3-2-1-173-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-173-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Gerd Viiduli hagi Eesti Vabariigi vastu (Maanteeameti

kaudu) 2500 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-41275

2500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Gerd Viidul, esindaja vandeadvokaat Klen Laus

Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu (registrikood

70001490)), esindaja vandeadvokaat Liane Raave

Kolmas isik kostja poolel AS TREF (registrikood 10080052),

esindaja vandeadvokaat Liane Raave

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-41275 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gerd Viidul (hageja) esitas 14. oktoobril 2012 Harju Maakohtule Eesti Vabariigi (Maanteeameti

kaudu) vastu hagi, milles nõudis 2500 euro suuruse kahju hüvitamist.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sattus hageja 28. juunil 2012 orienteeruvalt kell 23.10

sõiduautoga Audi A6 (registreerimismärk 521 TGS) Piibe maanteel Pikkjärve-Tabivere teetöö

piirkonnas 32 km enne Tartut avariisse. Avarii põhjustas teel asunud ca 60 cm kõrgune tähistamata

kruusavall (puudusid mh takistust ning ümbersõitu tähistavad liiklusmärgid). Vaatamata teelõigul

kehtestatud piirkiiruse järgimisele, ei saanud hageja takistust ette näha ega kokkupõrget valliga

vältida. Avarii toimumise järel kutsus hageja sündmuskohale politsei, kes fikseeris olukorra ning ei

tuvastanud sõidukijuhi rikkumisi, mis võinuks tingida avarii toimumise. Politseipatrull pildistas avarii

sündmuskohta, teelõiku ja kruusavalli ning kutsus kohale vastutava isiku teelõiku tähistama. Samuti

asus politseipatrull kohe liiklust reguleerima, et vältida analoogsete avariide kordumist. Avarii

toimumise järel küsis hageja hinnapakkumised sõiduki remonttööde tegemiseks. Kõige odavam

hinnapakkumine avariiga tekitatud kahju likvideerimise remonttööde tegemiseks oli 2524 eurot

11 senti. Kuna hageja ei saanud teelõigul teetöid teinud AS-ga TREF (kolmas isik kostja poolel)

kokkuleppele kahju hüvitamise osas, pöördus hageja 24. juulil 2012 tee omaniku Eesti Vabariigi

(Maanteeameti kaudu, kostja) poole tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja esitas hageja nõudele

6. septembril 2012 (s.o alles 1,5 kuud pärast nõude esitamist) vastuse, millega ei tunnistanud nõuet

ning leidis, et kahjunõue tuleks esitada teetöid teinud AS-le TREF.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagejale tekkis kahju, kuna ta sõitis oma

sõidukiga kruusavalli liiklemiseks suletud teelõigu sõidusuunal ning ei valinud tee- ja liiklusoludele

vastavat sõidukiirust. Hageja, liikudes märgi 30 km/h mõjualas ning nähes, et teel tehakse

remonttöid, pidi ette nägema ja arvestama asjaoluga, et teel võib esineda remonttöödele

iseloomulikke takistusi. Lähtudes eelnevast, kohaldus hageja suhtes liiklusseaduse (LS) § 50 lg 3 p 1,

mis kohustab juhti arvestama sõidukiiruse valikul muuhulgas teeolusid, tee seisundit ning muid

liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva

sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Kostja ei ole rikkunud majandus- ja

kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003 määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel" §-

st 40 tulenevat kruusavalli tähistamise nõuet, kuivõrd kruusavall asetses liikluseks suletud teel,

mistõttu vahetult enne kruusavalli kohustusmärgi 422 „ümberpõike suund" asetamine ei olnud

nõutav. Nimelt oli teetööde tegija umbes 80 meetrit enne kruusavalli paigaldanud kohustusmärgi 422

„ümberpõike suund", millega oli liiklus aegsasti juhitud sõidurajalt, kus asetses kruusavall, vasakule.

AS TREF pidas hageja esitatud nõuet põhjendamatuks ning palus jätta hagi rahuldamata. Kolmas isik

leidis, et kostja ega AS TREF ei ole rikkunud ühtegi seadusest tulenevat kohustust. Kui kohus leiab,

et kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest, tuleb vähendada hagejale väljamõistetavat hüvitist

0%-ni talle tekkinud kahjust, kuna kahju on hagejale tekkinud vaid tema enda õigusvastase või

raskelt hooletu tegevuse tulemusel.

3. Harju Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2014. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Kohus on seisukohal, et kostja viited teeseaduse (TeeS) § 25 lg-le 6 ja majandus- ja

kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003 määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel" § 10

lg-le 1 ei vabasta kostjat vastutusest hageja ees, kuna kostja vastutus tuleneb TeeS § 37 lg-st 6. Juhul

kui tee omanik on rikkunud TeeS § 37 lg 1 p-dest 1–2 ning 4–5 tulenevat kohustust ja ei ole taganud

sama seaduse § 10 lg-st 1 tulenevat ohutust teel liiklemiseks ja kui tee omanik ei ole teed liiklemiseks

sulgenud või liiklust piiranud (TeeS § 37 lg 2) ning liiklejal tekib teel liigeldes kahju, on tee omanik

vastutav kannatanule tekkinud kahju eest TeeS § 37 lg 6 alusel ja seega on sellise seadusest

(TeeS § 37 lg 1 p-dest 1–2, 4–5) tuleneva kohustuse rikkumine võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1

p 7 järgi õigusvastane. Tee omaniku vastutus ei põhine VÕS § 1043 kohaselt mitte süül, vaid

seadusest tuleneval vastutusel.

Kohus on seisukohal, et olenemata asjaolust, et teelõigule oli paigaldatud liiklusmärk kiirusepiirangu

30 km/h kohta, ei ole lubatav jätta teel asetseva kruusahunniku ohtlikkuse korral liiklejate tähelepanu

sellele ohule juhtimata. Tõendatud ei ole asjaolu, et teelõik oleks olnud liiklemiseks suletud või et see

oleks olnud nõuetekohaselt ümbersõitu tähistavate liiklusmärkidega märgistatud. Kuigi kostja ja

kolmas isik on korduvalt kohtule kinnitanud, et enne kruusavalli oli paigaldatud kohustusmärk 422

„ümberpõike suund" ning sellega oli liiklus aegsasti juhitud sõidurajalt, kus asetses kruusavall,

vasakule, ei ole nimetatu tsiviilasjas tõendatud.

Lisaks märgib kohus, et tõendamata on TsMS § 230 lg 1 kohaselt hageja kiirusepiirangut 30 km/h

ületav sõidukiirus avarii toimumise hetkel. Kuigi Madis Pärli on tunnistajana antud ütlustes

kinnitanud, et sõitis teelõigu läbi kiirusega 50 km/h ja kruusavall oli pooltuledega nähtav

(kohtutoimiku I kd, tl 186), on kohus seisukohal, et hämaras liigeldes võis jääda hoiatava

märgistusega tähistamata teega ühetooniline kruusahunnik liiklejale päikese loojumise oludes

30 km/h liikumiskiiruse juures märkamatuks. Kohus on seisukohal, et tegemist ei olnud kiiruse

ületamise tagajärjel tekkinud liiklusavariiga.

Kohus on seisukohal, et kahjuhüvitist ei ole põhjendatud VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada, kuna

tegemist ei ole olukorraga, kus kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus leidis oma 16. juuni 2014. a otsuses, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Hageja

menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ja kostja ning kolmanda isiku menetluskulud

nende endi kanda.

Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et remonditav teelõik, millel asus õnnetuse

põhjustanud killustikuvall, ei olnud enne õnnetuse toimumist liiklusele suletud. Seejuures puudus

killustikuga kaetud alal ka liiklustakistusest (vallist) hoiatav märk.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja tee omanikuna on sellega rikkunud TeeS § 37 lg 1 p-dest 1, 2,

4 ja 5 tulenevaid kohustusi tagada tee korrasolek. Tee omaniku vastustus liiklejale põhjustatud kahju

eest tuleneb TeeS § 37 lg-st 6, mille kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee

kasutamiskõlbmatuse tõttu ning teeseaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekkinud

kahju, välja arvatud TeeS § 37 lg-s 2 nimetatud juhtudel. Õige on ka maakohtu seisukoht, et

TeeS § 37 lg 6 (koosmõjus VÕS § 1043 lg-ga 1) sätestab süüst olenematu deliktiõigusliku vastutuse.

Ülaltoodust tulenevalt on ekslik maakohtu seisukoht, et vastutusest vabanemiseks võib kostja

tõendada, et ta on teinud kõik mõistliku, et kahju tekkimist ära hoida, ja eksitav on kohtu seisukoht,

mille kohaselt tuleb kahjuhüvitise kindlaksmääramisel arvestada, et tegemist oli selge seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega ja „ohuolukord oli tekitatud hooletusest".

Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudub alus kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 lg 1 või § 140

lg 1 alusel. Ringkonnakohus märkis, et tunnistaja Arvi Muraka ütluste kohaselt seisis auto valli peal

ja „väike buss tõmbas auto slepis kruusavalli pealt ära". Tunnistaja Rein Milleri ütluste kohaselt seisis

auto teisel pool valli, kuid samas väitis ta, et „tema tõmbas hageja valli otsast alla" (kohtutoimiku II

kd, tl 15–16). Seega ei kinnita nimetatud tõendid apellandi väidet, mille kohaselt oli hageja juhitud

sõiduk pärast avariid tervenisti teisel pool killustikuvalli.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas 16. juulil 2014 ringkonnakohtu 16. juuni 2014. a otsuse peale kassatsioonkaebuse.

Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses.

Kassatsioonkaebuses märgib kostja, et kohtud oleks pidanud kohaldama TeeS § 25 lg-t 6 ning jätma

hagi rahuldamata. TeeS § 25 lg 6 on TeeS § 37 lg 6 suhtes erinorm. Kostja arvates on TeeS § 37 lg 6

kahju hüvitamise erikoosseisu ettenägev õigusnorm, mille tõttu ei kohaldu VÕS § 1043. TeeS § 37

lg 6 ei sätesta tee omanikule kohustust hüvitada liiklejale tee kasutamiskõlbmatuse tõttu tekkinud

kahju sõltumata oma süüst. Madalama astme kohtud on aga jätnud täielikult hindamata, milline

tähtsus on asjaolul, et märgid tööpäeva lõpus üles pandi. Kostja arvates järgis ta käibes vajalikku

hoolsust.

Kostja arvates tekkis hagejal kahju vaid tema enda tegevuse tulemusena. Kolmas isik on, tuginedes

üldtunnustatud füüsikateadmistele, esitanud arvutused, mille kohaselt, liikudes kiirusel 30 km/h kulub

juhil sõiduki peatamiseks umbes 18 meetrit. Ka ei vaidle pooled selle üle, et sõiduki lähituled

näitavad ca 50 meetri kaugusele ning õnnetuse toimumise hetkel oli nähtavus ja ilm hea ning teekate

kuiv. Seega sai hageja kahju põhjuseks olla kas hageja tähelepanematus või piirkiiruse ületamine.

Madalama astme kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kahjuhüvitist vähendavad asjaolud

ning jätnud ebaõigesti kahjuhüvitise VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamata.

Kostja on seisukohal, et hagejale on kahju tekkinud igal juhul ohu tagajärjel, mille eest hageja ise

vastutab. Vaidluse all ei saa olla, et kui hageja ei oleks juhtinud mootorsõidukit ega oleks seeläbi

olnud suurema ohu allika valdajaks, ei oleks õnnetust toimunud.

7. Kolmas isik toetab kassatsioonkaebuse rahuldamist ning hagi rahuldamata jätmist.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kassatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata

või rahuldamata. Hagejale 22. septembril 2014 edastatud kassatsioonkaebuse kohaselt on

vandeadvokaat kaebuse allkirjastanud alles 22. septembril 2014.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata

TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

10. Kolleegium märgib esmalt hageja kassatsioonkaebuse vastuses tõstatatud küsimuse kohta, mille

järgi esitas kostja 16. juulil 2014 kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahenduseta, et 5. septembri

2014 kohtumäärusega jättis Riigikohus kostja kassatsioonkaebuse käiguta ning andis kostjale

vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse esitamiseks aega kuni 22. septembrini 2014. Kostja

esitaski kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahendusel 22. septembril 2014.

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kohtud oleks pidanud kohaldama

TeeS § 25 lg-t 6, mis sätestab, et teetööde ajal tagab liikluskorraldusvahendite nõuetekohase

paigalduse ja liiklusohutuse teetöö tegija. Riigikohus on TeeS § 25 lg 6 varem kehtinud redaktsiooni

kohta (TeeS § 25 lg 6 esimene lause sätestas, et „teehoiutööde ajal tagab liiklusohutuse teehoiutöö

tegija") juba 2001. a märkinud, et sellest ei tulene, et liiklusohutuse tagamise kohustuse panemisega

teehoiutöö tegijale lõpeb omaniku vastutus liiklejale tekitatud kahju eest (Riigikohtu 7. novembri

2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-01). Kolleegium jääb ka kehtiva TeeS § 25 lg 6 osas sama

seisukoha juurde. Teetöö tegija kohustus tagada teetööde ajal liikluskorraldusvahendite nõuetekohane

paigaldus ja liiklusohutus ei võta tee omanikult (kostjalt) ära temale seadusest (eelkõige TeeS § 37

lg 1 p-dest 1–5) tulenevaid või ka nt üldisi käibekohustusi. Samas võib teetööde tegija kohustuse

rikkumine tuua kaasa tema ja tee omaniku solidaarvastutuse VÕS § 137 lg 1 järgi.

12. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha TeeS § 37 lg 6 tähenduse kohta. TeeS § 37 lg 6 sätestab, et

tee omanik on kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning teeseaduse või selle

alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud TeeS § 37 lg-s 2 nimetatud

juhtudel. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga (mida jagas ka maakohus, kuigi

vastuoluliselt), et TeeS § 37 lg 6 (koosmõjus VÕS § 1043 lg-ga 1) sätestab tee omaniku süüst

olenematu deliktiõigusliku vastutuse. Kolleegium on seisukohal, et TeeS § 37 lg 6 on viide

deliktiõiguslikule vastutusele (VÕS § 1043 jj), kuivõrd kolleegium ei näe põhjust, miks peaks tee

omaniku vastutus olema süüst sõltumatu, st sisuliselt võrdsustatud suurema ohu allika valitseja

vastutusega (VÕS § 1056 jj).

Kolleegium on korduvalt selgitanud, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise

vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju

vahel ning teo õigusvastasuse ning et kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju

õigusvastaselt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab

tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis

eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama (nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10).

Kui ringkonnakohus hindab asja uuel läbivaatamisel kostja vastutust süülise vastutuse eelduste alusel,

võib kostja süü hindamisel asjakohaseks osutuda ka see, kas vastavad liiklusmärgid tööpäeva lõpus

üles pandi või mitte. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine.

VÕS § 1050 lg 1 kohaselt lasub kahju tekitajal süü puudumise tõendamise koormus. Selline

tõendamiskoormus ei kehti siiski juhul, kui hageja tugineb kostja vastutuse alusena kaitsenormi

(VÕS § 1045 lg 1 p 7) rikkumisele ning vastavat kaitsenormi saab rikkuda üksnes süülise

käitumisega.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt hageja kahju põhjuseks sai olla kas hageja

tähelepanematus või piirkiiruse ületamine, märgib kolleegium, et TsMS § 688 lg 5 teise lause

kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud

tõendeid. Maakohus leidis, et piirkiiruse 30 km/h ületamine avarii toimumise hetkel on tõendamata.

Samuti leidis maakohus, et hämaras liigeldes võis jääda hoiatava märgistusega tähistamata teega

ühetooniline takistus liiklejale päikese loojumise oludes 30 km/h liikumiskiiruse juures märkamatuks.

Ringkonnakohus on maakohtuga sisuliselt nõustunud, leides, et kahjuhüvitise vähendamiseks

VÕS § 139 lg 1 alusel puudub alus. Juhul kui kohtud oleksid tuvastanud, et ka hagejal oli osa temale

kahju tekkimises (nt põhjustas kahju osaliselt lubatud sõidukiiruse ületamine), tulnuks kohtutel

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.

14. Kostja leiab, et kahjuhüvitist tuleks vähendada ka seetõttu, et hagejale on kahju tekkinud igal

juhul ohu tagajärjel, mille eest hageja ise vastutab. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt

tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik

vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju

tekkimist.

Riigikohus on varem leidnud, et VÕS § 139 tähenduses hüvitise suuruse määramisel saab arvestada

nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Riskist lähtuvate

asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt

lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest

korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata

selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Hüvitise

alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul,

kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud

kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades)

võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise

tõttu täielikult elimineeritud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-7-13, p-d 30–31, 33).

Kolleegiumi arvates on ülaltoodud põhimõtted ülekantavad ka olukorrale, kus kahju ei ole tekkinud

kahe või enama mootorsõiduki kokkupõrkel, vaid üksnes ühe mootorsõiduki käitamise tulemusena.

Praegusel juhul võis hageja mootorsõidukile iseloomulik oht realiseeruda nt sellel teel, et hageja ei

saanud mootorsõidukit hetkel, kui ta märkas killustikuvalli, kohe kinni pidada.

Kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamata jätta on analoogsetel juhtudel võimalik üksnes

olukorras, kus kahju põhjuseks oli üksnes kahju tekitaja raske eksimus ning kus kannatanul ei olnud

võimalik seetõttu enam õnnetust vältida. Sellisel juhul on kannatanu mootorsõidukist tulenev oht

kahju tekitaja käitumise tõttu täielikult elimineeritud.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus seega hindama, kas kostja rikkumised olid sellise

intensiivsusega, et need elimineerisid hageja sõidukist lähtuva ohu täielikult. Kui ringkonnakohus

vastab sellele küsimusele eitavalt, tuleb hinnata, millises ulatuses oli hageja sõidukist lähtuv oht

kahju põhjuseks.

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

16. TsMS § 145 kohaselt on Eesti Vabariik kui menetlusosaline kautsjoni tasumisest vabastatud.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull