3-2-1-167-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-167-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX,

S.A.) hagi FFAUF S.A. vastu kaubamärgi „LE DELIZIE

ZARA" omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-49972

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX,

S.A.) (asukoht E-15142 Arteixo, Hispaania Kuningriik),

esindaja vandeadvokaat Priit Lätt

Kostja FFAUF S.A. (registrikood B 66379, asukoht 231, Val

des Bons Malades, L-2121 Luxembourg, Luksemburgi

Suurhertsogiriik), esindaja vandeadvokaat Enno Heringson

Asja läbivaatamise kuupäev

9. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-49972 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le (konto nr EE951700017000681438)

21. juulil 2014 tasutud kassatsioonikautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) (hageja) esitas 28. novembril 2012

Harju Maakohtule hagi FFAUF S.A. (kostja) vastu rahvusvahelise kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA"

omaniku FFAUF S.A. ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks alates 28. novembrist 2012.

Hageja väitel on ta esitanud registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed Euroopa

Ühenduse kaubamärgid, mis koosnevad sõnast või sisaldavad sõnalist osa „ZARA". Hageja

kaubamärk ZARA on üldtuntud. Muu hulgas on hageja avaldanud soovi registreerida kaubamärk

ZARA klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas.

Kostjale kuulub alates 23. juulist 2003 Eestis vaidlusalune kaubamärk (LE DELIZIE ZARA), mis on

saanud õiguskaitse klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas. Kostja ei ole oma

kaubamärki perioodil 28. november 2007 kuni 28. november 2012 (vaidlusalune periood) Eestis

kasutanud, mistõttu hagejal on õigus nõuda kaubamärgist tuleneva ainuõiguse täielikult lõppenuks

tunnistamist Eestis alates 28. novembrist 2012.

Hageja huvi nõude vastu tuleneb esiteks hageja kaubamärgi üldtuntusest ja soovist vältida selle maine

kahjustamist, teiseks aga hageja taotlustest kaubamärkide registreerimiseks samades klassides

vaidlusaluse kaubamärgiga.

Kostja tõenditest saab üksnes järeldada, et vaidlusalust kaubamärki on tegelikult kasutatud

palsamiveiniäädika (klass 30) ja pastakastme (klass 30) tähistamiseks. Siiski peaks kaubamärgi

kasutamine olema fikseeritud kuupäevaliselt, samuti peaks olema võimalik kindlaks teha kasutamise

koht, kestus, ulatus ja maht.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal puudub kostjast varasem kaubamärk, samuti on võrreldavate

kaubamärkide kaubad eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kunagi oma (rõiva)

kaubamärki ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja, soovides oma kaubamärgile

õiguskaitset toiduainete valdkonnas, rikub kostja õigusi.

Kostja on vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil tegelikult kasutanud. Poolte

kaubamärgid on eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta kunagi oleks oma (rõiva)kaubamärki

ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja kaubamärgi üldtuntus ei ole asjassepuutuv ega

tõendatud. Kostja on andnud kaubamärkide, sh vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise õiguse tootjale

litsentsilepinguga. Seega kasutatakse kaubamärke (ka Eestis) kostja loal. Tootja on vaidlusalusel

perioodil müünud mõlema kaubamärgiga tähistatud kaupu Eestis tegutsevate maaletoojate kaudu

mitmele edasimüüjale.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. augusti 2013. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas kostja

ainuõiguse kaubamärgile „LE DELIZIE ZARA" (registreering nr 0834140) alates

28. novembrist 2012 lõppenuks mitmete kaupade osas klassis 29: liha, kala, linnuliha jne; klassis 30:

kohv, tee, kakao, suhkur jne; pärm, sool, sinep; vürtsid; klassis 31: põllumajandus- ja aiasaadused;

värske puu- ja köögivili, linnased jne; klassis 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad

joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad jne; klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid,

piiritusjoogid, liköörid. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on kaubamärgiseaduse (KaMS) § 53 lg 1 p 4, mille

kohaselt asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse

lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering

Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvahelise Büroo rahvusvahelises registris

märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli alusel, ei ole pärast Eestis

õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses

kasutatud.

KaMS ei sisalda huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, aga selleks saab olla isik, kelle õigusi või

kohustusi registreering mõjutab. Huvitatud isiku staatuse määratlemisel ei ole üldjuhul vaja tõendada,

et registris oleva, kuid mittekasutatava kaubamärgi olemasolu rikub isiku olemasolevaid õigusi ning

tekitab talle kahju. Huvitatud isiku staatus võib tuleneda näiteks ka sellest, et isik soovib vaidlusalust

kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada, kuid ei saa seda teha varasema registrisse kantud

õiguse tõttu. Siiski tuleneb senisest kohtupraktikast, et hageja ei saa olla puudutatud isikuks kaupade

osas, mille suhtes tal puudub huvi, st mille suhtes ta oma (tulevast) kaubamärki registreerida ei soovi.

Seetõttu ei ole hageja huvi hindamisel käesolevas asjas tähtsust hageja kaubamärgi üldtuntusel, kuid

hagejal tuleb tõendada oma soov vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada.

Kohus ei tähelda poolte esiletoodust nende kaubamärkide sisu, kujunemise ja tuntuse osas ka midagi

sellist, mis viitaks hageja kaubamärgi võimalikule kahjustamisele kostja poolt just käesolevas asjas

vaidlusaluse kaubamärgi kaudu. Hageja huvi ei välista siiski samadest tõenditest nähtuv asjaolu, et

poolte kaubamärgid on seni kasutusel erinevates valdkondades. Hageja on taotlenud kaubamärgi

„ZARA" registreerimist muu hulgas klassides nr 29–33, st kõigis klassides, milles on registreeritud

vaidlusalune kostja kaubamärk.

Hageja huvi ei sõltu kohtu hinnangul sellest, kas hagejal õnnestub kaubamärk asjaomastes klassides

registreerida või esinevad registreerimise takistused. Eelneva põhjal tuvastas kohus, et hagejal on

õigustatud huvi taotleda kostja vaidlusalusest kaubamärgist tuleneva ainuõiguse lõppenuks

tunnistamist järgmises ulatuses:

• klass 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja

külmutatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised;

• klass 30: kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohviasendajad; jahu ja teraviljasaadused,

leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätised; mesi, siirup; pärm, sool, sinep, äädikas,

vürtsikastmed; vürtsid;

• klass 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased;

• klass 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad;

siirupid ja joogivalmistusained;

• klass 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid.

Maakohus hindas kaupade kasutamist ja tuvastas, et mõningate kaupade (nt äädikas, riis,

vürtsikastmed, kõrsikud (maiustus)) puhul on kostja kaubamärki kasutanud, mistõttu nende kaupade

osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Muude kaupade osas, mille puhul esineb hageja huvi

KaMS § 53 lg 1 tähenduses ja mille puhul kostja ei ole vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist

Eestis vaidlusalusel perioodil tõendanud, rahuldas maakohus hagi.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas,

millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada

ning lugeda kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA" omaniku FFAUF S.A. ainuõigus lõppenuks alates

28. novembrist 2012 ka hagis taotletud ülejäänud kaupade osas. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada

osaliselt ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi

osaliselt rahuldati ja jaotati menetluskulud. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus

rahuldamata ning rahuldas kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus KaMS §-s 53 nimetatud huvi tõlgendanud

ebaõigesti, leides, et huvitatud isiku staatus võib hagejal tuleneda üksnes soovist vaidlusalust

kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada. Asja menetluse käigus ei ole tõendatud, et kostja

oleks kaubamärki ZARA toiduainete valdkonnas kasutanud või et tal oleks sellekohane tegelik soov.

Seetõttu ei ole olulist tähtsust ka asjaolul, et hageja nimel on Euroopa Ühenduse kaubamärk

nr 000732958 mh klassides 29, 30, 31, 32 ja 33, sest hageja ei ole oma kaubamärki nimetatud

klasside kaupade osas kasutanud. Hagejal on olnud piisavalt aega oma kaubamärki kasutusele võtta,

ka ei ole ta kohtu ette toonud neid asjaolusid, millest võiks järeldada mõjuvaid põhjuseid, mis

takistasid tal kõnealust kaubamärki neis klassides kasutamast. Hageja tegutseb rõivakaupade

jaemüügi valdkonnas. Nõustuda ei saa sellega, et tavapäraseks tuleb pidada, et üldtuntud kaubamärke

registreeritakse ka nendes kauba- ja teenusekategooriates, milles üldtuntud tähise valdaja ise ei

tegutse. Kindlasti ei ole see aktsepteeritav käitumine, kuna seadusega kaitstakse vaid kasutuses

olevaid kaubamärke (vastasel juhul on võimalik kaubamärk tühistada). Isik ei saa olla asjast

huvitatud isikuks kaupade osas, mille suhtes tal puudub huvi kaubamärki kasutada. Kasutades oma

kaubamärki kostja valdkonnast erinevate kaubaliikide osas, tuli hagejal hagi rahuldamiseks eelkõige

tõendada, et tal on tegelik soov kaubamärki ka toidukaupade osas (vastavates klassides) kasutada.

Üksnes registreering tema sellekohast huvi ei tõenda.

Apellatsioonimenetluses esitas kostja ringkonnakohtule tõendina Siseturu Ühtlustamise Ameti

(OHIM) 30. jaanuari 2014 otsuse, millega tühistati kaubamärgiomaniku õigused Euroopa Ühenduse

kaubamärgi nr 000732958 osas alates 14. oktoobrist 2010 kõikide vaidlustatud kaupade suhtes.

Otsusest nähtuvalt ei tõendanud hageja oma kaubamärgi tegelikku kasutamist vaidlusalustes

klassides. Kuigi tegemist ei ole tõendiga, mis välistaks üheselt hageja huvi vaidlusaluse kaubamärgi

kehtivuse vastu, ei ole see siiski vähetähtis, otsustamaks, kas hagi rahuldada või mitte. Nimetatud

tõend kinnitab ringkonnakohtu veendumust, et hagejal puudub tegelik sisuline huvi oma kaubamärki

klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 kasutada, seega ka nõuda kostja vastu esitatud hagis vaidlusaluse

kaubamärgi omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist. Hageja huvi vaidlusalusest kaubamärgist

tulenevate õiguste kehtivuse vastu välistab eelduslikult ka see, et hageja kasutab oma kaubamärki

täiesti erinevas valdkonnas.

Kuivõrd hagi jääb rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole praeguse nõude osas asjast huvitatud

isikuks, ei ole vaja tõendada, millisel määral on kostja vaidlusalust kaubamärki Eestis kasutanud ja

kas ta on seda teinud kõikide vaidlusaluste klasside kaupade osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ringkonnakohtu otsus

täielikult ja maakohtu otsus osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega

hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on hageja asjast huvitatud isik KaMS § 53 tähenduses. Ringkonnakohtu

asjast huvitatud isiku tõlgendus on põhjendamatult kitsas. Kostjale kuuluva vaidlustatud kaubamärgi

ainuõiguse lõppenuks tunnistamine puudutab hageja õigusi oma kaubamärgi „ZARA" kasutamisel

ning KaMS § 53 lg 1 liiga kitsas tõlgendamine on vastuolus Euroopa Liidu asjassepuutuva õigusega

ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga ning ei taga asjast puudutatud isikute

õiguste piisavat kaitset ja põhiseaduse §-st 15 tulenevat igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse. Huvitatud isiku mõiste sisustamine on oluline ühtse

kohtupraktika kujundamiseks. Hageja kaubamärk „ZARA" on üldtuntud ning hageja on huvitatud

selle eristusvõime säilitamisest. 13. oktoobril 2010 on kostja esitanud taotluse hagejale kuuluva EÜ

kaubamärgi „ZARA" tühistamiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 35. Juba mõni päev pärast taotluse

sisseandmist (4. novembril 2010) esitas kostja EÜ kaubamärgitaotluse kaubamärgi „ZARA + kuju"

registreerimiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33, 35 ja 43, kusjuures sõnalise osa stiliseering on identne

hageja üldtuntud kaubamärgiga. Ka tööstusomandi seadustiku eelnõu regulatsioon toetab hageja

seisukohta.

Kostja ei ole vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil kasutanud ning seetõttu on

hagejal õigus nõuda kaubamärgist tuleneva ainuõiguse täielikult lõppenuks tunnistamist Eestis alates

28. novembrist 2012. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et kostja teise kaubamärgi „pasta ZARA +

kuju" kasutamine on ka kaubamärgi „LE DELIZIE ZARA" kasutamine.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise

tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on KaMS § 53 lg 1 mõttes asjast

huvitatud isikuks, kellel on õigus esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu ainuõiguse lõppenuks

tunnistamiseks.

12. KaMS § 53 lg 1 p 4 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu,

nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv

registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel, ei ole pärast Eestis

õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses

kasutatud.

13. Euroopa Liidus reguleerib kaubamärke Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu

22. oktoobri 2008. a direktiiv nr 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide

ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) (edaspidi direktiiv). Direktiivi preambuli p 9 kohaselt

on Euroopa Ühenduses registreeritud ja kaitstavate kaubamärkide koguarvu ja sellest tulenevalt ka

kaubamärkidevaheliste konfliktide arvu vähendamiseks oluline kehtestada nõue, et registreeritud

kaubamärke tuleb tegelikult kasutada või, kui neid ei kasutata, siis tuleb need lõppenuks tunnistada.

Tuleb kehtestada sätted, mille kohaselt ei saa kaubamärki tühiseks tunnistada seetõttu, et olemas on

varasem kaubamärk, mida ei kasutata; samas jääb liikmesriikidele vabadus kohaldada sama

põhimõtet kaubamärgi registreerimise suhtes või sätestada, et kaubamärki ei saa kasutada rikkumise

suhtes algatatud menetluses, kui vastuväite tulemusena on kindlaks tehtud, et kõnealuse kaubamärgi

omaniku õigused võiks lõppenuks tunnistada. Kõigil sellistel juhtudel kehtestavad liikmesriigid

kohaldatavad protseduurireeglid. Direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib kaubamärgi lõppenuks

tunnistada, kui seda ei ole liikmesriigis viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste

puhul, mille jaoks see registreeriti, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi.

14. Kolleegium leiab, et direktiivi preambuli p-s 9 sätestatud eesmärke arvestades ei tohiks asjast

huvitatud isiku mõistet KaMS § 53 lg 1 mõttes liiga kitsalt tõlgendada. Maakohus on põhjendatult

märkinud, et kaubamärgiseadus ei sisalda asjast huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, kuid selleks võib

pidada isikut, kelle õigusi või kohustusi registreering mõjutab. Asjast huvitatud isikuks saab pidada

kindlasti isikut, kes soovib vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada, kuid ei saa

seda teha varasema registrisse kantud õiguse tõttu.

15. Ringkonnakohus on praegusel juhul leidnud, et isiku huvi mingi kaubaliigi osas ei ole võimalik

tuvastada üksnes kaubamärgi või selle taotluse faktiga ja selles nimetatud kaupade ulatusega, samuti

leidis ringkonnakohus, et isik ei saa olla asjast huvitatud isikuks kaupade osas, mille suhtes tal

puudub huvi kaubamärki kasutada, ning on oluline, milliste kaupade suhtes ta oma kaubamärke

senini kasutab. Kasutades kaubamärke kostja valdkonnas erinevate kaubaliikide osas, tuli

ringkonnakohtu arvates hagejal tõendada, et tal on tegelik soov kaubamärki ka toidukaupade osas

(vastavates klassides) kasutada. Üksnes registreering tema sellekohast huvi ringkonnakohtu arvates ei

tõenda.

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus KaMS § 53 lg-le 1 on liiga kitsendav. Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja on esitanud registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed

„ZARA" tähist sisaldavad Euroopa Ühenduse kaubamärgid. Kolleegiumi arvates on selleks, et lugeda

isik asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes, piisav, kui isik on esitanud taotluse vaidlusaluse

kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või teenuste osas,

mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule kuulub vaidlusaluse kaubamärgiga

sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks. Asjast huvitatud isiku määramisel

KaMS § 53 lg 1 mõttes ei peaks olema kolleegiumi arvates määrav asjaolu, et hageja kasutab seni

kaubamärki teistes klassides kui need, mille osas on ta esitanud registreerimistaotluse või mille suhtes

kuulub talle kaubamärk. Praegusel juhul nähtub hageja õigustatud huvi ka asjaolust (millele hageja ka

hagis tugineb), et kostja on esitanud taotluse hageja Euroopa Ühenduse kaubamärgi „ZARA"

(registreeringu nr 000732958) tühistamiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 35 (OHIM-i 30. jaanuari

2014. a otsuse on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustanud) ning seejärel esitanud

kaubamärgitaotluse tähise „ZARA + kuju" registreerimiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33, 35 ja 43.

Lisaks tugineb hageja ka sellele, et tema kaubamärk on rõivatööstuses üldtuntud ning teiste isikute

poolt kaubamärkide kasutamine võib tema kaubamärki nõrgendada. Kõiki eeltoodud asjaolusid

arvestades võib hagejat pidada asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes. Seega on

ringkonnakohus tõlgendanud ja kohaldanud vääralt KaMS § 53 lg-t 1.

17. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole asjast huvitatud isikuks,

ning seetõttu ei hinnanud ka asjaolusid, kas kostja on vaidlusalust kaubamärki Eestis kasutanud, tuleb

ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p 1 ja § 691 p 2 alusel tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

18. TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu

otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik