3-2-1-149-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-149-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Harry Väli hagi Margo Väli (pankrotis) pankrotihalduri

Toomas Saarma vastu nõude tunnustamiseks Margo Väli

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-331

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Harry Väli kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Harry Väli, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Kostja Margo Väli (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-331 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Harry Väli kassatsioonkaebuselt 16. juulil 2014 tasutud kautsjon 50

(viiskümmend) eurot Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kontole nr

EE951010220072173010.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harry Väli (hageja) esitas 4. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule hagi Margo Väli (pankrotis)

pankrotihalduri Toomas Saarma (kostja) vastu, milles palus tunnustada hageja 10 717 euro 16 sendi

suurust nõuet Margo Väli (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 27. aprilli 2012. a määrusega välja võlgniku

pankroti ja määras pankrotihalduriks Toomas Saarma.

Hageja väidete kohaselt andis ta aastatel 2007–2010 võlgnikule laenu 10 737 eurot 16 senti

(168 000 krooni), mille võlgnik kohustus tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2012. Hageja andis

laenusumma võlgnikule üle mitmes osas ja vajadust mööda nii sularahas kui ka pangaülekannetena.

Võlgnik vajas raha selleks, et tasuda õigusabi eest tsiviilasjas nr 2-07-34635 (AS-i Rekal Eesti hagi

võlgniku vastu). Kuna tegu oli perekonnasiseste tehingutega, olid laenulepingud suulised.

Laenulepingutest tuleneva kohustuse olemasolu kinnitamiseks allkirjastas võlgnik 22. detsembril

2010 võlatunnistuse.

Hageja esitas võlatunnistusest tuleneva nõude võlgniku pankrotimenetluses. Pankrotihaldur vaidles

6. detsembril 2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele täies ulatuses vastu.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Hageja nõude aluseks on deklaratiivne võlatunnistus, mille kehtivus on seotud algse kohustuse

kehtivusega. Hageja ei ole oma nõuet tõendanud, kuna võlatunnistuse allkirjastamine ei tõenda, et ta

andis raha võlgnikule üle. Laenu andmine sularahas ei ole eluliselt usutav. Võlgniku konto

väljavõtetest nähtub, et hageja on võlgnikule üle kandnud ainult 722 eurot 20 senti ja sellest vaid 147

eurot on üle kantud selgitusega „laen".

Kostjale teadaolevalt on võlgnik tsiviilasjas nr 2-07-34635 tasunud õigusabi eest kokku 11 021 eurot

26 senti, võlgnikule laekus kohtuvaidluse ajal kontodele raha aga kokku 137 616 eurot 65 senti.

Lisaks on võlgnik samas tsiviilasjas õigusabi eest tasumiseks väidetavalt laenanud veel ka

19 000 eurot. Eelnevast tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et võlgnik võis hagejalt laenata 10 737 eurot

16 senti sularahas.

3. Harju Maakohus rahuldas 19. detsembri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet

võlgniku pankrotimenetluses 338 euro 73 sendi ulatuses teise rahuldamisjärgu nõudena.

Menetluskuludest jättis maakohus 96,84% hageja ja 3,16% kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks deklaratiivne võlatunnistus ja sellisel

juhul peab võlgnik kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga.

Konto väljavõtetest nähtuvalt on hageja võlgnikule üle kandnud kokku 722 eurot 20 senti, millest

191 eurot 73 senti on üle kantud selgitusega „toetus", 383 eurot 47 senti selgitusega „laenu tagastus"

ja 147 eurot selgitusega „laen". Seega on võlgniku konto väljavõtetega tõendanud, et tal on

võlatunnistusest tulenevalt hageja vastu ainult 338 euro 73 sendi suurune kohustus.

Hageja väitel anti ülejäänud laenusumma üle sularahas, kuid hageja ei ole seda tõendanud. Kostja ei

saa tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et võlgnik ei ole hagejalt sularaha saanud, vaid hageja saab

tõendada, millal ja kui palju ta võlgnikule raha üle andis.

Eluliselt ei ole usutav, et hageja võis võlgnikule anda laenu sularahas. Hageja väidetud summa

üleandmine sularahas oleks ka sugulaste vahel üldjuhul ebamõistlik, eriti arvestades, et kostja tasus

oma õigusabi kulude eest pangaülekannetega.

Alust kahelda, et hageja ei andnud võlgnikule laenu võlatunnistuses märgitud ulatuses, annab ka see,

et võlgniku konto väljavõtetest nähtuvalt oli tal kohtumenetluse ajal, mil ta pidi tasuma õigusabi eest,

endal piisavalt sissetulekuid.

Harju Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-13-335, milles kohus lahendas analoogset vaidlust.

Selle vaidluse asjaolude kohaselt andis võlgnikule sularahas 19 000 euro suuruse laenu ka võlgniku

lähikondne (abikaasa ema) ja väidetavalt on ka see laen antud selleks, et võlgnik saaks tasuda

õigusabi eest tsiviilasjas nr 2-07-34635. Kuna võlgnik tasus tsiviilasjas nr 2-07-34635 õigusabi eest

kokku 11 021 eurot 26 senti, tema kontodele laekus kohtuvaidluse ajal 137 616 eurot 65 senti ja kuna

võlgnik on samal otstarbel väidetavalt laenanud 19 000 eurot ka oma abikaasa emalt, ei ole eluliselt

usutav, et võlgnik võis hagejalt sularahas laenata 10 737 eurot 16 senti.

Hageja selgitused on vastuolulised ja ebausutavad. Tõendatud on, et võlgnikul on hageja vastu

võlatunnistusest tulenevalt vaid 338 euro 73 sendi suurune kohustus. Seega jääb hagi ülejäänud

nõude ulatuses rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskuludest 96,84% hageja kanda, ning teha uue

otsuse, millega tunnustada hageja 10 737 euro 16 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses

teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus

rahuldamata. Menetluskulud apellatsiooniastmes jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jagas maakohus osaliselt valesti tõendamiskoormise,

kuid see ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. Maakohus leidis, et hageja oleks

pidanud tõendama laenu andmist, ja jättis hagi rahuldamata seepärast, et hageja ei tõendanud, et ta on

võlgnikule sularahas laenu andnud. Võlatunnistuse andmise tagajärjeks on tõendamiskoormise

muutumine. See tähendab, et kohustatud isik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et nõue on

lõppenud või et seda ei eksisteeri.

Samas peab hageja välja tooma asjaolud, millest saab järeldada, et ta andis võlgnikule võlatunnistuse

aluseks oleva laenu. Hageja esiletoodud asjaoludest ei saa aga järeldada, et ta on võlgnikule laenu

andnud. Hageja väitel anti laenu sularahas selleks, et võlgnik saaks tasuda tsiviilasjas nr 2-07-34635

õigusabi eest. Kuid hageja ei ole esile toonud, millise summa, millal ja kus ta võlgnikule üle andis.

Ekslik on hageja arusaam, et nõude alusena on piisav tuua esile, et kohustatud isik on andnud

deklaratiivse võlatunnistuse. Kuna hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada,

millal ta andis võlgnikule laenu, mille kohta vormistati võlatunnistus, siis on lõppastmes õige

maakohtu otsus, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

Pangakonto väljavõtetest nähtub, et hageja on kandnud panga kaudu võlgnikule üle ka väiksemaid

summasid ja seega ei ole suurema summa sularahas üleandmine tõenäoline. Kohtule on esitatud

tõendid, millest nähtub, et tsiviilasjas nr 2-07-34635 tasus võlgnik õigusabi eest kokku 11 021 eurot

26 senti. Maakohus on tuvastanud, et võlgnikul oli piisavalt vahendeid, et õigusabi eest ise tasuda, ja

samuti on talle õigusabi eest tasumiseks laenu andnud abikaasa ema. Seda, et õigusabi eest oleks

advokaadibüroole tasutud sularahas, ei ole hageja maakohtus väitnud.

Kuigi võlgnik on teinud oma pangakontole suurtes summades sissemakseid sularahas, ei kinnita see,

et just hageja andis talle laenu. Sularaha sissemaksete tegemist ei saa väidetava laenu andmisega

seostada, sest hageja ei ole esile toonud, millal ta võlgnikule sularahas laenu andis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti sisustanud võlatunnistuse

andmisega kaasneva ümberpööratud tõendamiskoormise. Võlatunnistuse olemusega ei ole kooskõlas

ringkonnakohtu seisukoht, et võlausaldaja peab täiendavalt põhistama ja tõendama võlatunnistuse

andmisele eelnenud võlasuhte asjaolusid. Laenusumma üleandmist laenusaajale tõendab

võlatunnistus. Võlatunnistuse järgi eeldatakse, et kohustus eksisteerib võlatunnistuses sätestatud

kujul. Praegu pidi hoopis kostja tõendama, et võlga tegelikult ei ole. Teistsugusele järeldusele

jõudmisel on kohtud rikkunud TsMS § 230 lg-t 1.

Deklaratiivse võlatunnistuse korral saaks hagi rahuldamata jätta vaid siis, kui kostja tõendab, et

laenusummat vaatamata võlatunnistusele võlgnikule tegelikult üle ei antud või et laenukohustus on

juba täidetud. Kohtud ei pidanud hindama, kas kogutud tõenditega on tõendatud võlatunnistuse

aluseks oleva võlasuhte olemasolu, vaid kas on tõendatud kostja vastuväide, et võlatunnistusega

tunnistatud võlga ei ole. Seega ei ole õige ega asjakohane kohtute seisukoht, et võlgniku pangakonto

väljavõttest, ajutise pankrotihalduri aruandest ning võlgniku rahavajadusest tulenevalt ei ole võimalik

järeldada, et hageja andis võlgnikule laenu. Raha üleandmise tõendatus ei sõltu sellest, milleks

võlgnik laenu vajas või milleks ta seda kasutas.

Kohtud eksisid oluliselt TsMS § 232 lg 1 kohaldamisel. Menetluses kogutud tõenditega ei ole

kooskõlas järeldus, et võlgnikul ei ole võlatunnistuses märgitud kohustust tekkinud.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Hageja palus tunnustada enda 10 717 euro 16 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses.

Nõude alusena tugines hageja 22. detsembril 2010 tema ja võlgniku vahel allkirjastatud

võlatunnistusele. Hageja väidete kohaselt andis ta võlgnikule laenu sularahas. Kostja vastuväidete

kohaselt ei ole võlgnik hagejalt hagis märgitud ulatuses laenu saanud.

10. Maakohus rahuldas hageja nõude üksnes 338 euro 73 sendi ulatuses ja jättis seega 10 378 euro

43 sendi ulatuses rahuldamata. Eelnimetatud ulatuses jäi hagi rahuldamata põhjendusega, et hageja ei

ole tõendanud raha üleandmist võlgnikule ja kuna võlatunnistus, mille alusel hageja nõude esitas, oli

deklaratiivne, siis ei tulenenud võlatunnistusest iseseisvat kohustust ulatuses, milles võlatunnistuse

aluseks väidetavalt olnud võlasuhet tegelikult ei eksisteerinud.

Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas kohtud jätsid hageja nõude 10 378 euro 43 sendi ulatuses

õigesti tunnustamata.

11. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kostja tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et

võlgnik raha ei saanud. Võlgniku kontoväljavõttega on tõendatud, et võlgnik ei saanud hagejalt

rohkem kui 338 eurot 73 senti, samuti ei ole laenu andmine võlgnikule võlatunnistuses märgitud

ulatuses eluliselt usutav, sest võlgnikul oli piisavalt sissetulekuid, et tasuda õigusabi eest tsiviilasjas

nr 2-07-34635 ja ta oli laenanud selleks veel 19 000 eurot. Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja ei

ole laenu andmist tõendanud.

Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale, et maakohus jagas valesti tõendamiskoormise, kui leidis,

et hageja pidanuks tõendama laenu andmist. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt tuleb

hagi jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole hagiavalduses toonud välja asjaolusid, millest saaks

järeldada, et ta andis võlgnikule võlatunnistuse aluseks oleva laenu.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on küll õigesti asunud seisukohale, et maakohus jagas

valesti tõendamiskoormise, kuid samas leidis ekslikult, et hageja esiletoodud asjaoludest ei saa

järeldada, et hageja on võlgnikule laenu andnud, kuna hageja ei ole toonud esile, kui suured summad,

millal ja kus hageja võlgnikule laenuks andis, ja ekslik on hageja arusaam, et nõude aluseks oleva

asjaoluna on piisav, kui hageja toob esile, et kohustatud isik on andnud võlatunnistuse.

Riigikohus on varem korduvalt käsitlenud deklaratiivse ja konstitutiivse võlatunnistuse eristamist

ning neist tulenevate nõuete maksmapanekut ja vaidlustamist (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p-d 23–24; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-

d 35–37, 41–46).

Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega

lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

124-14, p 23; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on

võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole

vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu

10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-149-11, p 21).

13. Kohtute tuvastatud asjaoludel oli praegusel juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et võlgnik

võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et vaidluses deklaratiivsest võlatunnistusest

tuleneva nõude tunnustamise üle võlgniku pankrotimenetluses peab võlatunnistusest tulenevale

nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja või pankrotihaldur kostjana tõendama nõude puudumist,

kusjuures hagejal piisab nõude tõendamiseks võlatunnistuse esitamisest. Seetõttu on ekslik kohtute

seisukoht, et hageja ei ole esitanud laenusuhet tõendavaid asjaolusid. Võlatunnistusele toetumisel ja

selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise

tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on õige see, et kostja tõendamiskoormis ei ole piiramatu.

Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui

kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma

varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu,

mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja

keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla

puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja

tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt

Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26).

14. Praegusel juhul oli maakohtu arvates kostja täitnud oma põhistamiskohustuse ja seetõttu läks

tõendamiskoormis üle hagejale, kes pidi tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue ulatuses, milles ta

soovis nõuet tunnustada. Ringkonnakohus, leides küll põhjendatult, et maakohus jaotas ebaõigesti

tõendamiskoormise, tõlgendas samas valesti deklaratiivse võlatunnistuse tähendust kohustuse

olemasolu tõendamise aspektist, heites hagejale ette asjaolude esitamata jätmist.

Samas ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks arutanud pooltega küsimust tõendamiskoormise

ümberpöördumisest hageja kahjuks. Kolleegium leiab, et kohtud on otsust tehes rikkunud

TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ja ei ole järginud ka

TsMS §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust. TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes

üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik

oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi ei või kohus otsust tehes tugineda

asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Maakohtu eelmenetluse materjalidest ega ka 28. novembri

2013. a kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks tõstatanud küsimuse tõendamiskoormise

võimalikust ümberpöördumisest või oleks teinud hagejale ettepaneku esitada lisaks võlatunnistusele

veel tõendeid. Samuti ei ole ringkonnakohus, menetledes asja kirjalikus menetluses, teinud hagejale

ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid, jättes sellega kõrvaldamata maakohtu menetlusõigusnormi

olulise rikkumise.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised kõik asjaolud ja tõendid

esitama nii varakult, kui menetluslik seisund võimaldab, ja pärast eelmenetluse lõppu võib esitada

uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes juhul, kui neid ei olnud võimalik mõjuval põhjusel varem esitada.

Seega tuleb hagimenetluse alguses hagejal üldjuhul tõendada oma nõude aluseks olevaid asjaolusid ja

kostjal oma vastuväiteid. Tõendamiskoormise ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul

kolleegiumi arvates tulenevalt TsMS § 436 lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada

anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul

tõendamiskoormis üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormise

ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta.

Eriti peaks kohus seda tegema siis, kui hageja toetub selgelt kostja antud võlatunnistusele ja seetõttu

on võla puudumise tõendamiskoormis esialgu kostjal.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõrvaldama maakohtu menetlusvea

selgitamiskohustuse täitmata jätmise osas. Selleks tuleb kõigepealt võtta seisukoht, kas kostja

vastuväited annavad alust tõendamiskoormis ümber pöörata, ja kui ringkonnakohus leiab, et

tõendamiskoormise ümberpööramine on põhjendatud, siis anda pooltele võimalus täiendavate

tõendite esitamiseks. Seejärel tuleb esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates otsustada hagi

rahuldamine või rahuldamata jätmine.

Kolleegium märgib, et tõendamiskoormise ümberpööramiseks peaks kostja tuginema sellisele

asjaolule, mis otseselt viitaks laenusuhte puudumisele ja mille esinemine oleks hageja kontrolli all

ning mille kohta kostjal ei oleks objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja on keeldunud

asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Näiteks võiks selliseks asjaoluks olla see, et laenuandjal ei

olnud nii suurt sissetulekut või nii palju raha, et ta oleks suutnud sellises summas laenu üldse anda,

või muu selline asjaolu või asjaolude kogum, mis viitaks võlatunnistuse võimalikule fiktiivsusele.

16. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja

uuel läbivaatamisel.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks