oli põhjendatud.

7.3 Kannatanu ütlused, mille kohaselt kaebaja harrastas kannatanutega oraalseksi, kujutasid endast

otsustava tähtsusega tõendit, millel kaebaja süüdimõistmine põhines. Kuigi D viibis sündmuskohal ja

on samuti kannatanu, ei suutnud ta anda ütlusi seksuaalkuriteo enda kohta, sest ta oli sellel ajal purjus

ja magas, mistõttu ei mäletanud ta toimunut. Ta suutis anda ütlusi vaid üldiste asjaolude kohta, mis

olid seotud poiste külaskäiguga kaebaja elukohta, samuti selle kohta, et nad olid maganud ühes

voodis ja et poisid olid hommikul olnud alasti ning nende aluspüksid olid kadunud. D ja teiste

tunnistajate ülejäänud ütlused puudutasid peamiselt seda, mida A oli neile rääkinud või mis olid

seotud üldiste tähelepanekutega A või kaebaja käitumise kohta.

7.4 On alust väita, et uurimisasutus eeldas kohe menetluse alguses, et A kohtuistungil üle ei kuulata.

EIÕK art 6 lg 1 koos lg 3 punktiga d kohustab konventsiooniosalisi astuma samme eelkõige selleks,

et võimaldada süüdistataval küsitleda või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andvaid tunnistajaid.

Niisugused meetmed on osa hoolsusest, mida konventsiooniosalised peavad üles näitama selleks, et

tagada tõhusalt artiklis 6 sätestatud õigused. Kuigi kaitsemeetmeks võib pidada kohtus ekspertiisi

määramist, et teha kindlaks, kas A on võimalik kohtuistungil küsitleda, leidis EIK, et käesolevas asjas

sellest ei piisanud. Ehkki EIK ei kahelnud, et õiguskaitseorganid püüdsid siiralt tagada kaebaja õigust

kaitsele, näis, et menetluse selles staadiumis oli juba liiga hilja heastada uurimisasutuse viga jätta

kaebajale andmata võimalus kannatanut küsitleda, mis oleks menetluse varasemas staadiumis

võimalik olnud. EIK rõhutas, et käesolevas asjas ei olnud tegemist tundmatu kahtlustatavaga, kuna

tema isik oli ametivõimudele menetluse algusest saati teada. Ehkki kohtuistungil küsitleti ka teisi

tunnistajaid ja kaebajal oli võimalik neile küsimusi esitada, toetasid nende ütlused A ütlusi vaid

kaudselt.

7.5 Ekspertide kohta märkis EIK, et erinevalt kohtuasjast D. T. vs. Madalmaad (2. aprilli 2013. a

otsus vastuvõetavuse kohta) ei andnud last küsitlenud psühholoogiaeksperdid arvamust tema

videosalvestatud ütluste tõesuse kohta ja eksperdid andsid oma arvamuse kirjalikult, ilma et neid

oleks kohtuistungil küsitletud.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. J. Rosina kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi on esitanud teistmisavalduse, milles taotleb Tartu

Maakohtu 1. oktoobri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2008. a otsuse teistmist ning

tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

8.1 Kaitsja hinnangul on vaieldamatu, et rikkumine mõjutas asja otsustamist ning seda ei ole

võimalik hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. A küsitlemise võimaluse välistamisega rikuti

jämedalt J. Rosina kaitseõigust. Kaitseõiguse rikkumise tulemusena saadi ainuke vahetu tõend, millel

põhineb J. Rosina süüditunnistamine. Seda, et tegemist on ainukese vahetu tõendiga, on tunnistanud

ka Riigikohus (otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06, p 13). Kaitseõiguse rikkumisega saadud tõendi

pidanuks kohus tõendikogumist välja jätma. Praegusel juhul ei saanud süüdistatav ega kohus

kontrollida süüdistatava ütluste usaldusväärsust. A ütlused ei ole sisuliselt usaldusväärsed ja

sisaldavad palju vastuolusid. Kriminaalasjas ei ole ühtegi meditsiinilist dokumenti, mis tõendaks

vägistamise toimepanemist, samuti ei määratud ka DNA-ekspertiisi.

8.2 Kaitsja leiab, et olukorras, kus isik on süüdi tunnistatud teo eest, mida ta ei ole toime pannud ja ta

on kandnud selle teo toimepanemise eest ka karistust, ei ole õigusriigis alternatiivi kriminaalasja

teistmisele ja isiku õigeksmõistmisele. Kriminaalasja faktilised asjaolud on piisavalt selged ja uute

tõendite kogumine ei ole sisuliselt võimalik. Kaitsja taotleb asja läbivaatamist suulises menetluses.

9. Prokurör esitas teistmisavaldusele vastuse, mille kohaselt teistmisavalduse rahuldamine ei ole

põhjendatud. Kaitsja saanuks realiseerida õigust esitada A-le küsimusi, esitades vastava taotluse

KrMS § 225 lg 1 alusel. Samuti olnuks võimalik taotleda kannatanu küsitlemist asja esimesel

arutamisel Tartu Maakohtus, kuid süüdistatav nõustus sellega, et avaldatakse kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütlused. Maa- ja ringkonnakohus hindasid põhjalikult kannatanu ütluste

usaldusväärsust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -

määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise

tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega

tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, 17. veebruari 2010. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-2-5-09 ja 11. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-13). Kõigepealt tuleb seega otsustada,

kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.

11. Esmalt märgib kolleegium, et süüdistatav ei taotlenud A täiendavat ülekuulamist kohtueelses

menetluses ega asja esmakordsel läbivaatamisel Tartu Maakohtus 27. juunil 2006, kui kannatanu

viibis kohtuistungil. Kui prokurör esitas kohtuistungil taotluse jätta kannatanu istungil ülekuulamata,

ei olnud süüdistataval ega tema kaitsjal vastuväiteid. Lisaks oli süüdistataval võimalik vaidlustada

kannatanu ütluste usaldusväärsust kohtueelses menetluses videosalvestatud ütluste pinnalt.

12. Kaitsja arvates mõjutas EIK-i otsusega tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine J. Rosina

kriminaalasja lahendamist, kuna kannatanu ütlused olid ainsaks süüdistatavat vahetult süüstavaks

tõendiks. Kolleegium leiab, et ehkki kannatanu ütlused olid tõepoolest ainsaks vahetuks tõendiks, on

maa- ja ringkonnakohtu otsustes põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud ka muid tõendeid, mis

võimaldasid kogumis lugeda J. Rosina poolt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise

tõendatuks. Seega, isegi kui kohus oleks kannatanu ütlused tõendikogumist välja jätnud, ei anna see

veel alust väita, et sellega oleks kaasnenud süüdistatava õigeksmõistmine.

13. Praeguses asjas nõustus EIK riigisiseste kohtute seisukohaga, et kannatanu mitteosalemine

kohtuistungil oli põhjendatud. Seega jagas EIK kohtute arvamust, mille kohaselt A kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine kohtumenetluses oli õiguspärane KrMS § 291 p 5 (kuni 1.

septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis) alusel, kuivõrd kannatanu ei saanud kõrvaldamatu takistuse

tõttu kohtusse ilmuda. Sellest tulenevalt oli kohus otsuse tegemisel õigustatud tuginema ka nende

tunnistajate ütlustele, mille sisuks oli teiselt isikult kuuldu. Menetluse ajal kehtinud KrMS § 68 lg 5

sätestas, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks

teise isiku vahendusel, oli arvestatav tõendina, kui vahetut tõendiallikat ei saanud üle kuulata.

Kriminaalasja arutamisel andsid kohtus ütlusi teine kannatanu ja mitu tunnistajat, kes olid kannatanu

A kaudu või teiste isikute vahendusel saanud teadlikuks tõendamiseseme asjaoludest.

14. Kuriteo toimepanemist kinnitavad muu hulgas kannatanu D ütlused selle kohta, et mõlemad

kannatanud ööbisid J. Rosina juures, olles eelnevalt tarbinud alkoholi koos süüdistatavaga. Magati

kolmekesi koos lahtikäival diivanil; süüdistatav magas kannatanute vahel. Kannatanud ei võtnud end

magamiseks riidest lahti, kuid ärgates olid mõlemad alasti ning nende aluspüksid olid kadunud.

Kannatanu A rääkis talle järgmisel päeval, et süüdistatav imes mõlema kannatanu suguelundit ja

küsis A käest, kas ta võib D-ga suguühendusse astuda. Tunnistaja C andis ütlusi selle kohta, et ta käis

sündmuse päeval J. Rosina juures küsimas, kas ta vend A on seal, kuid süüdistatav vastas talle, et ei

ole. Kannatanud rääkisid järgmisel päeval tunnistajale, et viibisid süüdistatava juures, jõid alkoholi ja

magasid tema pool. J. Rosin oli neilt aluspüksid ära võtnud selleks, et astuda nendega oraalsesse

suguühendusse. Pärast seda läksid nad kolmekesi süüdistatava juurde, et aluspüksid tagasi saada, kuid

J. Rosin keeldus neid tagastamast. Tunnistaja B ütluste kohaselt rääkis A talle J. Rosina juures

toimunust. Tunnistaja E ütluste kohaselt rääkis kannatanu D talle, et mäletab J. Rosina juures

ärkamist ja riiete kadumist. Samuti rääkis kannatanu talle, et A nägi hommikul, kuidas J. Rosin imes

D suguelundit. Teo toimepanemine on kaudselt tõendatud ka süüdistatava enda ütlustega selle kohta,

et poisid tarvitasid alkoholi ja ööbisid tema juures diivanil.

15. Kolleegiumi hinnangul ei ole õigustatud EIK otsuses väljendatud etteheide, mille kohaselt

erinevalt kohtuasja D. T. vs. Madalmaad asjaoludest ei andnud praeguses menetluses last küsitlenud

psühholoogiaeksperdid arvamust tema videosalvestatud ütluste tõesuse või usaldusväärsuse kohta.

Eesti õiguskorras annab lõpliku hinnangu tõendi usaldusväärsusele kohus. Psühholoogiaekspertiisi

käigus annab ekspert tulenevalt oma erialasest pädevusest hinnangu kannatanu vaimsele arengule ja

isiksusele ning tema käitumisele ülekuulamisel, sh võib ekspert hinnata näiteks lapse võimet eristada

tegelikult asetleidnud sündmusi väljamõeldust, kalduvust fantaseerimisele, lapsele mitteomast

mõistekasutust ja muid eripärasid. Ekspert ei saa aga anda lõplikku hinnangut konkreetsete ütluste

tõepärasuse kohta, sest tegemist ei ole teadusliku järeldusega. Kõik eksperdiarvamuses kajastatud

asjaolud ongi aluseks kohtu otsustusele ütluste usaldusväärsuse kohta.

16. Maakohtu otsuses tugineti A suhtes toimetatud ambulatoorse kohtupsühholoogiaekspertiisi aktile,

milles analüüsiti kannatanu ülekuulamise asjaolusid ja kannatanu käitumist ülekuulamisel. Otsuses

kajastati ka eksperdiarvamuse viidet sellele, et ülekuulamisel on kannatanu üldiselt ärev ja pinges,

kuid ilmneb mõningane erinevus neutraalsete ja ebameeldiva sündmusega seotud küsimustele

vastamise vahel: vastuseks rasketele küsimustele kannatanu enamasti vaikib. Kuigi kannatanu vaimne

areng ei ole eakohane, on ta võimeline õigesti tajuma ja vastavalt oma arengutasemele kirjeldama

konkreetseid kogemusi oma lähiümbruses toimunust. Kannatanu käitumisest saab järeldada, et

toimunu oli tema jaoks negatiivse tähendusega. Selle pinnalt tegi maakohus järelduse kannatanu

ütluste usaldusväärsuse kohta.

17. Samuti tuleb kriitiliselt hinnata EIK otsuses sisalduvat teist etteheidet, mille kohaselt kannatanu

psühholoogiaekspertiisi toimetanud eksperdid andsid oma arvamuse kirjalikult, ilma et neid oleks

kohtuistungil küsitletud. Eksperdi väljakutsumist ülekuulamiseks peavad KrMS § 292 lg 2 kohaselt

taotlema kohtumenetluse pooled, mis on kooskõlas kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega.

Praeguses asjas ei taotlenud süüdistatav ega tema kaitsja ekspertide ülekuulamist kohtuistungil.

18. Eeltoodu võimaldab kolleegiumi hinnangul järeldada, et J. Rosina kriminaalasja arutamisel maa-

ja ringkonnakohtus uuriti piisavalt tõendeid, mis võimaldasid kogumis järeldada tema süü tõendatust.

Seetõttu ei tingi EIK-i poolt tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine kriminaalmenetluse

uuendamist. Kuna rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist, puudub kriminaalasjas teistmisalus

KrMS § 366 p 7 mõttes.

19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium J. Rosina

kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.

20. J. Rosina kaitsja esitas 2. septembril 2014 Riigikohtule taotluse määrata tema poolt

süüdimõistetule teistmismenetluses osutatud õigusabi eest Advokaadibüroo Ann Saar OÜ-le riigi

õigusabi tasu 432 eurot (sh käibemaks 72 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal õigusabi

osutamiseks kokku 12 pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on kaitsjatasu taotlus põhjendatud ja see

tuleb rahuldada. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning

Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2 ja 16, määrab kolleegium J. Rosinale

teistmismenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 432 eurot (sh käibemaks 72 eurot).

KrMS § 186 lg 3 alusel mõistab Riigikohus menetluskulu J. Rosinalt riigi kasuks välja.

/allkirjastatud digitaalselt/