3-3-1-1-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-1-15 Otsuse kuupäev 6. märts 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi Kohtuasi Janor Metsalliku kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 1. veebruari 2013. a otsuse nr 12-6/245 tühistamiseks ja PRIA-le ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1239 Menetluse alus Riigikohtus PRIA kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2013. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1239. 3. Jätta Janor Metsalliku kaebus rahuldamata. 4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Janor Metsallik, kes füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseb Metsalliku Mesindustalu nime all, esitas 2009. a-l PRIA-le pindalatoetuse taotluse, milles taotles muu hulgas mahepõllumajandusliku tootmise toetust lühiajalistele rohumaadele (Metsalliku Mesindustalu põllud nr 1–5). 2. PRIA peadirektori 1. veebruari 2010. a käskkirjaga nr 12-6/309 määrati ja otsustati Metsalliku Mesindustalule välja maksta mahepõllumajandusliku tootmise toetus 259 960 krooni 48 senti ehk 16 614 eurot 50 senti. 3. PRIA peadirektori 1. veebruari 2013. a otsusega nr 12-6/245 tunnistati käskkiri nr 12-6/309 Metsalliku Mesindustalu puudutavas osas kehtetuks (p 1), määrati talle mahepõllumajandusliku tootmise toetus 9881 eurot 32 senti (p 2) ning nõuti tagasi varem alusetult makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetus 6733 eurot 18 senti (p 3). Otsuses viidatakse põllumajandusministri 2. aprilli 2009. a määruse nr 44 "Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" (määrus nr 44) § 2 lg 1 p-le 2, mille kohaselt võis 2009. a-l mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotleda muu hulgas kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaa ja heinaseemnekasvatuseks kasutatava rohumaa puhul vaid sellise rohumaa kohta, mida kasutatakse kuni kahel järjestikusel aastal rohumaana. Sellesse toetusmääragruppi kuuluvad rohumaad, mida majandatakse külvamise aastal ja teisel aastal pärast seda ning küntakse kas sügisel või järgneval kevadel haljasväetisena sisse või kasvatatakse seal kolmandal aastal mõnda teist

kultuuri. Otsuse kohaselt on PRIA halduskontrolli raames tuvastanud, et Metsalliku Mesindustalu põldudel nr 1–5 on heintaimi kasvatatud kauem kui kahel järjestikusel aastal. 4. Janor Metsalliku vaie PRIA peadirektori 1. veebruari 2013. a otsusele nr 12-6/245 jäeti rahuldamata. 5. Janor Metsallik esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA peadirektori 1. veebruari 2013. a otsuse tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks tagastama kaebajale temalt ebaõigesti tagasi nõutud toetus 6733 eurot 18 senti. 6. Tartu Halduskohus rahuldas 8. oktoobri 2013. a otsusega kaebuse, kohustas PRIA-t tagastama kaebajale 6733 eurot 18 senti ja mõistis PRIA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2520 eurot 60 senti. Kohus märkis, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p-st 2 ja § 2 lg-st 5 tuleneb, et lühiajaliste rohumaade kriteeriumiks on see, et rohumaa peab olema kaheaastane ja külvikorras. Kohus nõustus kaebajaga, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p-st 2 ei tulene, et sätte alusel saab toetust taotleda vaid rohumaadele, mida kasutatakse kuni kahel järjestikusel aastal rohumaana ja mis kolmandal aastal küntakse haljasväetisena sisse või millel kasvatatakse muud kultuuri. 7. PRIA esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. 8. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi. Kohus leidis, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteeriumist "kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa" ei saa järeldada üksnes tõlgendamise kaudu seda, et toetuse saamise eelduseks on kohustus rohumaa kolmandal aastal üles künda või külvata sinna muid kultuure peale heintaimede. Eesti õigusaktid ei sätesta seda, mil viisil tuleb külvikorda lõpetada. Keeldu külvikorda rohumaaga lõpetada ei ole samuti sätestatud. Kui talupidaja ei soovi külvikorraplaaniga jätkata, ei saa sel olla tagasiulatuvat mõju varem külvikorraplaanis olnud põldudele ja nendega seotud toetustele. 2010. aastal muutus rohumaa kolmeaastaseks, sest ta jäeti üles kündmata, kuid 2009. a-l oli see rohumaa siiski veel kaheaastane ja seega toetuskõlbulik. Kuna rohumaa rajamiseks (sh ristiku külvamiseks) tuleb teha märkimisväärset lisatööd, millega kaasnevad lisakulutused, sh kulutused täiendavale masinatööle, siis toetataksegi lühiajalist rohumaad suurema summaga kui pikaajalist rohumaad. PRIA praktika kohaselt ei nõutud aastatel 2009–2011, et lühiajalise rohumaa toetuse saajad peavad rohumaa kolmandal aastal haljasväetisena sisse kündma. 2008. a-l selgitas PRIA oma koduleheküljel, et lühiajaline rohumaa muutub automaatselt pikaajaliseks rohumaaks. 2011. a juhendites on esimest korda märgitud, et kuni kaheaastasele külvikorras olevale rohumaale saab toetust taotleda, kui sellel kavatsetakse kolmandal aastal kasvatada muud kultuuri kui heintaimed. Alles PRIA 2012. a juhendis on selgelt piiritletud, et PRIA mõistab kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaa all sellist rohumaad, mida majandatakse külvamise aastal ja kahel aastal pärast seda ning küntakse kas sügisel või järgneval kevadel haljasväetisena sisse või kasvatatakse seal kolmandal aastal mõnda teist kultuuri. Asja materjalidest nähtuvalt kasvatati 2006. a-l vaidlusalustel põldudel nr 2 ja 4 nisu ristiku allakülviga. 2007 hariti kõik vaidlusalused põllud üles ning sinna külvati ristikut. Halduskohus leidis seega õigesti, et nullaastaks määruse nr 44 § 2 lg 5 tähenduses tuleb lugeda 2007, mistõttu olid põllud 2009. a-l kaheaastased. Seetõttu oli toetuse määramine nendele põldudele õige. Kohus leidis, et allakülvi aastat saab lugeda rohumaade vanuse arvestamisel nullaastaks vaid juhul, kui pärast allakülvi aastat seda põldu enam üles ei harita ning näiteks ristikut või muud põllukultuuri sinna järgmisel aastal uuesti ei külvata. Kaebaja taotleski toetust vaidlusalustele põldudele arvestusega, et nullaasta oli 2007. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. PRIA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhiväited on järgmised. 1) Vastustaja ei nõustu ringkonnakohtu hinnanguga, nagu ta oleks omaks võtnud väite, et põllud nr 2 ja 4 hariti 2007. a-l uuesti üles. See, et vaidlusalused põllud uuesti üles hariti, põhineb vaid kaebaja esitatud tõendamata väidetel. Seega ei saanud ringkonnakohus lugeda seda asjaolu tõendatuks ning järeldused selle kohta, et põllud nr 2 ja 4 olid toetuskõlbulikud, on vaid oletuslikud. 2) Juhul, kui pärast allakülvi aastat haritakse põld üles ning sinna külvatakse uuesti ristik, ei ole nullaastaks see aasta, millal ristik uuesti puhaskülvina külvati. See oleks vastuolus määruse nr 44 § 2 lg-ga 5. Kaebaja märkis pindalatoetuste taotlusele, et külvas 2006. a-l põldudele nr 2 ja 4 nisu ristiku allakülviga ning 2007. ja 2008. a-l kasvatati põldudel samuti heintaimi. Sellest tuleneb, et põldude nr 2 ja 4 nullaastaks on 2006, esimeseks aastaks 2007 ning teiseks aastaks 2008. Ka Euroopa Kohus on 2. oktoobri 2014. a otsuses C-47/13 leidnud, et külvikord saab maal toimuda üksnes siis, kui toodetakse mõnda muud kultuuri kui rohttaimed. Samas lahendis on kohus eraldi ka rõhutanud, et "ei liigi vahetus ega muuseas ka kasutatud tehniline protsess, näiteks kündmine või korduskülv pärast maapinna ettevalmistamist, ei oma selle kvalifitseerimise osas mingit mõju". 3) Ringkonnakohus luges põhjendamatult üldteada asjaoluks kaebaja väite, mille kohaselt on ristiku külvamine niivõrd kallis, et vaid toetusraha saamise eesmärgil ei teeks seda ükski mõistlik põllupidaja. Asjaolu või informatsioon, mille kohus loeb üldtuntuks, peab selle usutavuse ning kohtu erapooletuse tagamiseks pärinema menetlusväliselt isikult. Kuna praegusel juhul on sellise info andjaks menetlusosaline, siis ei ole täidetud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 60 lg-s 1 sätestatud eeldused. 4) Ringkonnakohus ei ole märkinud konkreetseid mahepõllumajanduslikku tootmist reguleerivaid õigusakte, millest kohus külvikorra mõiste sisu tuletas. Selle asemel on kohus tuginenud üksnes kaebaja seletustele. Kohtul lasus HKMS § 165 lg 1 p-dest 4 ja 5 tulenev kohustus oma seisukohta selgitada, rajades õigusliku olukorra analüüsi ja järeldused seda olukorda reguleerivatele õigusaktidele. 5) Ringkonnakohus on eksinud tõendite hindamise nõuete vastu. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule tõendina dokumendi vastustaja kodulehelt, väites et selles tõendis on vastustaja kinnitanud, et lühiajaline rohumaa muutub automaatselt pikaajaliseks rohumaaks (I kd, tl 9 pöördel). Kaebaja on

ebaõigesti seostanud kõnealuse tõendi määruse nr 44 § 2 lg 1 p-dega 1 ja 2. See tõend ei puuduta lühiajalist rohumaad, vaid püsirohumaad komisjoni määruse (EÜ) nr 796/2004 art 2 lg 2 mõttes. 6) Vastustaja pole kohtumenetluses väljendanud seisukohta, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 ei sisaldu kohustust põllud kolmandal aastal haljasväetisena sisse künda või kasvatada seal muud kultuuri ja selline kohustus tuleneb üksnes määruse nr 44 seletuskirjast. 7) Erisus määruse nr 44 § 2 lg 1 p-de 1 ja 2 vahel tuleneb sätete sõnastusest, sest neid määruse punkte lugedes on ilmne, et määruse andja soovis eristada pikaajalist rohumaad kuni kaheaastasest külvikorras olevast rohumaast. Neile kohaldatakse erinevaid nõudeid ja toetuse määrasid. Seda seisukohta on väljendanud ka Põllumajandusministeerium. Nõue pidada määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 alusel toetatavaid rohumaid vaid kuni kaheaastaste külvikorras olevate rohumaadena on määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 sama selgelt välja toodud nagu sama paragrahvi lg 2 p-s 1 nimetatud nõue pidada hektari kohta vähemalt 0,2 ühiku ulatuses loomi. 10. Kaebaja esitas 12. detsembril 2014 vastuse kassatsioonkaebusele, milles palub jätta see rahuldamata. Kaebaja põhiväited on järgmised. 1) PRIA ei ole kohtumenetluses varem vaielnud vastu väitele, et 2007. a-l külvas kaebaja põldudele nr 2 ja 4 uuesti ristikut. HKMS § 56 lg 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 238 lg 1 p 1 järgi ei ole asjaolu vaja tõendada, kui see ei ole vaidlusalune. Lisaks on kaebaja halduskohtule juba esitanud ülekuulamisprotokolli, millest nähtub, et põldudele nr 1–5 külvati 2007. a-l heinaseemet. 2) Kaebaja ei ole küsinud põldudele lühiajalise rohumaa toetust pikema aja eest, kui määrus nr 44 seda ette näeb. Saadud toetust ei ole kuritarvitatud. Ringkonnakohtu tõlgendusest ei saa ka järeldada, et lühiajalise rohumaa staatust oleks võimalik lõputult pikendada rohumaad iga kahe aasta tagant üles harides ja uuesti ristikut külvates. Kui rohumaad lõputult üles harida ja sinna taas ristikut külvata, ei saa seda lugeda külvikorras olevaks, mis on täiendavaks kriteeriumiks toetuse määramisel. 3) Viide Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2014. a otsusele kohtuasjas C-47/13 ei ole selles vaidluses asjakohane. Vastustaja järeldused selle otsuse põhjendustest on valed. Otsus käsitles püsirohumaid ja taotleja kohustust neid säilitada, kui need põllud on juba vähemalt viis aastat püsirohumaad olnud. Kohtulahend käsitles Saksa õigust kontekstis, mis ei oma puutumust praeguse vaidluse asjaoludega. 4) Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-st 2 ei tulene, et toetuse saamiseks tuleks rohumaa kolmandal aastal haljasväetisena sisse künda või kasvatada seal muid põllukultuure. Vastustaja tugineb Põllumajandusministeeriumi seisukohale, mis kaebaja hinnangul tuleb jätta arvestamata ning vastustajale tagastada HKMS § 229 lg-te 2 ja 3 alusel. 5) Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 sätestab kaks kriteeriumit, mille järgi peab olema lühiajaline rohumaa kuni kaheaastane ja külvikorras. Külvikorras olemise üle ei vaielda ja rohumaade vanuse on ringkonnakohus õigesti tuvastanud. Asjassepuutuvast viiest sõnast – "kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa" – ei ole otse ega kaudselt võimalik järeldada kohustust rohumaa kolmandal aastal sisse künda ja seal muud põllukultuuri kasvatada. Kohustust lühiajaline rohumaa kolmandal aastal üles künda ja kasvatada seal muud põllukultuuri ei saa tuletada ka külvikorra mõiste kaudu. Määruses ei ole sätestatud keeldu külvikorda lõpetada rohumaaga. Mõistetamatu on, milleks on vaja lühiajaline

rohumaa kolmandal aastal üles künda. See, mida lühiajalise rohumaaga kolmandal aastal tehakse, ei saa tagantjärgi mõjutada seda, et rohumaa on varem olnud kvalifitseeritud kui "kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa". KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium tõlgendab esmalt määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 (I). Seejärel käsitleb kolleegium määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 kooskõla õigusselguse põhimõttega (II). Viimaks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I 12. Haldusja ringkonnakohus leidsid, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 järgi on toetuskõlbulikud sellised rohumaad, mida kasutatakse kuni kahel järjestikusel aastal rohumaana sõltumata sellest, kas kolmandal aastal küntakse need haljasväetisena sisse või kasvatatakse seal muud kultuuri. Kohtud leidsid, et kui rohumaad kolmandal aastal üles ei künta, ei muuda see asjaolu, et eelneval aastal oli rohumaa siiski kaheaastane ja seega toetuskõlbulik. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-d 1 ja 2 sätestasid asjassepuutuvas, 10. aprillist 2009 kuni 24. aprillini 2010 kehtinud redaktsioonis (RTL 2009, 33, 427): "(1) Toetuse määr «Mahepõllumajanduse seaduses» kehtestatud nõuete kohase (edaspidi mahepõllumajanduslik) taimekasvatusega tegelemiseks kasutatava põllumajandusmaa ühe hektari kohta, mille andmed on kantud põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse, on järgmine: 1) rohumaa (v.a kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa ja heinaseemnekasvatuseks kasutatav rohumaa), mille iga hektari kohta peetakse põllumajandusettevõttes (edaspidi majandusüksus) vähemalt 0,2 ühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikke karjatatavaid loomi, hektari kohta 1200 krooni aastas; 2) teravilja, kaunvilja, õlija kiudtaimede, kartuli ja söödajuurvilja kasvatamiseks kasutatava põllumajandusmaa, mustkesa ning kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaa ja heinaseemnekasvatuseks kasutatava rohumaa hektari kohta 1865 krooni aastas; [---]" 13. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 1 eristatakse selgelt tavalist rohumaad lühiajalisest rohumaast. Sellest tuleneb, et kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa moodustab täpselt piiritletud erandi muust rohumaast. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 eesmärk on ette näha muu hulgas kõrgem toetusemäär rohumaale, mis on lühiajaline, s.o kuni kaheaastane. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-des 1 ja 2 kasutatud ajaline kriteerium "kuni kaheaastane" sätestab ka piirangu põllu rohumaana hoidmise kestusele. Eeltoodust tulenevalt tuleb määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaana mõista põldu, mis on muidu mõeldud põllukultuuride kasvatamiseks, kuid on ajutiselt (kuni kaheks aastaks) muudetud rohumaaks. Sellist põllu rohumaana hoidmise kestuse piirangut on ka määruse nr 44 seletuskirjas rõhutatud: "Siia gruppi kuuluvad rohumaad, mida majandatakse külvamise aastal ja 2 aastal pärast seda ning küntakse kas sügisel või järgneval kevadel haljasväetisena sisse". Lisaks on seda seletuskirjas ilmestatud näitega.

14. Põllu rohumaana hoidmise ajaliselt selge piiritletuse vajalikkus määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 tuleneb sätte eesmärgist. Kõrgema toetusemäära peamine eesmärk ei ole kompenseerida võimalikke lisakulutusi, mis võivad kaasneda põllumaa esmase muutmisega rohumaaks. Määruse nr 44 seletuskirja järgi on kuni kaheaastasele rohumaale kohalduva kõrgema toetusemäära eesmärgiks soodustada mullale lühiajalise puhkuse andmist, tagamaks mullaviljakuse säilimine. See nähtub ka PRIA kassatsioonkaebusele lisatud Põllumajandusministeeriumi seisukohast. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 järgi ei ole rohumaa toetuskõlbulik, kui seda ei künta kolmandal aastal üles. II 15. Praeguses kohtuasjas on oluline ka see, kas normiadressaadiks olev isik pidi olema võimeline aru saama, et rohumaa, millele määrati määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 järgi toetus, tuli kolmandal aastal üles künda. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 21). Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohalt vaadatuna, vaid mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-16-05, p 23). Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivaid õigusakte. 16. Kui tarvis, peab normiadressaat kasutama asjakohast nõustamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-16-05, p 22). Õigusakti tõlgendamisel tekkivate küsitavuste korral on normiadressaadil võimalik tutvuda õigusakti seletuskirjaga ja kui sellest ei piisa, pöörduda vajaduse korral selgituste saamiseks toetuse määranud asutuse poole. 17. PRIA on esimeses kohtuastmes viidanud asjaolule, et kaebaja ei ole määruse tõlgendamise küsimuses PRIA poole pöördunud. PRIA oli teinud määruse nr 44 seletuskirja oma koduleheküljel kättesaadavaks ning see oli asjakohase toetuseliigi juures kergesti leitav. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud, kuid on tuginenud kohtumenetluses PRIA iga-aastastele juhistele, mis selgitavad, kuidas mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotleda. Kaebaja taotles toetust 2009. aastal, mistõttu kohtumenetluses esitatud eelmistel aastatel avaldatud PRIA juhised ei olnud asjassepuutuvad. See tuleneb muu hulgas asjaolust, et 2009. a-l muutusid asjakohased õigusaktid ja nn lühiajalise rohumaa ajalist piirangut kitsendati seniselt viielt aastalt kahele. 18. Kolleegiumi hinnangul pidid normiadressaadid olema võimelised (vajaduse korral nõustamise abil) vaidlusalusest sättest aru saama, et kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa tuleb kolmandal aastal üles künda. 19. PRIA peadirektori otsus nr 12-6/245, millega nõuti kaebajalt tagasi varem alusetult makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetus 6733 eurot 18 senti ja määrati talle mahepõllumajandusliku tootmise toetus 9881 eurot 32 senti, pärineb 1. veebruarist 2013. Selleks ajaks oli kaebaja 2010. a-l

taotlenud vaidlusalustele põldudele pikaajalise rohumaa toetust ja märkinud kasvatavaks põllukultuuriks jätkuvalt ristiku. Ka PRIA 2012. a halduskontrollist nähtub, et vaidlusalustel põldudel kasvatati heintaimi igal juhul kauem kui kahel järjestikusel aastal. Sellest lähtuvalt ei oma PRIA peadirektori otsuse õiguspärasuse hindamisel tähtsust asjaolu, kas juhul, kui pärast allakülvi aastat haritakse põld üles, on nullaastaks see aasta, millal ristik uuesti puhaskülvina külvati. III 20. Eeltoodud põhjustel tuleb PRIA kassatsioonkaebus rahuldada ning haldusja ringkonnakohtu otsused tühistada. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. 21. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Praeguses asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. PRIA ei ole asjas menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ning seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 22. Vastustaja oli HKMS § 107 lg 9 alusel kautsjoni tasumisest vabastatud. Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving