3-2-1-87-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tõnu Anton, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Ivo Pilving, Malle Seppik ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

Marrit Maivälja hagi Elering AS-i vastu 20 465 euro

13 sendi ja viivise saamiseks ning aastatasuna 38 520 euro

64 sendi maksmise kohustuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-52246

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elering AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

136 231 eurot 70 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marrit Maiväli, esindaja vandeadvokaat Jürgen Valter

Kostja Elering AS (registrikood 11022625), esindajad

vandeadvokaadid Kadri Michelson ja Liina Linsi

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2015. a

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-52246 ja

Harju Maakohtu 10. septembri 2013. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo LAWIN AS-ile (konto nr EE 762200221001101088,

Swedbank AS) Elering AS-i kassatsioonkaebuselt 25. aprillil 2014 tasutud kautsjon

587 (viissada kaheksakümmend seitse) eurot 78 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marrit Maiväli (hageja) esitas 11. detsembril 2012 Elering AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada, et kostjal on kohustus hagejale tehnovõrgu ja -rajatise (edaspidi: tehnorajatise) talumise

eest igal aastal (kuni suuremale tasule või hüvitisele õiguse tekkimiseni asjaolude muutumise tõttu)

tasuda 26 750 eurot 18 senti, hüvitada hagejale maamaks 2281 eurot 74 senti ja hoolduskulud

9488 eurot 72 senti. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja talumistasuna 18 648 eurot 67 senti ja

hüvitisena maamaksu eest 1608 eurot 44 senti (kokku 20 257 eurot 11 senti) ning viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagiavalduse esitamisest

(11. detsembrist 2012) kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

20. mail 2013 nõuet täpsustades palus hageja kostjalt välja mõista 20 465 eurot 13 senti (ja viivise

sellelt) ning tuvastada, et kostja on kohustatud maksma hagejale talumistasu 2013. a ja iga järgneva

aasta eest 38 520 eurot 64 senti.

Hageja väitel koormavad talle kuuluvaid kinnistuid Tallinnas Järveotsa tee 4c (kinnistu I), Järveotsa

tee 12a (kinnistu II) ja Järveotsa tee 14b (kinnistu III) (edaspidi koos: kinnistud) kostja

ülekandeliinid, mida hageja peab seadusest tulenevalt avalikes huvides taluma. Ülekandeliinide

kaitsevööndite (kinnistu I puhul 39% (sisuliselt 88%) ulatuses, teiste kinnistute puhul 100%) tõttu ei

saa hageja kinnistuid sihtotstarbeliselt kasutada, kuid peab nende omanikuna maksma

kaitsevööndisse kuuluva maa eest maamaksu (2281 eurot 74 senti 2012. a eest) ja Tallinna heakorra

eeskirja järgi kinnistuid hooldama, millega kaasneb hoolduskulu (9488 eurot 72 senti aastas). Kostja

peab need kulutused hagejale hüvitama. Kostja tasus hagejale 2012. a eest kokku 309 eurot 28 senti.

Hageja luges, et kostja tasus hagejale 1. jaanuarist 2012 kuni 17. aprillini 2012 (s.o ajani, mil

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11 seisukohale, et

tasu ei või olla ebaproportsionaalselt väike) 91 eurot 26 senti ja ülejäänud tasu (208 eurot 2 senti)

ajavahemiku eest 18. aprillist 2012 kuni 31. detsembrini 2012. See tasu ei kata kinnistutega seotud

kulutusi ega ole hageja suhtes õiglane, kuid kostja ei ole nõus hagejale rohkem maksma.

Asjatundja arvamuse järgi oleks kinnistu I turuväärtus ülekandeliinideta 55 eurot 60 senti ruutmeetri

eest ning kinnistute II ja III turuväärtus kummalgi 16 eurot 80 senti ruutmeetri eest ning

talumiskohustuse eest makstav tasu 10–12% turuväärtusest aastas. Üldiseid huve arvestades saaks

hüvitist 10% võrra alandada. Seega peab kostja lisaks maamaksu ja kinnistute hoolduskulude

hüvitamisele maksma hagejale tehnorajatise talumise eest igal aastal 26 750 eurot 18 senti. Kokku

tuleb praeguste hindade juures kostjal tasuda 38 520 eurot 64 senti aastas. 2012. a eest tuleb kostjal

talumistasuna maksta hagejale 18 856 eurot 69 senti, millest hageja arvab maha kostja tasutud

208 eurot 2 senti, st hageja nõuab kostjalt talumistasuna 18. aprillist kuni 31. detsembrini 2012

18 648 eurot 67 senti ja lisaks maamaksu 1608 eurot 44 senti. Nõuet täpsustades arvestas hageja

kokku siiski 20 465 eurot 13 senti (st liitis maamaksu osale 18 856 eurot 69 senti). Viivist nõuab

hageja alates hagi esitamise ajast.

2. Kostja palus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja arvates ei ole maakohus pädev asja lahendama, kuna vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse.

Hageja nõutud tasu suurus on subjektiivne, ebaproportsionaalne ning tasunõude komponendid ja

arvutuste metoodika ei ole põhjendatud. Talumistasu suuruse piiramise eesmärgiks on tagada kõigile

isikutele elektrienergia ülekandmiseks mõistlik hind, tasu eesmärk ei ole hüvitada maaomanikule

kõik tehnorajatise piirangutest tulenevad kulutused. Hageja esitatud asjatundja arvamus ei ole

asjakohane, sest see lähtub hüpoteetilistest ja ekslikest lähteandmetest. Ei ole selge, et hageja saaks

liinideta oma kinnistutel tema väidetud ehitustegevusega tegelda, lähtutud ei ole üldplaneeringust,

ebaselge on ehituskeeluvöönditega arvestamine. Kostja seisukohti ja hageja esitatud arvamuse

ekslikkust kinnitab Colliers International Advisors OÜ (Colliers) arvamus.

Kostja tasus hagejale 2012. a eest 309 eurot 28 senti. Kuna seaduses ei ole sätestatud tasumäärasid, ei

saa kostjale tasu maksmata jätmist ette heita. Samuti ei ole mõistlik olukord, kus tehnorajatise

omanik peab iga kinnistu omanikuga talumistasu suuruses eraldi kokku leppima. Kuni seadusandja ei

ole kehtestanud talumistasude uut regulatsiooni, ei saa hageja nõuet rahuldada. Võimalik võib olla

riigivastutus. Tulevikku suunatud tasunõudeid ei saa esitada. Hageja nõutud tasu suurus ei ole

mõistlik, sest see on varem kehtinud regulatsiooni järgsest üle saja korra suurem. Samuti ei ole

põhjendatud hageja väited, et ta ei saa kinnistuid sihtotstarbeliselt kasutada. Hageja kasutab kinnistut

I parkimisteenuse osutamiseks ja saab selle kasutamisest tulu. Õhuliinide kaitsevöönd ei takista

parkimisteenuse osutamist. Kinnistuid peaks hageja hooldama ka siis, kui neil ei asetseks

tehnorajatisi ning üksnes ühe hooldusteenuse pakkuja hinnapakkumisega ei saa hoolduskulusid

tõendada. Kostja plaanide järgi viiakse üks vaidlusalustest liinidest maakaablisse 2016–2017, teised

aga vastavalt amortiseerumisele.

Avaldaja omandas tehnorajatistega koormatud kinnistud pärimise teel 2003. a-l, mistõttu pidi ta juba

pärandit vastu võttes piirangutega arvestama. Liinid on püstitatud enne 1. aprilli 1999.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. septembri 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 20 465 eurot 13 senti ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras selle maksmisega

viivitamise eest 11. detsembrist 2012 kuni nõude täitmiseni. Maakohus tuvastas lisaks, et kostjal on

kohustus maksta hagejale 2013. a ja iga järgneva aasta eest talumistasu 38 520 eurot 64 senti.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et hageja kinnistutel paiknevad kostjale

kuuluvad õhuliinid, mis on püstitatud enne 1. aprilli 1999. Kostjal on kohustus osutada teenust

elektrituruseaduse järgi ja ta kasutab õhuliine avalikes huvides. Seega on hageja kinnistutel seadusest

tulenev tehnorajatise talumise kohustus asjaõigusseaduse (AÕS) § 158¹ lg 1 mõttes.

AÕS § 158² lg 1 järgi on kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnorajatise talumise eest tasu. Tasu

suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga

kui ka talumiskohustusega koormatud kinnistu omaniku põhiseadusest tulenevat õigust saada hüvitist

talumiskohustuse eest. Igal juhul tuleb piirang kinnistu omanikule hüvitada, arvestades tehnorajatise

tegelikku mõju kinnistule. Tasu suurust võib piirata, et tagada tehnorajatiste kaudu osutatavate

teenuste kättesaadavus mõistliku hinnaga. Samal ajal ei tohi tasu olla ebaproportsionaalselt väike.

Tasu on igal juhul liiga väike, kui see katab üksnes maamaksu osa, sest talumiskohustusega kinnistu

olukord on võrreldav olukorraga, kus omanik annab oma maa kellegi teise kasutusse. Seega peab

hindama tehnorajatise tegelikku mõju kinnistule ehk seda, kuidas kinnistut saaks kasutada.

Pooled ei vaidle, et kinnistu I (3113 m²) on koormatud ülekandeliini kaitsetsooniga 39% ulatuses,

kuid sisuliselt 88% ulatuses, mistõttu on hagejal kinnistut I enda huvides muul otstarbel peaaegu

võimatu kasutada. Kinnistut II (5882 m²) ja kinnistut III (8274 m²) koormab 100% ülekandeliini

kaitsetsoon, mistõttu ei saa hageja ka neid kinnisasju omal äranägemisel kasutada. Hageja maksis

2012. a-l kinnistu I eest maamaksu 0,655 eurot/m² ehk 699 eurot 75 senti, kinnistu II eest

0,112 eurot/m² ehk 657 eurot 25 senti ja kinnistu III eest 0,112 eurot/m² ehk 924 eurot 50 senti

(arvestades kaitsevööndi sisulist ulatust), s.o kokku 2281 eurot 50 senti. Kinnistute keskmine aastane

hoolduskulu on 9488 eurot 72 senti.

Asjatundja hinnangu järgi oleks kinnistu I turuväärtus 55 eurot 6 senti ruutmeetri eest ning

kinnistute II ja III turuväärtus kummalgi 16 eurot 80 senti ruutmeetri eest, kui neil ei paikneks

ülekandeliine. Hinnangust nähtub, et võrreldes hoonestusõiguse tasudega võiks kinnistute tasu

(tootlus) olla 10–12% turuväärtusest. Hageja arvestusest nähtuvalt oleks erahuvi osatähtsus 90%,

tavapärane rendihind 10% m²/aastas ja kaitsevööndi ulatust arvestades hüvitis omandi kitsendamise

eest kinnistu I puhul 4 eurot 40 senti ruutmeetri eest aastas ehk kokku 5346 eurot 31 senti. Sama

põhimõtet arvestades oleks tasu kinnistu III eest 12 510 eurot 29 senti aastas ja kinnistu II eest

8893 eurot 58 senti aastas. Kostja ei ole esitanud enda tasuarvestust ega tõendanud hageja metoodika

ebaõigsust ega väiksemat tasu. Hageja on tõendanud Maksu- ja Tolliameti tõenditega, asjatundja

arvamusega ja hinnapakkumistega kinnisasjade maksukoormuse, võimalike hoolduskulude suuruse ja

võimaliku kasu (rendihind, kui ei oleks tehnorajatisi), mida ta saaks siis, kui ta saaks asja kasutada

täies ulatuses enda huvides ega peaks taluma tehnorajatisi. Arvestades maamaksu, hoolduskulusid

ning hageja võimalikke hüvitisi talumiskohustuse eest, on põhjendatud tasuda hagejale kolme

kinnistu eest kokku 38 520 eurot 64 senti aastas. Keskmine tasu kõigi kinnistute eest on 2 eurot

23 senti ruutmeetri eest aastas. Olukorras, kus kinnistu omanik ei saa oma kinnistul majandustegevust

arendada ega kinnistut enda huvides (sh kinnisvaraarenduseks) kasutada, ei ole tegemist ebamõistliku

tasuga.

Kuna hageja palus 18. aprillist kuni 31. detsembrini 2012 mõista välja tasu 20 465 eurot 13 senti ja

viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni ning kostja ei ole tasuarvestust vaidlustanud ega väitnud, et

tasu on makstud, tuleb hageja nõue rahuldada, mh viivise osas.

Kostja esitatud Colliersi arvamusest nähtub üksnes hinnang hageja esitatud asjatundja arvamusele,

kuid sellest ei nähtu, et arvamus põhineks vahetult kogutud uurimismaterjalil ja andmetel, st tegemist

on üksnes hinnanguga hageja esitatud tõendile. Kuna tegemist on ebausaldusväärse tõendiga, ei tule

sellele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 teise lause järgi hinnangut anda.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. märtsi 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud

vajalikuks neid korrata. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti. Maakohtu otsus ei olnud

üllatuslik, mh viitasid pooled menetluses Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

otsusele asjas nr 3-4-1-25-11, mille järgi ei ole hüvitise piirmäärade kehtetuks tunnistamise

jõustumise järel õiguskorras sätteid, mille alusel tasu suurust arvutada, kuid nõude alused jäävad

kehtima. See tähendab, et kinnisasja omanikel on õigus nõuda tehnorajatiste omanikelt hüvitist

talumiskohustuse eest ja saada seeläbi oma põhiõiguse piiramise eest kohast hüvitist. Seega on

põhjendamatu kostja seisukoht, et uute piirmäärade puudumise tõttu ei ole hagejal õigust tasu nõuda

ja et kohus ei saanud lähtuda hageja esitatud tõenditest.

Hageja on nõutava tasu suuruse kujunemise lahti kirjutanud ja esitanud ka tõendid. Hageja arvestas

tasu suuruse määramisel kinnistu omaniku tehtavaid vajalikke kulutusi maamaksu tasumiseks ja

kinnistute hooldamiseks, aga ka saamata jäänud tulu, mida oleks võimalik saada kinnistu

kasutamisest, kui hagejal ei oleks liinide talumise kohustust. Talumiskohustusega kinnistu olukord on

võrreldav sellega, kui omanik annab oma maa kellegi teise kasutusse. Omandi kitsendamise hüvitise

arvutamisel võttis hageja aluseks asjatundja hinnangus välja toodud kinnistute turuväärtuse

talumiskohustuseta ja selliste kinnistute tavapärase kasutustasu, arvestades kaitsevööndi ruumilist ja

tegelikku ulatust, ning vähendas hüvitist üldistes huvides 10% võrra. Kostjal oli võimalus esitada

tõendid hageja esitatud asjaolude ja arvutuste ümberlükkamiseks ning oma arusaam ja tõendid selle

kohta, milline tasu oleks kohane. Kostja ei ole seda teadlikult teinud, sest ei soovi hagejaga tasu

suuruses kokku leppida. Õige ei ole kostja seisukoht, et hüvitise saab välja mõista ainult ajani, mil

seadusandja kehtestab uued hüvitise piirmäärad. Kohus ei saa otsuse tegemisel arvestada

piirmääradega, mida ei ole kehtestatud.

Maakohus on andnud hinnangu kostja esitatud asjatundja arvamusele ja põhjendanud, miks ei saa

sellele tugineda. Hageja esitas kinnisasjade turuväärtuse tõendamiseks asjatundja hinnangu. Kostja on

Colliersilt küsinud üksnes hinnangut hageja esitatud asjatundja hinnangule ega ole esitanud küsimust

kinnistute turuväärtuse kohta. Tegemist on üksnes kriitiliste seisukohtadega asjatundja hinnangu

kohta, mitte aga asjatundja arvamusega, mis saaks ümber lükata hageja esitatud tõendi.

Kostja seadis kahtluse alla ka kinnistute hoolduskulude suuruse, kuid ei esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, et hageja ei ole kohustatud täitma Tallinna linna heakorra eeskirjast tulenevat kinnistute

korrashoiu kohustust või et hageja esitatud hinnapakkumised ei vasta turuhinnale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja arvates ei ole tal hüvitise arvutamiseks selgeid juhiseid, mh selle kohta, mida peab

talumistasuga maaomanikule hüvitama. Selgusetus olukorras kõigi maaomanikega läbirääkimine ja

individuaalsete kokkulepete sõlmimine tasu kohta ei ole praktiline ja on vastuolus avalike huvidega.

Ringkonnakohtu seisukoht tähendaks maaomanikele üle 100 korra suurema hüvitise maksmisega

universaalteenuse tasu olulist tõusu kõigile tarbijatele, mis on vastuolus avalikkuse huviga tarbida

neid teenuseid mõistliku hinnaga. Teisalt võimaldab koormatud kinnistu omanikul teenida tulu.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt AÕS § 158² lg-t 1 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 154 lg-t 1, kui asus seisukohale, et tasu peab hüvitama nii jooksvad kulud kui ka omandi

väärtuse vähenemise, mis tähendab seda, et tehnorajatise omanik peab maaomanikule lisaks kulude

hüvitamisele põhimõtteliselt maksma ka üüri ning seda sõltumata sellest, kas tehnorajatis koormas

kinnistut juba selle omandamise ajal. Seaduse eesmärgiks ei saa olla tekitada olukord, kus

võrguettevõtja hüvitab kümne aasta jooksul kinnistu omanikule kinnistu väärtuse ja pärast seda saab

omanik lisatasu. Hüvitist peab maksma vaid jooksvate kulude, eelkõige maamaksu eest. Hüvitist ei

tule määrata kaheastmeliselt ega lähtuda maa kompenseerimise korrast. Hüvitise määramine

subjektiivselt ei ole võimalik mh põhjusel, et tariifid ja võrgutasud tuleb kooskõlastada

Konkurentsiametiga.

Ringkonnakohus jättis otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Kohtud nõustusid hageja seisukohaga

tasu suuruse kohta, jättes kostja vastuväited kõrvale ega analüüsinud tasu suuruse kujunemist. Kohtud

ei põhjendanud, kuidas arvestab määratud tasu suurus üldist huvi saada avalikku teenust mõistliku

hinnaga, ega seda, kuidas on avalikkuse huvile tuginedes põhjendatud vähendada hüvitist 10% võrra.

Kohtud ei võtnud hüvitise määramisel arvesse asjaolu, et ülekandeliinid püsitati enne maa

kinnistamist 1999. a-l ja et hageja omandas kinnistud koos liinidega. Seega ei saanud hagejal olla

õiguspärast ootust hakata kinnistuid piiramatult kasutama ja neilt maksimaalselt tulu teenima ning

tema tasu nõue tugineb hüpoteetilistele kasutusvõimalustele. Kohtud jätsid arvestamata, et ka

kaitsevööndisse jäävaid kinnistuid saab kasutada ja hageja kasutab kinnistut I parklana. Hageja ei ole

tõendanud, et tal on kinnistute sihtotstarbeline kasutamine väidetud ulatuses täielikult välistatud, ja

kohtud ei ole analüüsinud, milline kasutamine on võimalik. Samuti ei ole kohtud põhjendanud,

kuidas saab lugeda põhjendatuks tasu suuruse, mille maksmise korral saab kümne aastaga kinnistu

omanikule kinnistu väärtus täielikult hüvitatud. Kohtud jätsid põhjendamatult arvestamata kostja

vastuväited hageja tasu suurusele ja asjatundja arvamusele. Kohtud leidsid põhjendamatult, et tasu

hulka saab arvata ka kinnistu hoolduskulud, kuigi hageja ei ole tõendanud selliste kulutuste kandmist

ning hooldustöid peab kaitsevööndis tegema võrguteenuse osutaja ise. Ringkonnakohus ei andnud

hinnangut kostja vastuväitele, et saamata jäänud tulu väljamõistmine maakohtu otsuses tuli kostjale

üllatuslikult. Ringkonnakohus lükkas põhjendamata kõrvale kostja vastuväite, et tasu saaks

edasiulatuvalt välja mõista üksnes kuni vastavate piirmäärade kehtestamiseni, s.o ajavahemikuks, mil

seadusandja ei ole tasumäärasid reguleerinud. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud kostja

esitatud asjaolu, et 2016–2017 on kavandatud asendada õhukaablid osaliselt maakaabliga.

Kohtud lugesid põhjendamatult kostja esitatud asjatundja arvamuse ebausaldusväärseks tõendiks ning

seetõttu asusid vääralt seisukohale, et kostja ei ole tõendanud hageja tasu suuruse arvutamise

metoodika ebaõigsust.

Kohtud lahendasid asja hagimenetluses, kuigi tegu on hagita asjaga. Maakohus võttis asja õigesti

hagita asjana menetlusse, kuid lahendas edasi põhjendamatult hagimenetluses. Hagita menetluses

peab kohus selgitama ise asjaolud välja ja koguma vajadusel tõendeid. Hagita menetluses ei oleks

kohus saanud mõista kostjalt välja tasu, mis põhineb hageja meelevaldsetel arvutustel. Samuti tulnuks

hagita menetluses menetluskulud teisiti jagada.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

Hageja arvates ei ole ringkonnakohus rikkunud materiaalõiguse norme ega kohtuotsuse põhjendamise

kohustust, samuti ei pidanud ta kostja esitatud tõendit põhjendamatult ebausaldusväärseks. Kohtud

lahendasid asja õigesti hagimenetluses ja kostja ei saa kassatsioonkaebuses enam tugineda väitele, et

asi tulnuks lahendada hagita menetluses. Samuti ei muudaks see asja lahendust.

Õige ei ole lähtuda kinnistu omandamise asjaoludest, sest see oleks vastuolus igaühe omandi võrdse

kaitse põhimõttega. Õige ei ole ka see, et tasu suurus peaks olema maa kitsendustega tagastamise

korral määratud teistel alustel kui sundvalduse korral. Seadusest ei tulene n-ö kaheastmelist hüvitise

maksmise skeemi ega ühekordse hüvitise maksmise aluseid ega korda. Talumistasu ei moodusta

olulist osa kostja tegevuskuludest ning talumistasu võib, kuid ei pea olema arvatud võrgutasu

arvutustesse. Üksikisikud peavad avalikes huvides kandma võrdselt avaliku teenuse kulusid ning

vajadusel võib see kaasa tuua ka kõigile võrguteenuse tarbijatele hinnatõusu.

8. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja selle kaalukuse ja tähenduse

tõttu kohtupraktika kujundamisel 13. oktoobril 2014 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu

koosseisule.

Lisaks küsis Riigikohus asja lahendamise kohta arvamused õiguskantslerilt, Justiitsministeeriumilt

ning Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt.

9. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium avaldas arvamust, et hagejale tuleks hüvitada üksnes

jooksvad kulud (eelkõige maamaks), sest ta omandas kinnistud, mis juba olid koormatud

kitsendustega.

10. Justiitsministeerium leidis, et hageja tasu nõudmise õigus tuleneb AÕSRS § 154 lg 1 esimesest

lausest, mitte AÕS § 158² lg-st 1, sest hageja kinnisasja koormavad kostja elektriliinid püsitati enne

maa esmakinnistamist. AÕS § 158² lg 1 ja AÕSRS § 154 lg 1 alusel nõutava tasu tingimused on

erinevad, kuna esimesel juhul on tegemist kinnisomandi uue kitsenduse ja sundvaldusega, teisel aga

saadi kitsendus kaasa kinnisasja omandades ning tegemist on vahetu seadusjärgse

talumiskohustusega. Talumiskohustuse ja tasu tingimused erinevad, kuid lähtuda tuleb põhiseaduse

nõudest, et kitsendus, mis on võrdväärne omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega, tuleb

hüvitada õiglaselt ja kohe.

AÕS § 158² lg 1 neljanda lause järgi tekib talumiskohustus kinnisasja sundvõõrandamise seaduse

(KASVS) § 6 ja §-de 46¹–46³ alusel sundvalduse seadmisega. Sundvalduse korral peab tasu olema

väiksem kui sundvõõrandamise korral, kuna sundvaldus ei välista kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist täielikult, st sundvalduse tasu puhul tuleb arvestada, mil määral on kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine edaspidi piiratud. See tasu tuleb maksta ühekordselt sundvalduse

seadmise aegsele kinnisasja omanikule. Lisaks tuleb kinnisasja omanikule hüvitada jooksvad kulud,

mida ei ole võimalik ette kindlaks teha ja seega sundvõõranditasu suuruse määramisel arvestada,

sh kulutused maamaksule osas, milles maa tegelikuks kasutajaks on tehnorajatise omanik.

AÕSRS § 154 lg 1 alusel tekib vahetu talumiskohustus seadusjärgselt. Ka sellisel juhul tuleb

kinnisasja omanikule omandi kitsendamine õiglaselt ja kohe hüvitada, kuid kui maa omandati

tehinguliselt koos kitsendustega, tuleb kinnisasja omanikule hüvitada üksnes kitsendusega seotud

jooksvad kulutused (eelkõige maamaks), mitte aga kinnisasja väärtuse vähenemine. Maamaks tuleb

hüvitada proportsionaalselt kitsenduse sisulise ulatusega. Kui kinnisasja omanikule on maa

omandireformi käigus tagastatud, on kinnisasja omanikul õigus nõuda AÕSRS § 154 lg 1 alusel

ühekordset hüvitist ka selle eest, et maa tagastati kitsendustega. Olukord on sarnane sellele, kui maa

oleks jäänud ehitise tõttu tagastamata ja maa tagastamise õigustatud subjektile tulnuks see

maareformi seaduse (MaaRS) § 13 alusel kompenseerida. Seda sätet saab vastavalt kohaldada.

Hüvitist maksma kohustatud subjektiks tuleb pidada tehnorajatise omanikku, mitte riiki, sest

tehnorajatiste omanikud said võrkudealuse maa riigilt tasuta tähtajatult oma kasutusse. Ühekordse

hüvitise nõudeõigus on isikul, kellele maa tagastati, samuti tema üldõigusjärglasel (pärijal). Kui

hageja omandas kinnistud muul viisil kui pärimise teel, on tal õigus nõuda üksnes jooksvate kulude

hüvitamist.

11. Õiguskantsleri arvates tuleb arvestada, et erinevate tehnorajatiste mõju võib olla väga erinev ning

erinevalt tavalistest kinnisomandi kitsendustest mõjutab kitsenduste talumise tasu lisaks kinnisasja

omanikule ja tehnorajatise omanikule ka võrguteenuse tarbijaid. Seetõttu tuleks Riigikohtul võtta

seisukoht, kas avalikes huvides vajalike tehnorajatiste talumise tasu kohta peaks seadusandja

kehtestama juhised, mis tasakaalustaks omavahel tarbijate ja maaomanike huve, või piisab sellest, et

kinnisasja omanik ja võrguettevõtja lepivad tasus omavahel kokku ning järelevalvet selle üle teostab

üldjuhul Konkurentsiamet võrgutasusid (sh talumistasusid kulukomponendina) kooskõlastades.

Õiguskantsler nõustus mitmes aspektis Justiitsministeeriumi käsitlusega, sh n-ö kaheastmelise

hüvitise skeemiga, mis koosneb ühekordselt makstavast hüvitisest kinnisasja väärtuse vähenemise

eest ja perioodilisest hüvitisest jooksvate kulutuste hüvitamiseks. Õige on hüvitada kinnisasja

väärtuse vähenemine ühekordselt kinnisasja omanikule, kelle kinnisasjale kitsendus seatakse või

kellele tagastati omandireformi käigus kitsendustega maa seda hüvitamata. Põhiseaduse järgi on aga

hüvitise maksmine nõutav üksnes siis, kui kitsendus takistab oluliselt kinnisasja kasutamist. Igal

juhul tuleb hüvitada kulud, mida kinnisasja omanik kannab kinnisasja tõttu vaatamata sellele, et ta ei

saa seda kasutada. Sellise hüvitise suuruse puhul tuleb arvestada asjakohaseid kulusid (nt maamaks,

omanikul lasuvad hoolduskulud), tehnorajatise ja selle kaitsevööndi territoriaalset ulatust, olemust

ning asjaolu, mil määral on kinnisasja omanikul säilinud võimalus kinnisasja sihipäraselt kasutada.

Hagejale tuleb eelduslikult maksta ühekordset hüvitist maa tagastamata jätmisel kompenseerimise

põhimõtete järgi ja perioodilist tasu kulude eest.

12. Kohtuistungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata

Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

14. Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt hageja nõudeid ja olulisi asjaolusid (I), seejärel aga hageja

nõuete võimalikke õiguslikke aluseid ja nõuete menetlusliiki (II). Edasi analüüsib kolleegium

tehnorajatise talumise tasu määramist AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause alusel (III). Lõpetuseks vastab

kolleegium lühidalt kaebuses esitatud muudele menetluslikele etteheidetele, annab asja

lahendamiseks lisajuhised ja teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

15. Hageja on esitanud järgmised nõuded:

• välja mõista kostjalt 20 465 eurot 13 senti;

• välja mõista kostjalt viivis 20 465 eurolt 13 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

11. detsembrist 2012 (hagi esitamisest) kuni nõude täitmiseni;

• tuvastada, et kostja on kohustatud maksma hagejale tehnorajatise talumise tasu 2013. a ja iga

järgneva aasta eest 38 520 eurot 64 senti.

16. Hageja arvates võlgneb kostja talle raha hageja kinnistutel olevate kostja tehnorajatiste talumise

eest ajavahemikul 18. aprillist kuni 31. detsembrini 2012 järgmiselt:

• talumistasuna 18 856 eurot 69 senti;

• hüvitisena maamaksu eest 1608 eurot 44 senti.

Hageja nõudearvestus on vastuoluline. Hageja algse arvestuse järgi tuleb tehnorajatise talumise tasust

18 856 eurot 69 senti maha arvata kostja tasutud 208 eurot 2 senti, st sissenõutavaks talumistasuks on

18 648 eurot 67 senti ja kogunõudeks 2012. a eest sellest tulenevalt 20 257 eurot 11 senti (I kd, tl 4).

Lõpliku haginõude on hageja sissenõutava tasu osas selgituseta esitanud aga 20 465 euro 13 sendi

suurusena (I kd, tl 155). Kohtud (ega ka kostja) ei ole hageja vastuolulisele arvestusele tähelepanu

pööranud, vaid on hagi tervikuna rahuldanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja nõue 2012. a osas

selgeks teha.

Sissenõutavaks muutunud tasu suurusest sõltub ka viivisenõue.

17. 2013. a ja järgnevate aastate eest hageja arvestatud tasu 38 520 eurot 64 senti koosneb järgmistest

summadest:

• talumistasu 26 750 eurot 18 senti;

• maamaks 2281 eurot 74 senti;

• hoolduskulud 9488 eurot 72 senti.

Hageja võttis talumistasu arvestuse aluseks kinnistute turuväärtuse ülekandeliinideta ja arvutas välja

nende eeldatava aastase tootlikkuse põhjal aastase rendihinna 10% aastas ehk kinnistu I eest

5346 eurot 31 senti, kinnistu II eest 8893 eurot 58 senti ja kinnistu III eest 12 510 eurot 29 senti

(kokku 26 750 eurot 18 senti). Hoolduskulude arvutamisel lähtus ta pakkumisest. Kohtud nõustusid

põhimõtteliselt hageja arvutusega.

18. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• kinnistud kuuluvad hagejale, kes on need omandanud pärimise teel;

• kinnistutel asuvad enne 1. aprilli 1999 rajatud kostjale kuuluvad tehnorajatised (ülekandeliinid);

• hageja peab maksma kinnistute eest maamaksu;

• kostja tasus hagejale 2012. a eest tehnorajatise talumise tasuna kokku 309 eurot 28 senti.

II

19. Hageja arvates võlgneb kostja talle raha seetõttu, et kostja ülekandeliinid koormavad

tehnorajatisena hageja kinnistuid ning takistavad hagejal neid kasutada ja tulu teenida.

20. Tehnorajatiste talumise eest annavad tasu määramise õiguse kohtule AÕS § 158 lg 3, AÕS § 1582

lg 1 esimene lause ja AÕSRS § 154 lg 1 esimene lause.

21. Kohtud on nii hageja sooritusnõude kui ka tuvastusnõude lahendanud AÕS § 1582 lg 1 esimese

lause alusel, kuid ei ole tuvastanud selle sätte kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid.

22. AÕS § 1582 lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu AÕS § 1581 lg-s 1

sätestatud tehnorajatise talumise eest. AÕS § 1581 lg 1 näeb ette avalikes huvides tehnorajatise

talumise kohustuse, kuid AÕS § 1581 lg 1 neljanda lause järgi tekib talumiskohustus üksnes KASVS-

is sätestatud korras sundvalduse seadmisega. AÕS § 1581 on erisäte AÕS § 158 suhtes ja reguleerib

avalikes huvides ehitatavate tehnorajatiste talumise kohustust (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08, p 9). Tingimused, mille alusel määrata, kas tehnorajatis on

ehitatud avalikes huvides, on sätestatud AÕS § 1581 lg 1 teises lauses, mh kui selle kaudu osutatakse

avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laienevad mh elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-

s 1 sätestatud kohustused, st võrguteenuste osutamise kohustus ja võrgu arendamise kohustus.

Seejuures seatakse sundvaldus AÕS §-st 1581 lähtudes KASVS 81. ptk-s ette nähtud korras

haldusmenetluses (vt ka nt Riigikohtu 12. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08, p 10).

Sundvalduse seadmine seisneb KASVS § 6 lg 2 järgi kinnisasja koormamises piiratud asjaõigusega

(nt reaalservituut, isiklik kasutusõigus) või AÕS §-s 1581 sätestatud tehnorajatise talumise kohustuse

kehtestamises. Kolleegium märgib, et sundvalduse seadmise võimalus ei välista tehnorajatiste

rajamise või säilimise tagamise eesmärgil kinnistu sundvõõrandamist KASVS-i alusel.

Pooled ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et kinnistutele oleks seatud sundvaldus. Samuti

lähtuvad AÕS §-d 1581 ja 1582 eeldusest, et tehnorajatist ei ole veel ehitatud, kuid praegusel juhul

omandati kinnistud vaidlustamata asjaoludel koos tehnorajatistega. Seega on kohtud lahendanud

hageja nõude materiaalõiguse normi alusel, mille kohaldamise eeldusi ei ole kindlaks tehtud, ja selle

normi kohaldamise eelduseks olevatele asjaoludele ei ole hageja ka tuginenud.

23. Hageja nõuet ei saa esitatud asjaoludel lahendada ka AÕS § 158 alusel.

AÕS § 1581 lg 3 järgi ei välista AÕS §-s 1581 sätestatu iseenesest talumiskohustuse tekkimist

AÕS §-s 158 sätestatud korras. AÕS § 158 lg-d 1 ja 2 annavad kinnisasja omanikule õiguse seada

teise kinnisasja omaniku suhtes reaalservituut tehnorajatise talumiseks (vt ka Riigikohtu

24. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12, p 17). Ka AÕS § 158 lähtub eeldusest, et

tehnorajatist ei ole veel ehitatud (vt ka Riigikohtu 24. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

105-12, p 19), kuid vaidluse all ei ole, et hageja õiguseellane omandas kinnistud koos

tehnorajatistega.

24. Kolleegiumi arvates saab hageja tasunõude õiguslikuks aluseks esitatud asjaoludel olla

AÕSRS § 154 lg 1 esimene lause.

Selle sätte järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise talumise eest AÕS § 1582 lg-

s 2 sätestatud korras, kui tehnorajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning kinnisasja omaniku

ja tehnorajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnorajatise talumise kohustuse eest makstava

tasu suuruse kohta. Asjaolust, et nimetatud säte viitab AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korrale, ei tulene,

et AÕS § 1582 kohalduks AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi talumistasu suuruse määramisel.

AÕSRS § 154 kohaldub koos AÕSRS §-ga 152, mille lg 1 esimene lause näeb ette kinnisasja

omaniku kohustuse taluda olemasolevat tehnorajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist,

kui esmakinnistamine toimus enne 1. aprilli 1999, ning lg 2 kohustuse taluda ka tehnorajatist, mis

kuulub AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne

1. aprilli 1999, ning seda tehnorajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides.

25. Hageja soov on olnud mõista kostjalt välja tasu 2012. a eest ja viivis selle maksmisega

viivitamise eest, st saada selles osas ka täitedokument kostja vastu.

Sissenõutavaks muutunud viivise tasumist saab hageja nõuda VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel

sama lõike teises lauses sätestatud määras. Viivise arvestamist alates hagi esitamisest võimaldab

vastavalt kohaldades VÕS § 113 lg 2. TsMS § 367 järgi saab esitada nõude hagi esitamise järel

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks.

26. 2013. a ja järgnevate aastate eest tasu väljamõistmist ei ole hageja nõudnud, paludes üksnes

tuvastada aastatasu suuruse. Kolleegiumi arvates on hagejal tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes

iseenesest olemas, kuid hageja võinuks TsMS § 369 teise lause alusel nõuda ka pärast hagi esitamist

sissenõutavaks muutuvate aastatasude väljamõistmist. Maamaksu ja hoolduskulude väljamõistmist

tulevikku suunatuna ei takista see, et neid ei ole veel kantud.

27. Tehnorajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse TsMS § 1 järgi

tsiviilkohtumenetluses. Kolleegium nõustub aga kostjaga, et asi tuli lahendada hagita menetluses.

Tehnorajatiste talumisega seotud asju lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 ja 611. ptk järgi hagita

menetluses. TsMS § 6181 lg 1 järgi lahendatakse hagita menetluses mh tehnorajatise talumise

kohustuse kohta esitatud avaldusi (AÕS § 158 lg 1 ja AÕSRS § 152). Kolleegiumi arvates hõlmab

see ka talumiskohustusega seotud tingimuste, mh tasu määramise asju. Hagimenetluses võinuks

avalduse TsMS § 6181 lg 2 järgi läbi vaadata, kui see oleks esitatud vastuhagina või koos nõudega,

mis tuleb läbi vaadata hagimenetluses. Seda ei ole praeguses asjas tehtud. Hageja nõude 2013. a ja

järgnevate aastate eest talumistasu suuruse tuvastamiseks saanuks kohus hagita menetluses lugeda

tulevase talumistasu kindlaksmääramise avalduseks, millest saab lähtuda ka asja uuel läbivaatmisel.

28. Kolleegium ei nõustu aga kostjaga, et kohtute otsused tuleks tühistada sel põhjusel, et asja ei

lahendatud hagita menetluses.

Kostja ei või TsMS § 668 lg 4 järgi kassatsioonkaebuses tugineda asjaolule, et asi tuli lahendada

hagita menetluses, kuna ta ei tuginenud sellele õigel ajal maa- ega ringkonnakohtus. Riigikohus on

küll varem leidnud, et kohtulahendi saab ka kaebuseta tühistada, kui hagita asja lahendamine

hagimenetluses võis oluliselt mõjutada asja lahendamise tulemust (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-13, p-d 11 ja 14), kuid praegusest asjast seda kolleegiumi arvates ei

nähtu. Asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on jäetud tuvastamata ka hagimenetluse reeglite järgi.

29. Kuna kohtute lahendid tühistatakse materiaalõiguse väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu,

tuleb asja uuel läbivaatamisel maakohtus hagita menetluse reegleid siiski järgida (vt hagita ja

hagiasjade eristamise ja erinevate menetlusreeglite kohta ka nt Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18–20).

Kohus ei ole hagita menetluses mh TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste

ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning peab TsMS § 477 lg 7 järgi kontrollima

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud

vastuväiteid, ning vajadusel nõudma avaldajalt tõendite esitamist või koguma neid omal algatusel.

TsMS § 229 lg 2 teise lause järgi võib kohus hagita menetluses lugeda tõenditeks ka hagimenetluses

üldiselt lubamatuid tõendeid, nagu menetlusosalise seletus, mis ei ole antud vande all. Hagita

menetluse lahend on TsMS § 478 lg 1 esimese lause järgi kohtumäärus. Menetluskulude jaotamisel

saab maakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jagada kulud menetlusosaliste vahel õigluse alusel.

III

30. AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise

talumise eest, kuid tasu suuruse ja selle koosseisu kuuluvate komponentide kohta seadus midagi ette

ei näe (vt ka käesoleva otsuse p 24).

Varem kehtinud AÕSRS § 154 lg-d 2–4, mille järgi kinnisasja omanikule tema kinnisasjal paikneva

tehnorajatise talumise või tehnorajatise kaitsevööndist tuleneva maa kasutamise kitsenduse talumise

eest makstava iga-aastase tasu suurus on tehnorajatise kaitsevööndile vastava maa üheprotsendilise

maksustamishinna arvulise näitaja ja koefitsiendi korrutis, tunnistas Riigikohus 17. aprilli 2012. a

otsusega asjas nr 3-4-1-25-11 põhiseadusega vastuolus olevaks ja alates otsuse jõustumisest

kehtetuks. Selle otsuse p-s 54 märkis Riigikohus, et otsuse jõustumisel ei ole õiguskorras sätteid,

mille alusel tasu suurust arvutada, kuid tasu nõudmise alused jäävad alles, st et kinnisasja omanikel

on õigus nõuda tehnorajatiste omanikelt hüvitist talumiskohustuse eest ja saada seeläbi oma

põhiõiguse piiramise eest kohast hüvitist.

31. Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et tehnorajatiste talumise tasu suuruse

määramist reguleerinud AÕSRS § 154 lg-te 2–4 kehtetuks tunnistamisest Riigikohtu otsusega on

möödunud juba ligi kolm aastat. Vaatamata sellele ei ole seadusandja aga astunud samme

põhiseadusele vastava standardiseeritud talumistasude määramise metoodika kehtestamiseks, millele

kolleegium viidatud lahendis osutas.

32. Samas ei tähenda tasuregulatsiooni puudumine seda, et hageja taotlus tuleks jätta rahuldamata.

Kohtu ülesanne on seaduse põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamisega tekkinud lünga täitmine

kohtuasja lahendamisel, vajadusel analoogiat kasutades. Seetõttu saab kohus määrata talumistasu

õiglases määras.

Riigikohus märkis ülalmärgitud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas (otsuse p 49), et õiglane hüvitis

tuleb ette näha osas, milles üksikisiku omandipõhiõigust riivatakse rohkem, kui seda õigustab

talumiskohustus üldistes huvides. Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema

üksikisikute vahel võrdselt. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mitmed isikud

peaks üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides

loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive

proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes

teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (vt ka Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-69-09, p 61). Olukorras, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku

omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne,

tuleneb põhiseaduse (PS) §-st 32 kohustus maksta riive tasakaalustamiseks hüvitist (vt Riigikohtu

üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 63).

33. Kolleegium nõustub kohtutega, et sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle

igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses,

milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu

ise kasutada. See puudutab eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid.

Samasugune seisukoht järeldub ka talumistasu suuruse põhiseaduse vastaseks tunnistanud Riigikohtu

otsusest asjas nr 3-4-1-25-11 (p 46).

34. Kolleegium nõustub kohtutega põhimõtteliselt ka selles, et kinnisasja omanikule tuleb

talumistasuna lisaks kulude hüvitamisele maksta ka lisahüvitist. Ka see järeldub Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11 tehtud otsusest (p-d 46 ja 47). Hüvitist tuleb

maksta kohtu äranägemisel kas ühekordselt või perioodiliselt. Tulenevalt talumiskohustuse

jätkuvusest, on mõistlik näha see üldjuhul ette perioodilisena. TsMS § 459 ja § 6185 alusel saab

asjaolude muutumise korral edaspidi nõuda ka tasu muutmist. Mitme koormatud kinnistu suhtes

talumistasu määramisel tuleb kohtulahendi täidetavuse ja selguse huvides määrata tasu iga kinnistu

kohta eraldi (sh kohtulahendi resolutsioonis).

Talumistasu suuruse määramisel ei ole tähtsust, kas tehnorajatise omanik peab oma tariifid riikliku

järelevalve asutusega kooskõlastama. See ei mõjuta talumiskohustust ega kinnisasja omaniku õigust

saada selle eest tasu.

35. Talumistasu määramisel tuleb arvestada tehnorajatisest tuleneva talumiskohustuse intensiivsust,

mis sõltub mh tehnorajatise olemusest (mh selle eeldatavast kasutuseast) ja selle kaitsevööndi

ulatusest (vt nt elektriohutusseaduse § 12) ja sellest tulenevatest piirangutest, maa sihtotstarbest,

suurusest ja asukohast (ja muudest maa väärtust mõjutavatest asjaoludest), samuti muudest

asjaoludest, mis võimaldaks omanikul maad efektiivsemalt või muul viisil kasutada (nt välja üürida

või rentida või arendada seal ehitustegevust) (vt ka Riigikohtu otsus põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-25-11, p-d 47 ja 48). Mida intensiivsem on riive, seda suurem peaks vähemasti

üldjuhul olema tasu. Samas tuleb arvestada ka avalikku huvi talumiskohustuse vastu.

36. Riigikohus märkis põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11 tehtud otsuses, et

talumiskohustusega kinnisasja olukord on võrreldav sellega, kui omanik annab oma maa kellegi teise

kasutusse – teisel isikul on õigus maad mingil viisil kasutada ja omanik ise loobub täielikult või

osaliselt enda võimalusest sel ajal maad kasutada (p 46), samas aga leidis, et hüvitis võib üldise huvi

tõttu olla siiski väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine (p 50).

37. Vaidlustamata asjaoludel omandas hageja kinnistud pärimise teel. Pärandi vastuvõtmisega

lähevad pärimisseaduse § 130 lg 1 järgi pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja

arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest

tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Sama tulenes ka 1. jaanuarist 1997 kuni

31. detsembrini 2008 kehtinud pärimisseaduse § 130 lg-st 1. Pärimisega astub õigusjärglane sisuliselt

pärandaja õigustesse tervikuna ning see puudutab ka talumistasu nõuet, st hageja nõude lahendamisel

tuleb lähtuda sellest, nagu nõuaks tasu kinnistute esmaomandaja (hageja üldõiguseellane).

Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et isik, kellelt ta kinnistud pärimise teel sai, omandas

kinnistud omandireformi käigus tagastatud maana ning tehnorajatised olid tagastamise ajal juba

kinnistutel. Seega ei ole kinnistute väärtus omandamise järel tehnorajatiste tõttu vähenenud.

38. Kolleegiumi arvates peaks talumistasu omandireformi käigus tagastatud või erastatud maal olnud

tehnorajatiste talumise eest olema vähemasti üldjuhul väiksem kui AÕS § 158 alusel määratav tasu

servituudi eest ja AÕS § 1582 ja KASVS-i alusel sundvalduse seadmisel.

Vähemasti enne asjaõigusseaduse jõustumist 1. detsembril 1993 rajatud tehnorajatiste talumise

kohustust omandireformi käigus tagastatud või erastatud maal saab pidada üldiselt

põhiseaduspäraseks nagu ka avalikes huvides olevate tehnorajatiste talumist (vt Riigikohtu 30. aprilli

2004. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04, p-d 33 ja 36). Omandireformi käigus

tagastatud või erastatud maa omandamisel pidi omandaja aru saama, et kinnisasjal olevad

tehnorajatised võivad takistada tal maa edasist kasutamist. Riigikohus on leidnud, et PS § 32 lg 1 ei

ole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne põhiseaduse jõustumist, ning õigus

nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides

kindlaks määratud tingimustel (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-

02, p 36; 16. septembri 2003. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-03, p 16).

39. Isegi sundvõõrandamisel ei nõua põhiseadus alati sellega kaasnevate negatiivsete varaliste

tagajärgede täielikku hüvitamist.

Ehkki üldjuhul saab sundvõõrandamisel eseme õiglaseks väärtuseks lugeda asja turuväärtust, võib

põhiseadusega kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole sundvõõrandamise

asjaolusid arvestades põhjendatud ning hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve

kaaluda üldiste huvidega (vt Riigikohtu üldkogu 18. märtsi 2005. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-04,

p-d 18 ja 19; 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 66). Omandisuhete ümberkujundamisel

ühiskonnas laiaulatusliku reformi raames on seadusandjal üldiste huvide kaitseks lai hindamisruum,

sh on seadusandja õigustatud tegema otsustusi hädavajalike sundvõõrandamiste kohta ning

kehtestama erilisi ja ühiskondlike suhete ümberkujundamise aspektist õiglaseid hüvitamise viise, mis

ei pea tagama vara omanikule vara turuväärtuse täielikku hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu

18. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-59-04, p 36). Sundvõõrandamisel makstav kompensatsioon

peab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt olema üldjuhul mõistlikult seotud vara väärtusega

ning erakorralist kompenseerimata jätmist või kompenseerimist turuväärtusest väiksemas ulatuses

tuleb põhjendada (vt ülevaadet praktikast Riigikohtu üldkogu 18. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-

59-04, p-d 20, 22).

40. Kolleegium leiab, et sobivaks lähtekohaks lisahüvitise määramisel talumistasu koosseisus on

analoogiast lähtudes kompensatsioon, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud

subjektile maa tagastamata jätmisel. Maamaksule ja muudele püsikuludele lisanduv hüvitis ei peaks

vähemasti üldjuhul olema suurem kui nimetatud kompensatsioon. Sõltuvalt tehnorajatisest tuleneva

talumiskohustuse vähesest intensiivsusest võib hüvitis olla maa kompensatsioonist ka väiksem.

Maa kompenseerimine on MaaRS § 13 järgi ette nähtud maa hindamise seadusega (MHS).

Hajaasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on

MHS § 9 lg 4 järgi maa asukohajärgse valla üldpinna hektari kaalutud keskmine maksustamishind,

arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Tiheasustusega alal paikneva

õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on MHS § 9 lg 5 esimese lause järgi

maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa

maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa

maksumuse määramiseks kinnitab MHS § 9 lg 8 järgi Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. a korralise

hindamise tulemustest. Vabariigi Valitsus on 22. augusti 2001. a määrusega nr 276 kinnitanud

õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad.

Nii hüvitise määramisel kui ka vähendamisel talumiskohustuse vähese intensiivsuse tõttu saab kohus

vajadusel tugineda TsMS § 233 lg-le 2 ja määrata väärtuse õiglase hinnangu järgi, kui seda ei ole

esitatud tõendeid arvestades võimalik täpselt kindlaks teha.

41. Kolleegiumi arvates on maa kompenseerimisel makstavast hüvitisest lähtumine õiglane, kuna

tehnorajatistega tagastatud maa omanikul ei pea olema õigust saada koheldud paremini kui isik,

kellele maad ei tagastatud maal asuva ehitise tõttu ja kellele maksti selle asemel kompensatsiooni.

Samuti on Riigikohus varem märkinud, et omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet

teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult

jõukohane ning kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale

vajalike kulutuste tegemist, ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei

ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest

(vt Riigikohtu 16. septembri 2003. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-03, p 22).

IV

42. Eelneva põhjal tuleb kohtute otsused tühistada. Kuna Riigikohus ei hinda TsMS § 688 lg-te 3–5

järgi ise tõendeid ega tuvasta asjaolusid, ei saa kolleegium asja ise lahendada ja see tuleb saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud on nõustunud tasu suurust määrates hageja pakutud

metoodikaga ega ole seda korrigeerinud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hagita menetluse

sätteid järgides tuvastada asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Asjaolude väljaselgitamiseks tuleb

maakohtul vähemalt osaliselt teha uuesti ka eelmenetluse toiminguid.

43. Kuna kohtute otsused materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu

tühistatakse, vastab kolleegium kostja esitatud eespool käsitlemata menetluslikele etteheidetele vaid

lühidalt.

Kostja vaidles küll hageja nõudele vastu, kuid ei ole esitanud detailseid vastuväiteid hageja

arvutusele ega oma tasuarvutust alternatiivselt juhuks, kui kohus peaks talumistasu kindlaks

määrama.

Kostja esitatud asjatundja arvamuse tõendina hindamata jätmine oli siiski põhjendamatu. Esitatud

dokument sisaldab konkreetseid etteheiteid hageja esitatud asjatundja arvamuse kohta ning selgitab,

miks ei saa asja lahendada hageja esitatud asjatundja arvamuse alusel. Neile vastuväidetele oleks

kohtud pidanud vastama, isegi kui lugeda need kostja enda etteheideteks. Kohus oleks pidanud

arvamust kostjalt vastu võttes selgitama kostjale selle tähendust ja võimalust jätta see tõend kõrvale.

Kohtud jätsid vastamata kostja seisukohale, et vähemasti ühte kinnistut kasutab hageja

parkimisteenuse osutamiseks, ja hindamata selle asjaolu mõju talumistasule.

44. Kohtud määrasid vääralt asja hinna hagimenetluses. Asja uuel läbivaatamisel hagita menetluses ei

ole sel iseenesest siiski tähtsust.

TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi on sissenõutava rahalise põhinõude hind 20 465 eurot 13 senti.

TsMS § 133 lg 2 järgi on viivisenõude hind 1% 20 465 eurost 13 sendist ehk 204 eurot 65 senti.

Tulevase perioodilise tasumiskohustuse tuvastusnõude hind on TsMS § 125 esimese lause ja § 129

lg 1 järgi kohustuste aastase koguväärtuse kolmekordne summa ehk 115 561 eurot 92 senti.

TsMS § 133 lg 1 järgi on hagihind kokku 136 231 eurot 70 senti (20 465 eurot 13 senti + 204 eurot

65 senti + 115 561 eurot 92 senti = 136 231 eurot 70 senti). Ringkonnakohtus ja Riigikohtus on asja

hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, kuna kostja vaidlustas nii maakohtu kui

ka ringkonnakohtu otsuse tervikuna.

45. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi

tagastada. Asjas on palutud tagastada kautsjon isikule, kes on selle kassaatori eest tasunud.

46. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

Villu Kõve, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Ivo Pilving, Malle

Seppik, Tambet Tampuu