3-1-1-9-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-9-15

Määruse kuupäev

11. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Pavel Ridnõi karistuse täitmisele pööramine KarS § 76 lg 5

(§ 76 lg 7) alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-2037

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pavel Ridnõi kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri

abi Veera Kremez

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 27. oktoobri 2003. a otsusega tunnistati Pavel Ridnõi süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 1 ning § 114 p 5 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus

P. Ridnõile liitkaristuseks 13 aastat vangistust, millest arvati maha eelvangistusaeg 2 päeva.

Karistusaja alguseks luges kohus 19. märtsi 2003.

2. Viru Maakohtu 16. aprilli 2014. a määrusega vabastati P. Ridnõi KarS § 76 lg 2 p 1 alusel

tingimisi enne tähtaega 27. oktoobri 2003. a kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest.

Katseajaks määras kohus perioodi karistusaja lõpuni, s.o 17. märtsini 2016. Katseaja esimese kuu

jooksul kohaldas kohus P. Ridnõi suhtes ka elektroonilist valvet. Lisaks pani kohus P. Ridnõile

käitumiskontrolli ajaks erinevaid kohustusi, mh kohustuse mitte tarvitada alkoholi ega

narkootikume.

3. 22. augustil 2014 esitas kriminaalhooldusametnik Harju Maakohtule erakorralise ettekande,

taotledes KarS § 76 lg 5 alusel P. Ridnõile mõistetud karistuse kandmata osa täitmisele pööramist.

Ettekandes põhjendati taotlust sellega, et P. Ridnõi rikkus talle pandud kohustust mitte tarvitada

alkoholi.

4. Harju Maakohtu 23. septembri 2014. a määrusega pöörati P. Ridnõi karistuse ärakandmata osa - 1

aasta 10 kuud 18 päeva vangistust - täitmisele. Karistuse kandmise alguseks luges kohus

23. septembri 2014. Maakohus põhjendas oma otsustust sellega, et P. Ridnõi rikkus kohtu pandud

kohustust mitte tarvitada alkoholi. P. Ridnõi põhjustas 17. augustil 2014 alkoholijoobeseisundis

jalgrattaga sõites avarii, tekitades kahjustusi pargitud sõidukile. P. Ridnõil tuvastati alkoholijoove

0,86 mg/l. Kui tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdimõistetu rikub

kontrollnõudeid, on kohtul KarS § 76 lg 5 kohaselt ainukene võimalus karistuse kandmata jäänud

osa täitmisele pöörata. Seadus ei võimalda kohtul katseaega pikendada ega asendada kandmata

vangistust üldkasuliku tööga. Lisaks kahtlustatakse P. Ridnõid katseajal kuriteo toimepanemises

ja ta on võetud vahi alla. On positiivne, et süüdimõistetu asus vanglast vabanedes tööle, osales

sotsiaalabiprogrammis ja täitis registreerimiskohustust, kuid P. Ridnõi karistuse eesmärgid on

saavutatavad üksnes karistuse täitmisele pööramisega.

5. Harju Maakohtu määruse peale esitas 2. oktoobril 2014 määruskaebuse P. Ridnõi kaitsja

K. Suvalova, kes taotles määruse tühistamist ja P. Ridnõi kandmata karistuse täitmisele pööramata

jätmist. Ühtlasi taotles kaitsja ringkonnakohtult selle kontrollimist, kas KarS § 76 lg 5

(määruskaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) on põhiseadusega kooskõlas.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määrusega jäeti maakohtu määrus karistuse

täitmisele pööramise kohta muutmata, kuid parandati määruse resolutiivosa viiteviga.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et KarS § 76 lg 5 ei võimalda selles toodud eelduste

olemasolul kohtul valida erinevate tegevusalternatiivide vahel, vaid kohustab kohut süüdimõistetu

kandmata karistuse täitmisele pöörama. KarS § 76 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Süüdimõistetu peab arvestama, et mõistetud vangistus tuleb täielikult ära kanda. Vangistusest

ennetähtaegne vabastamine tähendab süüdimõistetu olukorra leevendamist ja seetõttu on

põhjendatud katseaja sidumine rangete tingimustega. P. Ridnõi rikkus alkoholi tarvitamise keeldu

tahtlikult. P. Ridnõi väited alkoholi tarvitamise põhjuste kohta on paljasõnalised, kuid isegi nende

tõendatuse korral ei õigustaks need kohtumäärusega pandud kohustuse rikkumist. Samas asus

ringkonnakohus erinevalt maakohtust seisukohale, et karistuse täitmisele pööramisel ei saa

arvesse võtta asjaolu, et P. Ridnõid kahtlustatakse uue kuriteo toimepanemises.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas 2. novembril 2014 määruskaebuse P. Ridnõi

kaitsja vandeadvokaat K. Suvalova, taotledes järgmist: 1) kontrollida KarS § 76 lg 5 vastavust

põhiseadusele osas, milles see säte ei võimalda kohtul, kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid

või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, jätta karistuse kandmata osa

täitmisele pööramata, määrates täiendavaid kohustusi või pikendades katseaega; 2) tühistada

ringkonnakohtu ja maakohtu määrused ning jätta P. Ridnõi karistuse kandmata osa täitmisele

pööramata. Oma taotlust põhjendades märgib kaitsja, et KarS § 76 lg 5 riivab vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastatud isiku põhiõigusi, sh õigust vabale eneseteostusele (põhiseaduse

(PS) § 19 lg 1), vabaduspõhiõigust (PS § 20 lg 1) ning perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26

esimene lause). Samuti riivab kõnealune säte PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuna

paneb karistusest tingimisi vabastatud süüdistatavad (KarS § 74 lg 4) ja vangistusest tingimisi

enne tähtaega vabastatud süüdistatavad alusetult ebavõrdsesse olukorda. Sellised riived on

põhjendamatud. P. Ridnõi rikkumist arvestades on tema kandmata vangistuse täitmisele

pööramine ebaproportsionaalne. Peaaegu kohe pärast vanglast vabanemist asus P. Ridnõi

ametlikult tööle ja töötas ka enne kinnipidamist. Töökohast on talle antud positiivne

iseloomustus. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et 17. augustini 2014 täitis P. Ridnõi talle

pandud kohustusi korralikult. Ta on selgitanud neid isiklikke põhjusi, mille mõjul ta alkoholi

tarvitas.

8. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur ringkonnakohtu määruse muutmata jätta.

Prokuratuur leiab, et kuigi alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 76 lg 7 alusel võimalik täiendavate

kohustuste määramine või käitumiskontrolli aja pikendamine, tuleb P. Ridnõi lisakohustuse

rikkumist pidada sedavõrd raskeks, et kandmata jäänud karistus on vaja täitmisele pöörata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium annab esmalt hinnangu, kas kohtud kohaldasid enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS

§ 76 lg 5 vana redaktsiooni (§ 76 lg 5 v.r) õigesti (I); kontrollib seejärel, kas 1. jaanuarist 2015

jõustunud KarS § 76 lg 7 on tagasiulatuvalt kohaldatav ka P. Ridnõi suhtes; lahendab kaitsja

põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse (III); võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV) ja

selgitab väljaspool määruskaebemenetluse piire vahistamise mõju täitmisele pööratud vangistuse

algusaja arvestamisele (V).

I

10. Sel ajal, kui P. Ridnõi rikkus talle vangistusest ennetähtaegsel vabastamisel KarS § 76 lg 4 ja § 75

lg 2 p 2 alusel pandud kohustust mitte tarvitada alkoholi, kehtis KarS § 76 lg 5 redaktsioonis, mis

nägi ette, et kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei

allu

elektroonilisele

valvele,

pöörab

kohus

kandmata

jäänud

karistuse

osa

kriminaalhooldusametniku

ettekande

alusel

täitmisele.

Ringkonnakohus

leidis

õigesti,

et 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul

kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise

eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt Riigikohtu üldkogu

13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 41). Kuna käesolevas asjas on tuvastatud - ja

selles ei ole ka vaidlust -, et P. Ridnõi rikkus alkoholi tarvitamise keeldu, on maakohtu ja

ringkonnakohtu otsustus vangistuse täitmisele pööramise kohta kooskõlas P. Ridnõi rikkumise

ajal kehtinud KarS § 75 lg-ga 5.

II

11. Erinevalt maakohtust ja ringkonnakohtust, kes lahendasid käesolevat asja 2014. aastal, vaatab

Riigikohus kaitsja määruskaebust läbi pärast 1. jaanuari 2015, mil hakkas kehtima KarS § 76 lg 7

järgmises sõnastuses: "Kui süüdlane katseajal ei järgi kontrollnõudeid, ei täida talle pandud

kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult

hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku § 75 lõikes 2

sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni või pöörata kandmata jäänud

karistuse osa täitmisele."

12. Võrreldes enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r-ga annab KarS § 76 lg 7 olukorras,

kus süüdimõistetu on selles sättes nimetatud kohustusi või nõudeid rikkunud, võimaluse

kohaldada karistuse täitmisele pööramise asemel mõnd kergemat õiguslikku tagajärge, s.o teha

isikule kirjalik hoiatus, määrata talle KarS § 75 lg 2 alusel täiendavaid kohustusi või pikendada

käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni. Seega on 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7

süüdimõistetu jaoks leebem kui enne seda kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r.

13. Järgnevalt tuleb selgitada, kas 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 on kohaldatav ka

selliste isikute puhul (nagu P. Ridnõi), kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või

elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.

14. Karistusseaduse ajalist kehtivust reguleerib KarS § 5. Selle paragrahvi teine lõige sätestab, et

seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku

olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega

karistatud (lause 1). Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või

lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega

mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele

(lause 2). Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud

karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik

vangistusest (lause 3).

15. KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt on isiku olukorda leevendaval seadusel tagasiulatuv jõud

üksnes isiku suhtes, keda ei ole jõustunud kohtuotsusega karistatud. KarS § 76 lg-t 7 kohaldatakse

aga vaid selliste isikute suhtes, kelle karistamise kohta tehtud otsus on jõustunud. Järelikult KarS

§ 5 lg 2 esimese lause alusel leebema karistusseaduse tagasiulatuv jõud KarS § 76 lg-s 7

nimetatud isikutele ei laiene.

16. KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka

isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise

isikuna on käsitatav ka KarS § 76 lg 5 v.r-s või § 76 lg-s 7 nimetatud süüdlane, kelle kandmata

vangistus kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuse või elektroonilise valve tingimuste rikkumise

tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte

igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo

karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab

seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei

vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast

algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku

üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille

tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab

karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille

tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista.

Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks

või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on

põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb

KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.

Sellist järeldust kinnitab KarS § 5 lg 2 kolmas lause, mis näeb ette karistuse vähendamise uues

seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. Osutatud õigusjärelmit on

võimalik kohaldada vaid teole vastava karistuse ülemmäära langetamisel, mitte muudel juhtudel.

17. Seega kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa

süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või

§ 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele

pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele

pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada

vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega

samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

18. 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud KarS § 76 lg 7 ei välista ühegi teo karistatavust, karistamist

vangistusega ega lühenda KarS § 5 lg 2 teise lause mõttes vangistust. Sellest tulenevalt ei

ole 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 tagasiulatuvat jõudu ka KarS § 5 lg 2 teise lause

kohaselt. KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku

iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu. KarS § 76 lg 7 ei

sätesta teo karistatavuse eeldusi ega süüteo vahetuid õiguslikke tagajärgi. Selle normi - nagu ka

KarS § 76 lg 5 v.r - teokoosseisu moodustab vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud

süüdimõistetu poolt katseajal kontrollnõuete järgimata jätmine, talle pandud kohustuste

mittetäitmine või elektroonilisele valvele mitteallumine. Seega KarS § 76 lg 7 kehtestamisega

tehtud muudatusele KarS § 5 lg 2 tagasiulatuvat jõudu ei omista. KarS § 5 lg-s 2 nimetamata

juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.

19. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 on kohaldatav üksnes siis, kui enne tähtaega

vangistusest vabastatud süüdlane on rikkunud kontrollnõudeid, talle pandud kohustusi või

elektroonilise valve tingimusi 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset

aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS

§ 76 lg 5 v.r-st. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus

vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.

20. Eelnevast järeldub, et P. Ridnõi puhul KarS § 76 lg 7 kohaldatav ei ole, sest ta rikkus kohtu

määratud kohustust aastal 2014. Tema rikkumise tagajärjed määrab ära KarS § 76 lg 5 v.r, mida

kohtud on selles asjas ka kohaldanud. Seega puudub praeguses asjas alus kaaluda, kas P. Ridnõi

suhtes võiks vangistuse täitmisele pööramise asemel kohaldada mõnd muud õiguslikku tagajärge.

III

21. P. Ridnõi kaitsja esitas määruskaebuses Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusvastaseks ja

jätta kohaldamata KarS § 76 lg 5 v.r osas, milles see säte ei võimalda kohtul, kui isik katseajal ei

järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, jätta

karistuse kandmata osa täitmisele pööramata, määrates täiendavaid kohustusi või pikendades

katseaega (vt lähemalt määruse punkt 7). Kolleegium märgib kaitsja põhiseaduslikkuse

järelevalve taotluse kohta järgmist.

22. Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimesest lausest saab

kohus konkreetse kohtuasja lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks üksnes asjassepuutuva

sätte. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, s.t mille

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral (vt

nt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 44). Kuna P. Ridnõile

heidetakse ette üksnes talle KarS § 75 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmist, pole KarS

§ 76 lg 5 v.r asjassepuutuv osas, mis käsitleb vangistuse täitmisele pööramist kontrollnõuete või

elektroonilise valve tingimuste rikkumise tõttu. KarS § 76 lg 5 v.r on käesolevas kohtuasjas

asjassepuutuv norm osas, milles see ei anna kohtule vangistuse täitmisele pööramisel

kaalutlusõigust, kui vangistusest enne tähtaega vabastatud süüdimõistetu on jätnud täitmata talle

KarS § 75 lg 2 alusel pandud kohustuse.

23. Ühtse kohtupraktika tagamiseks peab kolleegium praeguses asjas siiski võimalikuks käsitleda

KarS § 76 lg 5 v.r põhiseaduspärasust laiemalt, s.t ka osas, mis puudutab vangistuse täitmisele

pööramist kontrollnõuete või elektroonilise valve tingimuste rikkumise tõttu. Kuna olemuslikult

on KarS § 76 lg 5 v.r-s nimetatud rikkumised sarnased, siis oleneb nende õigusliku tagajärje

põhiseaduspärasus samadest teguritest. Käesolevas punktis märgitu ei muuda aga seda, et

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse on kolleegium pädev algatama üksnes KarS § 76 lg 5 v.r

asjassepuutuva osa (vt eelmine punkt) suhtes.

24. See, et KarS § 76 lg 5 v.r ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust, võib

riivata selles sättes nimetatud süüdimõistetu mitmeid põhiõigusi, nt vabaduspõhiõigust (PS § 20

lg 1) ning perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause) (vt ka Riigikohtu üldkogu

13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 39). KarS § 76 lg 5 v.r ei andnud kohtule

võimalust igal üksikjuhul hinnata kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise

valve tingimuste rikkumise raskust ega jätta kergema rikkumise korral vangistuse kandmata osa

täitmisele pööramata, kohaldades selle asemel mõnd õiguslikku tagajärge, mis ei seisneks

süüdimõistetult vabaduse võtmises.

25. Põhiõiguste riive materiaalne põhiseaduspärasus eeldab esmalt legitiimset eesmärki. Seejuures

tuleb arvestada, et nii vabadusõigus kui ka õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele on

kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigused, mida tohib piirata üksnes nendes sätetes

nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse

kaitseks.

26. KarS § 76 lg 5 v.r-s ette nähtud kohtu kohustus pöörata osutatud sättes nimetatud rikkumise

tuvastamisel karistuse kandmata osa alati täitmisele teenis kolleegiumi hinnangul eesmärki tagada

võimalikult tõhusalt, et vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud süüdistatav järgiks

kontrollnõudeid, kohtu määratud kohustusi ja elektroonilise valve kohaldamise puhul ka selle

tingimusi. Seaduse mõte oli anda süüdimõistetule selge ja distsiplineeriv signaal, et ennetähtaegse

vabastamise tingimuste mis tahes rikkumine toob automaatselt kaasa karistuse kandmata osa

täitmisele pööramise. See tähendab, et isik ei saanud rikkumist toime pannes loota, et kohus

hindab selle vähetähtsaks ja säilitab isikule antud võimaluse osa mõistetud vangistusest kandmata

jätta. Märgitu omakorda pidi aitama kaasa süüdimõistetu suunamisele õiguskuulekate valikute

tegemisele ja vähendama ohtu, et isik väljub enne katseaja lõppu kriminaalhooldussüsteemi

järelevalve alt. Samuti võib iseenesest ebaoluline kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuse või

elektroonilise valve tingimuste eiramine viidata suuremale riskile, et süüdimõistetu paneb

vabaduses edaspidi toime mõne raskema rikkumise ja et karistuse eesmärgid ei ole seda lõpuni

kandmata saavutatavad. Seega lähtus KarS § 76 lg 5 v.r-st tulenenud n-ö nulltolerants ka

õiguskorra kui terviku ning teiste isikute õiguste kaitsmise huvist. Kokkuvõttes väljendas KarS

§ 76 lg 5 v.r seadusandja õiguspoliitilist hinnangut, et kui isik ei järgi täiel määral neid tingimusi,

mille alusel ta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastati, tuleb tal mõistetud vangistus lõpuni

kanda.

27. Kolleegiumi hinnangul on eelmises punktis kirjeldatu hõlmatud PS § 20 lg 2 p-s 1 nimetatud

süüdimõistva kohtuotsuse täitmise eesmärgist. Ühtlasi on süüdimõistva kohtuotsuse täitmine

selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis annab legitiimse aluse piirata isiku perekonna- ja eraelu

puutumatust. Samuti lubab PS § 26 teine lause riigil sekkuda perekonna- ja eraellu avaliku korra

või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, millele KarS § 76 lg 5 v.r samuti suunatud oli.

28. Ka legitiimse eesmärgi olemasolul on põhiõiguse piirang PS §-st 11 tulenevalt põhiseadusega

kooskõlas üksnes juhul, kui see piirang on proportsionaalne. Põhiõiguse riive on

proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on

abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik

saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne

kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse

sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. (Vt nt Riigikohtu

üldkogu 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 35.)

29. Kohtu kohustus pöörata süüdimõistetu vangistus KarS § 76 lg 5 v.r-s nimetatud rikkumise korral

täiendava kaalumiseta täitmisele aitas kolleegiumi arvates kaasa selle kohustuse kehtestamise

eesmärkide saavutamisele. Seistes silmitsi tõsiasjaga, et kontrollnõuete, kohtu määratud

kohustuste või elektroonilise valve tingimuste mis tahes rikkumine toob kaasa vangistuse

kandmata osa täitmisele pööramise, on süüdimõistetu motivatsioon nõudeid järgida eelduslikult

suurem kui siis, mil ta saaks loota sellele, et kohus piirdub rikkumisele reageerides üksnes näiteks

täiendavate kohustuste määramise või katseaja pikendamisega. Ühtlasi välistab vangistuse

täitmisele pööramine juba väheolulise rikkumise korral riski, et süüdimõistetu, kes on

demonstreerinud oma võimetust vangistusest ennetähtaegse vabastamise tingimustest kinni

pidada, paneb vabaduses olles edaspidi toime mõne sellise õigusrikkumise, mis kahjustaks tõsiselt

õiguskorda ja teiste isikute õigusi. See, kui ennetähtaegse vabastamise tingimuste rikkumisele -

olgugi kergele - järgneb leebe reaktsioon, võib teatud juhtudel viia selleni, et süüdimõistetus

kujuneb karistamatuse tunne, mis loob soodusolukorra järjest raskemate rikkumiste

toimepanemiseks.

30. Kolleegium ei näe alust kahelda ka KarS § 76 lg 5 v.r-s ette nähtud kohtu kohustuse vajalikkuses.

Kohtule määruskaebuses osutatud kaalumisvõimaluse andmine, mida 1. jaanuaril 2015 jõustunud

KarS § 76 lg 7 ka teeb, riivab kerge rikkumise toime pannud süüdimõistetu põhiõigusi küll vähem

kui KarS § 76 lg 5 v.r, ent pole kriminaalhoolduse tõhususe ja uute rikkumiste vältimise

seisukohalt eelduslikult samavõrd efektiivne.

31. Hinnates, kas see, et KarS § 76 lg 5 v.r ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul

kaalutlusõigust, on eelnevalt käsitletud eesmärkide saavutamise abinõuna mõõdukas, märgib

kolleegium järgmist. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud isiku vangistuse täitmisele

pööramisega kaasnevate põhiõiguste, eeskätt vabadusõiguse riive intensiivsust ei saa hinnata

üksnes KarS § 76 lg 5 v.r-s nimetatud rikkumise taustal. Arvesse tuleb võtta, et KarS § 76 lg 5 v.r-

s nimetatud isikult vabaduse võtmise esmane alus on see, et isik on jõustunud kohtuotsusega

süüdi tunnistatud kuriteos, mille eest on teda karistatud süü suurusele (KarS § 56 lg 1 esimene

lause) vastava vangistusega. KarS § 76 lg 5 v.r-s loetletud kontrollnõuete, kohtu määratud

kohustuste või elektroonilise valve tingimuste rikkumine ei too süüdimõistetule kaasa täiendavat

vabadusekaotust, vaid üksnes talle juba mõistetud vangistuse täitmisele pööramise. Seetõttu ei saa

KarS § 76 lg 5 v.r alusel vangistuse täitmisele pööramisega kaasnevat põhiõiguste riivet pidada

ligilähedaseltki sama intensiivseks kui isikult esmasel vabaduse võtmisel. Teisalt on seadusandjal

ennetähtaegse vabastamise tingimuste ja nende rikkumiste tagajärgede kujundamisel avar

otsustusruum. Eesmärgid, mida silmas pidades seadusandja KarS § 76 lg 5 v.r-s vangistuse

kohustusliku täitmisele pööramise ette nägi, on kaalukad. Riigi ülesanne on tagada nii õiguskorra

maksimaalselt tõhus kaitse ennetähtaegselt vabastatud süüdimõistetu võimalike tulevaste rünnete

eest kui ka isikule mõistetud karistuse eesmärkide saavutamine. Vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastatud süüdimõistetu huvi, et tema vangistuse täitmisele pööramisel võetaks arvesse

kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve tingimuste rikkumise raskust,

ei kaalu kolleegiumi hinnangul üles seadusandja pädevust piirata vangistusest ennetähtaegse

vabastamise võimalust eranditult vaid nende juhtudega, mil süüdimõistetu järgib kogu katseaja

jooksul täiel määral kõiki ennetähtaegse vabastamise tingimusi. Seetõttu saab KarS § 76 lg 5 v.r-

st tulenevat süüdimõistetu põhiõiguste riivet pidada ka mõõdukaks ja seega ka tervikuna

proportsionaalseks.

32. Kaitsja näeb KarS § 76 lg 5 v.r vastuolu ka PS § 12 lg 1 esimeses lauses ette nähtud üldise

võrdsuspõhiõigusega. Seda põhjusel, et KarS § 76 lg 5 v.r asetas vangistusest enne tähtaega

vabastatud süüdimõistetud kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve

tingimuste rikkumise korral ebasoodsamasse olukorda kui samasuguse rikkumise toime pannud

KarS § 74 lg-s 4 nimetatud isikud.

33. Seoses kaitsja selle väitega meenutab kolleegium, et PS § 12 lõike 1 riivega saab tegu olla üksnes

siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. See tähendab, et küsimus kahe

isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o

meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel

võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (vt Riigikohtu

üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36 ja 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-

2-05, p 40).

34. KarS § 74 lg-s 4 ja § 76 lg 5 v.r-s nimetatud isikud ei ole kolleegiumi hinnangul omavahel

võrreldavad. KarS § 74 lg-s 4 nimetatud isikute puhul on kohus süüdimõistva otsuse tegemisel

tuvastanud karistusest tingimusliku vabastamise alused. KarS § 73 või § 74 alusel isiku

karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik,

mis iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-116-12, p 11).

Kohtupraktika kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine KarS § 73 või § 74

alusel üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul.

Raskemate kuritegude puhul on see võimalik vaid tingimusel, et karistusest vabastamine on

põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut

iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 18.) KarS § 76 lg 5 v.r adressaadiks on aga

isikud, kelle puhul karistusest tingimisi vabastamise aluseid algusest peale ei esinenud, või

erandlikel juhtudel ka isik, kelle karistus pöörati KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele. Juhul kui selline

isik KarS § 76 lg-te 1 ja 2 alusel vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatakse, on tema poolt

vabastamise tingimuste rikkumisel eelduslikult suurem kaal kui sellel, et KarS § 74 lg-s 4

nimetatud isik rikub katseajal kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi. KarS § 76 lg 5

v.r-s nimetatud isikute puhul on ka uute rikkumiste tõenäosus eelduslikult suurem. Järelikult ei

ole KarS § 76 lg 5 v.r-s ja § 74 lg-s 4 nimetatud isikud, kes rikuvad kontrollnõudeid, kohtu

määratud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi, analoogilises olukorras. Seega ei riiva

kaitsja osutatud ebavõrdne kohtlemine PS § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldist

võrdsuspõhiõigust.

35. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et KarS § 76 lg 5 v.r ei ole põhiseadusega vastuolus ja seda ei saa

jätta sel põhjusel praeguses asjas kohaldamata.

IV

36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2014. a määruse muutmata ja kaitsja

määruskaebuse rahuldamata.

V

37. Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire selgitab Riigikohus, et olukorras, kus maakohus või

ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76

lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja

alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla

võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel

tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse

tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks

päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla

KrMS § 429 alusel.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Saale Laos

/allkirjastatud digitaalselt/