3-1-1-10-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-10-15

Otsuse kuupäev

16. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Nikolai Šmeljovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p

1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

21. oktoobri

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-11682

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Šmeljovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Irina

Gromtsev, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör

Antti Aitsen

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. juuli 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2014.

a otsus osaliselt Nikolai Šmeljovi süüditunnistamises ning karistamises karistusseadustiku

(KarS) § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi.

2. Mõista Nikolai Šmeljov süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 järgi õigeks.

3. Tunnistada Nikolai Šmeljov süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 9 aastat

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda

karistuse kandmise alguseks 16. juuli 2013.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Määrata OÜ-le Ida-Viru Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Nikolai

Šmeljovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 168 (ükssada kuuskümmend

kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot, ja jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 18. juuli 2014. a otsusega tunnistati Nikolai Šmeljov süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja §

392 lg 2 p 2 järgi ning teda karistati vangistusega 11 aastaks. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati

eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti karistuse kandmise aja alguseks 16. juuli 2013.

2. N. Šmeljov tunnistati KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta sõlmis 2013.

aastal tuvastamata isikuga kokkuleppe, mille kohaselt pidi sama aasta juulis sõitma autoga

Hispaaniasse, saama tuvastamata riigis ning isikult vähemalt 107,52 kilogrammi hašišit ligikaudse

väärtusega 750 000 eurot, peitma narkootilise aine sõiduautosse ja toimetama selle varjatult Eestisse.

7. juulil 2013 sõitiski süüdistatav Hispaaniasse, viibides seal 14. juulini 2013. Tuvastamata isiku

juhiste alusel sai ta eeluurimisel kindlaks tegemata Euroopa riigis ja isikult 107,52 kilogrammi hašišit

tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldusega 11-28 protsenti ning ligikaudse väärtusega 750 000 eurot.

Süüdistatav peitis narkootilise aine enda sõiduautosse ehitatud peidikutesse ja vedas selle 16. juulil

2013 kell 3.07 Läti Vabariigi kaudu üle riigipiiri Eesti Vabariiki. Seejärel sõitis ta narkootilise ainega

Ida-Virumaale Lohusuu valda Kalmakülla, kus Maksu- ja Tolliameti ametnikud sõiduki kella 05.20

ajal kinni pidasid. Käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks

hinnanguliselt 1 075 200 inimesele. Maakohus põhjendas N. Šmeljovi süüditunnistamist järgmiselt.

2.1 Kriminaalasja peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas süüdistatav teadis autos olevatest

peidikutest ja neist leitud narkootilisest ainest. Kaitseversiooni kohaselt võis narkootiline aine olla

autosse peidetud enne, kui N. Šmeljov sõiduki 2012. aastal Saksamaalt ostis, või paigutati see

peidikutesse ajal, mil sõidukit kasutas A.P. Kumbki võimalus ei ole eluliselt usutav.

2.2 Süüdistatava reisi eesmärgiks oli suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik omandamine ja

Eestisse toimetamine. Reisi eesmärki, välismaal toimunud telefonisuhtluse põhjusi ja talle kuuluva

mobiiltelefoni koju jätmise põhjust puudutavad süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Mõistlik

ja eluliselt usutav on versioon, et abonentnumbreid XXXXXXXX ja YYYYYYYY kasutas N.

Šmeljov suhtlemiseks tuvastamata isikuga, kellega grupis ta süüdistuses kirjeldatud kuriteod toime

pani. Seda kinnitab asjaolu, et peaaegu kõik reisi ajal saadetud ja vastu võetud sõnumid olid

telefonidest kustutatud. DNA-ekspertiisiakt tõendab, et süüdistataval oli narkootilise aine pakenditega

enne nende peitmist vahetu kokkupuude. DNA vahendatud ülekandumist sõiduki läbivaatuse akti ja

fotode põhjal jaatada ei saa. Süüdistusversiooni toetab ka 16. juuli 2013. a asitõendi vaatluse

protokolli lisa, milles kajastatud fotodel olevad käsikirjalised märkmed puudutavad narkootilise aine

kogust.

2.3 13. novembri 2013. a asitõendi vaatluse protokolli järgi sisenes N. Šmeljov Lätist Eestisse Valga

kontrollpunkti kaudu 16. juulil 2013 kell 3.07. Samal päeval kell 5.20 peeti ta Ida-Virumaal Lohusuu

vallas Kalmakülas kinni ja tema kasutuses olnud sõidukist leiti 107,52 kilogrammi hašišit. Arvestades

riigipiiri ületamise ja kinnipidamise vahele jäävat aega ning selle ajaga läbitud vahemaad, on

tõendatud, et narkootiline aine peideti sõidukisse väljaspool Eesti Vabariigi piire. Narkootilise aine

Eestisse toomisega täitis süüdistatav KarS § 392 objektiivsed tunnused.

2.4 N. Šmeljovi süüdistatakse selles, et kuriteod pani ta toime grupis tuvastamata isikuga.

Narkootilise aine maksumust arvestades ei saanud süüdistatav seda omandada enda raha eest.

Järelikult omandas ta narkootilise aine tuvastamata isiku raha eest. Selline järeldus süüdistuse

piiridest ei välju. DNA-ekspertiisiakti kohaselt leiti hašiši pakenditelt kaks DNA-täisprofiili, mis N.

Šmeljovi bioloogilise materjaliga ei seostu. See tõendab, et süüdistatav ei tegutsenud üksi, vaid pani

kuriteo toime grupis. Narkootilise aine omandamine, valdamine, vedamine ja toimetamine üle Eesti

riigipiiri oli hõlmatud ühtsest tahtest. Isikud tegid endast oleneva, hoidmaks sündmuste kulgemist

enda kontrolli all, mida kinnitavad eeskätt süüdistatava mobiiltelefonide vaatlus ja kõneeristused. N.

Šmeljovi teopanus seisnes narkootilise aine omandamises, valdamises ja üle Eesti riigipiiri

vedamises, tuvastamata isiku teopanus aga narkootilise aine süüdistatavale kättesaadavaks tegemises

ning tema liikumise ja muu kuritegudega seotud tegevuse korraldamises, kontrollimises ning

juhendamises. Kuriteod pani süüdistatav toime kavatsetult.

2.5 N. Šmeljovile tuleb mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus. Süüdistatava süü on keskmisest

suurem, sest käideldud narkootilise aine kogus ületas suure koguse miinimummäära 107 520-

kordselt. Lisaks suurendab süüd kuriteo toimepanek grupis. Karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud puuduvad. Seetõttu on põhjendatud tema karistamine vangistusega 11 aastaks.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Irina Gromtsev. N. Šmeljov taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.

Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, alternatiivselt aga

kuritegude kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 järgi või kergema karistuse mõistmist ja

süüdistatava vabastamist menetluskulude tasumisest.

4. Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et süüdistatavale etteheidetava kuriteoliigi

eripära tõttu oli süüdistuse tõendamine võimalik peamiselt kaudsete tõendite abil. Siseveendumusele

tuginedes võimaldavad tõendid siiski järeldada, et N. Šmeljov pani toime temale etteheidetavad

kuriteod. Kuritegude tehiolude kindlakstegemisel lähtus maakohus kriminaalmenetlusõiguse sätetest

ja kohtu seisukohad on ammendavad ning vastuoludeta. Süüdistatava kokkupuudet narkootilise

ainega ei kummuta ka eksperdi seletus DNA vahendatud ülekandumise teoreetilise võimalikkuse

kohta. Samas ei ole põhjendatud süüdistatava käitumist kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1

järgi. Lisaks muudest tõenditest tehtud järeldustele kinnitab kaastäideviimist seegi, et suure koguse

narkootilise aine Eesti Vabariiki toomine oli mõeldav ja teostatav detailselt kavandatud ning

organiseeritud grupi liikmete omavahelise kooskõlastatud tegevuse raames. Süüdistatava ja

tuvastamata isiku tegevus oli suunatud narkootilise aine käitlemisele ning salakaubaveole. Kuriteo

hoolikale kavandatusele ja läbi mõeldud logistikale viitab asjaolu, et ettevaatusabinõude tulemusena

jõudis narkootiline aine Eestisse. Püüdes tabamise korral minimaliseerida enda seotust narkootilise

ainega, kustutas süüdistatav pärast välisriigist tagasipöördumist enamiku mobiiltelefonides

sisalduvast suhtlusteabest, mis võinuks olla tõendina kasutatav tema ja teise kaastäideviija vastu.

Paljasõnalised ja ebausaldusväärsed on väited, mis puudutavad sissetuleku saamist kala müügist.

Ühtlasi leidis maakohus põhjendatult, et süüdistatava süü on keskmisest oluliselt suurem.

Süüdistatavat karistati KarS § 184 lg 2 p 1 kui raskeimat karistust ettenägeva sätte alusel, mille

sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Käideldud narkootilise aine liik süü suurust ei

vähenda. Karistuse mõistmisel oli rõhuasetus narkootilise aine kogusel. Süüd raskendas kuritegude

toimepanemine grupis. Narkokuritegude aktuaalsust ja rünnatud õigushüve olulisust arvesse võttes

peab realiseeruma ka karistuse üldpreventiivne toime, sest mõistetav karistus peab olema hoiatuseks

võimalikele uutele narkokuritegude toimepanijatele. Süüd suurendab seegi, et narkootiline aine

toimetati üle riigipiiri.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N. Šmeljovi kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi I. Gromtsev, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist, alternatiivselt aga kuritegude kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 järgi

või kergema karistuse mõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Kohtute hinnangul rahastas narkootilise aine omandamist eeluurimisel tuvastamata kaastäideviija,

kuid süüdistuses ei ole sellele ühtegi viidet. Kõnealune viga kujutab endast kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 268 lg 1 nõuete rikkumist. Samuti kohaldati N. Šmeljovi süüditunnistamisel

vääralt materiaalõigust, kuna narkootiline aine ei kuulunud talle. Süüdistatava loogilised ja

järjekindlad ütlused jäeti tõendikogumist alusetult kõrvale. N. Šmeljov ei vastanud ristküsitlusel

kõigile küsimustele, mis aga ei tähenda, et ta varjab kriminaalmenetluses tähtsat teavet. Süüdistatava

DNA võis narkootilise aine pakenditele sattuda vahendatult sõiduki läbivaatuse käigus. Seda

võimalust kinnitas ka ekspert. Muud tõendid N. Šmeljovi süüd ei kinnita.

5.2 Käsitades süüdistatava käitumist grupiliste kuritegudena, rajasid kohtud enda järeldused

oletustele, sest kaastäideviimist tõendid ei kinnita. Tuvastamata isikuga suhtlemine ei tõenda, et

telefonikõned ja sõnumid olid seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega. Süüdistatav

seletas, kellega ja miks ta reisi vältel suhtles, ning soovimatus avaldada konkreetseid nimesid ei räägi

sellest, et suhtlus toimus narkootilise aine omandamise ning vedamise eesmärgil. Eelnevat ei tõenda

ka telefonikõnede eristus. Samuti ei ole arusaadav, kuidas tehti kindlaks tuvastamata isiku roll.

Kokkuvõtlikult jäeti kõrvaldamata kahtlus, et süüdistatav tegutses narkootilist ainet käideldes

iseseisvalt. Kohtuotsustest ei selgu, miks seostati narkootilise aine pakenditelt leitud kahe

tuvastamata isiku DNA-täisprofiilid kaastäideviijatega. Ka ei osutatud tõenditele, mis kinnitaksid

ühist teovalitsemise tahtlust. Seetõttu tuleb süüdistatava teod kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 ja § 392

lg 1 järgi ning mõista talle kergem karistus.

5.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt suurendab kuriteo grupiline

toimepanek süüd. KarS § 59 keelab karistuse kohaldamisel raskendava asjaolu arvestamise, kui see

on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnus. KarS § 184 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu

tunnuseks on isikute grupp. Seetõttu kohaldati KarS § 58 p-s 10 märgitud asjaolu korduva

arvestamisega ebaõigesti materiaalõigust. Piisavalt ei arvestatud sedagi, et süüdistatav on varem

kriminaal- ja väärteo korras karistamata.

6. Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen leiab, et kassatsioonis taotletakse

tõenditele teistsuguse hinnangu andmist. Ringkonnakohus analüüsis aga piisava põhjalikkusega

tõendeid, nende usaldusväärsust ja omavahelist seotust. Vaidlustatud otsus on seaduslik ja selle

tühistamiseks puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb kõigepealt N. Šmeljovile süüksarvatavate kuritegude

karistatavust 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud karistusseadustiku redaktsiooni järgi (I), kujundab

seisukoha väidete osas, mis puudutavad suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise

tõendatust (II), analüüsib süüditunnistamise põhjendatust grupilises kuriteos süüdistuses KarS § 184

järgi (III), vaeb kassaatori taotlust kergema karistuse mõistmiseks (IV), võtab kokku

kassatsioonimenetluse

tulemused

(V)

ning

viimaks

määrab

kindlaks

tasu

suuruse

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest (VI).

I

8. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab

teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud

isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on

isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on

olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras,

kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku

süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale

kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-36-

07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb

kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav

karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6).

9. N. Šmeljovi süüdistatakse KarS § 392 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. See paragrahv on

alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Praegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni vastuvõtmisel lähtus

seadusandja arusaamast, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik

vedamine üle riigipiiri on hõlmatud KarS § 184 objektiivsetest tunnustest (vt karistusseadustiku

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lk 89, XII

Riigikogu koosseisu 554 SE). Järelikult on süüdistuses kirjeldatud käitumine, mis seisnes suures

koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises, s.o omandamises, valdamises, vedamises ja üle

riigipiiri toimetamises, alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava

kuriteona ning süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 järgi tuleb N. Šmeljov KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks

mõista.

II

10. Kaaluka osa kassatsioonist moodustavad väited, milles kaitsja kritiseerib N. Šmeljovi käitumises

KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastatust puudutavaid kohtuotsuste järeldusi.

Need etteheited on alusetud, sest kohtud põhistasid jälgitavalt, millistele tõenditele tuginevalt tehti

kindlaks süüdistatava seos ebaseaduslikult käideldud narkootilise ainega. Veenvalt põhjendati sedagi,

miks ei ole eluliselt usutavad ja usaldusväärsed kaitseversioonid, mille kohaselt ei olnud süüdistatav

sõidukis olnud narkootilisest ainest teadlik ning mille kohaselt võis tema bioloogiline materjal

narkootilise aine pakenditele sattuda sõiduki läbivaatuse käigus DNA vahendatud ülekandumise teel.

Prokurör märgib õigesti, et kassaator taotleb nendes küsimustes Riigikohtult uute faktiliste asjaolude

tuvastamist, mis ei ole KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonikohtu pädevuses. Arvestades, et N.

Šmeljov käitles narkootilist ainet koguses, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks ligikaudu

1 075 200 inimesele, ja pani kuriteo toime kavatsetult, on tema käitumises õigustatult sedastatud

KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnuste olemasolu. KrMS § 363 lg 4 p-st 1 lähtudes ei pea

Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses osas ringkonnakohtu seisukohtade kordamist vajalikuks.

III

11. Süüdistuse kohaselt käitles N. Šmeljov suures koguses narkootilist ainet grupis kohtueelsel

uurimisel tuvastamata isikuga, kellega leppis kokku teoplaani asjaoludes, s.t narkootilise aine

omandamise ja Eestisse toimetamise tingimustes. Selle isiku teadmisel ja temalt saadud juhiste alusel

toimus

ka

edasine

tegelik

narkootilise

aine

omandamine

ning

Eestisse

toimetamine.

Kassatsioonimenetluse keskse küsimusena peab otsustama, kas süüdistatavale etteheidetavat

käitumist on alust käsitada grupilise kuriteona.

12. Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause

kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime

ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt

faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi

tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset

teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks

tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik

täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste

kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline,

mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama

ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud

kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).

13. Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on

jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Kooskõlas eelmises punktis refereeritud seisukohtadega

tuleb aga mõistetavalt ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka

süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida

kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest. Süüdistusaktis sisalduva

teokirjelduse

põhjal

saab

praegusel

juhul

jaatada

kuriteo

toimepanemise

võimalikkust

kaastäideviimise vormis, kuna selles kajastatud faktilised asjaolud on piisavad, andmaks hinnangut

kummagi toimepanija rollile süüteos. Kriminaalkolleegium nõustub kohtutega selleski, et suure

koguse narkootilise aine omandamine, valdamine ja vedamine süüdistusaktis kirjeldatud viisil on

eeskätt mõeldav ning teostatav hoolikalt kavandatud ja mitme isiku kooskõlastatud tegevuse raames.

Narkokuritegude eripära arvesse võttes on kirjeldatud arusaam loogiline ja praktikas sagedasti

kinnitust leidnud.

14. Arutatava kriminaalasja puhul ei saa aga eirata tõsiasja, et nii kõnealune kohtute seisukoht kui ka

muud kaastäideviimist käsitlevad järeldused rajanevad esmajoones kriminaalmenetluslikul

kogemusel ja selle põhjal tehtud oletustel, mitte konkreetses asjas tuvastatud faktiliste asjaolude

hindamisel. Kuigi vaidlustatud otsustes osutatakse paralleelselt ka narkootilise aine maksumusse

puutuvale, DNA-ekspertiisiaktile ja süüdistatava mobiiltelefonide vaatluse protokollile ning

kõneeristustele, ei saa nendegi tõendite alusel pidada seaduslikuks N. Šmeljovi süüditunnistamist

grupilises kuriteos.

14.1 Kohtute hinnangul ei saanud süüdistatav narkootilise aine maksumust silmas pidades seda enda

rahaliste vahendite arvel omandada, mille tõttu pidi ta narkootilise aine omandama tuvastamata isiku

raha eest. Kaitsja märgib õigesti esmalt seda, et süüdistus ei kajasta narkootilise aine omandamise

finantseerimist puudutavate asjaolude kirjeldust ja seda küsimust käsitlevat kaastäideviijate rollide

jaotust ning et vaadeldavas osas rikkusid kohtud süüdimõistva otsuse tegemisel KrMS § 268 lg 1

nõudeid. Teisalt ei ole tuvastatud, kas ja missugune summa narkootilist ainet üle andnud isikule

maksti. Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa seejuures võrdsustada sellise summa

tasumisega. Arusaadavalt ei omanda süüdlane üldjuhul suures koguses narkootilist ainet tasuta.

Olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis ja sisustatakse ühe grupi liikme

teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu,

tuleb need asjaolud aga kriminaalmenetluses eraldi tõendada.

14.2 Süüdistuse kohaselt sai N. Šmeljov narkootilise aine tuvastamata isiku juhiste alusel välisriigis

ja tema ülesandeks oli see aine Eestisse toimetada. Süüdistusest on ühemõtteliselt välja loetav, et

tuvastamata kaastäideviijal ei olnud narkootilise ainega vahetut kokkupuudet. Samale seisukohale

asus ka maakohus, kes leidis, et isiku käsitamiseks kaastäideviijana ei pea ta omakäeliselt

süüteokoosseisu tunnuseid realiseerima. Kõnealusest tõdemusest lähtuti kohtuotsustes ka

kaastäideviijate teopanuse analüüsimisel, kui märgiti, et kuritegude vahetu toimepanija oli

süüdistatav. Samas ei haaku selle järeldusega seisukoht, et narkootilise aine pakenditelt leitud kahe

tuvastamata isiku bioloogiline materjal on seostatav kindlaks tegemata kaastäideviijatega. Kui

väidetaval kaastäideviijal kohtuotsuste järgi narkootilise ainega vahetut kokkupuudet ei olnud, ei saa

DNA-ekspertiisiakt ka tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Muu hulgas saab osutatud seisukoha

põhjendatuse kahtluse alla seada väitega, et tegemist võib olla süüdistatavale narkootilist ainet

müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kuid KarS § 184 mõttes ei ole need isikud

käsitatavad arutatava kuriteo kaastäideviijatena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 22).

14.3 Veel osutasid kohtud süüdistatava mobiiltelefonide vaatluse protokollile ja sideettevõtjalt saadud

andmete protokollide lisaks olevatele kõnede eristustele, mille kohaselt suhtles N. Šmeljov reisi

kestel aktiivselt tuvastamata isikuga ning kõrvaldas seejärel telefonidest kõik suhtlust puudutavad

jäljed. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oleks sellistele tõenditele isikut süüstava tähenduse andmine

võimalik siis, kui oleks sedastatav, et just vaidlusaluse suhtluse raames sai süüdistatav narkootilise

aine käitlemiseks vajalikke juhiseid, kuid kohtute põhjendusest nähtuvalt tõendikogum sellist

järeldust tõsikindlalt teha ei võimalda. Seetõttu on tegemist vaid oletusega.

15. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate

tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kriminaalkolleegium leiab, et

kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo oleks tulnud kuriteo grupilist

toimepanemist puudutavad kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 26). N. Šmeljovi KarS § 184 lg 2 p

1 järgi süüdi tunnistades rikuti aga tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning

põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. Need puudused on

käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

16. Käesoleva otsuse punktis 10 asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtulikul arutamisel

tuvastatu kohaselt käitles N. Šmeljov ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet, s.o hašišit,

pannes kuriteo toime kavatsetult. Arvestades, et süüdistatava käitumises ei tuvastatud nõuetekohaselt

kvalifitseeriva koosseisutunnusena grupi olemasolu, tuleb ta süüdi tunnistada KarS § 184 lg 1 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos.

IV

17. Kuna Riigikohus tunnistab süüdistatava süüdi KarS § 184 lg 1 järgi, mille sanktsioonis nähakse

karistusena ette vangistus ühest kuni kümne aastani, tuleb kergendada ka N. Šmeljovile maakohtu

otsusega mõistetud karistust. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, mille järgi peab

süüdistatava süü suuruse hindamisel keskse tegurina arvesse võtma käideldud narkootilise aine

kogust. Käesoleva otsuse eelnevas osas märgitu põhjal piisanuks käideldud narkootilisest ainest

narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine

käitlemisega ohustas süüdistatav ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on

rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne

mõju õigustaksid seetõttu süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras. Arvestades

siiski seaduses nimetatud karistust raskendavate asjaolude puudumist, peab kriminaalkolleegium

võimalikuks N. Šmeljovi karistada vangistusega 9 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistuses

viibitud aeg arvata karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise alguseks 16. juuli 2013, s.o

kahtlustatavana kinnipidamise päev.

V

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 18. juuli 2014. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri

2014. a otsuse osas, millega N. Šmeljov tunnistati süüdi ning teda karistati KarS § 184 lg 2 p 1 ja §

392 lg 2 p 2 järgi. Uue otsusega mõistab kolleegium N. Šmeljovi süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2

järgi õigeks. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist puudutavas süüdistuses tuleb

N. Šmeljov süüdi tunnistada KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 9 aastat vangistust,

arvata KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse

kandmise alguseks 16. juuli 2013. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt.

VI

19. N. Šmeljovi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 168 euro

suuruses summas, sh käibemaks 28 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks,

kaitsealuse konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 7 pooltundi.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3,

§ 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra

punktide 2 ning 16 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/