3-3-1-83-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-83-14 Otsuse kuupäev 10. märts 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Tõnu Anton ja Viive Ligi Kohtuasi Instmark OÜ ja SV Capital OÜ kaebus Politseija Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo 1. novembri 2011. a kirja nr 1-20/4103 õigusvastasuse tuvastamiseks ning vastustaja kohustamiseks kummutama eksitavad väited Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-122 Menetluse alus Riigikohtus Instmark OÜ ja SV Capital OÜ kassatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Instmark OÜ ja SV Capital OÜ kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. juuli 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-122 osas, millega jäeti rahuldamata Instmark OÜ ja SV Capital OÜ kaebus Politseija Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo 1. novembri 2011. a kirjas nr 1-20/4103 andmete edastamise ja hinnangute andmise õigusvastasuse tuvastamiseks. 3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada Politseija Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo 1. novembri 2011. a kirjas nr 1-20/4103 Instmark OÜ kohta andmete avaldamise ja Instmark OÜ kohta hinnangute andmise õigusvastasus. 4. Ülejäänud osas jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-122 muutmata. 5. Mõista Politseija Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroolt Instmark OÜ kasuks välja menetluskulud 15 eurot ja SV Capital OÜ kasuks välja menetluskulud 15 eurot. 6. Tagastada Instmark OÜ-le ja SV Capital OÜ-le kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjonid. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (Nordea pank) esitas 27. oktoobril 2011 Politseija Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroole (RAB) järelepärimise, et selgitada Instmark OÜ pangakontode arestimist vahemikus 7. veebruar 2007 kuni 2. oktoober 2007. Järelepärimine esitati seoses SV Capital OÜ kui Instmark OÜ eriõigusjärglase poolt Nordea panga vastu algatatud kohtuvaidlusega (tsiviilasi nr 2-10-8380).

2. RAB vastas Nordea panga järelepärimisele 1. novembri 2011. a kirjaga nr 1-20/4103. 3. Instmark OÜ ja SV Capital OÜ esitasid 18. jaanuaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada RAB-i kirjas nr 1-20/4103 Instmark OÜ andmete avaldamine Nordea panga lepingulisele esindajale ja samas kirjas antud hinnangud Instmark OÜ kohta õigusvastaseks. Samuti palusid kaebajad kohustada RAB-i heastama kirjas oleva eksitava faktiväite avaldamisega neile tekitatud kahju ja väljastama selleks kaebajate sõnastatud kinnituse. Kaebuses esitati järgmised seisukohad: 1) SV Capital OÜ omandas Instmark OÜ nõude Nordea panga vastu. SV Capital OÜ kui Instmark OÜ eriõigusjärglane esitas Nordea panga vastu hagi, mida menetleti tsiviilasjas nr 2-10-8380. Nimetatud kohtuvaidluses esitas Nordea pank vastustaja kirja nr 1-20/4103; 2) vaidlusalune kiri rikub Instmark OÜ õigust heale ärimainele ning SV Capital OÜ omandiõigust varalisele nõudele, mis esitati kohtuasjas nr 2-10-8380. Kiri nr 1-20/4103 oli adresseeritud kohtuasja nr 2-10-8380 vastaspoole esindajale, kellel ei ole kohustust hoida kaebajate ärisaladust; 3) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 43 kohaselt on keelatud kirjas nr 1-20/4103 sisalduvate andmete avaldamine isikule, kes ei ole uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik; 4) kirja nr 1-20/4103 sisu on eksitav. Tõele ei vasta kirjas esitatud väide, et Instmark OÜ ei esitanud pangale nõuetekohaseid dokumente raha legaalse päritolu tõendamiseks. Tegemist on vale faktiväitega, mis põhjustab negatiivset väärtushinnangut mõlema kaebaja suhtes. Sellega on kaebajatele tekitatud kahju nende ärimaine kahjustamisega ja muude põhiõiguste rikkumisega. Kaebajate taotletavaks heastamisabinõuks on nende õiguste rikkumise tuvastamine ja ebaõigete andmete ümberlükkamine. 4. Tallinna Halduskohus jättis 5. juuli 2013. a otsusega Instmark OÜ ja SV Capital OÜ kaebuse rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1) kaebajate põhjendused ei ole piisavad kaebuse rahuldamiseks ning kaevatavas vastuskirjas andmete avaldamise ja väärtushinnangu andmise õigusvastasuse tuvastamiseks. Puudub alus kohustada vastustajat kummutama eksitavad väited. Kaebajate huvi vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole põhjendatud; 2) vaidlustatud kiri on informatiivne kiri ehk vastuskiri teabenõudele. Vaidlustatud kirjas teavitatakse Nordea panga lepingulist esindajat faktilistest asjaoludest, mis on seotud konkreetsete sündmustega, milles osales ka Instmark OÜ. Vastuskiri ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi. Vastuses teabenõudele kirjeldatakse konkreetseid faktilisi asjaolusid, millest Instmark OÜ oli teadlik tsiviilja kriminaalmenetluste kaudu, milles ta tutvus ka kõigi tõenditega. Vastustaja kinnitas kohtule, et kirjas toodud faktilised asjaolud tuginevad haldusasja nr 3-07-652 toimikus olevale materjalile, millest lähtuvalt on otsused teinud Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-10-8380 (jõustunud kohtulahendid); 3) kohtul ei ole alust kahelda kirja sisu usaldusväärsuses. Halduskohtu pädevuses pole ümber hinnata kirjas toodud faktilisi asjaolusid.

5. Instmark OÜ ja SV Capital OÜ esitasid apellatsioonkaebuse, milles jäid halduskohtule esitatud kaebuses toodud seisukohtade juurde. Lisaks esitati järgmised põhjendused: 1) halduskohus on ekslikult leidnud, et menetlusvälistest kaalutlustest lähtudes on piiratud kaebajate õigus nõuda faktiväidete või väärtushinnangute kummutamist. Vaidlustatavast lahendist võib järeldada, et tõendamiskoormus lasub kaebajatel ja kaebuse rahuldamata jätmisel piisab kohtu veendumusest kirja nr 1-20/4103 õigsuses, ilma et selleks peaks viitama konkreetsele tõendile. Selline halduskohtu seisukoht on väär ja ei ole kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-ga 41, põhiseaduse (PS) §-ga 14 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-dega 1046 ja 1047; 2) ebaõige ja tõendamata on halduskohtu seisukoht, et kui Nordea pank on Instmark OÜ-lt dokumente küsinud, siis järelikult ei ole Instmark OÜ nõuet täitnud. Nordea pank ei esitanud Instmark OÜ-le teabepäringuid raha päritolu kohta ei kirjalikult ega suuliselt; 3) halduskohus viitas Nordea panga teatele nr 280, mida kohtutoimikus ei ole ja millega kaebajad ei ole tutvunud. Halduskohus ei saanud tugineda toimikuvälisele tõendile ega väita, et teade nr 280 ning Harju Maakohtu 23. veebruari 2007. a määrus asuvad kriminaalasja toimikus, kuivõrd kohtunik ja pooled ei ole halduskohtumenetluses kriminaaltoimikuga tutvunud; 4) kuni 2007. a veebruarini ei ole Nordea pank keeldunud Instmark OÜ tehinguid sooritamast ehk teabepäringut ei ole jäetud täitmata. Seega ei saanud Nordea panga teate nr 280 ajendiks olla panga esitatud teabepäringu täitmata jätmine. Kui selline teade tegelikult eksisteerib, siis on selle aluseks mõni muu asjaolu (mida saaks kontrollida rahapesukahtluse kontrollitoimikutest nr 9679 ja 10982); 5) halduskohus ei andnud hinnangut tõenditele, millest nähtuvalt ei suuda ega soovi pank viidata mistahes kirjavahetusele Instmark OÜ-ga, millest nähtuks viimasele teabenõude esitamine. Samuti on arusaamatu, miks ei arvestanud halduskohus Keskkriminaalpolitsei kirjaga, mille kohaselt ei ole RAB väljastanud kriminaalasja nr 07221000023 materjalidele lisamiseks koopiaid krediidiasutuste esitatud teadetest selle kohta, et Instmark OÜ ei täitnud nende nõuet tõendada raha päritolu. 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse resolutsiooniga, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised: 1) VÕS § 1046 reguleerib isiklike õiguste rikkumist. Kuna juriidilisel isikul ei ole isiklikke õigusi, siis kohaldatakse nimetatud sätet üksnes juhul, kui hinnatakse füüsilise isiku vastu suunatud teo õigusvastasust. Seega ei ole tegemist selles vaidluses asjakohase normiga. VÕS § 1047 kohaldub küll majandusvõi kutsetegevusse sekkumise kontekstis ka juriidiliste isikute suhtes, kuid VÕS § 1047 lõiked 1–3 ei kaitse isikuid nende maine kahjustamise eest väärtushinnanguga. Seega saab kaebajate kaebeõiguse aluseks olla õigus sellele, et nende majandusvõi kutsetegevusse ei sekkutaks ebaõigete faktiväidete avaldamisega; 2) heastamiskaebuse aluseks olevad laused ei sisalda sõnaselgelt väidet, et Nordea pank on nõudnud Instmark OÜ-lt tehingu objektiks oleva vara legaalset päritolu tõendavaid dokumente, ega ka seda, et Instmark OÜ on jätnud panga nõude täitmata, rikkudes sellega RahaPTS nõudeid. Nende lausete sisuks on, et rahapesukahtlus ei olnud nimetatud ajavahemikul kadunud, ja seda muu hulgas põhjusel,

et selleks ajaks esitatud dokumendid ei olnud kahtluse kõrvaldamiseks piisavad. RAB ei ole võtnud seisukohta küsimuses, kas pank on täitnud igakülgselt RahaPTS nõudeid. Kaebusest nähtuvalt on kaebajate etteheited suunatud Nordea panga vastu (viimase poolt RahaPTS § 11 lg 4 täitmisele), kuid sel juhul peab ka vastav õiguskaitsevahend olema suunatud panga, mitte RAB-i vastu. Vaidlusaluste lausete sisu arvestades ei ole nende avaldamisega Nordea pangale ebaõigeid faktiväiteid esitatud ja seega OÜ Instmark majandusvõi kutsetegevusse ebaseaduslikult sekkutud. SV Capital OÜ õiguste rikkumine puudub lisaks ka põhjusel, et need laused ei ole esitatud SV Capital OÜ või viimase tegevuse kohta; 3) kaebusest võib järeldada, et RahaPTS § 43 lg 3 võimaliku rikkumisega on rikutud kaebajate õigust ärisaladuse kaitsele, st vastuskiri oli adresseeritud isikule, kellel ei ole kohustust hoida kaebajate ärisaladust. Kaebajad ei käsita seega enda õiguste rikkumisena ärisaladuse teatavakssaamist Nordea pangale, vaid viimase poolt selle edasiavaldamise võimalikkust. Krediidiasutuste seaduse § 88 kohaselt on krediidiasutustel kohustus hoida saladuses andmeid ja hinnanguid enda kliendi kohta (pangasaladus). Arvestades, et teave edastati Nordea pangale kinniseks kuulutatud tsiviilasja nr 2-10- 8380 raames, sätestab saladuse hoidmise kohustuse lisaks ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 41. Olgugi, et põhjendatud ei ole Nordea panga ja tema advokaadist esindaja käsitamine erinevate isikutena, eksisteerib ka advokaadil kutsesaladuse hoidmise kohustus; 4) seega puudub määrav tähendus küsimusel, kas vastustaja rikkus kirjas nr 1-20/4103 kajastatud teabe avaldamisega RahaPTS § 43 lg-t 3. Kaebajate kirjeldatud viisil kaebajate õiguste rikkumist vastuskirja saatmine Nordea pangale kaasa tuua ei saanud. Samuti on oluline, et vaidlustatud kirjaga avaldas vastustaja Nordea pangale teavet, mis oli viimasele tegelikult juba teada. Seega ei tähendanud avaldamine praegusel juhul teabe esmakordset teatavakstegemist adressaadile ega ka avaldamist kolmandatele isikutele; 5) asja materjalidest ei nähtu kaebajate sellise õiguse rikkumist, mis tuleneks Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 41 ja PS §-st 14. Kaebajate viide muude põhiõiguste rikkumisele ei ole selle üldsõnalisuse tõttu kontrollitav; 6) SV Capital OÜ omandiõiguseks, mida vaidlustatud kiri kaebajate hinnangul rikub, on varaline nõue, mille SV Capital OÜ esitas kohtuasjas nr 2-10-8380. Kuna see nõue jäi rahuldamata, siis pole kaebajal ka omandiõigust. Seega ei saa RAB-i kiri seda õigust riivata. Sealhulgas on nimetatud tsiviilasjas kõnealuse kirja mõju kaebaja nõudele analüüsitud. Ringkonnakohtul ei ole alust asuda selles asjas teistsugusele seisukohale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Instmark OÜ ja SV Capital OÜ esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad haldusja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaatorite põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus on VÕS § 1046 ja 1047 vääralt tõlgendanud, kui leidis, et juriidilistel isikutel ei ole õigust nõuda, et nende mainet ei kahjustataks väärtushinnanguga. Alusetut negatiivset väärtushinnangut ei tohi edastada ka konfidentsiaalsuskohustust omavale haldusvälisele isikule; 2) haldusmenetlus, mille tulemusena anti välja kiri nr 1-20/4103, puudutas SV Capital OÜ huve. Kiri anti toetamaks SV Capital OÜ vastaspoolt kohtuasjas nr 2-10-8380. Kuivõrd kirjas nr 1-20/4103 esitati andmeid Instmark OÜ kohta, siis oli tema samuti puudutatud isikuks. Ebaõige on ringkonnakohtu otsuse p-s 14 väljendatud seisukoht, et ei ole oluline, kas kirja nr 1-20/4103 väljastamine oli õiguslikult lubatud või mitte. Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus vääralt kohaldanud Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-t 41, PS § 3 esimest lauset, PS § 11 esimest lauset, haldusmenetluse seaduse § 3 lg-t 1, samuti on see vastuolus Riigikohtu seisukohaga kohtuasjas nr 3- 3-1-3-12. SV Capital OÜ-l on õigus nõuda, et teda puudutav halduse tegevus oleks seaduslik; 3) selleks, et vastustaja tegevus kirja nr 1-20/4103 väljastamisel oleks seaduslik, pidi andmete avaldamine olema õigusaktidega lubatud ja vastustaja pidi olema võimeline tõendama faktiväidete õigsust. Kirja nr 1-20/4103 sisu on eksitav. Faktiväidete ja järelduste esitamine kirjas nr 1-20/4103 tekitab keskmises mõistlikus isikus negatiivset väärtushinnangut nii Instmark OÜ kui ka SV Capital OÜ suhtes ja jätab mulje, nagu rikuks Instmark OÜ oma RahaPTS-st tulenevaid kohustusi panga vastu; 4) Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium, vastustaja, Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on jõudnud erinevatele ning teineteist välistavatele seisukohtadele selle kohta, mis on kirjas nr 1-20/4103 öeldud, kuidas seda tuleks mõista ja milline hinnang selle põhjal kujundada. See arvamuste paljusus näitab, et kirja nr 1-20/4103 tekst on eksitav, mitmetimõistetav ja jätab Instmark OÜ-st õigusrikkuja mulje. 8. RAB palub 26. septembri 2014. a vastuses ja 19. veebruari 2015. a täiendavas vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tunnistada õigusvastaseks RAB-i kirjas nr 1-20/4103 antud hinnangud Instmark OÜ kohta ning Instmark OÜ andmete avaldamine Nordea panga lepingulisele esindajale; 2) kohustada vastustajat heastama kirjas oleva eksitava faktiväite avaldamisega kaebajatele tekitatud kahju ja väljastama selleks kaebajate sõnastatud kinnituse. Kaebajad ei nimetanud, milliseid konkreetseid kirjas nr 1-20/4103 antud hinnanguid Instmark OÜ kohta kaebajad õigusvastaseks peavad. Kaebuse kohaselt tekitavad keskmises mõistlikus isikus kaebajate suhtes negatiivseid väärtushinnanguid faktiväidete ja järelduste esitamine kirjas. Heastamiskaebuse esitamise aluseks olevaks eksitavaks faktiväiteks, peavad kaebajad kirja nr 1- 20/4103 p-s 4 olevat lauset, mille kohaselt oli RAB-le teada, et OÜ Instmark ei esitanud pangale nõuetekohaseid dokumente ega teavet, mis oleks võimaldanud pangal rakendada RahaPTS-s ettenähtud hoolsusmeetmeid, kõrvaldada rahapesu kahtlust ja kindlaks teha tegelikud kasusaajad. Halduskohtu 12. juuni 2013. a istungil selgitasid kaebajad, et nad vaidlustavad kirjast ainult selle osa, kus on väidetud, et Instmark OÜ ei ole esitanud Nordea pangale nõuetekohaseid dokumente raha

legaalse päritolu tõendamiseks. 10. Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud kiri ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi. Kaebajate põhjendused ei ole piisavad kaebuse rahuldamiseks. Kaebajatel puudub põhjendatud huvi vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kaebajad ei käsita enda õiguste rikkumisena ärisaladuse teatavakssaamist Nordea pangale, vaid viimase poolt selle edasiavaldamise võimalikkust. Kuna nii pangal kui ka advokaadil on kohustus hoida saladuses andmeid ja hinnanguid enda kliendi kohta, ei ole määravat tähendust küsimusel, kas vastustaja rikkus kirjas nr 1-20/4103 kajastatud teabe avaldamisega RahaPTS § 43 lg-t 3. 11. Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud kiri ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi. RahaPTS § 43 lg-st 3 tuleneb keeld edastada RAB-is registreeritud andmeid sättes nimetamata isikutele ning sättes nimetamata eesmärkidel. Igal isikul on sättest tulenevalt õigus eeldada, et RAB väljastab kogutud andmeid ainult seaduses nimetatud juhtudel ja ainult seaduses nimetatud isikutele. Praegusel juhul edastas RAB vaidlustatud kirjaga andmeid Instmark OÜ kohta Nordea panga lepingulisele esindajale vastuseks päringule kohtuasjas, kus Nordea panga vastu oli hagi esitanud SV Capital OÜ. Nimetatud isikule ja sellisel põhjusel andmete edastamist RahaPTS § 43 lg 3 ette ei näe. Edastades andmeid, rikkus RAB seega mõlema kaebaja RahaPTS § 43 lg-st 3 tulenevat subjektiivset õigust, et RAB ei väljasta andmeid ilma seadusliku aluseta ning seaduses nimetamata isikutele. Kaebusest ei tulene, et kaebajad peavad enda õiguste rikkumiseks ärisaladuse võimalikku edasiavaldamist Nordea panga poolt, nagu on järeldanud ringkonnakohus. Kaebajad on olnud tuvastamisnõude menetlemisel järjekindlalt seisukohal, et nende õigusi rikub RahaPTS § 43 lg-st 3 tuleneva andmete edastamise keelu rikkumine (andmete edastamiseks õigusliku aluse puudumine). Rikutud on kaebajate õigust heale haldusele ja kahjustatud on kaebajate ärimainet (kaebuse p-d 3.7 ja 3.12, I kd, tl 5–6; halduskohtu istungi protokoll, I kd, tl 128; apellatsioonkaebuse p-d 7 ja 14, I kd, tl 184–185). Ringkonnakohtu istungil viitasid kaebajad ka ettevõtlusvabaduse riivele ja täpsustasid, et tuvastamiskaebuse esitamise eesmärgiks on ettevõtte hea maine taastamine. 12. Kolleegiumi hinnangul on kaebajad huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks piisavalt põhjendanud. Arvestama peab seda, et ilma seadusliku aluseta andmete avaldamise ja väärtushinnangute esitamise tõttu ei pruugi äriühingule tekkida tingimata otsest varalist kahju, mistõttu võib tuvastamiskaebuse võimaliku rahuldamisega saavutatavat rehabiliteerivat eesmärki pidada piisavaks õiguslikuks huviks esitada tuvastamiskaebus. Kaebajatel puudub tõhusam õiguskaitsevahend andmete avaldamise ja hinnangute andmise kui toimingu vaidlustamiseks olukorras, kus toiming on juba sooritatud. 13. Kohtud jõudsid tuvastamiskaebuse lahendamisel seisukohale, et kaebajate põhjendused ei ole piisavad kaebuse rahuldamiseks, ning ringkonnakohus leidis, et määravat tähendust pole küsimusel, kas vastustaja rikkus kirjas nr 1-20/4103 kajastatud teabe avaldamisega RahaPTS § 43 lg-t 3, kuna nii pangal kui ka advokaadil on kohustus hoida saladuses andmeid ja hinnanguid enda kliendi kohta. Kolleegium märgib, et õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud

haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi 25. veebruari 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-100-09, p 19). PS § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest lausest tuleneb seaduslikkuse põhimõte, mis tähendab muu hulgas, et riigivõimu kasutamiseks peab olema õiguslik alus põhiseaduses või selle alusel vastu võetud ja sellega kooskõlas olevas seaduses või muus õigusaktis (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-20- 09, p 9). Kolleegium on varem selgitanud, et põhiõigusi riivav haldustoiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlusja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 20). Seetõttu on praeguse tuvastamiskaebuse lahendamisel vaja välja selgitada, kas RAB-il oli seaduslik alus esitada kirjas nr 1- 20/4103 andmeid ja väärtushinnanguid. Kuigi kohtud ei ole hinnanud, kas RAB rikkus RahaPTS § 43 lg-s 3 sätestatud keeldu, on kolleegiumi hinnangul kõik tuvastamiskaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud asjas välja selgitatud. 14. Kirja nr 1-20/4103 andmise ajal kehtinud RahaPTS § 43 lg 3 redaktsiooni kohaselt edastatakse rahapesu andmebüroos registreeritud andmeid ainult kohtueelset menetlust teostavale asutusele, prokurörile ja kohtule kirjaliku taotluse alusel seoses kriminaalmenetlusega või rahapesu andmebüroo algatusel, kui see on vajalik rahapesu, terrorismi rahastamise ning nendega seotud kuritegude vältimiseks, tuvastamiseks ja uurimiseks. Seega on RahaPTS § 43 lg-s 3 nimetatud isikud, kellele on lubatud RAB-i kogutud andmeid edastada, ning ka see, millistel juhtudel ja eesmärkidel RAB andmeid edastada võib. Kirjaga nr 1-20/4103 on RAB edastanud andmeid isikule, kes ei kuulu RahaPTS § 43 lg-s 3 nimetatud isikute hulka. Samuti ei ole RAB edastanud andmeid RahaPTS § 43 lg-s 3 nimetatud eesmärgil. Andmete edastamise õigusvastasuse tuvastamise seisukohast ei oma tähtsust, kas kirja adressaat oli kirjas toodud andmetest juba varem teadlik ning kas tal oli kohustus kirjas toodud andmeid saladuses hoida. RahaPTS § 43 lg 3 ei luba ka sel juhul sättes nimetamata isikule ega sättes nimetamata eesmärgil andmete edastamist. Ekslik on RAB-i 26. septembri 2014. a vastuses ja 19. veebruari 2015. a täiendavas vastuses esitatud seisukoht, et andmete edastamiseks andsid õigusliku aluse RahaPTS § 37 lg 1 p-d 2 ja 6. Nimetatud sätted ei reguleeri RAB-is registreeritud andmete edastamist. Seetõttu ei ole need sätted erinormiks RahaPTS § 43 lg 3 suhtes ega ole praeguse tuvastamiskaebuse lahendamisel asjassepuutuvad. Seda, et RAB-i kiri nr 1-20/4103 sisaldab ka väärtushinnanguid, on tunnistanud vastustaja oma 19. veebruari 2015. a vastuse p-s 1. Samuti on kirjas esitatud faktiväited ilmselgelt esitatud kujul, mis võimaldab langetada väärtushinnanguid Instmark OÜ kohta. Ühtegi õiguslikku alust selliste hinnangute andmiseks ei ole RAB menetluse jooksul nimetanud ning selliseid aluseid ei nähtu ka RahaPTS-st. 15. Eeltoodu põhjal puudus RAB-il kirjas nr 1-20/4103 toodud andmete edastamiseks ja kirjas väärtushinnangute andmiseks seaduslik alus ning seega on RAB-i toiming õigusvastane. Kolleegium tühistab seetõttu haldusja ringkonnakohtu otsused tuvastamisnõude rahuldamata jätmise osas ning

rahuldab selles osas kaebuse, tuvastades RAB-i kirjas nr 1-20/4103 andmete edastamise ja väärtushinnangute andmise õigusvastasuse. 16. Heastamisnõude osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega osas, millega jäeti Instmark OÜ ja SV Capital OÜ heastamisnõue rahuldamata (ringkonnakohtu otsuse põhjenduste p 13) ega korda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6 alusel ringkonnakohtu põhjendusi. 17. Vastuseks kassatsioonkaebuses heastamisnõude kohta esitatud väidetele märgib kolleegium, et heastamiskaebuse rahuldamine on võimalik juhul, kui kaebaja õigusi on kaebuses kirjeldatud viisil rikutud ning rikkumist on võimalik kaebajate soovitud viisil heastada. Kaebajad seostasid heastamisnõude kirja nr 1-20/4103 lausega, milles on väidetud, et Instmark OÜ ei ole esitanud Nordea pangale nõuetekohaseid dokumente raha legaalse päritolu tõendamiseks. Faktiväite ekslikkuse tingis kaebajate hinnangul see, et pank ei nõudnud Instmark OÜ-lt dokumente raha legaalse päritolu tõendamiseks. Kaebajad soovisid, et vastustaja väljastaks oma teo heastamiseks kaebajate sõnastatud kinnituse, milles vastustaja muuhulgas kinnitaks, et tema väide on eksitav. Ringkonnakohus tuvastas, et selles lauses ei sisaldu ebaõigeid faktiväiteid ning kaebajate väidetud väärtushinnangut sellest lausest tuletada ei saa. Seega ei ole vastustaja toime pannud talle kaebuses etteheidetavat tegu. Kaebajatele ei ole seega ka tekkinud tagajärgi, mida saaks kaebajate soovitud viisil heastamiskaebuse rahuldamisega kõrvaldada. 18. Kuna kolleegium teeb asjas uue otsuse, otsustab ta menetluskulude jaotuse. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Mõlema kaebaja menetluskuluks on tasutud riigilõiv 30 eurot (15 eurot halduskohtus ja 15 eurot ringkonnakohtus). Kolleegiumi hinnangul rahuldatakse kaebajate kaebus pooles ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kummagi kaebaja kasuks välja mõista 15 eurot. Kumbki kaebaja on kassatsioonkaebuse esitamisel tasunud kautsjoni. Tasutud kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi